Kõigepealt siis sissejuhatus.
Kõik algas sellest, et pidin lunastama enda
sünnipäevaks saadud Apollo kinkekaardi ja kuna ma olen üsna ulmefänn, siis
otsustasin ma need kaks asja üksteisega ühildada. Kinkekaardist jätkus raha, et
osta üks kaardimäng (Port Royal - aga kuna see pole ulmeline, siis pikemalt
sellel ei peatu) ning allesjäänud osaga teadsin ma otsekohe, et ostan endale
pileti Alita kinoseansile.
Ootasin siis paar kuud esilinastust. Võibolla
oli ka eellinastus, aga ma tõtt-öelda ei saa aru, et mis teema nende eel- ja
esilinastustega on. Minu arusaama järgi tähendab esilinastus ikka seda
linastuskorda, kui film esimest korda linastub, kui toimub
eellinastus, siis sel juhul linastub film esimest korda ja ta peaks kutsutama esilinastuseks.
Uhh!
Kui Alita siis eel/esilinastus, avastasin, et ta on 3D. Et siis kolmemõõtmeline. Et siis, ma pean panema oma prillidele peale veel ühed prillid. Nagu Zorro. Ei-ei, mitte see mõõgaga vehkiv ja hobusega neidusid päästev, vaid meie kodumaine kunagine Wremja staarkangelane Jan Uuspõllu kehastuses – nimelt tema kandis topeltprille ja tundub, et nautis ka seda. 3D formaat võib olla tõesti väga põnev ja puha, aga kui sa kannad igapäevaselt prille ja et näha pilti teravalt, ei tahaks siiski neist loobuda ka 3D puhul. Mina ei taha olla Wremja Zorro. Olen elus vaid kolmel korral käinud 3D filmi vaatamas - esimene oli Tron: Legacy (2010, kolmemõõtmelised subtiitrid - vau, kui äge, loomulikult ma tahan ruumilisi subtiitreid!), teine oli Passengers (2016, polnud võimalik ära oodata 2D tulekut) ja kolmas oli Dr Strange (2016, sama põhjus, mis eelmisel). Nende kolme näite puhul võin öelda, et kuigi 3D oli uudne ja põnev, ei omanud ta filmielamuse saamisel küll suurt rolli. Võtke või Interstellar (2014), suurepärane film, puudus täielik vajadus 3D järele.
Seega, mossitasin veidi ja ootasin, millal suurem Alita 3D laine läbi saab ja tulevad ka 2D formaadis seansid. Õnneks ei pidanud kaua ootama, kellaaegade valikust võiks ka pikalt rääkida, aga ütlen vaid, et seanss algas neljapäeval kell 22:10.
Kuna olin pileti varakult ostnud, siis sain väga hea koha kaheksandal real keskel (Solarises näiteks tunned head kohad koheselt ära, sest nad on istumisega juba nii ära vajunud, aga õnneks on minu lähedal uuem kino) ja kuna viis minutit enne filmi algust polnud mu kõrval kedagi, siis arvasin, et saan mõnusalt enda kohal laiutada. Selgus, et minusuguseid hiliseid hulle oli siiski veel, seega istusid inimesed mõlemale poole mind ja laiutamisest võis suu mõnusasti puhtaks pühkida.
Mainin juurde, et ma olin just taastumas hirmsast
köhast ja nohust, seetõttu varustasin ennast igaks juhuks kolme taskurätiku
pakiga, neljanda panin veel pükste taskusse. Üllataval kombel polnud mul terve
filmi (kaks tundi ja kaks minutit) vaatamise jooksul kordagi vajadust nina nuusata.
Küll aga oli filmis üsnagi südantliigutavaid hästi vaikseid momente, kus ka terve
saal oli hästi hiirvaikne, välja arvatud üks elamuserikkuja, kes otsustas alati
just nendel hetkedel hakata köhima - see olin mina. Vastik, vastik köha! Kuid!
Sel hetkel, kui minu kõrval istujad tulid, sain aru, miks ei olnud neil
probleem sellisel kellaajal kohale patseerida, nad olid enda õhtusöögid kaasa
võtnud. Tean, et igaühel on enda nägemus ja arvamus söömisest kinos, kuid kuna
siin kirjutan hetkel mina, avaldan ma enda arvamust ja minu seisukoht on, et
söömine ja filmi vaatamine ei peaks kokku kuuluma. Meenub paari nädala tagune
seik nukuteatris, kus mõned tahtsid võileibadega etendusele minna, aga
piletikontrollijad ütlesid neile viisakalt, et see ei ole päris korrektne - no tõepoolest!
Kui söömine välja arvata, siis olid saalis olijad tegelikult üksteise suhtes lugupidavad,
välja arvatud siis eespool mainitud köhija. Seega võime nüüd siirduda filmi
põgusale analüüsimisele. Valmis? Kus sa ikka pääsed...
