Paljastuhnurid on lahedad. Mõned ütlevad, et nad on nunnud, aga seda nad pole. Nad on lihtsalt veidrad. Aga veider on lahe. Nad on palju kannatanud antropotsentrilise keskkonnasekkumise all. Varem leidus neid Ida-Aafrikas laial asualal, siis hakkasid tavalised süüdlased nende arvukust vähendama: küttimine, elukohakaotus, maa üleharimine, kliimamuutus, kõik see värk. Tähendab, kuidas peaks saama uurida loomaliiki, kui seda hävitatakse kiiremini kui sa neid loendada jõuad?

Viimane paljastuhnurite koloonia oli peaaegu otsad andnud, enne kui Kenya valitsus viimaks midagi ette võtta püüdis. Siis, ühel päeval, kadusid lähedalasuva küla kõik kaks tuhat elanikku. Noh, see on ka veider.

Ümberkaudsed kohalikud, suuresti ebausklik kamp, pidasid seda looduse kättemaksuks. Nad nimetasid selle nähtuse Paljastuhnurite Õigustatud Meelepahaks. No loomulikult polnud sellel mingit tegemist nende väikeste loomakestega, ega ju? See on klassikalise õudusfilmi teema, eksole. See tähendab, mis nende arvates juhtus? Väikesed paljastuhnurid tõusid väljasuremise äärelt, et oma rõhujaile kätte maksta? Ma tean, et neil on suured teravad hambad, kuid nad on karvutud. Ja nad on tuhnurid! Ma uurisin neid väikeseid elukaid doktorikraadi õpingute käigus, kas tead, sest nad on erakordselt pikaealised ja sellel oleks rakendust inimeste gerontoloogias. Nad ei söö inimesi, ainult mugulaid. Nad kohe kindlasti ei pane terveid külasid kaduma.

ÜRO saatis kellegi kadumist uurima ning boonuspunktina otsustati mind ka kaasa vedada. Mitte et ÜRO oleks ka arvanud, et see on tuhnurite süü, oo ei. Kuid nad tahtsid, et ma esindaks „eksperti“ vastukaaluks kohalike ebausule ja kuulujuttudele. Nii ma leidsingi end väikeselt Cessnalt, lendamas mingile kaugele lennuväljale seljakoti ja kohvritäie varustusega. Kogu mu enesekindlusest hoolimata näris mind mure, et minust võib saada üks neist ülespuhutud filmi-teadlastest, kes ei usu hoiatusi, enne kui liiga hilja. Ma nägin vaimusilmas, kuidas paljastuhnurite hordid meid üle ujutavad, maapinnale paiskavad ja ma kahetsen oma halbu tegusid, samal ajal kui nad hakkavad mu varbaid näkitsema. 3D versioonis.

Tõenäoliselt oletate, et nii ei läinud, sest kuidas muidu saaksin ma teile sellest rääkida. Noh, varbaid pole mul kirjutamiseks vaja, ega ju? Äh?

Ei, teil on õigus. Asjad ei läinud nii. Aga ma ütlen teile, et see, mis me Kenyas leidsime, oli palju sürrim.

Me põristasime nelja tuhande jala kõrgusel ja teisel pool vahekäiku minu vastas istus meie missiooni juht. Naine oli umbes nelikümmend, ma pakun, kandis pool-militaarset khakivärvi ülikonda, juuksed lühikeseks pöetud ja jutt samasugune. Doktor Bracke oli Belgiast. Ma usun, et tal oli ka eesnimi, kuid mul polnud kunagi au seda kasutada. Tõsine, intelligentne, kompetentne: ta oli ÜRO eri-uurija ja ta tahtis, et kõik seda teaksid.

Meiega olid veel neli ametlikku meeskonnaliiget: tema belglasest assistent, turvanõustaja, kriminalist nimega Tegan ja professor Heinz, teaduslik nõustaja. Pluss kaks eriüksuslast, et meil silma peal hoida. Nad näisid vaevu piisavalt vanad, et iseendagi eest hoolt kanda. Kui eriüksuslasi mitte arvestada, olin ma kahekümne seitsme aastasena seltskonnas kõige noorem. Küllap pole kuigi palju paljastuhnurite eksperte, kelle seast valida.

