„Vanaisa, pane nüüd silmad kinni ja ära enne vaata, kui ma luban!”

Vanaisa seisis laudaukse ees ning pani kuulekalt silmad kinni. Kaheteistkümne aastane Joona oli teda kõige magusamast lõunauinakust üles ajanud, käskinud toatuhvlite asemel kirsad jalga tõmmata ning läbi mudase sisehoovi lauda juurde komberdada, sest Joonal olevat „ütlemata lahe üllatus”. Ja vanaisa tegigi seda, sest ta teadis, et kui poisil silmad niimoodi säravad, peab asi olema tähtis. Vähemalt Joona enese jaoks kindlasti.

Joona lükkas suured laudauksed kääksatuste saatel lahti ning lasi juulikuisel õhtupäikesel lauta valguda.

Poiss vaatas hetkeks hoonesse sisse ning jäänud nähtuga rahule, teatas vanaisale, et too võib nüüd vaadata. „Kui julged,” lisas Joona kavalalt.

Vanaisa avas silmad ja imetles lapselapse kätetööd. Päev läbi oli sadanud ning õhtune kuum päike pani porilompides oleva vee aurama. Läbi õhkõrna aurupilve paistis laudauste vahelt hiiglaslik mudamägi. Vanaisa pidi juba lapselapsega pragama hakkama, et mida too ometi endast mõtleb – veab laudaaluse muda täis - ent siis märkas ta esmapilgul korrapäratu mudamassiivi juures tuttavlikke jooni: seal vormusid välja pea, rinnal vaheliti käed ja isegi jalad oleks justkui rätsepistes olemas. Ja tõesti – hiiglaslik mudamassiiv oli istuva inimese kujuline. Ilma kaelata, sest pea vormus koonusekujuliselt massivseteks õlgadeks.

Vanaisa muheles – vahi jõnglast, või temas on peidus pisike skulptor!

„See on golem!” teatas Joona ning patsutas mudakuhilat.

„Ei ole kole, täiesti ilus on. Kui korralikult vaadata,” ei saanud vanaisa kohe lapselapse jutust aru.

„Mitte kole, vaid golem!” hüüdis poiss. „G-O-L-E-M”

„Ahsoo...” ühmas vanaisa. Ta polnud säärast elukat varem kunagi näinud. Kuulnud oli ta küll, kuidas kunagi ammusel ajal Nõukogude armees teenides roodukomandör üht õnnetut hinge golemiks kutsus. Too oli vastu põrutanud, et seltsimees komandör ei tunneks muda ära ka siis, kui see talle näkku lennutada. Vanaisa muheles seda meenutades – tänapäeval  hakkaks need kaitseväe lillekesed säärase solvangu peale vist nutma. Aga vaat omal ajal olid mehed...

„Golem jah. Nüüd on vaja ta vaid ellu äratada ning ta hakkab minu heaks tööle,” katkestas Joona vanaisa mälestustelõnga.

Nüüd vanaisa mõistis: „see on siis nagu kratt jah? Valmistad töötegija ning äratad ta ellu, et ta sinu heaks tööd teeb. Aga tead, kratid on ühed kurjad olendid, kui sa ei suuda neile piisavalt palju tööd jagada, siis nad tulevad ja keeravad sul endal kaela kahekorra! Ja kui mitte sul endal, siis mõnel teisel õnnetukesel.”

Joona ei osanud sellise jutu peale miskit kosta. Tema ei teadnud golemite töö tegemisest mitte midagi. Ta teadis vaid seda, et golemid saab panna losse ja kindluseid valvama ning maagid teevad seda pidevalt. Ta oli ise kah varem ühe golemi valmis teinud, siis kui ta elementaal-maagina oli oma mängu mänginud. Nüüd siis otsustas ta ühe ka oma kodus valmis meisterdada.

Vanaisa kõndis mõtlikult ümber golemi ning vaatas mudameest nii alt kui ülalt. „Eks ta natuke robustne töö ju ole, ent sinu vanuse kohta päris hea. Ja kuidas see golemi ellu äratamine siis välja näeb?”

Joona kehitas õlgu: „mängus oli vaja joonistada maha suur pentagramm ning igasse pentagrammi tippu lisada üks peotäis muda. Siis ma lugesin võlusõnad ja...”

„Ah võlusõnad, jah?” muigas vanaisa: „need on ühed huvitavad mängud sul, mida sa mängid. Minu vanaisa rääkis alati, et krati tegemiseks tuleb kratile loovutada kolm tilka verd ja siis ärkab põrguline üles. Aga ära sina selliste rumalustega tegele. Kui ma noor olin, siis naabri-Karla leiti ühel hommikul oma talu tagusest metsatukast surnult, pea oli täitsa tagurpidi keeratud. Kõik teadsid, millega tegemist – Karla oli lihtsalt ahneks läinud ja ei andnud oma kratile jõukohast tööd.”

