Ühel hetkel on Joseph Schwartz õnnelik pensionileläinud rätsep Chicagos, 1949. aastal. Järgmisel on ta abitu võõras Maal esimese Galaktikaimpeeriumi kõrgajal. Maa, nagu ta varsti teada saab, on stagnatsioonis, vaid kivike taevas, mida põlgavad kõik 200 miljoni Impeeriumi planeedi asukad, sest Maa inimesed julgevad väita, et see on inimkonna päriskodu. Ja Maa on vaene, suurte radioaktiivsete piirkondadega – nii vaene, et kõik Maa elanikud peavad kuuekümneselt surema.
Joseph Schwartz on kuuskümmend kaks.

***

Schwartzi metoodiline mõistus töötas kõik väga täpselt läbi. Kuna ta ei tahtnud surra, pidi ta talust lahkuma. Kui ta sinna jääks, jõuaks rahvaloendus peagi kätte ja koos sellega jõuaks kätte ka surm. Aga kuhu minna?

Chicas oli ju see – mis ta nüüd oligi, haigla? Kord olid nad tema eest juba hoolitsenud. Aga miks? Sest ta oli meditsiiniline juhtum. Aga kas ta enam siis ei ole? Pealegi oskas ta nüüd rääkida. Ta võiks rääkida neile oma sümptomitest. Enne ta seda ei suutnud. Ta võiks rääkida neile isegi meelepuudutusest.

Või olid kõik meelepuudutust kogenud? Kellelgi teisel sellist annet polnud, ei Arbinil, Loal ega Grew’l. Selles oli ta kindel, sest nemad ei teadnud tema asupaika, kui nad teda just ei näinud või kuulnud. Ta poleks suutnud ju Grew’d males võita, kui Grew oleks...

Oot-oot, male on ju populaarne mäng ja seda ei ole võimalik mängida, kui inimene on kogenud meelepuudutust. Vähemalt mitte päriselt mängida.

Nii et see oligi tema omapära – ta oli psühholoogiline näidiseksemplar. Näidiseksemplari elu ei oleks just eriti lõbus, aga vähemalt oleks ta elus.

Ja mis saaks veel siis, kui keegi hakkaks kaaluma seda uut võimalust, mille peale ta oli ise äsja tulnud. Kui keegi kaaluks võimalust, et ta ei ole keegi, kes on mälu kaotanud, vaid mees, kes on reisinud läbi aja. Sellisel juhul oleks ta lisaks ka inimene minevikust. Ta oleks ajalooline eksponaat, arheoloogiline eksponaat. Nad ei saaks teda tappa.

Muidugi juhul, kui nad teda usuvad. Jah, kui nad teda usuvad.

Doktor usuks teda. Tol hommikul, kui Arbin hakkas teda Chicasse viima, oli ta vajanud raseerimist. Ta mäletas seda väga hästi. Aga pärast seda tal habe enam ei kasvanud, nii et nad tegid temaga midagi. See tähendas aga seda, et doktor teadis tema, Schwartzi, näokarvadest. Kas see ei ole tähelepanuväärne? Grew ja Arbin ei ajanud kunagi habet. Kunagi ütles Grew talle, et karvad on näos ainult loomadel.

Tähendab, ta peab doktori juurde saama.

Aga kuidas oli doktori nimi? Shekt? Just nii, Shekt.

Ent ta teadis sellest kohutavast maailmast nii vähe. Kui lahkuda öösel või minna teid vältides üle maastiku, tähendaks see sattumist pahandustesse või radioaktiivsetesse ohupiirkondadesse, millest ta midagi ei teadnud. Seega asus ta ühel varasel pärastlõunal julgelt piki maanteed teele, nagu keegi, kel pole midagi kaotada.

Enne õhtusööki nad teda koju ei oota, aga selleks ajaks on ta juba kaugel. Neil pole ju meelepuudutust, et nad suudaksid tema puudumist märgata.