Kui me lennukist välja tulime, oli kuum. Küllap see kõlab väga ilmsena. Ma olin Aafrikas, nii et mida muud oligi oodata? Lennuväli oli tasandatud maapind, mida ümbritses rohumaa, mis ulatus nii kaugele kui ma nägin. Paarisaja jala kaugusel meie maandumiskohast seisis madal puuhoone, ühe seina äärde pargitud paar vana džiipi. Värv koorus hurtsikult ja sõidukitelt. Läbi kõrvetava kuumuse rühkides hoidsin silmad teravate hammaste osas lahti. Mu kotid tundusid kaks korda raskemad kui siis, kui ma neid pakkisin.

Kui me lähenesime, ilmus hurtsikust sügavalt kortsus kulmudega pikk mees ja seisis vaikselt. Ta kandis mingit tüüpi armee vormi, mis oli lühemaks lõigatud ning oli paljajalu.

"Ma viin teid külasse," ütles ta ilma sissejuhatuseta.

Doktor Bracke käsi oli kätlemiseks tõusmas ja kahtlemata oli tal ette valmistatud suurejooneline tutvustus. Mees keeras ringi ja ronis lähimasse džiipi. Doktor tõi kuuldavale höhatuse, mis on oskus, mida ma pole kunagi omandanud, ning ronis kõrvalreisija kohale. Mu kolm kaas-uurijat ronisid tagaistmele. Teise džiibi juhiistmele tekkis suurte silmadega kondine mees, voltis end lösutamast üles. Tegan hüppas kiiresti esiistmele; ilmselgelt ei veedelnud teda tagaistmel kahe higise eriüksuslase vahel lömastumine. Nii et see oli minu saatuseks järgneva tunni jooksul, sellal kui me konarlikul pinnasel hüplesime ning ma avastasin, et konkreetselt meid transportival džiibi mudelil ei ole konditsioneeri.

Kui me viimaks peatusime, arvasin et olen tõenäoliselt tee peal kuuma kätte surnud, ilma et oleksin sellest ise aru saanud. Eriüksuslased hüppasid välja ja sammusid sihikindlalt lähimate hüttide poole, nägid välja ohtlikud ning läikisid higist. Meie autojuht libistas end taas istme sisse ja sulges silmad. Ma ronisin aeglaselt välja, enesetunne oli nagu märjal nartsul ning pooleldi mõtlesin Teganile ukse lahti tegemisest. Muide, ainult sellest, et mul ta nimi meeles on, ei järeldu, et ellu jäi, nii et ärge tundke end nii kindlalt. Teganil olid tedretähnid ja lokkis juuksed, mis selleks ajaks olid niisked ja ta pea külge kleepunud. Selleks hetkeks, kui ma olin piisavalt jõudu kogunud, et püsti seista, oli ta ise autost välja saanud. Ma jätsin oma kotid tagaistmele.

Meie teejuht, niivõrd kui ta seda oli, näitas meile, ülejäänutele, teed. Ta jäi lähima hoone juures seisma ja viipas sõnatult vaiksele külale. Eriüksuslased, kes erinevates suundades patrullisid, olid ainus märk liikumisest hilispärastlõunase päikese all.

"Nii-nii," ütles doktor Bracke, käsi kokku lüües, "asume tööle." Ta asus käskusid jagama, rääkides meile, mis meie ülesanneteks on, juhuks kui kuumus peaks olema selle meil peast pühkinud, arvatavasti, hoiatas, et me ettevaatlikud oleks, käskis meil mitte liiga kaugele minna, tegi kindlaks, et me teame, et peame paarides püsima, ja üldiselt nüristas mu aju jäänuseid alistumiseni. See oli see, milleks ta sündinud oli.

Ma noogutasin teejuhile tänutäheks. Ta ei öelnud midagi ja pöördus oma džiibi juurde tagasi. Doktor läks uitama koos assistendiga, temast umbes kümme aastat vanema pontsaka belglasega. Ma ei näinud teda peale seda enam kunagi.

