Esimene mast kukkus. Peaaegu hinge kinni pidades jälgis Peter kokkupakitud eraldaja kukkumist. Kuigi seadeldise nimi jättis Peteri meelest pisut soovida, oli selle tööpõhimõte pea ilus oma lihtsuses, jätkates nii selgelt Marsi hõredas atmosfääris katsetatud ekstrahaatorite loomilikku arengut. Siin oli siis järgmine samm müstilise terraformimisvalmiduse programmist, kukkudes orbiidile pidurdunud laevalt planeedi vaenuliku pinna poole. Nii pea kui tehnoloogia Veenuse atmosfääri jõuab, hakkab eraldaja süsihappegaasi lagundama, kogudes hapniku membraankottidesse. Kohe, kui andurid piisava gaasitiheduse tuvastavad, lülituvad ekstrahaatorid tööle, muutes raskema gaasi kergemateks komponentideks ning ladustades neid erinevatesse balloonidesse. Mida rohkem gaasi sel moel kogutakse ning suuremaks balloonid kasvavad, seda enam aeglustub aparatuuri langemine ning mingil hetkel hõljutavad hapnikuga täidetud õhupalliballoonid aparaadi taas kõrgemale.
Peter teadis peensusteni, kuidas eraldaja töötama peaks, kuid ikka vaatas ta hirmunult peene tehnika sööstlaskumist pilvede suunas. See oli Peteri tehnoloogia – tema visandid, mis said tehnikute poolt detailseiks ja töötavaiks masinaiks töödeldud. Ta teadis alla visatud kompsu tugevaid külgi, kuid polnud pime ka võimalike ohtude eest. Liiga palju hapnikku ja kõrge temperatuur oli neist esimene.
„Noh, kardad ikka veel, et su lapsukesed surnuks kukuvad?” tögas Leon.
„Ei!” raputas Peter pead ja tõmbas end illuminaatorist eemale.
„Mis see olla saab, mis neid hukata võib?” uuris Leon, kes nüüd omakorda illuminaatorist välja piilus. „Kurat, need Veenuse pilved on ägedad!” muutis Leon aga teemat veel enne, kui Peter midagi vastata jõudis. Omal moel oli see isegi hea, sest Peteril polnud aimugi, mida ta vastama oleks pidanud. Komplekte oli testitud kõige suhtes, mis NASA supermeeskond välja mõelda suutis. Neid oli testitud põhimõtteliselt kõige suhtes, mida kõige küünilisemad inimesed oma halvimates unenägudes ette suutsid kujutada, kuid selles see probleem oligi – need olid vaid unenäod ning reaalselt polnud veel ükski alus planeedi atmosfääris heljuma kerkinud. Esimene pääsuke oli alla lastud, kuid keegi ei saanud kindel olla, kas lind paneb pea ees vastu maad või suudab end pilvede kohale kergitada.
„Hapet need igal juhul ei karda,” pomises Peter viimaks.
„Aga meie?” mühatas Leon. „Kui su pall end üles vinnab ja elamiseks vajalikku pinda kirjutama hakkab, lähme meie alla.”
„Skafandrid on ju samamoodi happe suhtes testitud,” turtsatas Peter. „Ei, nendega ei juhtu midagi.”
„Õigus!” leidis Leon taas emotsionaalse pinna. „Aga meil on nüüd vähemalt kuu aega aega enne, kui siit liikuma saame. Teeme ühe mängu enne tehnokontrolli?”
„Praegu mitte,” raputas Peter pead. Nüüd, mil eraldajat enam näha polnud, kibeles ta tagasi arvuti juurde. Teoreetiliselt pidas eraldaja nendega sidet ja andis teada, kui seadmed tööle läksid, kui atmosfäär tihenes, kui korpus kuumenes, kui... Peter muigas, tema lapsuke liugles alla kivise pinna poole ning nüüd sai esimest korda kontrollida, kas kõik tõepoolest nii hästi töötas nagu see varasemalt paberile kirja oli pandud. Ta heitis veel viimase pilgu aknale ja lükkas end siis otsusekindlalt aga kontrollruumi poole.
