Olen selline kapist välja tulemata ulmefänn. Et pigem loen üksi vaikselt kodus, foorumitesse ja listidesse pole jutustama kippunud tulema. Teagi miks, vast pigem seetõttu, et arvutist on saanud selline töövahend, mida puhkuse ajal näha enam ei taha.
Tõsi, ka ühelegi füüsilisele ulmikute ilmingule pole ma veel jõudnud, aga õnneks on olemas selline tore ajamääratlus nagu ühel päeval... Enam meeldib lugeda, kui filme / sarju vaadata, lauamängu ja koomiksi ja muu vahva graafika maailm on minust määda voolanud, peamiselt selle tõttu, et ma pole sünnist saadik pea mitte midagi näinud.
Igapäevaselt olen Eesti Pimedate Liidu juhatuse esimees, ajakirjanik GeeniusMeedias ning reede hommikuti keeran Raadio2 eetripuldis nuppe ning räägin juttu, et see Eestimaa ükskord ometi ärkaks.
Ahjaa, pime ja ei näe. Ennetades küsimust, et "Aga kuidas sa siis raamatuid LOED?" Ma pigem loen tõesti audioraamatuid. Seega inglise keeles ostan raamatuid nÄiteks Audiblest või Kindle’ist. Viimase puhul, ja ka Eesti kaubandusvõrgus saadaval olevate e-raamatute puhul kasutan ma telefonis äppi, mis teksti failist ette loeb. Kuna Eesti kõnesünteesi sel äpil pole, on kõige lähem häälduslik vaste soome keel. Seega kuulan ma ka eestikeelseid raamatuid soome tädi Sanna raske Lääne-Helsinki aktsendiga. Nii, et kui keegi raamatut kinkida tahab, saatke fail!
1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?
Praegu on lahti Expanse sarja 5. raamat, Nemesis Games.
Mingite pikkade sarjadega on ikka see lugu, et need hakkavad mõnusa pauguga pihta, naudid, loed, hoiad öösel voodi servadest kinni, sest nii põnev on. Siis ühel hetkel saavad autoril head ideed otsa ja tormamine muutub selliseks rahulikuks kruiisimiseks, kus aeg-ajalt on hüpekad. Aga pooleli ei tahaks ka jõtta, sest viiendaks raamatuks on peategelased saanud mõnusateks tuttavateks, ja kuidas sa siis ikka neid nii hülgad?
Teiseks raamatuks, sest mul on kombeks korraga mitut raamatut lugeda, on hetkel Hiina ulmekirjaniku Cixin Liu The Three-Body Problem.
Raamatute puhul on minu peamisteks triggeriteks kosmos ja küberpunk. Muidugi on kõikides alamžanrites oma meistriteosed, aga kui keegi mingist suuremast kosmoseseiklusest pajatab, tuleb see raamat enne ette võtta, kui näiteks mingi aurumasinate sõda.
Viimastest lemmikutest pärineb ehk William Hertling'i Singularity series. Selles nelikus vaadeldakse tehisintellekti teket ja selle erinevate vormide mõju inimkonnale. Alates Gmaililaadse meilisüsteemi vastuste generaatorist kuni nanorobotite, päheistutavate implantaatide ja muu säärase mölluni välja. Lugu on pidevalt uute pööretega ja ei ole liiga lihtne, seega neid olukordi, kus tegevust või tehnoloogiat ette ära arvaks, ei teki just sageli.
Kui sarjadest ja filmidest rääkida, siis nagu ülal mainisin, ma just liiga aktiivselt neid ei vaata. Black Mirror vajaks siiski ära märkimist ja The Martiani filmi olen ka nüüd vist üle nelja-viie korra juba vaadanud.
Ahjaa, Star Trek, mitte Star Wars ning Doctor Who, varasemad hooajad on ka teemaks.
2. Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?
Üldiselt, kui raamat suudab mind öö otsa üleval hoida, on tegu väärt lugemisega. Olgu see siis seetõttu, et lugu võtab pidevalt uusi nurki ja koguaeg toimub midagi, või suudab autor oma loodud tegelased lugejale nii lähedale tuua, et sa ei saa nendele kaasa elamata jätta ja kui viimane raamatu lehekülg lõppeb, lähed internetti saatusekaaslaseid otsima. "Kas keegi igatseb neid veel?"
Ja seepärast ei kõhkle ma raamatuid uuesti ja uuesti lugemast. On teoseid, mida ma iga paari aasta tagant jälle ja jälle loen. Audioraamatute eelis on see, et samal ajal saab midagi muud kasulikku teha või tukkuda. Viimase puhul läheb aegajalt muidugi osa jutust kaotsi, sest raamat loeb end ju ise edasi, kui sa magad, aga raamatute uuesti lugemisel ongi see võlu, et sa tegelikult ju tead, mis toimus.