Joona kuulas sääraseid jutte alati suure imetluse ja põnevusega. Tema arvates oli vanaisa noorusajal elu palju huvitavam olnud. Tol ajal olid vanad talud täis tonte ja kodukäijaid, metsad aga suisa kubisesid kooljatest ja libaloomadest. Praeguseks olid aga nendest lugudest alles jäänud pelk mälestus ja õhtuhämaruse lõkkejutud.

„Mängus valmistati golem savipinnasest ja veest aga mina vedasin meie jõemuda kohale.”

Vanaisa vangutas taaskord pead, nüüd aga hoopis veidi murelikumalt, kui varem. „Aga nüüd peame mõtlema selle peale, kuidas see golemihunnik siit laudast välja saada. Kujutad sa ette, mis siis veel juhtub, kui su ema kahe nädala pärast komandeeringust koju tuleb ja seda hiiglaslikku mudalasu näeb? Ta ei jõua seda ealeski üksinda siit minema tassida.”

Joona elas koos vanaisa ja emaga. Tema ema oli koos Joonaga oma isa juurde maale kolinud pärast seda, kui Joona isa nelja tuule poole haihtus. Poiss polnud toda kunagi näinud, ent ta polnud üldse kurb, sest tal oli maailma parim vanaisa. Igastahes!

„Äkki me peaksime Hullu-Mamma juurde minema? Ta on ju nõid...” küsis Joona vanaisalt.

Vanaisa naeris nii, et proteesid hakkasid suus plõgisema. „Nõid on ta küll, jah, ent mitte selles mõttes, mida sina silmas pead.”

Päike hakkas juba loojuma ning taamal laiuva metsa tagant paistis veel vaid õrnuke punane kettaviirg.

„Eks me homme siis mõtleme, mida teha,” kostis vanaisa ja hakkas toa poole laapama.

Joona ootas, kuni vanaisa tuppa jõudis ning läks seejärel tööriistakuuri. Ta võttis sealt oksatangid ning tegi teravate tangiotstega oma nimetissõrme otsa tillukese haava. Seejärel jooksis poiss golemi juurde ning tilgutas talle sõrmeotsast kolm tilka verd.

Mitte midagi ei juhtunud.

Joona tilgutas veel kolm tilka, sedakorda mudamehe lagipähe. Väike redel, mida poiss oli muda mätsimisel kasutanud, oli veel omas vanas kohas.

Endiselt mitte midagi. Aga Joona ei andnud alla. Kolm on kohtu seadus, tavatses vanaisa alati öelda ning Joona oli lootusrikkam kui kunagi varem. Ta kaapis ämbrist veel viimase muda kokku ning mätserdas selle golemi puusa külge. Savi segunes paari tilga verega ning ennäe imet – poolkuivanud jõemuda hakkas ühtäkki värvi muutma – mustjas massiiv tõmbus täiesti lubivalgeks ning seejärel võttis kollaka varjundi.

Joona põgenes karjudes laudast. Vanaisa, kes oli kuulnud tuppa jõudes lapselapse hirmukarjeid, jooksis toatuhvlites õue ning Joona oleks ta peaaegu pikali jooksnud.

„See ärkas ellu!” hingeldas Joona hirmunult. „ma lõikasin ja... ma tilgutasin verd... kõik muutus valgeks ja...”

Ühtäkki hakkas kõik ümberringi mürisema ja kolisema. Maa vappus ja värises. Vanaisa haaras Joona kaenlasse ning oli sekunditega justkui oma teises nooruses – niivõrd graatsiliste ja hiiglaslike hüpetaga ületas ta mudase sisehoovi, lapselaps kaenla all, et oleks silmad ette teinud ka kõige atleetlikumale neegerjooksjale. Vanaisa lukustas ennast koos Joonaga maakeldrisse – sellel oli vähemalt metallist uks. Ent miski ütles talle, et siin pole ustest üldse kasu.

Vanaisa ja Joona piilusid uksepilust lauda poole ning nägid, kuidas hoone ühtäkki pilbasteks lendas. Katus kerkis kõrgustesse, palgis põrutasid nelja ilmakaare poole laiali ning vanad laudauksed kihutati hooga üle hoovi. Tolmu- ja prahipilve keskel seisis golem.

Vanaisa ja Joona vaatasid üksteisele otsa. Joona nägi vanaisa silmis sedasama hirmu, mis teda ennastki valdas.

„Vanaisa...” tahtis Joona alustada, ent vanaisa pani talle sõrme suule. „Tasa!”

Golem seisis punastes kiirtes ning tema silmad helkisid justkui punased rubiinid.

„JOONA!” kostis tõrrepõhjane hääl mürinal üle terve maa. „JOONA! Ma olen siin! Sa kutsusid!”

