Nagu ma enda Metro 2035 arvustuses ütlesin, siia olen ma suur Metro-sarja fänn. Uut Exodust ootasin aga juba pikisilmi, sest selle treilerid olid ülivinged. Kas lõpptoodang aga ka ootustele vastas?

Alustan kohe kõige suuremast ja tähtsamast asjast. Nimelt ei ole Metro: Exodus tehtud Metro 2035 raamatu põhjal (jumal tänatud), kuid ei ole mu meelest ka päris õige Metro (oh ei). Esimene on tõepoolest vägagi positiivne, sest nagu ma raamatuarvustuses korduvalt ütlesin, siis tegu oli võrdlemisi nigela ja tammuva teosega, millest oli hoolikalt kõik põnev välja jäetud. Nii ütlevadki juba mängu algustiitrid, et mäng on sellest ainult inspireeritud. Ja tõsi ta on - mängu esimene tund on kontsentreeritud ja tugevalt muudetud kokkuvõte Metro 2035 raamatust - et ülejäänud Venemaa ja maailm on ikkagi olemas ning Moskva ümber on kellegi karmi käsu tõttu üles seatud raadiosegajad ja valvepostid, et Metro inimesed saaks tunnelites ilusat elu elada (loe: elusalt mädaneda) ja keegi neid mingil juhul segama ei tuleks. Artjom ja tema sõprade kamp aga ei taha selle saladuse avastamisega kaasnevat surmaotsust omaks võtta, nii varastavad nad endale auruveduri ja tossutavad Moskvast minema.

Iseenesest on ju äge, et meile tutvustatakse maailma väljaspool Moskva metrood, aga siinkohal läheb mängul natuke käest ära. Nimelt läheb käima Mad Maxi (loe Metsavana arvustust) venemaine versioon - vedur Aurora tahab vahepeal ära laguneda, ei saa mõnest sillast üle ja vahepeal tuleb mitme tunni jagu UAZ bussiga mööda kõrbe ringi sõita, vahiposte maha võtta ja bandiitide asumeid segi peksta. Ma tõesõna olin vahepeal segaduses, kui ma ei saanud oma UAZiga torne rammida, mul ei olnud pagasnikus harpuuniga Okseämbrit, kes mind snaiperite eest hoiataks ning päris tõsiselt, vahepeal oli kõrbes samasuguseid kaste maas nagu Mad Maxis, nii et ma ootasin, et Artjom-Max läheb neid jalaga lahti taguma, et oma Magnum UAZile uut kardaani saada.

Lagunevad laevad keset kõrbe, hernehirmutis koos suure juhi näoga, sinine vilksatus tornis on vist snaiper. Maxi Magnum Opus näeb ainult kuidagi niru välja.

Siiski, mulle Mad Maxi mäng väga meeldis ja seda UAZiga ringipõristamist oli mul seepärast palju, et ma käisin kogu kaardi risti-põiki läbi. Ning tegelikult oli seda kõrbe-autosõitu ainult ühe peatüki jagu, mis siis, et see oli vist kõige suurem peatükk.

Mida siis Metro: Exodus meile pakub? Tegelikult hämmastavalt paljut, iga peatükk ise oleks juba iseseisvalt täiesti asjalik mäng või õhem romaan. Väike lühikokkuvõte kõikidest peatükkidest:

Moskva: tuttav Metro, nägelemine võimu ja poliitika üle, samal ajal kui inimesed tunnelites manduvad. Vana ja tuttav.

Volga: Pärast metrood ja radiatsiooni tundub täiesti ebareaalne, et õues võib ringi käia ilma kaitseriietuse ja gaasimaskita. Esimene asustatud punkt, kuhu Aurora neid sõidutab, on Volga jõe ääres, kus inimesed on otsustanud, muidugi ühe õige papi eeskujul, et kõikides pahedes on süüdi elektriuse vägi ning ainuüksi taskulambi kasutamine on karistatav. Inimesed palvetavad vagalt kirikus ja püüavad jõeluhtadel kala ning võitlevad mutant-krevettidega. Iseenesest ei ole paha elu ju. Ainult et ehtsa lihtulme võtmes ujub jões ringi suur Tsaari-kala, kellele tuleb inimohvreid tuua. Omamoodi mõnusalt camp vaenlane, lausa mõnus oli sellele seiklusele kaasa elada. Ei olnud mingi jabur mutant, vaid lihtsalt tige kala. Siin peatükis hakkab tiksuma ka moraalikompass, mis on Metro mängudes alati üsna tähtis komponent olnud - kui sa annad võrdlemisi vagadele ususellidele, valvuritele ja kõikidele muudele rahulikele elanikele valimatult tina ja nuga, siis kirikust põgenemisel lastakse su sõber maha. Hiilid vaikselt ringi, lööd tüübid selja tagant nokki ja alla andnud tüüpe ei puutu, tõstab lõpus preester käed üles, käsib teil uttu tõmmata ning tulevahetust ei juhtu.

Järgmisena sõidetakse pikk maa Uuralitesse, Yamantausse, sest seal pidi olema valitsuse tuumapunker, ning on lootust, et valitsus koos kõikvõimaliku küllusega on seal säilunud ning ehk isegi edasi arenenud. Kahjuks on tõde aga üsnagi etteaimatav ja postapo maailmas üsnagi tavaline, ning lõpuks tuleb ka sealt automaaditärinaga põgeneda. See on üks väheseid kohti mängus, kus moraalikompass laibakuhja ei loenda.

