Avispea taga metsas

Raivo Tammus

Autobiograafiliste elementidega mängivas jutus läheb peategelane Raivo Tammus tagasi kodukoha Avispea kanti. Üllatuslikul kombel ilmneb, et samas piirkonnas tegutsevad ka libahundid. Tuues mängu paljud autorile isiklikult tuttavad inimesed, kirjeldatakse novellis, kuidas Tammuse-vennad püüavad jälile saada libahuntidele ja nende saladustele, samal ajal semulikult õlut libistades.


Huvitav oli jälgida üleloomuliku ja üleni loomuliku vahekorda. Selmet olla lugu sellest, kuidas maagiline element ilmub tegelaste argisesse ellu ja paiskab kõik segamini (raputab nende psüühikat, lööb paigast nende senise maailmapildi jne), kohandus novelli argine element argise maailmaga. Ei, „kohandumine” on veel vähe öeldud – libahundi-motiiv pigem taandus üheks suhteliselt mõnusaks ajaveetmisvahendiks. Ja kuna rõhk jäi tegelaste mõnusale ajaveetmisele, kaotas libahunt sellisena oma erilisuse. Põhimõtteliselt võinuks libahundi asemel olla ka tulnukad või suured sipelgad, kas või ISISe terroristid – selles tekstis kujutatud Tammuse-vennad oleks neile kõigile vastu astunud samasuguse bravuuri ja ükskõiksuse seguga, nautides ühist võimalust võidelda sama asja eest (või sama asja vastu – aga eks see ole sama asi), muhedaks tegevad õllepudelid käeulatuses.

Tundub, et tegevusele andis juurde see, et tegelased olid suuresti päriselust laenatud. Küllap see mõjutas ka nende tegutsemist, vähemalt tuletas autorile meelde, et nad on ju kah tavainimesed ja soovivad tegeleda oma igapäevaste toimingutega. Näiteks meeldis mulle väga, et üheks komistuskiviks libahundi-saladusega tegelemisel oli see, et neile abiks olnud vanamees ei saanud neid aidata, sest kohe algas „Õnne 13”.

Tekst ise oli üllatavalt argise hoiakuga, mis mõjus värskendavalt – tavaliselt on surnuaias tõele jälile jõudmise stseen midagi dramaatilist ja hirmsat (välk lööb ja valgustab korraks terve ruumi ja valgustab neile ka suure tõe, mida kardetakse teada saada). Siinse teksti tegelastel oli hauakivide uurimisel peamiseks mureks, et õllepudel hakkas otsa saama.

Üks asi, mis ajas mõnevõrra segadusse. Truupõld algul väidab, et see, kes tapab libahundi, saab ka tema võimu, seejärel aga lisab, et selle kunagise tapmise käigus pritsis libahundi veri talle suhu, mistõttu ta sai koletise jõu. Kumb siis oli? Juhul kui tapmine annab jõu, läheb neil edaspidi raskeks, sest vähemalt ühe libahundi tappis Karla, kellel on aeg-ajalt skisofreenilised hood.

Natuke kohmakalt mõjub jutustaja isiklik keelepruuk – näiteks „õhtupoole läksid Raivo ja Tom jõukasse” ehk jõusaali. Mingeid näiteid oli teisigi, see pole erandlik vääratus. Selline lühendamine ja sõnakasutus sobiks juhul, kui Raivo oleks minategelane, aga peategelasest kolmandas isikus ehk tema-vormis rääkiv jutustaja võiks ikkagi olla natuke neutraalsema keelekasutusega. Tjah, muidugi saaks siinkohal öelda, et kirjandus on subjektiivne ja jutustaja ei peagi olema neutraalne, mõni kirjanik on palju originaalitsevam ja mis ma Tammuse kallal norin – aga siin ei anna see minu arust juurde.

Kohati oli tekst päris labane. Tsiteerin lõiku:

„„Mida fakki, mida raiska siin toimub!” hüüdis Paks telgist välja tulles, endal till poolnussitud Rakvere litsist poolripakil.”

Ning tsiteerin, mis sellest „litsist” sai:
„Kogu selle möllu keskel jõudis ühtäkki kohale, et lits on kole vaikseks jäänud – gaasiballoonist lennanud kild oli tabanud õnnetut naist täpselt otsaette ning sealt suust ei tulnud tõepoolest enam piiksugi.”

Ja kuidas sellesse suhtuti?

„„Kuradi hea kepp oli, aga...,” vinnas Paks surnud prosti sülle ning viskas üle kasti tolmuseina sisse ja röögatas „äkki raputab raiped kannult.”

Vast pole minust liiga feministlik tunda ebamugavust sellest, et tegemist oli jutu ainsa naisega.

