Küünlakuine Reaktor on oma täies ilus lõpuks teie ees! Ma teinekord ikka sõpradele viskan villast, et mulle tundub, et üheksakümmend protsenti oma ajast panen ma Reaktorit üles ja ma hakkan seda varsti ise ka uskuma, sest alles ma istusin siin ja kirjutasin eelmise numbri peatoimetaja veergu, panin Reaktorit üles ja sain kõikidesse oma ajuarteritesse aneurüsmid. Eriti peale seda, kui selgus, et meil õnnestus terve number kuidagi valesti üles panna. Aga telgitagustest ebaõnnestumistest on takkajärgi hea rääkida, kuulajas tekib selline leebe ja armastav üleoleku- ja enesekindlustunne, nii et kuluvad marjaks ära needki. Veebruari kohta väike infokild Wikipediast: "Nimetus "veebruar" on üle võetud roomlaste kalendrist, kus Februarius tähendas puhastuskuud; Februa oli puhastusjumal ning tähendas ka puhastus- ja lepituspüha." Minu jaoks tähendab veebruari lõpp alati millegi lõppu ja uue algust, sest olen veebruari lõpus sündinud. Loodan koos Reaktoriga uue hooga ja puhastunult, lepitunult tulevikku lennata!

Mis meil siis Reaktoris seekord on? Pigem võiks küsida, et mida ei ole. Blankvärsis kirjutatud näidend on ikka puudu, aga muidu... Vastu tulles publiku tungivatele nõudmistele tõlkeulme järgi on meil tõlkejuttusid seekord kolm - Vaughan Stangeri, kes on Reaktorile ennegi oma juttusid pakkunud, "Üks on üks", Vjatseslav Loginovi jutt "Tule tagasi Sorrentosse" (katkend kirjastus Skarabeuse peatseltilmuvast antoloogiast!) ja pisut pikem jutustus "Vesi vanavara vastu", mis peaks rahuldama kõigi post-apo/jäätmaa/kõduulme esteetika fänne. Ka algupärandit on seekord priskelt - jutte on meil seekord tükki neli, lisaks veel Laura Loolaiu uus järjejutt "Tagalas on alati soe". Kuna Laura on meil nüüd ka toimetuses usinalt ametis kõikvõimalike ülesannetega, mille me tema õlule lükkame, siis ehk võib loota, et selle järjejutu viimase osa märkame õigel ajal üles panna... Ja lõpuks on meil valik Ivar Silla ulmeliste alatoonidega luulet, mis pole küll algupärand, aga kuna autor polnud oma loomingule varem selles võtmes lähenenud, siis tundis ta selle komplekteerimisest suurt rõõmu ja lubas välja anda ka algupärase ulmeluule kogumiku. Jääme ootama!

Mis veel? Absoluutselt kõike on vist arvustatud, alates Rakvere Teatri õudusnäidendist "Verikambi" ja lõpetades Eddie Alcazari transgressiivselt glamuurset filmi nimega „Täiuslik”. Riho ja Aare käisid Alitat vaatamas. Indrek Rüütel luges "Newtoni esimest seadust" ja mina pistsin rinda Helme natsiromaaniga. Käiakse, vaadatakse, arvatakse ja kirjutatakse arvamised ka üles - ulme elab ja hingab! Siinkohal võib lugejatele öelda, et te ei pea meilt sugugi luba küsima, et arvustust kirjutada ja saata - saatke aga! Mida rohkem mõnest värskest teosest või filmist arvamusi kokku koguneb, seda mitmekesisem ja huvitavam pilt avaneb. Ruum meil otsa ei saa ja kultuurikatlasse mahub häid kaalikaid ja ponilihakäntsakaid alati palju. Mitmed sellesse kuusse tulema pidanud arvustused lükkusid kahjuks järgmisesse kuusse, aga eks selle võrra ole märtsis lugemist rohkem.

Sulbi kirjutas vastulause Metsavana pätiromantikale ning kui meil, kõrvalseisjatel, veab, siis nad veavad seda köit veel läbi mitme Reaktori edasi-tagasi. Annan endast parima, et asjasse segada ka näiteks Jüri Kallas ja teised ning vaikselt taustal leeke õhutada. Küllap Estconil peale viiendat õlut kokkuvõtteid tegema hakatakse, et kes kellele ja kes mida ning kellel kus krahv on. Ootan põnevusega! 

Mul oli küll plaan oma sünnipäeva-Reaktoriks kirjutada väga põhjalik ülevaade sellest numbrist ja ehk isegi kirjutada pikem tagasivaade Reaktoris veedetud kuudele, aga ma lihtsalt ei jaksa. Lugemist on ja palju ning me anname endast parima, et vähemalt üritada pakkuda midagi igale maitsele. Mõni kuu natuke ühtpidi, mõni kuu natuke teistpidi. Kuigi see kõlab nii suurejooneliselt, "teile pakkuda". Tegelikult meie pakume enamasti üsna vähe, kogu töö teevad ära meie kaasautorid, kes saavad tihtipeale teenimatult vähe tähelepanu ja kiitust. Olgu siis siingi kirjas, et ma hindan iga arvustust, iga illustratsiooni (isegi Skarbi oma...) kõrgelt ja keegi ei jää kahe silma vahele. Ja hoolimata kõigist ulmesõdadest ja pirtsakatest plärtsumistest me siiski kuulame ka kriitikat, teinekord kõrvad longus, teinekord kikkis, aga kuulame ja püüame ka võimalusi mööda arvesse võtta. Aga Reaktor on Reaktor - liigub omatahtsi läbi aegruumi, seda pole mõtet väga üritada muuta ega takistada.

Sellekuine ulmestaar on Ander Skarp, kellest on üsna lühikese aja jooksul saanud üsna tõsiseltvõetav ulmemorsk. Kalveri õnnesoovid läksid muidugi Romerole.

Kirjutage meile, joonistage meile, käige filme vaatamas ja pange oma mõtted paberile.

Ja keegi võiks mulle selle blankvärsis ulmenäidendi ka kirjutada kunagi. See võiks sisaldada näiteks pätist krahvi... Jääme ootama!



Tervitades
Triin & toimetus

Kaanepildi autor on Meelis Krošetskin.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0576)