Märtsikuise Reaktori mõlemad jutud olid lisandused autorite varasematele tekstidele. Iseseisvad küll, aga kumbki autor on varasemalt Reaktoris avaldanud ühe jutu, mille tegevus toimub samas maailmas ja/või samade tegelastega. Samas, neid jutte võib ka vastava eelteadmiseta lugeda. Korrektne oleks lihtsalt ära mainida, et tekstid on pisut seotud varasematega. Kui päris aus olla, siis polegi ma kuigi kindel, et ma oleks neid seoseid märganud, kui Raivo Tammus poleks vastavaid vihjeid enda jutu ees andnud, või Maniakkide Tänav poleks sellest oma romaani esitlusel sellest rääkinud.

Raivo Tammus – Avispea taga metsas

Autor pidas vajalikuks lisada jutule eessõna, kus ta räägib enda eelmisest tekstist „Kooljad“ (Reaktor 5/2013) ning sealt tuleb välja, et mõlema loo tegevus toimub samas kandis. Eessõna annab autor ka mõista, et mõlemal jutul on reaalne põhi, mille peale siis on loodud ulmeosa. Samuti saame aimu, et autoril on neid jutte kirjutades olnud mõtteis teatav kodulooline huvi. Kui saatesõna muidugi mingi äraspidine loomemüüt pole..?

Kuna ma debüütjuttu „Kooljad“ polnud lugenud, siis asusin ma teksti kallale puhta lehena ning algus oli päris paljutõotav. Oli üsna maalähedane lugu, kus ajuti kerget irooniat ja suisa matsakamat nalja sisse viskas. Tegevus läks kiirelt käima ning üsna pea olin ma lugejana haaratud lihtsate poiste libahundijahist. Tervikuna siis päris mõnus tekst.
Kuid on ka negatiivset. Eelkõige keelekasutus! Autor ei taju keelt, n-ö ei kuule, sest päris muheda ja rahavaliku keele vahele kasutab ta ajakirjanduslik-telegramlikku kantseliiti, mis ajuti suisa kõrva kriibib. Mul tekkis lugedes mitu korda silme ette pilt autorist, kes on pensionieelik või suisa pensionär ning kes samas püüab popp ja noortepärane olla. Ei, pensionärluses pole midagi halba – ma lihtsalt kirjeldan emotsiooni. Mitmed n-ö popid ja nn slängilikud ütlemised mõjusid mulle kuidagi totter-naljakalt, aga võib-olla oli viga minus ja ma lihtsalt ei jaga matsu.

Ka tuleb kritiseerida teksti pikkust. Arvan, et kui pisut tihendada, siis saaks parema loo. Kõik see külapoiste jauramine ja kulgemine oli päris nauditav, aga sinna vahele pikitud libahundiloo taustad ja koduloolase Truupõlluga seonduv oli nõrgem. Jah, seda oli vaja, aga oli tunda, et autorile polnud see nii oluline, või ta ei suutnud seda seiklustega samaväärselt kirja panna. Et siis viimistlusküsimused...

7/10

Maniakkide Tänav – Tähed täis surma

Romaani „Newtoni esimene seadus“ esitlusel rääkis Maniakkide Tänav, et ta kirjutab praegu romaani, mille tegevus toimub samas maailmas juttudega „Teekond tulevikku“ (Reaktor 2/2018) ja „Tähed täis surma“.

Jas tõtt-öelda olen ma selle teksti hindamisega raskustes. Jutt mulle meeldis, aga samas oli ka häirivaid momente.
Alustaks meeldivast. Taolist tehnost tiinet märulit pole eesti ulmes kunagi palju ja juba seetõttu ajan ma pöidlad tunnustavalt püsti.

Kui aga rääkida negatiivsest, siis oli tegu üsna sirgjoonelise tekstiga ning sellisena pisut õlgu kehitama paneva tekstiga. Ma saan aru küll, et seikluslugu jne, aga oleks tahtnud mõnda kohta ehk seletavamat lõiku juurde, et see kõik NII sirgjooneline poleks. Samuti häirisid mind dialoogid, kus praktiliselt puudus pinge – lihtsalt räägiti või anti edasi hädavajalikku informatsiooni. Võimalik, et taoliste dialoogide põhjuseks oli peategelase Paul Meldori isik, õigemini selle füüsiline kuju. Lühidalt: autoril võib olla pädev õigustus, aga mind lugejana häiris.

Kokkuvõttes see jutt mulle meeldis, aga kuna lugemisel esines tõrkeid, siis ausus ei luba mul kõrgemat hinnet panna. Mõni vähemkogenud autor saanuks ehk palli enam, kuid Manikkide Tänava kirjutamisstaaži arvesse võttes ma rohkem anda ei saa.

8/10

Kuigi ma olen eespool olnud kriitiline, hindaksin ma seekoordset jutuvalikut õnnestunuks. Jah, n-ö nõrk ja tugev neli, aga lugedes ma ei piinelnud ja enamjaolt suisa nautisin. Kuid nagu Maniakkide Tänav ise on öelnud, et kritseerides ei tohiks me sõbrad olla, et see ei vii edasi. Ja tõsi see on, sest mõlemat juttu oleks pisut siludes paremaks saanud.