Amando de Ossorio

Aprill on HÕFFi-kuu. Nii et mis oleks paslikum, kui pühendada seekordne õnnitlus hispaania lavastajale-stsenaristile Amando de Ossoriole, kelle 101. sünniaastapäeva võis kuuendal aprillil tähistada. Teate ju küll, see Amando de Ossorio, kelle „pimedate surnute“ tetraloogia on meile kinkinud ühed huvitavamad ja kõige aeglasemalt liikuvad ebasurnud filmiajaloos. Kangelannal on aega murda konts, kukkuda, karjuda hirmunult ja ikkagi nende käest ära pääseda. Zombie-laiskloom oleks ka ilmselt käbedam kui pakutaks võimalust värske liha kallal maiustada. Aga, ruttasime veidi sündmustest ette.

Kui Amando isa soov oleks peale jäänud, siis sooviks me praegu õnne pankur Amandole, kelle panus filmiajalukku oleks piirdunud Coruna kino hilisöiste seansside külastamisega. Läks aga nii, et kolmekümneselt otsustas Amando kolida Madriidi ja proovida filmimaailmas õnne. Väga libedalt see proovimine tal igatahes ei läinud. Esimene lavastajatöö, „The Black Flag“ (1956), 73 minutit mustvalget poliitilise alatooniga draamat läks minu arusaamist mööda suhteliselt otse riiulisse ja järgmise filmi sai mees lavastada alles 1964. aastal ja esimese žanrifilmini läks sealt veel viis aastat. „Malenka, la Nipote del Vampiro“ / „Malenka, The Vampires Niece“ (1969) on põhiliselt tähelepanuväärne selle poolest, et seal oleks võinud näidelda Boris Karloff ja näitles Anita „La Dolce Vita“ Ekberg.

Kultuslavastaja staatuse tõi Amandole aga tema järgmine film „La Noche del Terror Ciego“ / „Tombs of the Blind Dead“ (1971) ja selle kolm järge „El Ataque de los Mortos Sin Ojos“ / „Return of the Evil Dead“ (1973), „El Buque Maldito“ / „The Ghost Galleon“ (1974) ning „La Noche de las Gaviotas“ / „Night of the Seagulls“ (1975). Parimate õudusfilmitraditsioonide vaimus on neid kõiki turustatud veel mitme erineva nime all - „Don't Go Out At Night!“ kõlab näiteks ühe parima soovitusena õudusfilminduse ajaloos üldse.

la noche del terror ciego

Traditsioonide vaimus jätkates, erilisi rahapatakaid keegi Amandole filmide tegemiseks välja ei käinud ja mees ise on öelnud, et hiljem omi töid üle vaadates on ta pigem mõelnud, et seda stseeni ma kujutasin oma peas hoopis teistmoodi ette. Nappidest vahenditest saab teravama silmaga vaataja filmide käigus isegi aru. Hauast ülestõusmise stseenid leiavad minu meelest kasutust kogunisti kolmes filmis neljast, „Ghost Galleon“ oleks olnud ausam nimetada „Half of The Ghost Galleoniks“ ja mehe viimase töö „Serpeinte del Mar“ / „The Sea Serpent“ (1984) nimitegelase elavaks mängimisega jääks ka Bela Lugosi hätta. Küll aga jäi Amandost mulje kui sõnapidaja mehest, oli siis seda raha ja aega nii väha või palju kui teda oli, kui Amando oli lubanud nelja nädalaga filmi üles vändata, siis nii sai olema.

seaserpent

Osalt seletab ilmselt see vahendite piiratus ka „pimedate surnute“ maailma ebakõlasid. Ühtegi läbivat tegelast peale satanistlike rituaale (loe: noore neiu ristile sidumise, rindade paljaks kiskumise ja surnuks raiumise/torkamise ) harrastavate templirüütlite neis filmides ei ole, nii et ühtsele ajajoonele saab neid paigutada linastumise järjekorras. Selle maailma toimise reeglid kipuvad aga vastavalt vajadusele muutuma. Kasvõi seegi osa, et mis nende silmadegi siis lõpuks ikkagi juhtus – nokkisid varesed need poodute peast või põletasid külaelanikud tõrvikutega näost välja. Või siis see, et ühes filmis kukuvad ülestõusnud päevatõusul kokku, muidu ei paista päikesevalgus neid aga oluliselt segavat. Ei saa muidugi välistada, et siin jällegi see pagana rahateema mängus, stseenid mis leiavad aset säravas päiksevalguses on tegelikult mõeldud toimuma ööpimeduses.

Elavate surnute filmide südameks on aga lõppude lõpuks ikkagi elavad surnud. Olgu siis romerolikult aeglased, boyle'likult äkilised või amandolikult pimedad. Olevat olemas kaks filmi veel, kus pimedad surnud tegutsevad, aga oma alamžanris ikkagi täiesti erandlikud nähtused. Liikumise kiirus oli juba jutuks, see kehtib aga jalameeste kohta. Meil on siin aga tegemist templirüütlitega. See tähendab hobuseid ja mõõku. Ehk et püüdke nüüd ette kujutada stseeni, kus kangelanna püüab kas jalgi või ratsa oma saatuse eest põgeneda, aga seltskond ebasurnuid ebasurnud hobuste seljas talle mõõkade keereldes järele kappavad. Umbes nagu see stseen vähetuntud filmist „Sõrmuste Isand“ kus sõrmusevardjad Arwenit jälitavad. Võimas.

Žanrifilmide osas saab mehe filmograafiale tiiru peale kui ära mainida „Las Garras de Lorelei“ / „Claws of the Loreley“ (1974),  „La Noche de los Brujos“ / „Night of the Sorcerers“ (1974) ja „Demon Witch Child“ / „La Endemoniada“ (1974), see viimane siis Exorcisti hispaania versioon, aga kõik käsitlused keskenduvad ikkagi pimedatele surnutele. Amando isegi olevat pärast lavastajakarjääri lõppu justnimelt pimedate surnute maalidega raha teeninud.

Selle teksti ilmumise ajaks on HÕFF juba ajalugu, aga mina kavatsen küll seekordse Haapsalu külastuse käigus linnust selle pilguga vaadata, et kuhu siin annaks templirüütlite hauad paigutada ja kus nende hobused saaks kaera krõmpsutada oodates meie oma Amandot, kes tuleks ja surnud nende haudadest ärataks.

attackblinddead
malenka
ghost galleon

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0684)