Esimene pool tundi oli Schwartz ülevas meeleolus. Kogu siinviibimise aja jooksul polnud end niimoodi tundnud. Lõpuks ometi võttis ta midagi ette – ta püüdis osutada vastupanu. Ta tegi midagi, millel oli eesmärk, ja see ei olnud enam selline põgenemine, mille ta oli Chicas ette võtnud.

Vana mehe kohta polnudki ta nii abitu. Ta alles näitab neile.

Ja siis jäi Schwartz seisma. Ta jäi seisma keset maanteed, sest tema tähelepanu köitis miski, mille olemasolu ta oli unustanud.

Ta tundis kellegi meeli ja mõtteid, tundmatut päritolu meelepuudutust, seda, mida ta oli esimest korda tähele pannud siis, kui ta oli läinud kumava silmapiiri suunas ja Arbin oli ta peatanud, seda, mis oli jälginud teda ministri maalt.

Keegi oli jälle temaga, tema taga ja vaatas.

Schwartz kuulatas pingsalt – või vähemalt ta tegi seda, mis meelepuudutuse puhul võrdus kuulatamisega. See ei tulnud lähemale, kuid oli siiski temale keskendunud. Selles oli valvsust ja vimma, kuid mitte meeleheidet. Schwartz sai aru ka muudest asjadest – et jälgija ei tohi teda silmist lasta ja et ta on relvastatud.

Schwartz keeras end ettevaatlikult, peaaegu automaatselt ringi ja puuris innukalt silmapiiri. Ja meelepuudutus muutus peaaegu silmapilkselt. See muutus kahtlevaks ja ettevaatlikuks ning ebakindlaks oma ohutuse ja eesmärgi suhtes, mis iganes see ka polnud. Asjaolu, et jälgija kandis relva, sai veelgi selgemaks, justkui oleks too mõelnud seda lõksu langedes kasutada.

Schwartz teadis, et on ise relvastamata ja abitu. Ta teadis, et jälitaja pigem tapaks ta, kui laseks silmist, tapaks esimese vale liigutuse peale. Ja ometi ei näinud ta kedagi.

Schwartz kõndis edasi, teades, et jälitaja püsib talle piisavalt lähedal, et tappa. Schwartzi selg oli millegi tundmatu ootuses pinges. Mis tunne on surra? Mis tunne see on? See mõte torkis teda sammude rütmis, hüples ta mõtetes, painas tema alateadvust, kuni seda oli peaaegu võimatu välja kannatada.

Schwartz hoidis jälitaja meelepuudutusest kinni nagu pääsemisest. Kindlasti märkaks ta hetke, mil pinge tõuseb, tähistades seda, et relv on tõmmatud ja kohe vajutatakse päästikule. Ja just sel hetkel viskuks ta pikali või põgeneks.

Aga milleks? Kui ta otsib kuuekümneseid, miks ta teda siis kohe ei tapa? Ajas rändamise teooria tõrjuti ta mõtetest ja asemele asus uuesti mälukaotuse oma. Ta on hoopiski kurjategija, võib-olla lausa ohtlik inimene, keda peab jälgima. Võib-olla oli ta kunagi kõrge ametnik, keda ei saanud niisama lihtsalt tappa, vaid kelle üle tuli kohut mõista. Võib-olla oli mälukaotus tema alateadvuse viis säästa teda tohutust süükoormast.

Ja seepärast kõnnibki ta praegu, surm sabas, piki tühja maanteed kaheldava sihtpunkti suunas.

Hakkas pimedaks minema ja tuules oli tunda külma hingust. Nagu ikka, tundus see imelik. Schwartzi arvates oli detsember ja pool viis loojuv päike näis seda tõendavat, ent tuule jaheduses ei olnud sellist jäisust, mis iseloomustaks kesklääne talve.

Schwartz oli jõudnud juba ammu endamisi järeldusele, et ilma muutumatu pehmuse põhjuseks oli asjaolu, et Maa – kui see planeet ikka oli Maa – ei sõltunud ainuüksi päikese soojusest. Radioaktiivne pinnas eritas soojust, mis ruutmeetri kohta oli väike, kuid miljonite ruutkilomeetrite kohta tohutu.

