Lühidalt raamatu
sisust – aastal 2053, enam kui sajand peale Natsi-Saksamaa ja teiste
Teljeriikide võitu Liitlaste üle, on mitte ainult planeet Maa, vaid terve
päikesesüsteem nende vahel ära jagatud. Teadus on hoogsalt arenenud -
ruumilaevad, kvantarvutid, baasid Kuul, Marsil, Titaanil... Kapten von Angerapp
istub ülekuulamisel ja annab ikka veel toimunust loksunult üksikasjalikku
ülevaadet oma laevas aset leidnud anomaaliast – ühtäkki jäi fusioonmootor
seisma, laeva juhtiv väidetavalt muukimatu astrolaabkera hakkas aiateibaid
näitama korralike germaaniameelsete planeedinimede asemel ning kõige
seletamatum on see, et sidekanalitest kostis raevukas arupärimine USS Obama
pardalt, et kes te kurat olete ja mida te tahate?! Ameeriklased – kosmoses?! Von Angerappi meelest on see jube.
Siis aga nõksab kõik tagasi paika ja von Angerapp sõidab oma pisut ärahirmutatud meeskonnaga tagasi kodu poole. Ülekuulamisel selgub, et see pole mitte ainus omasugune juhtum viimastel aastatel ning Natsi-Saksamaa erinevad bürokraatlikud harud hakkavad uurima võimalikku aegruumi manipuleerimist – kes, kus, kuidas ja miks.
Siis liigub kaamera Natsi-Saksamaa valduses olevasse endisesse USAsse, kus kolm noort ja vihast teadlast pisikeses autos üle preeria kihutavad...
***
Raamatu tagakaanel lubab Hvostov „põnevikku, mida kord lugema hakates on raske käest panna“, raamatu esitlusel lubati hoogsat ja sisutihedat raamatut, kus „naistel pole küll mitte midagi lugeda!“ ning ka raamatu esimesed kuusteist ja pool lehekülge olid väga paljulubavad. Sukeldusin suure põnevusega tulevikunatside ülereglementeeritud ja pealtnäha igavasse, hallikaspruuni ja musta maailma. Edasi käis teose vedru aga üllatavalt kiiresti maha ning ma tahaks küll arvata, et selles pole süüdi kahetsusväärne tõsiasi, et mul õnnestus naisena sündida, aga mine sa tea.
Kõva kaks kolmandikku raamatust ei juhtu nimelt suurt mitte midagi – tegelased peamiselt istuvad, vestlevad, higistavad, söövad-joovad ja vestlevad üksteisega, esitades hulgaliselt küsimusi, millele lugeja juba vastust teab. Võimalik, et see oli autori katse edasi anda bürokraatiasse uppunud riigikorra elanike igapäevast tuima ja mõttetut elu. Aru on vaja anda aruandest, millest sai antud aru aruandes... Teatud piires see õnnestuski – pidev saksakeelsete aunimetuste ja ametkondade nimetamine muutus tõesti üsna kiiresti mingisuguseks halliks ja ärritavaks taustaks. Aga kõigist vestlustest puudus pinge.
Tahaksin siinkohal tõmmata lugeja tähelepanu „Vääritute tõbraste“ geniaalsele algusstseenile – Hans Landa teeb piipu, vestleb, joob piima. Aga pinge on esimestest sekunditest laes, sest me teame, mis selle laia õlise naeratuse ja püüdliku inglise keele taga peitub. Aga „Haakristis ja ajarelvas“ me tegelikult ei tea, sest kuigi autor visandab maailma kohati üsna hästi, siis me ei tea, mis „kaalul on“. Kohati tundub, et tegelased on natsid ainult moe pärast, möödaminnes, mis on muidugi võimas kommentaar omaette inimeste harjumisvõimele. Autoritaarne, inimvaenulik riigikord muutub tülikaks pisiasjaks, millele suuremat tähelepanu ei pöörata, ja askeldatakse oma elu edasi elada, käiakse lastega jalkamatšidel ja ollakse autofännid. Kas von Angerappi ähvardab näiteks esimeses avavestluses mingi reaalne hädaoht? Siin-seal visatakse tekstis viiteid hukkamistele, asundustele ja nii edasi, aga need on tõesti möödaminnes, mingit gravitatsiooni neis lausetes ei tundu olevat, pigem lihavõttemunad natside pärisajaloole. Lugeja, kes teab, et natsid hakkasid esimesena „ahju ajama“ omaenda väeteid ja sobimatuid, noogutab rõõmsalt ja heakskiitvalt; kes ei tea, see kehitab õlgu ja sedastab, et küll need natsid on ikka võikad elukad, liigutakse edasi.