„Kaamerad su pisikesel igal juhul veel töötavad!”
„Esimene takistus on siis möödas,” ohkas Peter kaptenile vastu. Peter võttis positsiooni sisse, surfas sõrmedega üle ekraanide ja jäi rahulolevana istuma – esmapilgul paistis kõik töötavat just nii nagu tarvis.
„Ja sina olid veel valmis selles projektist loobuma,” irvitas kapten.
„Sa mõtled seda, kui ma paar NASA kõrgemat ohvitseri pehmematesse kohtadesse saatsin? Jumal, sellest on mitu aastat möödas juba! Kas see tilluke klatš iial maha vaibub? Jah, meil olid erimeelsused; jah, meil on siiani erimeelsusi, aga...”
„Ütle mulle, mida paremat meil siin teha on kui aegajalt meelelahutuseks tillukest klatšinurka arendada? Meid on siin kaksteist ning ülejäänud seitse ja pool miljardit inimest asuvad umbes neljakümne miljoni kilomeetri kaugusel. Kui me omavahel ka ei räägiks, oleks siin veelgi kõledam. Kurat, juba ainuüksi selle vahemaa välja hääldamine tekitab koduigatsust.”
„Nuh, eraldaja töötab nagu laulus?” hõikas Leon ukselt.
„Mismoodi ta siis sinu meelest töötama peaks?” tögas kapten optimistlikult, kuid Leon jäi tagasihoidlikumaks. Hetkel see veel töötas, hetkel oli kõik korras, kuid kõik võis iga hetk muutuda. Päris täpselt Veenuse olusid polnud ju kordagi kontrollitud.
„Kuulge, see hakkab pidurduma?” hüüatas Liza. „Kurat, Peter, sa said sellega hakkama! See pidurdub.”
Jah, näiliselt eraldaja langus juba pidurdus. Ideaaloludes oleks võinud eeldada, et seadeldis on tööle hakanud ning esimesed membraanballoonid täituvad, kuid Veenuse atmosfäär oli ideaaloludest kaugel.
„Vara veel hõisata,” mühatas Peter vastu. „See võis lihtsalt mõne ülemise kihi tugevasse tormi sisse vajuda ja seal koos muu sodiga lennelda.”
Vaikus. Peter irvitas. Need viimased kaks aastat, mil teda viimaks ometi missiooni jaoks füüsiliselt ja vaimselt ette valmistati, rõhutati igal sammul, ptüi, iga poolsammu ajal, kui tähtis on hoida optimismi ja meeskonnavaimu ning kuidas nad ei tohiks selles olukorras üksteist alla tõmmata. Ja siin ta istus, julgemata liiga palju loota – heitis ühe sõna ja sai vastuseks vaikuse.
„Poole tunni pärast on rutiinne mootorikontroll,” lõhkus kapten vaikushetke. „Peter ja Liza jälgivad eraldajat, ülejäänud seadku end valmis. Maaga ühenduseni on jäänud kolm tundi. Peter, kas selleks ajaks on Eraldaja kohta juba midagi täpsemat teada?”
„Võimalik.”
„Võimalik? Jah või ei?”
„Kui masin piisavalt kauaks leviulatusse jääb, on info olemas. Kui eraldaja peaks aga Veenuse kumeruse taha kaduma...” Ta vaikis hetke, et tõenäosusi arvutada. „See on asjaolusid arvestades ülimalt väike võimalus, kuid päriselt välistada siiski ei saa.”