Üks asi, mis mulle meeldib, aga nõuab lugemise puhul keskmisest enam süvenemist, on keeruline maailm ja tegelaste õlesehitus. Näiteks Peter F. Hamiltoni raamatud on väga head. Maailm on äge, tehnikat on nii et uputab, möllu, mäsu, aga samas sisu on ka palju, sest paralleelselt jookseb umbes kaheksa erinevat tegevusliini eri tegelastega, mis sarja viimase osa lõpus äkki kokku saavad.
Esimesed paarsada lehekülge ja kümmekond peatükki muud ei tehtagi, kui tutvustatakse uusi tegelasi ja kohti. Hakkad just aru saama, mis toimub, ja kellega tegu ja siis vuhh, visatakse sind mingisse järgmisesse maailma. Ja muidugi saavad nad ühel hetkel kõik kokku, ja siis on igavesti äge, aga see kõik vajab aega. Ja mitte liiga suuri pause lugemises, sest muidu läheb tõesti meelest ära, kas sellest tegelasest juba varem on räägitud ja kuidas tema pilti suhestub.
3. Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... )ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.
AINULT KOLM?!
Aga, täitsa suvaliselt:
1. Dan simmons'i Hyperion Cantos ehk kõik neli raamatut.
See on üks neist sarjadest, mida aina üle ja üle loen. Nii meisterlikult loodud maailma ja tegelasi annab otsida. Esimest korda seda lugedes olin vist 13 aastane. Ja seetõttu on ka põnev jälgida, mis moodi minu enda suhtumine kogu loosse aastatega muutunud on. Et kui kunagi olid kõige põnevamad kosmoselahingud, siis nüüd täna on tegelikult hoopis huvitavam loo taustapõhi, see kudum, mis moodustub erinevate kultuuride ja inikonna harude konfliktidest, mis tegelikult ju raamatu keskmeks on. Nihverdan sellele samale reale ka Leo Kunnase Gort Ashryni, sest ehkki tegelikult täiesti teistsuguse jutustusega, on neil kahel sarjal palju Ühist. Kas või juba see, et mõlemad on jube head.
2. Meie enda oma saladuslik Tsaar, ning kogu selle juurde käiv. Taaskord on tegemist ääretult mitmeharulise maailmaga, mille osad jätked on nõnda kaugele sirutatud, et me ei teagi, kuhu mõni tegevusliin välja viib. Avatud maailma eelis on see, et igaüks saab omamoodi käed külge panna ja sellest endale põneva loo välja kirjutada. Ei ole ise ka maha matnud mõtet servast oma ilukirjanduslikku kirjaoskust tsaarimaailma arendama minna.
3. Arthur C. Clarke. 2001, Kosmoseodüsseia oli ilmselt esimese viie ulmeraamatu seas, mida lugesin. Ja siiamaani kummitab. Clarke'i nn. retrohõngulised ulmeromaanid on kuidagi head ja kodused lugeda, ehkki neis ei ole sageli ülalmainitud küberpunglilikku mäsu, on seal head tegelased, sujuvalt voolav lugu ja tal on mingi eriline viis edasi anda kosmose mõõtmatuid kaugusi, mis modernsema ruumihüppe, teleportatsiooni, kaugsiirdumise ja muu säärase juures eriti realistlikult mõjub.
4. Palun vabandust, Üks veel. Daniel Suarez on Üks neist autoritest, kelle raamatu ostan kohe, kui see välja tuleb. Influx on tema loomingusse hea sissejuhatus, sest tema väljamõeldud tehnika on uudne ja põnev, selle Ümber kootud lugu aga täpselt selline, mis Üldse kohe magada ei lase.
Pressiteade:
Tõstmaks esile nende filmitegemisega seotud ametite esindajaid, kes tavaliselt varju jäävad, annab Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival tänavuse elutööauhinna filmikunstnik Priit Vaherile.
71-aastane Vaher töötas aastail 1970–1992 stuudios Tallinnfilm ligemale 30 mängufilmi juures, algul kunstnik-dekoraatorina, seejärel kunstnik-lavastajana. Tema tuntumate tööde hulka kuuluvad „Ideaalmaastik”, „Karikakramäng”, „Arabella, mereröövli tütar”, „Keskea rõõmud” ja „Ainult hulludele ehk halastajaõde”. „Ideaalmaastiku” ja „Arabella” eest võitis ta 1983. aastal teisel Nõukogude Eesti filmifestivalil ka parima kunstniku auhinna.