Lugejal puudub ka vist igasugune pinge tegevuse kulu ja arengu osas – kui välja jätta raamatu esimene osa, siis nämmutatakse kogu tegevus pudiks ja topitakse lugejale suhu. Raamatu lõpp räägitakse juba tagakaanel süüdimatult ette ära – natsid võidavad. See võtab juba kõvasti lugemisel hoogu maha, aga see võib olla isiklik eelistus – mulle ei meeldi kriminaalromaane lugedes näiteks lõppu ette teada. Siiski, sellest saaks tegelikult mööda hiilida. Ma olen paljusid eluloofilme või ajaloolisi filme, mille lõppu ja tegevust ma ju ette tean. Olen neid nautinud väga nautinud hea näitlejatöö või ootamatute, originaalsete vaatenurkade, kaameratöö, muusika, detailide, hea dialoogi tõttu. Raamatus annaks seda efekti luua samuti oskuslike dialoogide, andekate süžeepööretega või mingisuguse twistiga – natsid võidavad, aga MISMOODI nad võidavad, seda sa ei aimanudki! „Haakristis ja ajarelvas“ kahjuks minu hinnangul nii ei läinud – tegevus kulges saksa täpsusega oma ettenäidatud rada mööda lõpuni. Isegi paar lahtijäetud niidotsa olid kuidagi ärritavalt korrektselt oma kohal.
Ka see, et kes ja mis neid aegruumi häireid põhjustab, ei tehta mitte mingit saladust – kamp noori teadlaseid USAs ja üks vanamees preerias, seltsiks koerake Towser. Eesmärgiks aktiveerida mõni muu ajaliin peale selle, mis neil reaalsuseks on. Kui natside võidutõenäosus oli 1/50, siis peaks ju iga teine ajaliin ometigi parem olema...? Lugeja saab nende tegevustele ka kohe algusest peale kaasa elada, pigem sellise kärsitusega – ebaõnnestuge juba ometi, me teame, et teil see asi ei õnnestu!
Boonuspunktid Towseri ja preeria eest, aga kuna me teadsime algusest peale jooksvalt, et kes ja mis ja kuidas, siis muutub kogu see natside jälgede ajamine üsna mõttetuks sisutäiteks. Me teame lõppu üldjoontes ette, me teame kes on aegruumi häirete taga ja miks ja kuidas, nii et järgmised 100-120 lehekülge tuleb lugejal lihtsalt mehaaniliselt läbi lugeda. Tegelikult võib üsna vabalt suurema osa sellest tekstist vahele jätta – kui lõpetada lugemine leheküljel 38 ja jätkata leheküljel 127, siis ei jää vahelt mitte ainsatki tegevustiku mõistmiseks olulist kildu puudu.
Mul on hea meel, et ma käisin raamatu Solarise Apollos toimunud esitlusel, sest kuigi ma enamasti ei huvitu väga sellest, mida autorid ise oma motiivide, eesmärkide ja püüdluste kohta ütlevad – tekst kõneleb iseenda eest - , siis „Haakristi ja ajarelva“ puhul aitas see asja lõdvemalt ja vabamalt võtta ja andis vajaliku võtme kätte. Helme kinnitas, et teos ei ole kuidagi mõeldud antud teemas rohkem süvitsi minema kui C-kategooria filmid zombie-Hitleri rünnakust või viiekümnendate USA koomiksid. „Kui juba midagi sellist kirjutada, siis minna täiesti üle võlli!“ ütles Helme ja ma soovitaksin tal raamatu järjes seda mõtet palju tugevamalt järgida. „Haakristis ja ajarelvas“ oli paar momenti, mis olid lausa filmi „Iron Sky“ väärilised – KKK muutumine USA vabadusvõitlejate ühinguks... Pisarsilmi Klani rinnamärki suudlevad ja üksteist emblevad inimesed... Esimest korda mustanahalist inimest nägev ehmunud vabadusvõitleja –„Neeger!“ –; ehmumine, sest endastmõistetavalt 50ndatel Natsi-Saksamaa koosseisu läinud USAs jäi kogu sellesisuline sotsiaalne areng ja progress olemata... Paljud sellised väikesed detailid, mis on paljulubavad, aga Helme võiks selle kõigega tõesti täie pasaga „üle võlli“ minna, rohkem eestlaslikku musta huumorit välja paista lasta ja siis oleks kogu teosel teine vunk.