Masin langes. Viimaste andmete kohaselt oli eraldaja kiirendus juba negatiivne, kuid kiirus ikka veel pinna poole suunatud. Peter polnud kindel, kas ta peaks olema uhke, et tema töö tulemus vähemalt esmapilgul ilusasti töötab või hoidma hinge kinni, sest iga järgmine hetk võis kaasa tuua uue salapärase jama. Palju sellest möödas oli, kui nad Leoniga Eraldaja üle parda heitsid? Kaheksakümmend kolm minutit, vastas kell arvuti ekraanil.
Hiljemalt paari ööpäeva jooksul saab selgeks, kas eraldaja töötas korrektselt, kas rõhuandurid pidasid survele vastu ja tõepoolest eraldaja 50 kilomeetri kõrgusel kinni hoiavad. Seejärel oli printerite kord hakata platvormi kirjutama. Eraldaja teine sektor hakkab printimise jaoks süsinikku koguma ning hiljemalt kolme kuu pärast saab valmis esimene punker.
Peter naeratas mõttest, kui lähedal õnnestub tal olla Veenuse esimese linna loomisele. Tõsi, tal ei õnnestunud minna alla värskeltkirjutatud pinnale, kuid kõigeks oli oma aeg.
Minutid möödusid ning vaikselt-vaikselt lubas Peter naeratusel üha suuremaks kasvada. Ühe osaga ei suutnud ta endiselt päris kindlalt uskuda, et eraldajaga seotud kaadervärk tõepoolest töötas. Tõsi, ta oli lasknud kaasa pakkida ühe tillukese alkohoolse joogi päevaks, mil ülejäänud meeskond viimaks alla läheb ja tagasi raporteerib, et hõljuva linna algus on edukalt tööle saadud. Peter pidi jääma laeva, krimpsutas ta nina. Kogu ettevalmistuse ja füüsiliste eelduste kiuste ei suutnud nad tema teadlasekehast päris testlendurit välja meelitada. Nii oli orbiidil tiirlev kodu lähim, milleni ta jõuda sai.
„Endiselt miljoneid kilomeetreid lähemal kui enamik inimesi,“ pomises ta ergutavalt ja keskendus taas andmeterägastikku. Maale pole need andmed veel jõudnud, nentis ta rahulolevalt lisaks.
„On muutusi?“ uuris kapten ukselt.
„On probleeme?“ põrgatas Peter vastu.
„Ei! Laev on sinu jaoks korras. Või meie kõikide jaoks, kui eraldajaga mingeid probleeme peaks tekkima. Aga sa pidid rääkima, miks pagan sa omal ajal need ülemused pehmesse kohta saatsid.“
„Ega seal midagi keerulist ei olnudki. Nemad tahtsid ühte, mina nii ei tahtnud ja… Noh, ütleme nii, et kui ma poleks aru saanud, et see töö mulle, kurat võtaks, ikkagi meeldib, siis poleks ma täna siin.“
Järjekordne täistund kuulutas side algust. Orbitaaljaam oli Veenuse tagant välja triivinud ning õiges suunas vaadates võis näha planeeti, mille pinnalt nad enam kui pool aastat tagasi lahkusid. Pool aastat, ühmas Peter, kuid ei liigutanud end. Kogu selle aja jooksul, mil jaam oma kurssi Veenuse orbiidil stabiliseeris ja eraldaja alla laskmiseks valmistus, oli justkui kirjutamata reegel, et iga viimnegi meeskonnaliige iga tiiru ajal korra Maad piilumas käis. See oli just nagu läbi sõitmine linnast, milles sa kunagi elanud olid. Just kui iseenesest vedas rool auto läbi tänava ning õige maja ees pingulduks kael eriti pikaks ja püüaks leida uusi elanikke, uusi toimetamisi, kuid sellest enamgi veel otsis pilk detaile, mida polnud muudetud.