Minu töö külas oli üsna piiratud. Sellal kui kõik teised olid hõivatud sellega, kuhu kaks tuhat inimest haihtus, oli minu tööks otsida jälgi tuhnuritest. Ma lootsin Teganiga samasse meeskonda saada; ta oli minust ainult paar aastat vanem ja teised olid kaugelt vanemad, nagu nelikümmend või rohkem. Ma arvasin, et meil oleks rohkem ühist, millest rääkida, aga ta jalutas juba eemale koos turvanõustajaga, lonkava terashallide juustega mehega. Järele jäi ainult teadusnõustaja: Oxbridge’i mees, kelle nimeks oli Bartholomew Heinz. Ta oli umbes kuuekümnene, valgete juuste ja punase näoga ja tegi juba väikesele nutitahvlile märkmeid. Kui ma talle lähenesin, vaatas ta üles, noogutas lühidalt ning osutas lähimale hütile.

"Kas lähme?" ütles ta ning astus hoogsalt sammul teele.

Tuhnurite urgudest – väikesed vulkaani-kujulised kuhilad - polnud mingeid märke. Ma käisin kaasas, lootes leida midagi, mis mu meelt lahutaks.

Hütid olid ümmargused, mudatellistest seinte ja kuplikujuliste rookatustega. Nende juures ei tundunud midagi tavalisest erinevat – ei mingeid end läbi seinte uuristanud tuhnurite hambajälgi ega mullahunnikuid ruumides, kuhu nad olid alt üles uuristanud ja perekonna öösel kaasa haaranud. Ma tundsin end veidi ülearusena.

Heinz jahvatas uusimatest teooriatest mandrilaamade tektoonikast, sellal kui me jalutasime. Nii palju kui mina aru sain, oli see meie missiooni jaoks täiesti ebaoluline, kuid talle kohutavalt huvipakkuv. Vahetevahel nägin teisi paare hüttide vahel. Me hüppasime mitmesse majja sisse ja välja, kuid ei jõudnud mingite järeldusteni. Tundus, nagu oleks koht keset tavalist päeva maha jäetud, nagu Marie Celeste, kuid vähema veega.

Kostis staatika praginat raadiost, mida Heinz vöö külge kinnitatult kandis. Minul raadiot ei olnud; ilmselgelt polnud ma piisavalt tähtis. Doktor Bracke hääl tundus pinges, kui ta ütles:

"Kas keegi on Barti näinud?"

See oli selle belgia kuti, tema assistendi, nimi. Me ei olnud teda näinud. Ma mõtlesin, et on naljas, et peale meile pika loengu pidamist on tema see, kes partneri kaotab. Igatahes oli see naljakas umbes minuti. Hiljem ei olnud see üldse naljakas.

Hääled andsid endast ükshaaval märku, tunnistades, et ka nemad ei olnud Barti näinud.

"Okei, asi on tõsine. Ta on kadunud."

Sel hetkel lõpetasin ma naeratamise. Ma olin mingis mõttes unustanud, et me uurime massi-kadumist. Oli veel valge ja meiega olid sõdurid ja ohust polnud kõssugi. Ei oota ju, et keegi lihtsalt niisama haihtub, ega ju? Mina kindlasti ei oodanud.

"Tulge kõik minu asukohta," ütles doktor Bracke. "Meil on vaja ta üles leida."

Seejärel kuulsin, kuidas ta Barti hüüdis, sellal kui me läbi küla siksakitasime. Üks eriüksuslane oli juba tema juures, kui me kohale jõudma hakkasime. Tegan ja tema kaaslane lonkasid teisest kandist ja jõudsid kohale just enne meid. Heinz oli kõige aeglasem ja mul olid närvid piisavalt püsti, et püsida kindlalt ta kõrval. Eriüksuslane hoidis meie saabumise ajal pidevalt perimeetril silma peal. Ta lehvitas küla kaugeimast küljest saabuvale teisele sõdurile äratundmise märgiks. Ma vaatasin, kuidas ta kõndis, panin tähele ta kehahoiaku allasurutud ärksust. Ta kadus ühe hüti taha silmist.

Vaikus venis pikkadeks sekunditeks. Ta ei ilmunud uuesti nähtavale. Ma vaatasin pingsalt hüti seda külge, mille tagant ta oleks pidanud nähtavale ilmuma. Ei midagi. Doktor Bracke vandus vaikselt flaami keeles. Ma ei oska seda keelt, aga ma olen üsna kindel, et sain aru, mida ta öelda tahtis. Teine eriüksuslane tegi sammu sinnapoole, kuid doktor peatas ta käeviipega.

"Võta temaga ühendust," ütles ta, hääl kõhedakstegevalt rahulik.

Keegi teine ei teinud piiksugi.