Pikk teekond viib nüüd seiklejad lõunasse, Kaspia mere äärde. Õigemini on seal ainult üks lõputu kõrb, liiva sees elavad inimelajad, kelle intelligentsitase piirdub kivide loopimise ja elementaarse varjumisvõimega. Siin on õide puhkenud aga korralik orjalaager - tigeda paruni juhtimisel plaksutavad endised sõjaväelased või muidu “valgemad” myrzad kohalike tõmmude orjade pihta piitsasid. Aurora sõidab selleks hetkeks viimaste varude peal, nii kütus kui aurukatla vesi on otsakorral, nii peabki Artjom varastama UAZ bussi, leidma vee- ja kütusetünnid, päästma kohalikud orjusest ja Parunile pasunasse andma. Moraalipunkte saab orjade vabastamise eest, kaotab orjade tapmise eest.

Edasi suundutakse Taigasse. Seal kohtume kunagise lastelaagri kasvandikega. On piraate, pioneere ja kodutütreid, kuid üldiselt on nad metsas elamisega hästi hakkama saanud. See peatükk on aga hiilimise osa, sest piraadid ja pioneerid kaitsevad oma valdusi üsna tõsiselt, kuid tegelikult ei taha nad sulle midagi halba. Minu jaoks oli siin hiilimist ja ootamist liigagi palju, oleks tahtnud ammuga kedagi pähe lasta. Aga siis kui olid bussisuuruse karuga lahingu maha pidanud, jooksid kohalikud kokku, ning kui olid liiga palju nende sõpru maha lasknud, lasid nemad sinu sõbra vigaseks..

Surnud linn - tere tulemast tagasi Metro mängu. Pika ringiga jõutakse Novosibirski, millele heideti eksperimentaalne koobaltipomm, mille tulemusel on linn 8 korda kõrgema radiatsioonitasemega kui kodulinn Moskva. Kuna metrootunnelite võrgustik on Novosibirskis maapinnale lähemal, sõltusid selle elanikud maagilisest antiradist. Selleks ajaks kui mängija kohale jõuab, on see muidugi ammu otsas ning linna tunnelitest on suur sisesõda üle käinud. Viimane peatükk on suurepärane nostalgiahüpe vanemate mängude atmosfääri - kõnnid ringi pimedates tunnelites, sind ründavad erinevad mutandid, su gaasimaski filtrid on pea alati otsakorral ning radiatsioonitase on nii kõrge, et dosimeeter ragiseb vahetpidamatult ja silme ees tantsivad hallutsinatsioonid.

Peamine asi, mida ma eelmiste mängudega võrreldes igatsema jäin, oligi just atmosfäär. Kui viimane peatükk ei oleks olnud niivõrd kontsentreeritud ja raske, oleksin mängus pettunud olnud.

Mängu sisemehhaanikast: ma igatsen taga aegu, kui arvutimängu tegelasel võis olla kümme relva, alates signaalraketipüstolist kuni relsskahurini. Metro on alati mängija relvavalikut piiranud, ning alguses tundus kolm relva ikka väga vähe. Reaalsuses kasutasin enamuse ajast “kohustuslikku” relva, ehk käsipumbaga Tikhari, sest selle laskemoon oli põhimõtteliselt tasuta ning aparaat ise täiesti hääletu. Natuke igatsesin Metro õhustikust neid tossupadruneid, mis neile omase tuhmi häälega töötasid, mingit peatamisjõudu ei omanud ning sohilapseks nimetatud automaati ummistasid. Selle eest saab aga oma püsse kogu aeg vastavalt vajadusele ümber ehitada, hea näide oleks, et öö tulekul saad küljest kruvida punase lasersihiku, mis karjub “tulistage mu pihta”, ning asemele kruvida öönägemisseadmega optika koos infrapunalaseriga. Võtad paar valvurit maha ja siis mugistad naerda, kui mitte keegi sind mitte kuidagi üles ei leia. Lisaks on mängu sisse ehitatud nüüdseks pea lahutamatu meisterdamissüsteem. Korjad helendavaid seenekesi ja hammasrattaid, et hiljem põlve otsas endale laskemoona või gaasimaski filtreid meisterdada. Sellistel süsteemidel on alati oht tüütuks muutuda, kuid 4A studios mõtles selle peale rohkem kui 5 minutit ning asjade kokkuroobitsemine on kiire ja valutu, samuti koosnevad kõik asjad kahest komponendist, muutes meisterdamise võrdlemisi lihtsaks. Nagu eelpool ütlesin, siis Tikhar oli mu põhirelv, sest kokkukorjatud vanarauast sai lihtsalt ja kiiresti suure peotäie kuullaagreid taguda.

Natuke ka tehnilisest küljest. Ma ei tea, kuidas Metro: Exodus jookseb viletsamatel arvutitel, kuid see kasutab kõige uuemad tehnikaröögatust, milleks on real time ray-tracing, mida toetab hetkel ainult paar kõige uuemat videokaarti. Olles vaadanud neid mänguvideosid, siis tuleb nentida, et Exodus näeb orgastiliselt ilus välja. Minu natuke tagasihoidlikumal arvutil jooksis mäng ilma selle moeröögatuseta siiski ikkagi ülikaunilt. Muidugi olid vahepeal mõned põõsad vigased, mõni koll jäi seina sisse kinni ja millegipärast olid laskumistrosside ümber mustad makaronid. Siiski ei saaks öelda, et miski otseselt häirinud oleks.

Kokkuvõtvalt: tegu ei ole enam stiilipuhta Metroga, tegemist ei ole enam niivõrd õudus- kui hiilimismänguga, kuigi õudsaid kohti meenub tagantjärgi hulgimini. Siiski on tegemist suurepärase mänguga ning kui kunagi peaks järge lubatama, või siis näiteks Moskva Artjomi asemel Peterburi Anatoli seiklusi samas maailmas, siis kindlasti mängiks

9/10

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0687)