Pimeduse varjus jõudis jälitaja meelepuudutus aina lähemale. See oli ikka tähelepanelik ja riski pärast närviline. Pimedas oli jälitamine raskem. See oli jälitanud Schwartzi tol esimesel korral, kui ta kuma poole suundus. Kas ta kartis uuesti riskida?   

„Hei! Hei, sina...”

See oli nasaalne, kõrge hääl. Schwartz tardus.

Ta keeras aeglaselt ringi, pöördudes kogu kehaga korraga. Schwartzi suunas tulev väike kogu viipas talle käega, ent midagi muud ei suutnud Schwartz pimeduses eristada. Kogu tuli kiirustamata lähemale. Schwartz ootas.

„Terekest. Rõõm sind kohata. Üksi mööda teed kõmpida pole just eriti lõbus. Tohib ma tulen koos sinuga?”

„Tere,” ütles Schwartz tujutult. See kogu oligi too meelepuudutus. Tema oligi see jälitaja. Ja mehe nägu oli tuttav. See jäi sinna hägusesse aega Chicas.

Ka võõras näitas välja, et tunneb Schwartzi. „Kuule, ma ju tunnen sind. Muidugi! Kas sa ei mäleta mind?”

Schwartz ei osanud öelda, kas ta oleks tavalistes tingimustes, mingis muus ajas, uskunud teise siirusesse või mitte. Aga kuidas oleks tal nüüd saanud jääda märkamata see äratundmise õhuke ja tahumatu kunstlik mask, mis pidi varjama puudutuse sügavamaid hoovusi, mis ütlesid, lausa karjusid talle, et terava pilguga väike mees oli teda algusest peale tundnud? Tundnud ja hoidnud igaks juhuks relva laskevalmis.

Schwartz raputas pead.

„Oled kindel?” käis väike mees peale. „See oli kaubamajas. Mina viisin su sealt rahvamöllust minema.” Ta hoidis teeseldud naeru käes kõhtu kinni. „Nad arvasid, et sul on kiirituspalavik. Mäletad ju küll.”

Schwartz mäletaski, uduselt. Ta mäletas seda meest ja rahvahulka, mis oli alguses nende tee sulgenud, aga siis nende eest kahte lehte valgunud.

„Jah,” vastas ta. „Rõõm kohtuda.” See ei olnud just eriti vaimukas vestlus, kuid Schwartz ei olnud paremaks võimeline ja paistis, et väikesele mehele ei lähe see korda.

„Minu nimi on Natter,” ütles ta, lükates teise poole lõdva käe. „Eelmisel korral ei õnnestunud meil pikemalt rääkida. Võib öelda, et kriitilises olukorras polnud see ka tähtis, aga mul on tõesti hea meel, et nüüd avaneb uus võimalus. Saame siis tuttavaks.”

„Minu nimi on Schwartz.” Nende peopesad puutusid hetkeks kokku.

„Miks sa siin sedasi kõnnid? Lähed kuhugi või?” päris Natter.

Schwartz kehitas õlgu. „Niisama jalutan.”

„Jalutaja, mis? Mulle meeldib see ka. Aastaringi olen aina teel. Veerevale kivile sammal ei kasva.”

„Misasja?”

„Tead küll, see paneb sind elama. Hingad värsket õhku ja tunned, kuidas veri soontes voolab. Sel korral kõndisin liiga kaugele. Ma ei salli, kui pean pimedas üksinda tagasi kõndima, nii et olen alati seltskonna üle tänulik. Kuhu sa siis lähed?”

See oli juba teine kord, kui Natter seda küsis, ja meelepuudutus tegi selle küsimuse tähtsuse eriti ilmseks. Schwartz küsis eneselt, kaua tal õnnestub teemast kõrvale põigelda. Jälitaja mõtetest kumas nõudlikku ärevust. Valega ta siin läbi ei saa. Schwartz ei tundnud seda uut maailma piisavalt, et valetada.