Iseäranis tähelepanuväärne on Vaheri panus meie fantastikafilmide valmimisse: ta kujundas Nõukogude Liidus 32 miljonit vaatajat kogunud linateose „Madude oru needus”, samuti Ida-Euroopa Spielbergiks hüütud poolaka Marek Piestraki teise filmi „Saatana pisar” ning tegutses dekoraatorina legendaarsete ulmefilmide „Navigaator Pirx” ja „Hukkunud Alpinisti hotell” juures.
„Mis tunne on? Sellele küsimusele vastata on nii lihtne ja samas nii keeruline,” ütles vastne laureaat ise. „Meenub rida filme, nii paremini kui halvemini õnnestunuid – omal ajal käis isegi ajaarvamine nende järgi. Meenuvad nii omaaegne tunnustatus kui hilisem unustatus, rõõm ja valu. Oli rõõmu õnnestumistest kuni lõpuks, seoses Tallinnfilmi kadumisega, tuli peale suur must masendus, millest ülesaamiseks kulus aastaid. Üllatav on minu tööde ülesleidmine aegade kolikambrist ja see on üks pagana hea tunne.”
Elutööauhinna saab Vaher kätte festivali avatseremoonial, mis leiab aset sel reedel Haapsalu kultuurikeskuses. Päev varem toimub Haapsalus ka HÕFFi suur rongkäik.
Varem on festivali elutööauhinna pälvinud filmisaade „Jupiter”, Sven Grünberg, Bill Rebane, Karel Zeman, Hideo Nakata, Tobe Hooper, Shinya Tsukamoto, Andrei Iskanov, Adam Mason ja Brian Yuzna.
Neljapäeval, 25. aprillil esitles Mart Sander oma uut raamatut „Kõhedad muinaslood“. Kogumik sisaldab seitse juttu, mis autori sõnul peaksid aitama õuduslembesel inimesel üle elada HÕFF-ile järgneva nädala võõrutusprotsessi. Mart Sander ütles esitlusel, et ta peab Haapsalu Õudus- ja Fantaasifilmide Festivali maailma parimaks festivaliks ning ta püüab ära vaadata kõik linastuvad filmid. Loomulikult see ei õnnestu, sest seansid kattuvad, aga ta püüab anda endast parima. Ja just seetõttu pidas ta ka oluliseks oma uue raamatu esmaesitlus HÕFF-l teha. Kogumiku „Kõhedad muinaslood“ esitluse viis läbi Toomas Kolk, kes mängis ka peaosa Mart Sanderi filmis „Tegelikult“, mis linastus 2018. a HÕFF-l. Toomas Kolk rääkis omaenda lugemismuljetest ja küsitles autorit. Mart Sander tunnistas, et ta ei oota inspiratsiooni, et pigem paneb teda kirjutama konkreetne avaldamisvõimalus – kui näiteks Indrek Hargla palub talt juttu antoloogiasse, siis see on talle inspiratsiooniks. Kogumik sisaldab seitse juttu, millest vanim on 1990-e alguses eetris olnud raadiokuuldemängu jutuversioon, osad tekstid on varem ilmunud inglise keeles, osad eesti keeles, osa aga kirjutatud spetsiaalselt selle raamatu tarbeks. Kaanepildi kohta ütles Mart Sander, et tal ema kogu aeg kritiseeris, miks ta autoripilt tagakaanel alati nii pisike on? Seekord pani ta siis autori pildi suurelt ja esikaanele. Raamatu kujundus ja illustratsioonid on samuti Mart Sanderi tehtud. Haapsalus toimunut võib nimetada eelesitluseks, sest raamatu suurem ja päris ametlik esitlus toimub 30. aprillil Tallinnas, Apollo raamatupoes.
12. aprillil toimus Tartu kirjanike majas Maniakkide Tänava romaani „Newtoni esimene seadus“ esitlus. Autoriga vestles Jüri Kallas, esines ka ansambel Vist Tulnukad. „Newtoni esimene seadus“ on alternatiivajalooline romaan, mis aurupunklikus võtmes pajatab loo mittealistatud Eestist. Kuningliku Eesti teadusmõisates ehitakse moodsaid masinaid, tegeletakse inimaretusega ning vaikselt kinnitavad kanda valgustusajastule omased ideed. Maniakkide Tänava romaan „Newtoni esimene seadus“ ilmus veebruari alguses ning tegu on uue kirjastuse Lummur raamatusarja „Teaduse kaardivägi“ esimese raamatuga.
Veiko Belials käis Elmari raadios ja tal õnnestus lisaks HÕFFile paar sõna ka Ulmeühingust öelda. Saade oli eetris neljapäeva hommikul 8.10. Kuula lähemalt siit https://bit.ly/2W581FV
Pildistas: Riho Välk