„Ära vasta,” sosistas vanaisa. „Äkki läheb minema?”

Aga golem ei läinud minema. Joona istus koos vanaisaga maakeldris viis päeva ja kogu selle aja valvas golem ukse ees. Oli alles kesksuvi ning seetõttu polnud ka maakelder veel hoidistega täidetud. Ja kui nälg juba üsna kõvasti näpistama hakkas, otsustasid vanaisa ja Joona astuda meeleheitliku sammu – golemit kõnetada.

„Härra golem,” alustas vanaisa. Joona toksas teda küünarnukiga ja pööritas silmi.

„See tähendab siis, golem, jajah. Äkki lasete meid siit nüüd välja?”

Aga golem ei vastanud. Ei liigutanud, ei reageerinud.

Nüüd proovis Joona ning kohe tõusis golem püsti. „JOONA! OLEN SIIN! ANNA MULLE KÄSK!”

Vanaisa vaatas lapselapsele otsa. „Ma ju ütlesin, et see on nagu kratt – nõuab tööd. Ja kui sa tööd talle ei leia, siis tuleb ja keerab meil kõigil kaela kahekorra.”

Joona nuttis, sest ta ei teadnud mida teha. Viimased paar päeva oli ta üsnagi lohutamatus meeleolus ja vanaisa ei osanud temaga enam miskit peale hakata.

„Küsi ta käest, mida ta tahab, millist käsku ta ootab.”

Joona küsis.

„ANNA KÄSK! GOLEM KAITSEB JOONA. JOONA ÜKS VERI.”

„Ütle talle, et sul pole kellegi eest kaitset vaja. Et kõik on ohutu.”

Joona ütles.

„GOLEM KAITSEB JOONA. JOONA EI TAHA KAITSE. GOLEM VÕITLEB. GOLEM SÕDALANE!”

Hiiglaslik mudamees tõusis püsti, haaras kuuri kõrvalt maast laasitud käsivarre jämeduse kuusetümika ning jooksis maa müdisedes minema.

Veel tervelt pool päeva ootasid vanaisa ja Joona maakeldris enne kui julgesid välja tulla. Golemit polnud kuskil näha. Vanaisa käis veel kõik ümberkaudsed maad läbi ning nägi mudajälgi metsa poole minevat. Teisel pool metsa asus Voore küla ja sealt edasi tuleb juba paar suuremat linna.

Järgmisel päeval tuli koju ema ning kuigi veidi ehmunud ja tige, oli ta siiski ülirõõmus, et nii Joona kui vanaisaga kõik korras oli.

See juhtus siis, kui Joona oli kaheteistkümne aastane. Nüüd on Joona kuueteistkümne aastane. Täpselt aasta tagasi jättis ta koju oma ema ja vanaisa, et minna laia ilma golemit otsima. Ainult Joona võis golemi peatada. Mudamees oli lahkunud Joona juurest teatades, et kui ta poissi kaitsta ei saa, siis ta võitleb, et tema on sõdalane. Esimesena langes tema hävitustöö all Voore küla ning napi kuu jooksul olid enamus valla taludest ja asulatest inimestest tühjad. Keda polnud tapetud, need põgenesid kabuhirmus. Mudameest ei olnud võimalik võita – ei saanud hakkama jahimehed, kohalik kaitsevägi ega ka mitte liitlaste hävitajad, kes pommitasid golemit peaaegu nädal aega järjest. Mudamees lendas küll tükkideks, ent õige kiiresti kogus ennast jälle kokku, kusjuures osadest tükkidest said uued golemid. Liitlased lõpetasid pommitamise, kui nägid, et sellel tegevusel on hoopis äraspidine efekt. Läänemere piirkond muutus jumalast hüljatud alaks, kuhu jäid alles vaid erilised surmapõlgurid ja eluheidikud, kes asusid põgenenud inimeste elupaiku rüüstama. Ent golemitel oli hea nina ning nii leidsid nad elusa inimese ka kõige sügavamalt keldrikorruselt. Paari aasta jooksul oli langenud pool Euroopat ning ida pool polnud golem ka Moskvat hellitanud. Miljonid inimesed põgenesid Ameerikasse, lootuses, et golemid ei saa üle ookeani.

Joona lootis, et ta leiab golemi ja suudab selle peatada. Joona lootis, et tema veri, mis golemi ellu äratas juhatab teda sellel teel. Poisi kaugemad sugulased olid aasta pärast golemi põgenemist mudakoletisega kokku sattunud, ent viimane polevat neile midagi teinud. Neil oli ju sama veri.

Joona tundis golemi kutset ja oli kindel, et ta leiab mudamehe Vahemere äärest. Sinnapoole ta oma sammud siis seadiski, meeltes mõlkumas vanaisa muheledes öeldud sõnad: „pea meeles, Joona, kõik teed viivad Rooma!”

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1026)