„Ma lähen haiglasse,” sõnas ta.

„Haiglasse? Millisesse haiglasse?”

„Chica haiglasse, sinna, kus ma juba olin.”

„Sa mõtled instituuti, eks ole? Seda, kuhu ma su tol korral sealt kaubamajast viisin.” Erutus ja üha kasvav pinge.

„Lähen doktor Shekti juurde,” lausus Schwartz. „Kas te tunnete teda?”

„Ma olen tast kuulnud. Ta on tähtis nina. Oled sa haige?”

„Ei ole, aga ma pean vahetevahel end näitama.” Kas see kõlas usutavalt?

„Jalgsi?” imestas Natter. „Kas ta sulle autot ei saadagi järele?” Oli selge, et see ei olnud kõlanud usutavalt.

Schwartz ei öelnud rohkem midagi ja tekkis raske vaikus.

Ent Natter haaras uuesti initsiatiivi. „Tead mis, semu, varsti tuleb avalik ühislevipunkt ja ma tellin meile linnast takso. See tuleb meile teele vastu.”

„Ühislevipunkt?”

„Nojah, neid on maantee äär täis. Näed, üks ongi seal.”

Ta astus sammu Schwartzist kaugemale ja viimane avastas, et karjub. „Stopp! Mitte üks liigutus!”

Natter seisatas. Kui ta ringi keeras, paistis tema näos kummaline külmus. „Mis sul hakkas, sõber?”

Äsja õpitud keelest peaaegu ei piisanud, kui Schwartz sõnu teisele näkku paiskas. „Mulle aitab sellest näitemängust. Ma tunnen sind ja ma tean, mida sa kavatsed teha. Sa helistad kellelegi ja ütled, et ma lähen doktor Shekti juurde. Nad ootavad mind linnas ja saadavad mulle auto järele. Ja kui ma püüan põgeneda, tapad sa mu ära.”

Natteri nägu muutus. „Selle viimase osas on sul küll paganama õigus,” pomises ta. See polnud mõeldud Schwartzi kõrvadele ja nendeni ka ei jõudnud, kuid need sõnad olid Natteri mõtetes nii selged. „Härra, te ajate mu segadusse,” lausus Natter valjusti. „Te ikka kohe oskate lajatada.” Seda öeldes nihkus ta veidi eemale ja tema käsi liikus puusa suunas.

Samal hetkel kaotas Schwartz enda üle kontrolli. Ta vehkis vihahoos rusikatega. „Jätke mind ükskord rahule. Mida ma olen teile teinud? Minge minema! Kaduge ära!”

Lõpp kadus kiledasse karjesse. Schwartzi otsaesine muutus vihast kurruliseks ja ta tundis hirmu inimese ees, kes oli tema järele luuranud ja kelle meeled olid täis sellist vihkamist. Schwartzi enda emotsioonid paisusid meelepuudutusest, püüdes selle haardest pääseda. 

Ja siis oligi see kadunud. Ootamatult ja lõplikult. Schwartz oli tundnud hetkeks tohutut valu – mitte endas, vaid teises – ja siis oligi kõik. Meelepuudutus oli kadunud. See oli kadunud, nagu pigistava rusika haare, mis järsku lõdveneb ja kustub.

Natter paistis pimeneval maanteel käkras puntrana. Schwartz hiilis lähemale. Natter oli väike mees ja teda oli lihtne ümber pöörata. Tema näol peegelduv agoonia oli sinna kui templiga löödud. Vaod püsisid, need ei kadunud. Schwartz katsus pulssi, kuid ei leidnud seda.

Ta ajas end õuduses sirgu.

Ta oli tapnud inimese!

***

Impressum:

Isaac Asimov

Kivike taevas

Copyright © 1950 by Isaac Asimov

Kaanepilt © Meelis Krošetskin, 2019

Tõlkinud © Jaana Talja, 2019

Katkend