Nüüdki veel, oli Peter kindel, jalutas pool nende meeskonnast kaugelt kumavat täppi vaatama. Ülejäänud meeskonna jaoks võis Veenusele tulek olla lühiajaline ja siis polnud koduigatsuse kasvatamises suurt midagi halba. Kui Peter oleks saanud valida, oleks ta kohe Veenusele jäänud. Võimalused olid praegugi olemas – laevas oli töötav külmkamber koos elualalhoiuks vajaliku varustusega. Kui eraldajaga kõik hästi peaks minema ning esimene platvorm korralikult tööle saadakse; kui järgmise laeva start Maalt ei viibi ning nende endi toiduvarudega probleeme tekkima ei peaks, siis oligi siin sihtpunkt. Lihtsalt tol päeval, mil Maalt antaks positiivne vastus, lülitab Peter külmutamise režiimi sisse ning sulgeb end kambrisse. Suure tõenäosusega on ta siin üksi, peab ise suutma kõigega emotsionaalselt toime tulla.
Aga selle kõigeni oli veel aega. Esimene esaldaja alles alustas oma tööd.
„Sir!” raporteeris Peter. „Eraldaja prototiivad on selgelt avanenud ning praegusel hetkel on meil Veenuse atmosfääris kahetonnise kivi asemel samas kaalus lind. Tiibade eluiga peaks arvestuslikult küündima kuni ööpäevani, andes balloonidele täitumiseks lisaaega. Seejärel langemine jätkub, kuid vaid paari päeva ulatuses. Suure tõenäosusega kaotame eraldajaga peagi kontakti.”
„Väga hea!” vastas kapten. „Võid akna juurest läbi käia! Seejärel kontrolli oma EVA üle.
„Just nii!” Peter seadis sammud tillukese illuminaatori poole. Ta ei teadnud, miks, kuid küllap näris tedagi mingi seletamatu nostalgiapuhang, pisut masohhistlik soov vaadata maja, milles ta kunagi elanud oli. Jah, vaadata täppi, mis tähistas planeeti, millel ta kunagi elanud oli.
Kümme aastat varem oli Peter seisnud ülemjuhatuse ees. Tol ajal oli NASAs töötamine tema jaoks samasugune mäng nagu tehniliste probleemide paberil lahendaminegi. Talle, noorele ja taibukale teadlasele näidati murekohta ning tema sukeldus lahenduste otsimisse. Magamine oli nõrkadele ning nii mõnigi seltskonnaüritus või perekondlik kogunemine lõppes ikkagi sellega, et ta diivaninurgal istused ja kohusetundlikult „Mhmh!” vastates samal ajal mõttega töö juures oli ning paberitükikesel valemeid teisendas. Perekond teadis ja mõistis, kuid nii mõnigi neist, kes sõbraks pürgisid, kadus kiiremini kui saabunud oli.
Tol ajal oli terraformimisvalmiduse plaan alles uus, värske ja meelierutav. Sellest räägiti ajakirjanduses, see inspireeris temasuguseid noori tegudele. Inimkonna esimene mehitatud reis Marsile oli õnnelikult lõpule jõudnud. Tõsi, tagasi tuldi sealt suhteliselt nõutult ning peale hiiglasliku rahakulutamise võimaluse ei saavutatud suurt midagi läbimurdvat, kuid väikesed läbimurded siiski olid. Just tolle reisiga seostati tänaste mootorite sündi ning automaatotsingu toimimist. Toona sai selgeks, et inimesega ei juhtu suurt midagi, kui ta korraliku ettevalmistusega peotäieks aastateks kasti aheldada ja kodust kaugele visata. Emotsionaalses mõttes olid orbitaaljaamades tegutsejad ju „värava taga muru niitmas”. Kes siis nemad olid? Need Veenuse ja Marsi külastajad? Maa orbitaaljaamad olid väravatagune ning kuul käimine võis sarnaneda lähima poe külastamisega. Olid nad siin rohkem tööl? Nemad, kes nad viimase paar aastat tulma reisimise peale kulutasid, rutiinseid tehnikakontrolle korraldasid ning iga kaheteistkümne tunni tagant Maale raporteid saatsid, samu igavaid ja muutustevabu protokolle vastu võtsid.