Kahjuks oli tekst labasevõitu, ka oli stiilis kohmakusi. Ja midagi oli teksti liigses argisuses, mis röövis lugemisentusiasmi. Eriti loo alguses. Loed, kuidas mingi tüüp käib vennaga jõukas, ja siis võetakse mõned õlled. Ehitatakse müüri veidi. Tuim, noh. Vahel on sellised tausta kujundavad väikesündmused ja pisitegevused head, sest aitavad teha maailma käegakatsutavamaks ja aitavad kirjeldada tegelaste omavahelisi suhteid ja võimuvahekordi. Sedapuhku näis mulle aga, et neil polnud sihti, need lihtsalt olid.

Hiljemgi vaatasin, et kui siis libahundi-möll pihta hakkas, ei läinud sündmused eriliselt korda. Inimesi hakkab järjest surema, aga lugejale läheb see samavõrd korda kui tegelastele. Tekstist kumas läbi, et tegelaste saatus ei paistnud autorile õieti korda minevat. Tõsielulised karakterid olid mängu toodud, et nendega õlut juua ja öist libahundi-mängu mängida. Looks oli sellest vähevõitu.

5,5/10


Tähed täis surma

Maniakkide Tänav

Paul Meldor on kunagine kindral, kellest on nüüd on jäänud digitaalne teadvus. Püütud kinni vaenlaste elžuggide poolt, on ta sisestatud kaevandusmasinasse, kus on oma kunagiste vaenlaste heaks töötanud juba tuhat aastat. Novelli alguses leiavad Pauli vanad võitluskaaslased ta üles ja püüavad teda sellest päästa. Kas tal õnnestub oma teadvust masinast kehasse pannes ja siis tagasi masinasse lülitades ja seejärel jälle bioloogilisse kehasse pannes jõuda niikaugele, et lõpuks pääseda vabadusse?

Tegemist on seiklusliku militaarulmega, mille peategelane on sunnitud olema pragmaatiline. Algul veidi ehmatas ära, et tegelane näis olevat tarbetult kalk. Hiljem aga ütleb, et hoolimine kaasinimestest ja liiga varajane hoo maha võtmine on põhilised põhjused, miks tema varasemad põgenemiskatsed olid läbi kukkunud. Sealjuures tundub oluline lisada, et ei õigusta – ta ei vabanda ega virise, vaid tegutseb enda huvide nimel, hoolimata jäljest, mille jätab.

(Natuke teemaväline: mitme viimase numbri vältel on arendatud edasi poleemikat selle üle, kas Reaktori kirjutajad tegelevad liialt proleulmega, s.o. ulmega, mille tegelased on madalad ja taotlused madalad, maailmapilt küüniline. Veidi on tundunud, et kirutakse mingi teatava positiivse programmi puudumist – kui nõmedad tegelased teevad nõmedaid asju, et nõmedas maailmas jätkuvalt nõmedad olla, siis miks ma seda loen või nii. Keegi poleks hakanud praegast käsitletavast tekstist rääkima kui proleulmest, nii et minust on vist ebaadekvaatne üldse tekitada seda seost. Aga siiski, võiks justkui arvata, et siinses novellis tekib oht, et inimelu pole grammigi väärt ja tegelased on isekad – et maru küüniliseks kisub või nii, ehk siis... miks ma seda loen või nii. Ja mul on tunne, et siin on lihtne vastus. Peategelane pole niisama küüniline, vaid ta on pragmaatiline. Temas pole põlastust inimeste vastu, ta on lihtsalt sunnitud sedavõrd kiirustama, et pole võimalik korraks peatuda ja mõelda sellele, kas see, mis ta teeb, on moraalselt aktsepteeritav. Inimelul on väärtus – aga et üheainsa inimelu täisväärtuslikkuseni jõuda, tuleb nii mõnegi teise inimelu jala alla suruda.)

Teksti teadusulmelisus on hästi saavutatud. Selmet pakkuda väikest ulmemekki või dekoratiivset ulmevärvingut, on siin täitsa korralikus annuses huvitavat ulmetehnoloogiat. Loed ja tunned, et toimib:

„/.../ lasknud laeva automaatikal suurendada kvantreaktori energiaväljundit maksimumini, käivitas sukeldusmootorid. Tohutu energiapalanguga läbis ta aegruumi koe ja libises allruumi.” Korrektne teadusulme.

Mulle meeldis vaenlaste kosmoselaeva meeskonna lihapudruks muutmine gravikompensatsiooni hävitamisega. Gravikompensatsiooni-tehnoloogia olemasolu ja selle järsu katkemise katastroofiline mõju – huvitavad ideed, millega ma polnud ise varem kokku puutunud. Eks ma loen ka vähe militaarulmet.