Lugesin tänusõnadest, et raamatut on erinevate nurkade alt toimetanud kokku viis inimest ja ma ei kujuta ausalt öeldes ettegi, et milline see algne mustand siis olla võis. Ütleksin, et raamatus on kõige enam puudu karmist toimetajakäest – ideid on ju mitmeid ja isegi väga, väga häid, ajaloolasest Helme on Natsi-Saksamaa nüansse minu harimatu ja ebapädeva hinnangu hästi ära tabanud, tulevikuprojektsioon on asine, kohati kisub tekst lausa kurvaks ja filosoofiliseks (biooniline naine Incerta mõtlemas sellele, mis tähendab olla naine või veel enam - ema), Helme oskab kirjutada ka lisaks kõigele muule... Aga see kõik sumbub kuidagi ära, sest romaan ei suuda minu arvates otsustada mis ta olla tahab – räme ja ennast mitte hetkekski tõsiseltvõttev pastišš natsimütoloogia ja selle popkultuuris avaldumisest, meie oma „Iron Sky“, või hoopis täiesti tõsiseltvõetav alternatiivajalooline käsitlus globaalsest Teljeriikide maailmast. Hetkel pole teos justkui kumbagi ja sellest on kahju, sest mõlemas suunas oleks lootust saada väga hea romaan.
Ehk on selle kõige taga liigne kiirustamine? Kolme nädalaga paberile saanud (lühi)romaan vajanuks ehk pikemat settimist, paar lisakuud sahtlipõhjas settimist ja siis kriitilist ülelugemist. Rangelt üle prillide vaatav toimetaja, kes tahaks teada, et mitmes kord see nüüd on viimase 10 lehekülje jooksul, kui inimesed näppe keerutades kohvi joovad või kes soovitaks siit-sealt lühemaks tõmmata teksti ja siit-sealt juurde kirjutada, rohkem näidata, vähem lobiseda, tagakaanelt spoilerid maha kriipsutada ja raamatus tekstilõike kas või natuke ümber tõsta, et mingisugustki pinget kruviks. Kurval kombel hakkab isegi raamatu lõpus olev katkend raamatule kirjutatavast järjest pihta samamoodi – kari mehi istub ja vestleb ja joob kohvi. Selline... Kammerlik lähenemine kosmosenatsidele... Samas ei saa eitada, et paljud kirjanikud ei saaks nii head tulemust teksti viimistletuse ja läbimõelduse osas ka peale aastast teksti poleerimist. Raamatu probleemid asuvad mujal, kindlasti ei kahtle keegi, et Helme oskab kirjutada.
Kuna milleks mõelda ise, kui saab ometigi teiste õlgadel seista, siis laenan siinkohal Tõnise eelmise kuu juttude arvustustest ühe fragmendi: "Eh, ühesõnaga, mul on tunne, et loos on mingid süžeepunktid, mis on toredad, aga loos pole mitte ühtki tegelast, kelle käekäik sümpatiseeriks või korda läheks. Niisama on ebameeldivad sündmused seatud ajalisse järjekorda."