„Me ei saa veel nii pea koju!”
Peter pööras end aknast eemale, raputas mõtteist välja ja noogutas Lizale.
„Kaks aastat liikumist on selja taga ja kaks aastat liikumist ees, kuid vahele jääb märkimisväärselt põnevam aeg. Näähh, ega ma sinna koju minemist tegelikult ootagi.”
„Kui küsida, kumba ma rohkem ootan, siis loomulikult ootan ma Veenuse atmosfääri sisenemist, kuid vahel, kui ma siia satun ja Maad vaatama jään, tahaks ikkagi koju ka.”
„Seda ei saa keegi sulle pahaks manna,” mühatas Peter.
„Sa ise ei igatse kodu järele?” üllatus Liza.
„Mitte märkimisväärselt. Ega mind seal ju suurt miski ka oota.”
„Kuule, ma saan aru, et sa said mingi jamaga kunagi hakkama ja et su suhted kõrgema juhtkonnaga pole just kiita, kuid midagi?”
Midagi? Peter mõtles hetkeks. Alates tollest hetkest, mil Karlton ta fakti ette pani, et ta kas töötab reeglite järgi või ei tööta üldse, oli Peteri jaoks vaid üks siht. Eraldaja esimene versioon oli tolleks ajaks idee tasandil juba olemas ning ta teadis, et soovis näha masinate valmimist, Veenuselinna idee elluärkamist ja ehitamist.
Maal oli korter, mille Peter maha müüs, isalt päranduseks saadud ettevõtted, mis pidid ilma temapoolse panuseta toimima ning võimalik, et ilma temapoolse hingamisetagi toimima järgnevad viisteist aastat, kuni Sofia viimaks piisavalt vanaks saab ning Peteri päranduse üle võtab.
Jah, Sofia... Tüdruk, kes polnud isegi Peteri tütar, kuigi oli sündinud ajal, mil Peter Sofia emaga abielus oli. Lihtne pilk vastsündinud tõmmu tütarlapse silmadesse sundis Peterit DNA-testi suunas vaatama. Edasi ei jäänudki muud üle kui vältimatuks muutunud lahutus sisse anda. Püüdis Ariana, mis ta püüdis, kuid sellises reaalsuses ei suutnud naine ka kahe advokaadi toel küüsi Peteri perekondliku varanduse taha ajada. Ainult Sofiast oli kahju.
Ainult Sofiast ning just tolle väikese, tänaseks juba kuueaastase, tüdruku pärast saatis Peter kohusetundlikult igal kuul eknaisele raha. Kaks tundi pärast kohtuotsuse väljakuulutamist, mis Peterit sendi võrragi vaesemaks ei teinud, kuid Arianalt kohtukulud sisse nõudis, saatis Peter summa, mis kohtukulud kattis. „Sofia ei pea selle jama pärast kannatama,” seisis lühikeses sõnumis.
Sofia ei kannatanudki. Kui Sofia kord 21-aastaseks saab, otsib Peteri advokaat tüdruku üles, annab edasi Peteri jäetud kirja ning õigused kõikidele Peteriga seotud ettevõtetele ja patendirahadele. Rohkem lapsi Peteril ei olnud ning kui ta siia jääda plaanis, siis ilmselgelt polnud neid ka tulemas. Osalt just Sofia pärast nõudis Peter võimalust Veenusele tulla. Tulla ja jääda.
„Neetud kanüül!“ siunas Peter. Ta vaatas hiiglasliku metallnõelaga tõtt, kuid ei kiirustanud veel nahka desinfitseerima. Nüüd, mil alalhoiukapsel oli laevast eraldunud, oli Peteri päralt igavik. Või vähemalt kolm kuud söögi lõppemiseni.