Maailm on jagunenud pärast suurt sõda kaheks,
vaesemad elavad maapealses lagunema kippuvas linnas nimega Scrap Iron City,
rikkamad aga linna kohal kõrgusel hõljuvas linnas nimega Zalem. Seda nähes
meenus mulle üks sarnane film…hmmm...see, kus mängis Matt Damon... Hmm... Ahjaa
(ma pidin korraks ikkagi interneedumist otsima), Elysium (2013). Asenda
Elysiumi keskealine peategelane noor tšikiga ja veel mõned nipet näpet ning
voila!, Alita ongi sündinud! Päris nii drastiline asi muidugi pole, aga saan
kõikidest ulmeloojatest aru, pagana raske on ikka midagi originaalset ja
erakordset luua. Aga jätkakem.
Filmi vaatama minnes olin ennast põhjalikult teosega kurssi viinud - see tähendab, et ma olin kaks treilerit ära vaadanud ja rohkem ei teadnud ma Alitast midagi. Treilerid jutustasid paraku 80% filmi sisust ära. Samas ongi see selline film, kus ülemäära sügavat mõtet otsida pole vaja, pead ennast lihtsalt toolil mõnusalt istuma seadma ning laskma filmil end kaasa viia. Film räägib siis sellest, kuidas on toimunud mingi suur sõda ja 300 aastat pärast seda leiab küborgeid parandav spetsialist Ido prügimäelt ühe uneseisundis, kuid täiesti elusa ja toimiva küborgi või siis selle, mis tast järgi on jäänud - pea ja ülemine osa torsost. Nunuh, 300 aastat prügimäel ja endiselt (kuigi osalisena) elus ja terve, mõtlesin ma. Olgu. Ido teeb selle küborgi terveks ja paneb talle nimeks Alita, ta-daa! Alita ei mäleta endast mitte midagi, kuid ta avastab, kuidas olukorda parandada - tuleb koguaeg kellelegi (õnneks siiski pahadele) pasunasse anda (ärge teie seda küll jumala eest proovige, halvimal juhul võite saada veelgi sügavama mäluaugu) ja mälu hakkab nagu niuhti vaikselt taastuma. Pole midagi öelda, kontseptsioon oli minu hinnangul huvitav, peaasi, et mõni arstipaberitega isik ei otsustaks seda ravimeetodina päris elus hakata juurutama.
Selgub (ka treileris), et Alita on väga (loe: kõige) erilisem küborg maailmas, sest tal on suured silmad. Mitte siiski päris, suured silmad on tal tõepoolest, aga tegelikult on põhjus milleski muus, mine ja vaata ise.
Visuaalne tase oli väga hea, aga see film tundus olemuselt
kuidagi kergelt veider, ma ei saanud sellest päris aru, kuid filmielamust ta
siiski ka ei rikkunud. Filmis oli kõige populaarsem mäng Rollerball, mis
sisaldas endast ümmarguse rauakolaka kättesaamist ja toppimises mingisse auku,
püüdes samal ajal kõigest väest ellu jääda, oli segu ameerika jalgpallist,
korvpallist ja filmist The Running Man (1987). Jäsemeid lendas ohtralt.
Mõne tegelase surm filmis oli nagu... Täiesti
mõttetu, ühe surm minu arvates eriti võigas (silmad ujusid purgis ja puha),
võib-olla ta ei olnudki filmi mõttes surnud, aga mulje jäi küll selline. Siinkohal
ei hakka ma üles lugema neid filme, kus täiesti surnud tegelased järjes ellu
ärkavad. Üldiselt, pärast filmivaatamist uurisin veidi Alita kohta ja siis,
alles siis ma sain teada, et Alita film põhineb 1993. aasta jaapani anime
multikal Battle Angel (OVA). See fakt lõi kõik mu ajus olevad pusletükid
koheselt õigesse kohta. Muidugi, kui teha niiöelda uusversioon millestki üsna
vanast (minu jaoks on 1993. aasta anime vana), siis võibki selline
retro-futuristlik tulemus tulla, vähemalt pärast seda tõdemust mu mulje filmist
koheselt tõusis. Vaatasin SinuTorus
multika ära ja pean filmitegijate kiituseks välja tooma, et nad on väga hästi
tabanud ära anime sisu ja olustiku ning on püüdnud jääda võimalikult truuks
sellele. See mulle tõtt-öelda isegi meeldis, ei meeldinud aga lõpp, mis jättis
liiga palju lahtiseid otsi, selline järje tulemise maik jäi igatahes suhu.
Kokkuvõttes: Vanale animele põhinev sisutruu silmakomm näpuotsatäie müstikaga.
Hinnang: Neli rollerballi viiest (4/5).