Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid - nii veebis- kui trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”. Aprillis võtame kevade puhkemise puhul ette kohe mahlasema lõuatäie: Minna Sundbergi postapokalüptilise veebikoomiksi Stand Still, Stay Silent (“püsi paigal, pea suu”). Tutvustust tsiteerides on see “lugu sõprusest ja kadunud maailma avastusretkest, mõningate õuduse-, kolli- ja nõiduslisanditega” ning sarnaselt detsembris vaadeldud “Punahänna unenäoga” sisaldab ohtralt Põhjala mütoloogiat. Koomiks ilmub juba 2013. aasta novembrist mitu korda nädalas ja kuulub minu andmetel mitmete Eesti ulmikute püsi-lugemisvarasse.


Loo nimi tuleneb sealse maailma esimesest ellujäämistarkusest: kui kodust kaugel kohtad trolli, ära karju ega põgene - püsi paigal ja pea suu, ehk läheb ta oma teed.

Nimelt tulevikus, nii üheksakümmend aastat pärast seda, kui inimkonnast on üle käinud teadmata päritolu võika väljundiga katkulaine, taastub Põhjamaade pisikeseks tõmbunud maailmas tasapisi kultuuraline elu[™].

Isoleeritud Islandist on saanud kohaliku tsivilisatsiooni kants (katkuaastatel vajas isolatsioon aeg-ajalt kuulipildujatega järeleaitamist) ja Soomes-Rootsis-Taanis-Norras on võimalik puhtamates paikades mõistliku ohutustasemega asustust arendada. Kitsast kaitstud ringist väljaspool aga laiub katkusigidikest tiine tühermaa, ehk Vagane Maailm (Silent World). [LL: Ütlen ennetava vahemärkusena, et minu käigu pealt antud tõlkenimed ja -nimetused on täiesti meelevaldsed ja akadeemiliste organitega kooskõlastamata. Kes mu eestindamistega nõus ei ole, võib neid julgelt ignoreerida ja kõva häälega oma terminoloogiat peale lugeda.]


Suurt maakaarti vaata siit


SSSS maailma ülesehituses põimuvad lahutamatult teaduslik ja üleloomulik. Ühelt poolt oli kunagise katastroofi puhul ilmselgelt tegemist epideemiaga; selle jäänukid on füüsiliselt nakkusohtlikud ja nakkuse vastu on abi tavapärastest tauditõrjevahenditest (paljudel inimestel on ka loomulik vastupanuvõime). Teiselt poolt muutuvad nakatatud ajapikku jõledateks värdolenditeks, kellega võideldakse nii füüsiliselt kui vaimselt (leegiheitja on hea, koolitatud nõid veel parem).

Peatükkide vahelt leiame mitmeid ülevaateid katkuolendite eri kujude kohta: trollide suurusepõhine ülevaade, pisitrollid, koertrollid, üüratud allvee-trollid. Klassifikatsioon on pigem kirjeldav kui määrav (näiteks “hiiglane” pole mingi omaette nähtus, vaid kas üks ülisuureks paisunud nakkuskandja või väiksemate kokkuhakanud kobar)

Nakkuse-moondumise vaimne komponent ei ole meeldivate killast ja siin peab abi otsima tarkadelt/nõidadelt/manajatelt/... (korrektse terminoloogia paikapanemise usaldan ma lahkesti folklooripädevamatele kolleegidele). SSSS maailmas eristatakse Soome ja Skandinaavia nõidu - ühed rakendavad sõna- teised kirjaväge. Ehk siis, Soome nõidade arsenalis on loitsud-runod, Islandi omadel märgid-ruunid. Samuti toimib mõlemate puhul loom-vaim (luonto) või loomkujul hingejuht (fylgya) - maailmasiseselt seletatakse neid kui eri asju, aga tundub, et tegemist on sarnase nähtuse eri rakendusega.

Nõidade töö kujutamisel ilmneb kohe suur paralleel “Punahännaga” - unenägude tähtis roll muude maailmakihtidega lävimisel; unevalla ja surnute ilma hägusavõitu piirid; ka toimib uni nõidade vahelise otseliinina, mis pühib keelebarjäärid… Aga sarnaselt “Punahännaga” kehtivad siingi unevallas omad reeglid ja oma loogika, ning tuleb tundmatute jõudude suhtes aupaklik ja tumedate jõudude suhtes ettevaatlik olla.


Nõid magab, nõid töötab


Põgusalt sündmustikust ka.