Veenuse esimene jaam töötas. Kõik toimis nii nagu plaanitud. Väike ekstrahaator koos kirjutajaga olid loonud esimesed ruumid, mida suured balloonid planeedi pinnast umbes 40km kõrgusel hoidsid. Kirjutajad töötasid endise hooga, kuid väike maandumisplatvorm ning paar kitsamat kliimakindlat siseruumi olid juba valmis. Leon, Herbert ja Liza – Veenuse esimesed elanikud – veetsid juba teist kuud planeedil.
Maalt oli teele saadetud veel üks uurimislaev, mille pardal olevad geoloogid lootsid väikerobotite süvasukeldumise abil planeedist veelgi paremat pilti saada. Kõik toimis! Esimene linn kasvas tubahaaval, peagi alustatakse teise rajamist ning NASA praeguste plaanide kohaselt peaks viiekümne aasta pärast olema Veenusel vähemalt kümme tuhat püsielanikku, võimalik, et rohkem.
„Ja ikkagi!“ püüdis Peter end kokku võtta, puhastas küünarliigese sisekülje aeglaste liigutustega, võttis kanüüli kätte ja püüdis end eelnevaks veelgi paremini valmis seada. Maal, missiooniks valmistudes, said nad kõik endale korduvalt kanüüle panna. Meditsiiniline eneseabi oli üheks eeltingimuseks. Põhimõtteliselt ei lubatud kosmosesse kedagi, kes poleks valmis iseendal jäset amputeerima, et valitsuse miljardeid maksev tehnoloogia koduplaneedi orbiidile tagasi viia. Aga testides, mis viidi läbi ohvitseri käes oleva stopperiga, polnud iial aega ega võimalust mõelda, kuidas nahk nõela eest esmalt eemale paindub või kas see teeb ka häält, kui ühel hetkel alla annab ja nõela läbi laseb. Siinses aja puudumises võis aga detailideni kujutleda vinguva veeni usjat eestlibisemist, et nõel sileda pinna kõrvalt hiiliks.
Aeg oli kõik, mis Peteril veel oli ning samas polnud seda üldse. Ta istus oma tulevases kirstus, oli lisanud vajalikud andurid ning oli peaaegu valmis. Kolm kanüüli tuli veel lisada ning seejärel nuppu vajutada. Kui ta nupu vajutatud saab, muutub ta esimeseks isekülmutajaks päikesesüsteemis.
Uinuda!
Uinuda, et saada äratatud tulevikus, siis, kui Veenus õitseb, linnad on kasvanud ning võrgustiku moodustanud. Kogu projekti kallal tööle asununa polnud Peter mõelnud, et Veenus sedavõrd suureks kinnisideeks kasvab, kuid nii see läks. Maal oli tema testament ning juhised Sofiale, siin automatiseeritud süsteem tema keha elustamisvõimelisena hoidmiseks.
Esmalt manustati tuimestid ja narkoosiravimid.
Vahetult enne uinumist nägi ta, kuidas kirstu kaas sulgus ja tihenes.
Järgmisel hetkel avas ta silmad.
Külm oli.
Kuratlikult külm.
„Sinu paremal käel on punase lingiga sahtel,“ juhendas tundmatu hääl. Sealt leiad pesu ja termoülikonna.“
„Kes?“ kähises Peter. „Kui kaua?“
„Pane end riidesse ja ava ülekande ekraan,“ naeris nüüd keegi vana naine.
Jälle tundmatu.
Peter noogutas ja otsis riided. Riiete juures oli seedetrakti elustamise pakike. Ta luges instruktsiooni ja manustas paki sisu. Loodetavasti toimis see endiselt.
„Nii!“ teatas Peter ekraani tööle pannes. „Kui suur Veenuse elanikkond on?“
Ekraanile ilmunud keskealine mees naeratas kohmetult, kuid ei jõudnud veel vastust välja mõelda, kui varem kuuldud vanur kaamera tagant hõikas:
„Pööra kaamera siiapoole, las ma ise räägin.“
Vanas naises oli midagi tuttavlikku, kuid sama palju ka võõrast.
