Kahekümne kahest filmist koosnevat kosmilist lugu kroonib neljas Tasujate film, mis paneb Igaviku-saagale väärika punkti. Kolmanda osa, „Igavikusõja“ lõpus lakkab Thanose sõrmenipsu peale pool universumi elust olemast, mispeale on ellujäänud kangelastel vaja leida moodus kuidagi Hull Titaan alistada ning reaalsus tagasi endiseks muuta. See ongi kõik, mida saab süžeest ilma midagi spoilimata öelda. Keskseks jääb aga ikkagi igine ja nukker küsimus, et kuidas tegelda kaotusega – kas ja mil määral tuleks edasi liikuda, ning mis hind on väärt tasuda, et taastada õiglus. „Maksku mis maksab,“ teatavad meie kangelased filmitreileris.
„Lõppmäng“ on tegelikult film, mis ei võta ainult eelnevaid pisemaid lugusid kokku, vaid tõstab esile tahke, mis meile nende juures kõige enam meeldivad. Peamine rõhku kannavad kuus algselt Tasujat – Raudmees, Kapten Ameerika, Must Lesk, Thor, Hulk ja Kullisilm, ning nende ümber on põimitud ka kaalukamad süžeeosad. Esiplaanile kerkivad loomulikult kaks kanget liidrit: Raudmees ja Kapten Ameerika – ning eriti on viimase puhul meeldiv tõdeda, et näeme teda täisväärtusliku sangarina pärast veidi tagasihoidlikumat rolli eelmises osas. Luubi all satuvad ka Igavikusõjast puudunud kangelased Kullisilm, kellest on saanud üks vingemaid tegelasi ja kes võib nüüd julgelt kasutuma-Tasuja-tiitli põõsasse visata; ning Sipelgamees, kellel on samuti loo lahenduses oluline roll. Paljud algatused, vihjed ja easter egg'id eelnevatest filmidest (ja märkimisväärsematest koomiksitest) saavad nüüd täisväärtuliku tulemuse, Russo-vendadest režissööripaar on pakkunud fännidele elamuse, mis märgib ära eelmiste filmide huvitavamaid seiku ning kirjutab need sedakorda lõpuni välja. Fan service on mõiste, millega tihti kaasneb halvustav maik, ent „Lõppmängus“ on elementi kasutatud positiivse ning hulgaliselt äratundmisrõõmu pakkuvana.
Ehkki Marveli kinouniversumi – MCU – filmides on alati esiplaanil olnud võimsad eriefektid, värvikad kähmlused ja palju huumorit, ning „Lõppmäng“ on kindlasti üks vägevamaid näiteid, on minu arust tegelikult filmide parimaks osaks kangelaste teekonna ning arengu viimistlemine. Eriti ilmne on see filmi esimeses vaatuses, mis tegeleb ettearvatult hävitustöö tagajärgede ja omaks võtmisega. Paljude tegelaste juures ongi meeldiv näha milliseks nende omavahelised suhted on kujunenud ja kujunevad: kas Raudmees ja Kapten Ameerika lepivad lõpuks ära; kuidas Kullisilm ja Must Lesk, ning Nebula ja Rocket üksteist kaotusevalus toetavad; mida tunneb Thor pärast oma läbikukkumist, millist lootust annab Kapten Marveli tulek ja abi? Paljud Marveli näitlejad on öeldnud, et iga MCU film on justkui jupp suurest puslest. Lood on enamjaolt eraldiseisvad, mõndadel tegelastel on mitmest filmist koosnevad omad seiklused. Lõppmängus saavad kõik need rajad viimaks kokku ning tegelaste kaared ja teekonnad tõmbavad mitmelgi puhul ringi täis. Seega on emotsionaalselt tegu kahtlemata kordaminekuga. Üks parimaid ja osaliste mõttes ulatuslikumaid lahingustseene filmiajaloos on boonuseks, selle mastaap eepiline igal moel.
Ilma süžeed spoilimata on keeruline filmi kritiseerida, ent midagi täpsustamata saab öelda, et mõne tegelase puhul võib nende koomiline kujutamine veidi kahetise mulje jätta. Võib tekkida küsimus, et kas ikka oli parim lahendus – eks igaüks saab vaadates oma arvamuse moodustada, filmi jaoks töötas ning huvitav ja meelelahutust pakkuv oli kindlasti. Mõningad kriitikud on ette heitnud ka kolmetunnist kestvusaega, mis on kergelt öeldes jabur virin – tegu on siiski ulatuslikku fiktsionaalset maailma käitleva teosega, mis tõmbab üle kahekümne filmi otsad kokku ning annab mitmele tegelasele rahuldustpakkuva lõpplahenduse. Ajanurina peale hakkasid internetiavarustes levima ka meemid, milles Sõrmuste Isanda fännid küsivad Marveli omade käest „First time?“ Film on tegelikult päris tihe, ning juhtub päris palju, ent liinid tõmmatakse kokku ning samal ajal lükatakse käiku teised, seega on tegu hästi ja terviklikuks kirjutatud lõpetusega.
Kuna „Lõppmäng“ märgib Igaviku-saaga lõppu ning avab tee uutele (ja osadele vanadele) tegelastele, saab ootusäreva pilgu heita ka tulevikku. Kui Disney aasta alguses 20th Century Foxi omandas, kandusid mitmete seni populaarsete koomiksikangelaste nagu näiteks Fantastiline Nelik ja X-Mehed, ning kuulsate kurjamite nagu Dr. Doom, Galactus ja Magneto, õigused üle MCU filmivaramusse. Ehkki neid tegelasi pole veel mõningaid aastaid kinolinadele ootada, on lugusid palju, mida koos Tasujatega võimalik jutustada. Samuti ootavad oma järge uued filmid eesotsas Ämblikmehe järjega (millega jõuab MCU filmide kolmas faas ametlikult ühele poole), teised kinnitatud osad nagu Galaktika Valvurid, Must Lesk, Must Panter ja Doktor Strange, ning peatselt Disney+ platvormil ilmuma hakkavad sarjad. Materjali on palju ning kuna filmiuniversum ja tegelasmansa on niivõrd rikkalikud, võib iga vaataja leida kangelase kellega samastuda ning kellele kaasa elada olenemata sellest mida ja kui palju plaanib näha.
Kokkuvõtteks ütleks, et kui vaataja pole Marveli fänn ega hooli eriti superkangelastest, ei usu ma, et „Lõppmäng“ suudaks arvamust muuta. Kui aga olla viimase 11 aasta jooksul neid tegelasi jälginud, nende teekonda koos kaasa teinud ning jaganud emotsioone ja värvikaid hetki, saab kogeda võimast filmielamust, mis tõepoolest annab kõike, mida ühelt kinokülastuselt tahta. Vaatemäng on suurejooneline, tegelased oma parimas kuues ning mõtisklusi jagub kauaks pärast tiitrite lõppu.
