Kui keegi oleks mulle öelnud, et nüüdseks juba 30 aastat vanast jõhkrast ja räpasest küberpunk mangast tehakse täiesti korralik live-action, siis ma ei oleks seda uskunud. Kui keegi oleks aga väitnud, et seda teevad ameeriklased, oleks ma nad välja naernud. Miks? Puhtast varasemast kogemusest. Jaapanlased ei suuda millegipärast omaenda mangasid ja animet kuigi tõsiselt võtta, ning kõik live action adaptsioonid on tihti ikka väga üle võlli pingutatud või lihtsalt magedad. Siiski kogu oma halbuses ei ole need võrreldavad sellega, mis juhtub kui lääne produtsendid tulevad ideele võtta mõni manga või anime ning sellest siis korralik ameerikalik kinohitt teha. Valem tundub seljuhul universaalne olevat - esiteks tuleb originaalist võimalikult vähe alles jätta ning siis tuleb kõik augud burgerikastme ja vabadusekotkastega täita. Samuti tuleb veenduda, et sisu oleks võimalikult lihtsalt arusaadav ega kurnaks ehtsa ameeriklase ausast tööst kurnatud ajurakkusid. Loodan, et see kirjeldus rõhutab, kui eriline on Alita live action film.
90ndatel oli maailmas, aga eelkõige Jaapanis küberpunk väga kuum teema, erinevaid düstoopilisi tulevikuversioone vorbiti kõikvõimalikus formaadis alates mangade joonistamisest kuni PC-98 mängudeni. Isegi selle ülekülluse keskel oli Alita midagi erilist - küberneetikat, kriminulli ja düstoopiat jagus kõikjale, kuid vähesed jõudsid sellisele tasemele. Alita maailm koosneb õhus rippuvast müstilisest Tipharese/Zalemi linnast ning selle all olevast Prahilinnast, mis siis Tipharesest pudenevast rämpsust elatub. Suuremat kuritegevust hoiavad ohjes hunter-warriorid, lihtsamalt öeldes aga tavalised pearahakütid, ning elusalt kinnipüüdmine ja rehabiliteerimine ei ole kellegi jaoks prioriteet. Inimelu väärtus on kaduvväike. Eriti värvikaks muudab tänavapildi ja ühiskonna üsna väheste probleemidega töötav küberneetika. Üleni lihast ja verest inimesed on küborgidega võrreldes aeglased ja õrnad, ning üsna tavaline on, et kui inimene saab tõsisemalt viga, siis selle asemel, et teda põhjalikult kokku lappida, lüüakse tal kolju lõhki nagu munakoor ja aju tõstetakse ümber küberneetilisse kehasse. Skaala kahe äärmusliku otsa vahele jääb muidugi väga kirev poolküberneetiline seltskond, tundub, et liha ja terase liitmine on Alita maailmas lihtsam kui tänapäeval keskmise luumurru parandamine. Mu isiklikuks lemmikuks olid kõikvõimalikud kodanikud, kellel olid jalgade asemel tankiroomikud.
Meie lugu algab kõigis kolmes iteratsioonis sellega, et doktor Ido Daisuke (filmis Dyson) korjab Tipharese all olevast prügihunnikust kõigepealt tühja raudkolba, urgitseb sellest silmamuna välja, pistab kotti ning märkab günoidi pead ja torsot, mis on hämmastaval kombel ühes tükis prügilasse jõudnud. Veel suuremaks üllatuseks on aga, et see õnnetu jäänus sisaldab veel täiesti töökorras aju. Leidmisrõõm on selgelt tuntav nii paberilt, arvutiekraanilt kui ka kinolinalt.
Rohkem ei tahaks detailsesse sisukirjeldusse isegi laskuda, las jääda kõik keerdkäigud ja arengud vaatajale avastamiseks. Film ise põhineb üsna täpselt 1993. OVAl (OVA – originaal video animation ehk lihtsalt öeldes, otse meediakandjale salvestatud filmist lühem video), mis omakorda põhineb kahel esimesel mangaköitel, kuid on sellest veidi erinev, sisaldab üht uut tähtsat tegelast ja lõpeb veidi teisiti, kuid üldjoontes on kõigi kolme sisu üsna sama. Kahe tunni sisse on pakitud korralik tegelase areng, meelega eriti juustuseks tehtud romanss, muhedad linnakaadrid ning lõpuks muidugi ka ohtralt actionit. Lisakompvekina ehitati üsna ladusalt sisse ka järgmine looliin, ehk siis Motorball, küborgide kaklus-võidusõit, mis tegelikult peaks aset leidma paar kuud pärast filmi lõpustseeni.
Kõik, kes on Alita treilerit näinud, on teadlikud CGI punnsilmsuse probleemist. See on ja jääb peamiseks väga küsitavaks valikuks Alita filmi juures, sest tegelikult ei olnud seda ju vaja. Küll aga tuleb nentida, et kui treilerites oli see lausa ekstreemselt võõristav, siis vähemalt mulle, kes ma olen animet tuhandete tundide kaupa vaadanud, tundus filmis kõik täiesti loomulik. Lisaks kasutati kõige jubedamaid punnsilmasid Alita esimese küborgkeha juures, mis pidigi teda naiivse teismelisena näitama, hilisemas, karmimas võitluskehas tundus kõik õigemate proportsioonidega. Ma usun, et seda ei kasutatud anime-stiili rõhutamiseks, vaid silla loomiseks kõikide teiste CGI tegelastega, keda, nagu varem mainisin, esines igas kujus, suuruses ja küberneetika astmes. Hea näide küborgide kapriisidest oleks tegelane Zapan, kes vaatamata üleni küberneetilisele kehale oli ikka veel hoolitsetud näoga, ning selle kriimustamise peale endast väga välja läks.
Kõige rohkem väärib kiitmist siiski see, kui palju eeltööd olid Cameron ja Rodriguez teinud. Originaalmaterjalist oli võetud täiesti tühiseid detaile, mis valmistasid uskumatut äratundmisrõõmu, näiteks muster Alita esimese küborgkeha käsivartel. Minu tipphetkeks oleks lõpukaader, kuidas Alita lõikab oma küünarnukimõõgaga läbi langeva pisara. See on pea üks-ühele võetud 1998. aasta kolmeminutlisest 3D CGI klipist, mille olemasolu ei tea tõenäoliselt paljud fännidki.
Aga ei ole head ilma halvata. Kellegil kuskil tuli meelde, et tegemist on USA adaptsiooniga, ning kõik ei saa ikkagi ladusalt minna. Tegelane Chiren, keda mangas üldse ei olnud ning kellel oli OVAs ainult väike roll mängida, tehti filmi jaoks Ido eksnaiseks, neile kleebiti külge ratastoolis tütreke, kelle tõttu nad olid Tipharese taevalinnast põgenenud, kuid siis tappis narkohullunud küborg ja Ido patsient selle tütrekese väga õnnetul kombel… Kinosaal ohkas sünkroonis selle täiesti ebavajaliku tunneteportsu üle, mida mitte keegi peale selle sissekirjutaja ei vajanud. See, et film ei suutnud ära otsustada, millal kasutada manga originaalnimesid (Tiphares ja Alita) ja OVA tõlgetes kasutatuid (Zalem ja Gally), on juba juuksekarva lõhkiajamise tasemel kriitika.
Lõpetuseks jään ootama, et ähvardused tehakse tõeks ning tuleb veel paar filmi, sest materjali on veel kümnekonna jagu.
9/10 Adaptsioon
8/10 Hollywoodi action