"Bravo Kaks, tule kuuldele."

Heinz tupsutas taskurätikuga laupa.

"Bravo Kaks, tule kuuldele."

Mitte midagi.

"Bravo Kaks, kanna ette."

Eriüksuslane, ma pakun et Bravo Üks, tõmbas taskust välja väikese sat nav asjanduse. Ta jõllitas seda tükk aega.

"Tema transponderilt ei tule midagi, ma'am."

Kui suure, traksis, surmava eriüksuslase häälest on kuulda, et ta on rööpast väljas, siis ma tean, et on aeg muretsema hakata.

"Mis selle ulatus on?" doktor Bracke hääl oli sosinast vaid veidi valjem.

"Viis klikki." Ma arvan, et see tähendab kilomeetreid. Ma peaks selle järele vaatama.

"Ma lähen, kontrollin," ütles Bravo Üks.

"Ära silmist kao," ütles doktor Bracke.

Bravo Üks liikus aeglaselt kõne all oleva hüti poole. Ta püsis nähtaval ning läks selle taha, relv õieli. Ta vaatas ringi.

"Siin pole midagi."

"Püsi sealsamas paigal," hüüdis doktor Bracke. Ta pöördus meie poole. "Okei, meie hoiame kokku. Liigume sinnapoole."

Me jalutasime aeglaselt, nagu pisike kari lambaid, kuni jõudsime Bravo Ühe juurde.

Hüti taga ei olnud mitte midagi.

"Doktor Heinz?"

Bartholomew Heinz vaatas meie juhile mõttelagedalt otsa, justkui oleks ta alles äsja taibanud, et tema kohaolekuks on põhjus.

"Ma ei tea," ütles ta. Vähemalt oli ta aus.

Justkui märguande peale hakkasid kõik koos hüüdma, kas raadiosse või liikumatusse õhku.

"Bart!"

"Bravo Kaks!"

Minuti pärast kära vaibus.

"Tagasi džiipide juurde," ütles doktor  Bracke. "See on ohtlikum kui me arvasime."

Keegi ei vaielnud vastu. Bravo Kaks lasi meil üksteisega vahet hoida, nii et me saaks olla koos, ilma et jääksime üksteisele jalgu, kui on vaja joosta, või talle ette, kui tal on vaja tulistada. Ma tegelikult soovisin, et tal oleks millegi pihta tulistada, sest kui aus olla, siis äkilised kadumised ja vaikusolid mu päris närvi ajanud. Ma püüdsin Heinzile julgustavalt naeratada, juhuks kui vana mees peaks olema südameataki äärel või midagi, kuid ta tundus vähem mures olevat kui mina. Temast tagapool, grupi teisel serval, kõndis närviline Tegan.

Siis ta haihtus.

Asi polnud ainult selles, et ta kadus. Polnud mingit sähvatust ega kärakat või auku maa sees. See nägi välja nagu oleks ta lavadekoratsiooni taha kõndinud, teate küll neid lavataustasid, millele on maalitud mingi maakoht. Justnagu oleks keegi jätnud suvaliselt keset küla ühe tüki taustast, millele on maalitud täpselt see külaosa, ja ta kõndis selle taha. Ainult et ta ei tulnud selle tagant enam välja. Ja seal ei olnud mitte midagi.

Ma karjatasin. Ma tunnistan seda: ma karjatasin nagu plikake. See tähendab, ma vaatasin otse tema poole ja ta lihtsalt läks kuskile ja ei tulnud tagasi. Keegi teine ei vaadanud sinnapoole; nad olid kõik eespool, välja arvatud Heinz, kes maapinda vahtis.

Kõik jäid seisma ja jõllitasid, hakkasid vadistama ja mina lihtsalt seisin ja jõllitasin ja latrasin sellest, mis juhtus. Siis me jooksime. Unustage distsipliin. Me olime hirmul. Mina olin hirmust halvatud. Te ei kujuta ette, mismoodi see oli. Ta lihtsalt haihtus!

Me jooksime tagasi džiipide juurde ja meie teejuht ronis pikkamisi välja, kui me seal stoppasime. Ta nahk oli must, tumemust, kuid ma vannun, et ta kahvatas, kui käega meie seljataguse poole sihtis. Ma polnud kunagi varem sellist asja näinud. Ma vaatasin seljataha, aga seal polnud midagi. Heinz oli minuga koos, näost punane ja hingeldav. Hetkeks tundsin end süüdi, et ta seljataha jätsin, kuid ta oli kuskilt spurdiks jõudu leidnud.

