Lavastaja ja stsenarist George Andrew Romero sündis 4. veebruaril 1940 New Yorgis leedulannast ema ja hispaania juurtega isa perre. Oma lapsepõlvest meenutab ta ise ühe eredaima mälestusena seika, kuidas ta kord oli videolaenutusse minnes ääretult pettunud, kui selgus, et mingi tont on tema ühe lemmikfilmi „The Tales of Hoffmann“ (1951) juba välja laenutanud. Martin Scorsese olevat see tõbrik olnud.
Pärast kooli lõpu harjutas lühi-ja reklaamfilmidega, pani siis aga üheksa sõbraga pead ja rahad kokku ja lõid oma produktsioonifirma: Image Ten Productions. Teadaolevalt produtseeris nimetatud ettevõtte küll ainult Romero lavastaja-stsenaristi debüütfilmi, aga no kui selle filmi nimi on „Night of the Living Dead“ (1968), siis sada protsenti success rate.
Filmid „Dawn of the Dead“ (1978), „Day of the Dead“ (1985), „Land of the Dead“ (2005), „Diary of the Dead“ (2007), „Survival of the Dead“ (2009) järgnesid ja nii on Romero ära teeninud hüüdnime „Father of the Zombie film“. Kusjuures, esimese kolme filmi juures on mees ise teadlikult vältinud sõna zombie kasutamist. Ja see on tal õnnestunud sedavõrd hästi, et fännid on näinud vaeva ja lugenud kokku, mitu korda sõna zombie neis filmides siis kokku kõlab - täpselt üks. Käisin isegi ja kontrollisin subtiitrite failid üle. Ongi nii. Esimeses filmis on tegemist guulidega, järgnevates püüdis George leiutata ise sõnu elavate laipade nimetamiseks - stenches näiteks.
Ja selles tegutsemises on loogika täiesti olemas. George jaoks on zombie tavaline elav inimene, kes on voodoo rituaali käigus oma peremehe tahte orjaks muudetud. Surnu, kes ellu tagasi ärkab on juba midagi muud.
Ning kuigi oli teatav kiustatus vaadata ja keskenduda just sellele elavate surnutega mitteseotud kraamile, siis võtsin ette ikagi need varasemalt nimetatud kuus. Märgin aga ära, et vaatamisväärset kraami on mehe filmograafias veel tublisti. Dario Argentoga kahasse lavastatud „Two Evil Eyes“ (1990) Poe ainetel, Stephen Kingi stsenaristidebüüt „Creepshow“ (1982), mis pani aluse telesarjale „Tales from the Darkside“, ennast vampiiriks pidav noormees „Martin“ (1978) ja biorelva kasutamise ideega mängiv „Crazies“ (1973) näidetena. Martin on muuhulgas eriti tähelepanuväärne selles mõttes, et siin teeb Romero esimest korda koostööd Tom Saviniga. Eriefektide meister, kes kindlasti teenitult varasemates õnnitlustes äramärkimist leidnud ja leiab ka edasi. Muuhulgas lavastas Tom Romero koostöös ka filmi „Night of the Living Dead“ (1990), mille tarbeks George ka oma originaalstsenaariumi veidi kõpitses.
Ja olemegi kenasti selle surnute teema juures tagasi. Vaatasin muuhulgas ka ühte intervjuud, kus mehe käest küsiti publiku seast, et kuidas suhtub näiteks telesarja „Living Dead“ või no siis üldisemalt zombiede populaarsusesse kinolinal. Viisaka mehena võttis enda kokku ja hoidus maha sülitamast. „It pisses me off“ oli lõpuks esimene suhteliselt viisakas reaktsioon. Mis George häirib on see, et igasugu tolkamid trügivad tema mänguplatsile, aga nende jaoks on zombied lihtsalt kõndivad lihakehad, keda on tore tükkideks raiuda, õhku lasta või midagi muud vahvat. Ärge nüüd valesti mõistke, Romero filmid on kuhjaga kõike seda toredust täis (tema eriline sümpaatia tundus kuuluvat võttele, kus keegi tegelastest zombiede poolt pooleks kistakse), aga mis teda teistest eristab on tema enda sõnade kohaselt see, et ta tunneb oma ebasurnutele kaasa ja rappimise lõbule peaks lisaks olema ikkagi ka kübeke satiiri või näpuotsaga poliitilisi teemasid. Ning ei ole põhjust vastu vaielda.
Ma kahel põhjusel tegin sellise triki, et vaatasin neid kuut filmi vastupidises järjekorras. Esiteks arvasin, et ehk hakkab sari nii töötama kui hiilgava zombieimpeeriumi mandumise kroonika (kahjuks mitte). Olulisem põhjus oli aga selles, et ega ma nendest selle aastatuhande filmidest väga palju ette ei pidanud. Üks neist on ju ka tol ajahetkel tohutult populaarses käsikaamera formaadis üles võetud. Tahtsin lihtsalt parema kraami lõpetuseks jätta. Ja kuigi ma olen endiselt seisukohal, et parimad neist kuuest on „Dawn ja Day of the Dead“, siis meistrikäsi on ikka meistrikäsi. Jah, see on täiesti kohutav kuidas „Diary of the Deadis“ jätkatakse ka kõige jaburamatel hetkedel filmimist, aga positiivse liigutusena tuleb lõpuks selle eest ka karistus. Ning jah, ma loobusin pingutamast, et „Survival of the Deadi“ tegelaste käitumise loogikast aru saada, aga see „tahame ühte asja, aga lahenduskäik on erinev“ konflikt on mõnusalt päevakajaline. Ja „Dawn of the Dead“ on puhas pidu katku ajal, kus peategelased trallivad iga õige tarbija märjas unenäos mööda mahajäetud kaubamaja ringi. Taustal taaruvad ebasurnud.
Romero poolt välja toodud kaasatunde saamiseks tuleb veidi vaeva näha (mina näiteks lihtsalt mingile nimetule liikuvale lihakehale kaasa tunda ei oska) ja George kavala mehena on nii Land kui ka Day of the Deadis võtnud kätte ja elavale surnule isiksuse ja tunded andnud ja nii elab ka vaataja neile kaasa, mõne elava tegelasega võrreldes rohkemgi, mis omakorda muudab keerulisemaks selle üle rõõmustamise kui järjekordne liikuv laip ootamatult originaalse otsa leiab. Eranditult kõigi nende kuue kohta olen mõne sellise otsa saamise üles saanud tähenda. Langeva sillaga giljotineerimine, ukse vahel kangelast üritavale käele põleva dünamiidipulga pihku pistmine, vikatiga enesetapu teinud amish, veidi klassikalisemad aga samuti elegantselt lahendatud labida või kruvikeerajaga surmamised. Nii et verd ja soolikaid näeb ikkagi ka.
Märkimisväärselt ei karda George ka laste kasutamist. Esimeses, „Night of the Living Dead“ filmis, kusjuures kõige rohkem, mis tol ajal (ja tegelikult siiamaani) on eriline julgustükk. Lapse ekraanil tapmine on üldreeglina tabu ja ega George ka seda ja lapse poolt tapmist otse ekraanil ei näita, aga aju paneb loomulikult üksteisele järgnevad kaadrid omavahel kokku.
Ning siinkohal ongi paras jutulõng kokku tõmmata. Veendun enne magamaminekut, et haamer, naelad ja lauad akende barrikadeerimiseks on ikka kättesaadava koha peal ja soovin George A. Romerole taevastel võtteplatsidel edu ja õnne.