Põhilugu algab sellest, et maailmakorra järkjärgulise ülesehitamise käigus hakatakse aina rohkem huvi tundma kirjavara vastu, mis laastatud piirkondades võib säilinud olla. Ja nii algatab Põhjala ajaloo taasavastamise ja kultuuri nõukogu ekspeditsiooni Vagase Maailma sügavustesse. Ettevõtmine kõlab uhkelt, koguni kangelaslikult, ja peagi suudetakse kokku koguda käputäis vabatahtlikke. Kui retk päriselt lahti läheb, taipavad meie “kangelased” õige ruttu, et nende näol on tegu säästumeeskonnaga, kellele eraldatakse hädavaevalt vahendeid, ja kelle peamine väärtus seisneb selles, et nad on olemas.

Järgnevad paar peatükki pühendutaksegi vabatahtliku uurimismeeskonna liikmetele. Nad tuleb eri paigust kokku koguda ja selle käigus saame aimu, mis puust keegi on. (Tegelaste kiirtutvustuse leiab sellelt lehelt.) Lugejale antakse ettekujutus ka retke ohtlikumast küljest: väga tõhusalt soomustatud rongiga läbi saastatud ala liikudes tungib pardale pirakas katkutroll ja temaga hakkama saamiseks kulub üksjagu tulejõudu.

Väga tõhusalt soomustatud rong


Kui meeskond on stardipaika kokku kogutud ja võimaluste piires varustatud, läkitatakse nad teele. Üle Taani väinade, suure silla taga, algabki Vagane Maailm. Siin-seal satutakse trollijälgedele, aga esialgu suuri raskusi ei ületata. Rohkem tutvustatakse neil lehekülgedel iga ekspeditsiooniliikme ülesandeid: Tuuri juhib soomukit, Lalli teeb öö varjus eelluuret ja rakendab kaitsvat sõnaväge; Mikkel toidab, katab, tohterdab, Sigrun käsutab ja Emil laseb pahalasi õhku. Päris katsumused algavad hüljatud haiglas, kust leitakse esimesed väärtuslikud köited - mis aga transporti ei kannata. Peale raamatute on haiglas säilinud mõndagi muud. Esialgne ehmatus osutub siiski asjatuks - vanades voodites lesivad vaid kopitanud korjused, keda pole vaja peljata. Peagi leitakse ka korralikum raamatukapp, mille sisu enam paljast pealevaatamisest pudiks ei kuku. Alles siis, kui raamatusaak on suuresti käes ja seltskond luusib ringi veelgi magusamate leidude lootuses, sajab neile kaela teine ehmatus, sedapuhku põhjendatud, ning pääsemiseks peab nii jalgadele kui terariistadele valu andma. Isegi plahvatust saab näha!


Troll sajab kaela


Esimese raamatu (pt. 1-5) lõpuks jõutakse rahulikumasse laagripaika, kus sangarid saavad hinge tõmmata. Teise raamatu (pt. 6 - 11) alguses toibutakse esimesest suuremast katsumusest. Raadio teel saadakse ühendust tsivilisatsiooni rüpes valvet pidavate kultuurikomitee liikmetega, samuti saabub levisse Tuuri vend Onni, kes esimeses osas laevast maha jäi (temaga suheldakse esialgu küll “unekanalil”). Selles osas saab meeskond ka täiendust. Kõigepealt liitub ränduritega Reynir - pika patsiga lambakarjus, kes seiklusi igatsedes on vanemate talust jooksu pannud ja laevajänesena porgandipüree seltsis kohtumispaika purjetanud. Teiseks uueks liikmeks on kirju kassipoeg - ehk teisisõnu, sõpradel on nüüd karmanis oma isiklik tondidetektor.

Tere tulemast pardale!


Abivägi on igati teretulnud, sest tee muutub aina raskemaks. Hukkunud tsivilisatsiooni rägas on järjest keerulisem turvalisi läbipääse ja ohutuid ööbimispaiku leida, nii et “ainult mõned vaimud” läheb kirja kui hea uudis. Sedamööda, kuidas liigeldakse tõsisemalt saastunud paikades, kasvab ka “meelenakkuse” oht - ekspeditsiooni jälitavad vaimolendid ja trollid leiavad painajatena tee nõidade unedesse, külvates üha mürgisemaid mõttekäike.