"Ta võeti ära," ütles teejuht, ikka veel osutades.

Ma püüdsin peade arvu kokku lugeda ja hetkeks olin segaduses, kui palju meid olema peaks. See oli turvanõustaja, see lonkav kutt. Teda ei olnud.

Meie selja taga möirgas teine džiip tolmupilves minema.

Doktor Bracke vandus taaskord.

Eriüksuslane haaras teejuhil käest, lihtsalt juhuks kui tal peaks ka olema tahtmine ilma meieta lahkuda.

Meie juht sai enesekindluse tagasi, sellal kui me seal seisime, silmad jõllis ja lõõtsutades.

"Me peame perimeetri looma," ütles ta. "See on midagi tõeliselt kummalist. Meil on vaja rohkem tehnikat, rohkem turvet."

Ta noogutas Bravo Ühe poole.

"Lähme tagasi lennuväljale, seame üles eelposti."

Ta noogutas ja me kõik kuhjusime džiipi. Mina sattusin taha pagasi juurde. Muidugi oli palju mõistlikum luua eelpost sinna, küla lähedale, aga mina kindlasti ei oleks vabatahtlikult sinna jäänud, ja ega keegi teine ka.

Kulus mõni päev, aga lõpuks ümbritses meil küla terve Kenya Armee rühm, käepärastest vahenditest barjäärid paigas. Tosinkond teadlast oli kohale ilmunud karpide ja pakk-kastidega, telkide ja matkatoolidega. Ja kotitäite skeptilisusega, mis peagi haihtus, kui me kitsekarja külast läbi ajasime ja pooled neist sealt välja ei tulnud. Nad kaotasid ka robotsondi, enne kui nad kõik veendunud olid.


Ma põhimõtteliselt jätsin nad sellega jändama ja läksin lähedalasuvat paljastuhnurite kolooniat vaatama. Teadlased olid kõik änksi täis selle imeliku nähtuse pärast, mille nad külast leidsid, aga minul oli hea meel sealt eemal olla. Vahetevahel mõtlesin ma, kuhu Tegan ja teised sattusid. Ajas tagasi? Ajas edasi? Teise dimensiooni, teisele planeedile? Põrmustati subatomaarseteks osakesteks? Kui nad läksid kuhugi mujale, siis kas nad seal ka tuhnureid leiavad?

Vastus tuli mõned nädalad hiljem, kui Tegan ühel päeval uuesti välja ilmus. Ma nägin teda järgmisel hommikul, kõhetu ja kasimata, silmis vaevatud pilk. Nad on kõik orjad, ütles ta meile. Alternatiivsel Maal on kõik need haihtunud inimesed dominantse rassi poolt orjastatud. Seda maailma valitsevad paljastuhnurid ja nende tehnoloogia on meie omast palju arenenum. Nad lõid lõhed, mis liiguvad kiirelt ja kergelt reaalsuste vahel, ning asusid uurimisretkele.

Meie Maal leidsid nad, et viimane nende liigi koloonia on haledas seisus ning tulid kiiresti järeldusele, et meie oleme selles süüdi. Mis on enam-vähem tõsi. Nende Maal ei ole inimesi üldse – kes teab, mis nendega juhtus? Nad hakkasid lõhede kaudu inimesi võtma, lõid eraldatud koloonia, mida uurida, ning milles pakkuda meile, inimestele, võimalust kogeda seda, mida olime tuhnuritele põhjustanud.

Nad saatsid Tegani tagasi sõnumiga. Nad tahavad meie Maa saadikuga rääkida. Nad tahavad, et me meie mitte-intelligentsete tuhnurite jaoks kõik heastaks. Teganil oli mulje, et nad võivad elu meie jaoks väga raskeks muuta, nendesamade reaalsuse lõhede abil.

Teadlaste ja poliitikute ja sõjaväelaste vahel oli palju pingelisi arutelusid selle üle, keda tuleks saada. Mind ei kaasatud ühtegi nende arutelusse, aga arvake ära, kelle nimi esile kerkis.

Tundub, et ma astun vastamisi paljastuhnurite õigustatud meelepahaga.

Tõlkinud Liisa Vesik.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0583)