„Ära vaata mind nii!“ rehmas naine käega. „Sa tunned mind küll! Ma arvan, et võiksin sind isaks nimetada, kuigi sa nelikümmend aastat noorem välja näed.“
„Sofia?“
„Mina ise.“
„Mu jumal! Sa… Sa said mu pärandi kätte?“
„Sain,“ noogutas naine, „Ja nüüd, mil minu elu hakkab lõppema, kuid sinu elu on endiselt lapsesaamise eas, saan ma selle sulle tagasi pärandada, aga sellest kõigest jõuame me rääkida, kui sa Maale tagasi tuled.“
„Ei,“ raputas Peter pead, „tagasi ma ei tule, vaid kolin siinsamas planeedile. Linnad ju selleks luuaksegi, et neis elataks.“
Sofia raputas pead, pisut jõuetult ja kahetsevalt, kuid sellegi poolest kindlalt.
„Kui me oleksime võtnud su nõudmisi täht-tähelt, poleks sind kunagi äratatud,“ teatas Sofia. „Veenuse projekt kukkus läbi. Ühel hetkel püüti seda rahvusvaheliseks viiea elus hoida, veel ühel korral leidis universaalvabasuse kirik Veenuse väärtusliku olevat, kuid laial laastus on planeet juba aastakümneid täiesti eluta seisnud. Ma ei lasku praegu detailidesse, selleks pole aega, kuid ma arvasin, et sa tahaksid olla ärkvel, kui kogu planeet singulaarsusesse kokku kukutatakse.“
„Mida? Milleks? See ei oma ju mingit mõtet.“
„Nimeta seda kiirteeks, nimeta väljapääsuks päikesesüsteemist, mõlemad on õiged. Kahepunkti teoreetiline võimalikkus oli ju juba siis kirja pandud, kui sa kaheksakümne aasta eest silmad kinni panid.“
„Jah, aga…“ Peter vakatas, püüdes meenutada kõike alates koolifüüsikast ja lõpetades musta augu reisimisvõimalusi käsitlevate ulmeraamatuteni. „Aga Veenus on ju liiga väike, et stabiilset musta auku moodustada. See aurustub põhimõtteliselt mõne hetkega! Ja mis moodi sellele hernele, sest suuremat te ei saa, üldse pihta peaks saama?“
„Peter,“ teatas mees, kes end esmalt näitas, taas kaamera vaatevälja ilmus. „Me suuname su kapsli teise kanalisse pildi operatsiooni emalaevalt.“
„Selge,“ vastas Peter ja lülitas kõrvalkaamera tööle. „Mis jurakad need orbiidil on?“
„Need on stabilisaatori rõngad,“ vastas mees asjalikkusega, mis ei jäänud Peteri kunagisele kirglikkusele kuigi palju alla. „Kohe, kui Veenus singulleerub. klõpsatab selle ümber kokku stabilisaatorrõngas, mis hoiab energiahulga kontrolli all ning muutub ühtlasi ka teemärgiks, mille abil Veenust kergemini tabada. Kaks tundi pärast singulleerumist, paneme esimese robotjuhitava laeva teele. Loodetavasti annab see häid tulemusi.“
Peter ei vastanud. Tema silmad olid klammerdunud Veenusele. Ta ahmis pilti endasse teadmisega, et see on viimane kord, mil tal õnnestub planeedile pilk heita.
Ja siis see juhtus.
Peaaegu sümmeetriliselt, peaaegu hetkeliselt, kuid siiski agoonialaadse aeglused, vajus planeet iseendasse neelates sealjuures kogu atmosfääri ning kõik, mis Peteri loodud aparatuuri abil iial ehitatud oli. Näis nagu neelaks singulaarsus ka Peteri unistusi ja lootusi, tema senine elu ja töö olid kadunud. Suure tõenäosusega polnud see kõik üht gammapursetki väärt.