Peagi järgnevad Vagase Maailma olendid soomukile juba üsna avalikult. Kiiruga vahetust ohust põgenedes satutakse veelgi suuremate hirmutiste otsa ja edasi toimub plagamine ja võitlus juba elu eest.

Vastukaaluks näeme Soomemaa nõidu tõsisemalt töötamas: nii Lalli kui Onni lasevad ohuolukordades valla oma luonto (Lalli loomhing avaldub ilvesena, Onni hingekujuks on öökull). Samuti avalduvad tasapisi Reyniri nõiavõimed, mida olude sunnil peagi ka rakendama hakatakse.


Väiksemat sorti hirmutis


Suure pingutusega pääsetakse hullemast, saabub kevad, loodus tärkab, kirjavara koguneb.

Unenäorännakute käigus hakkab kooruma ka uus saladus-avastus: Reynir (koos vastupunniva Onniga) satub hubasesse kirikusse, kus toimetab vanaemalik pastor. Erinevalt paljudest teistest teel kohatud troll- või vaimolendeist on tema elavate inimeste suhtes sõbralik, ei soovi muud kui vestelda, ning on oma praeguse olukorraga rahul - või vähemalt teab, et peab oma praegusele kujule jääma, kuni on tähtsa ülesande täitnud. Mis ülesande nimelt, ei oska keegi veel arvata.

Kolmandas raamatus (pt. 12- 21) panused aina tõusevad: üle tuleb elada pesuehtne bossilahing ja nõidadel tuleb kaaslaste abistamiseks kõvasti pingutada.

Pingutus annab tiivad


Ka seisavad rändurid silmitsi iseenda haiguste ja ihunõtrusega - sest päris kindlasti ei ole nad võitmatud ega väsimatud ja kuhjuv ohukoorem jätab paratamatult jälje. Tagatipuks läheb rikki ustav kassikõrvuline soomuk - see tähendab, et ilma- ja tondikindel transport on läinud ja edasiliikumiseks peab muid mooduseid leiutama. Kaob ka raadioside võimalus ja sõbrad on nüüd Vagase Maailma rüpes täiesti omapäi.

Meeskond jagatakse pooleks ja kumbki koosseis peab ülejäänud teekonna iseseisvalt üle elama. Üks seltskond tegeleb rohkem võitlemise ja põgenemisega (kuigi neil avalduvad ka uued huvitavad suhtlusmeetodid). Teine, Sigruni juhitud pool, peab hakkama saama emotsionaalset laadi raskustega: väsimus ja halvasti paranenud haavad murravad juhi poolel teel maha ning võitmatu Islandi sõjard peab reisi jätkama aiakäru otsas, ise samal ajal oma lüüasaamiste üle mõtteid mõlgutades.

See seltskond leiab lõpuks tee ka unes nähtud kiriklasse (pastori lihalik kuju on… ütleme, pisut teistsugune kui prillidega vanaema). Kui siis tonthobu juhitud “kogudus” neile järele jõuab ja kõik paistab kadunud olevat, lahendab vaimumaailma piiril tukkuv pastor olukorra ootamatul moel.



Pärast neid kohtumisi jõutakse kogunemispunkti mererannal ja varsti jõuab lõpule nii kolmas raamat kui kogu esimene suurem lugu. (Seiklused lähevad siiski edasi - juba kogub tuure teine pikem retk.)


Seekord ma isegi ei ürita määratleda, missugune lugeja koomiksist kõige rohkem rõõmu võiks tunda. Selle asemel loen üles mõned elemendid, mis mind isiklikult “SSSS” juures vaimustavad: katkutrollide disain ja maagilise saaste visuaalid üleüldse; koomiksi kodulehe etnodisain; hävingujärgne tehnoloogia - remiks iidsest ja kaasaegsest; maalilised vaated ja kõdu-interjöörid. Ka meeldib mulle väga kultuuriliste eripärade käsitlemine: Soome ja Skandinaavia maailmanurkade erisused joonistatakse välja, neile pööratakse tähelepanu - ja siis põimitakse ühiseks mustriks.

Jutu sisse sai küll juba hulganisti linke põimitud, aga lisan lõppu mõned veel. Siit leiab koomiksi suure sisukorra ja siit ülevaate kõigist vahelehtedest-infotahvlitest. Koomiksi kaks esimest raamatut on trükis ilmunud ja neid saab soetada poelehelt (sealt leiab muudki toredat). Kunstilehel saab aga imetleda mitmesuguseid teemakohaseid joonistusi.



Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0805)