Või siis:

„Metallkeraamilised luud, diitaalselt juhitav organite töö, võrguühendus ajju, fiiberfrafeenist lihased, juhitav kiirmuteerumine, kehasisesed lisaenergiaallikad, vaakumikindlus...” - vahva ju. Nagu ka see, et selle loetelu peale vastatakse, et see on veel üsna tagasihoidlik. Transhumanistlik kehamodifikatsioonide-elevus on suur. Mispuhul mõjub toredalt iroonilisena lause „Siis säärane tunne oligi olla inimene, täpselt nii nagu ürgsetel aegadel.”

Mul on endal ainult väike kiiks üleslaadimise tehnoloogiaga ja nende arusaamadega, mis sellega kaasnevad. Teadvuse ja keha ja mõistuse lahutamine on mu meelest samasugune teadusulmeline võimatus nagu valgusest kiiremini liikumine – seda on ikka pandud ulmetekstidesse, aga tahaks siiski olla kriitiline. Mõttetegevust ja emotsioone taandada puhtalt (digitaalseks tehtava) ajutegevuse osaks ei tundu päris veenev. Või see, et Paul mingi hetk ei saa õieti arugi, kas ta on bioloogilises kehas või masinas. Ei, siiski täpsustan: ta virgudes tunneb, et igatahes pole keha bioloogiline, sest bioloogia tähendas alati valu. Seega eristab masinlikku ja bioloogilist keha see, et ühes tunned valu. Kahe kehakogemuse üleüldine samastatavus on ulmetekstides juba tavapäraseks kujunenud nähtus, aga mingit aistingulist eneseanalüüsi tehes võiks neid erinevusi ikkagi loetleda rohkemgi.

Kuna minu meelest sõltub inimteadvuse tegevus vägagi keha ja mõistuse läbini põimunud koostööst, siis oli minu jaoks veider lugeda, kuidas:

„/.../ kuskil tagaplaanist käis läbi mõte, et bioloogiline keha ei ole siisk inimese jaoks normaalse elutegevuse keskkond. Liiga raskesti hallatav ja kergesti mõjutatav.”

Samas on tekstis selle osas päris huvitavaid nükkeid. Näiteks lõik, kus „/.../ Paul oleks püsti karanud ja karjatanud, kui tal oleks olnud keha ja suu. Selle asemel edastas ta ärkvele ehmuv teadvus tehiskeha süsteemidesse seosetuid impulsse, mis pani seadmeid spontaanselt sisse ja välja lülituma.” Mõte, et aju edastab (iseenesest väga kehalise) paanikahoo masinlikeks vilgutusteks ja minialarmideks, edastab huvitaval moel kehakogemuste mitte-päris-samastatavust. Masin reageerib nii, nagu masin reageerib.

Ma saan aru, et teksti eesmärk polnud teadusulmelisele elemendile keskendumine – Maniakkide Tänava tekstide noovumid on üldjuhul seiklusliku loo teenistuses, neist ei saa selle põhifookust –, aga mulle tundus, et üks põnev motiiv, mis pead tõstis, võinuks saada selle loo kandvaks elemendiks. Nimelt mainitakse korduvalt, et pidevate kehavahetustega kaasnevad traumad lähevad aina hullemaks. Esimene teadvuste või kehade vahetus toimub suhteliselt ilma vaevata, hilisemad on juba ebameeldivamad, kohmakamad, tülikamad. Loo eesmärk oli, Koit Toome laulu parafraseerides, Pauli viimine kuskile „kaugele siit, kus jäänud tema väike paradiis”, aga huvitav olnuks, kui mingi hetk nende kehade vahetumiste traumaatilisus saanuks temast võitu. Ta ei jõua selle paradiisini, sest käib liiga hooletult ümber oma kehade, mõistuste, teadvusega. Praegu käidi välja mõte selle ohtlikkusest, aga lihtsalt kui üks komistuskivi. Kui see määranuks Pauli saatuse, jääks tekst meelde ühe teadusulmelise motiivi (kehavahetustega kaasnevad ohud) ärasooritamisena.

Kuidas seda aga teha, et see poleks niisama üks õnnetu ja katkendlik lõpp põnevale süžeele – raske öelda. Võib-olla ma siinkohal lihtsalt sõidan sisse oma süžee-eelistustega. Aga ega ma kommenteerijana eriti teisiti ju saagi. Sest see väike „oleks” aitab mulle rõhutada, et praegusel kujul on tekst väheke unustamisväärne sündmusterikas seiklus, ebamääraselt heroilise peategelasega pääsemine jubedast vangipõlvest. Ja sellisena tore. Lugejasse jääb lugemisest saadav rõõm. Lihtsalt... minu üks suurimaid rõõme ulmest on uute konteptsioonide väljamängimised. Tekst võinuks öelda midagi ühe ulmemotiivi võimaluste (või võimatuste) kohta. Mida peaaegu juba ütles, aga mitte päris lõpuni välja.

8,7/10

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0913)