Kirja-, lohakus- ja kujundusvigu on raamatus meeldivalt vähe, arvestades raamatupoodides silmatorkavat üldist taset. Ainus "etteheide" kujundusele on mul see, et kui ma raamatut ükskord trollis lugema hakkasin, siis tabasin endalt paari hipsteri etteheitvad pilgud ning surusin raamatu ükskõiksel ilmel kotti peitu tagasi. Mustas mantlis ja tanksaabastes ei maksa seda ehk avalikult lugeda, võib peksa saada.
***
See arvustus on nüüd saanud üsnagi mustades värvides, aga tegelikult on mu hinnang hall nagu Hitleri munder. Samuti sunnib see raamat mind tegema kompromissi ühes oma mineviku väites – ma olen korduvalt tigedalt säutsunud, et ei ole võimalik, et tegu on väga hea ulme, aga mitte väga hea kirjandusega. Helme raamat tõestab, et see on küll võimalik – raamatu ulmelised elemendid olid minu arvates kenasti paigas, sisukad, mõnusad ja läbi mõeldud. Nende elementide ja tekstifragmentide kokkutraageldamine on aga kuidagi ülejala ja vasaku käega tehtud ning vajaks pikemat läbikirjutamist-ülemõtlemist.
Häid elemente on raamatus veel – hoolimata kummalisevõitu väitest, et „naistel pole siit küll midagi lugeda“, on ometigi raamatu kaks vist kõige kompetentsemat tegelast naised, mis tasakaalustab hästi seda, et raamatu minategelane on mees. See võimaldab kõigil lugejatel, nii meestel kui naistel, tegevusega kaasa minna ja leida see avatar tekstist, kelle külge ennast mõtteliselt haakida. Raamat ei pea lugejat ka otseselt lolliks, kuigi „In English, please!“ troop käiakse põhimõtteliselt letti, aga kuna raamat vähemalt autori sõnutsi tahab olla üks paras jant, siis eeldan, et see oli teadlik. Kahjuks ei hakanud keegi pliiatsit läbi kokkuvolditud paberitüki suruma, see oleks selle troobi kenasti kokku sidunud ja šleifigi peale teinud.
Ja hoolimata sellest, et raamatu tagakaanetekst võtab Natsi-Saksamaa võidu suhtes üksmeelselt hukkamõistva hoiaku – ilmselt turunduslikult mõistlik samm - , siis tekst ise igasugustest hinnangutest põhimõtteliselt hoidub. Mis on minu arvates pluss, sest igasugune „Nazis are bad, m’kay!“ mõjuks ärritavalt. Lugeja saab ise oma oma järeldused teha, tekst hoidub moraliseerimistest ja ettekirjutustest, kuidas seda lugema peaks. Samuti on Helme suutnud hoiduda vastasvööndisse kaldumast – kogu see ühel hetkel lahvatanud „Oh sind vaest vääritimõistetud sarimõrvarit!“-temaatika filmides, raamatutes ja sarjades hakkas minu jaoks juba natuke imalaks kiskuma. „Darkly Dreaming Dexter“ ja sellesisuline sari, nutulaul Darth Vaderi ümber, Voldemort „Harry Potteris“, Gollum, Ooperifantoom... Terve rida pahalasi arvutimängudes, kellele tatine nutulaul taha kirjutatud. Ühesõnaga, tekst jääb neutraalseks, ehkki tänu sellele jäävad ka tegelased kahemõõtmelisteks papinukkudeks, ehk ainsa erandina paistabki silma biooniline naine Incerta – ainus tegelane, kellele on mingigi agency, sisu ja mõttemaailm antud.
Kogu see maailm ja temaatika ajas aga hamba piisavalt verele, et kavatsen kindlasti lugeda teose järge; eriti huvitab mind, et mis Incertast edasi saab. Kas teadlikult või poolkogemata on Helme võtnud blondi litsaka natsist supersõduri troobi ja teinud temast „strong female character“-i, kelle eksistents on kommentaar nii naiseks olemisele, inimeseks olemisele kui ka „teistsuguseks“ olemisele korraga.
Oleks selliseid ümberpöördeid ja ootamatuid käsitlusi tekstis ometi rohkem olnud!
Peeter Helme
Toimetanud Lyyli Virkus
Illustreerinud Jüri Saks
Kujundanud Villu Koskaru
Postimehe kirjastus, 2019
