Mina pole esiteks kolleeg Tänava ei vaimustunud austaja ega tõsine spetsialist. Lugemust on selleks liialt vähe ja mis siin salata, kõik loetugi pole ilmtingimata meeldinud. Igal juhul tekitab tõsist aukartust (ja mis siin salata – ka siirast kadedust) kirjanik Tänava ulmelisena näiv produktiivsus: tuleb jutte, tuleb romaane, sahtel pidavat lausa üle ajama, tuleb artikleid, BAASi andmetel jagub aega lugemisekski ning vestlustest jääb kõrva, et kõige selle kõrvalt rabab inimene veel töödki teha. Eraelust rääkimata... Ilmselge – kes teeb, see jõuab; kui mitte just ilmvõimatu pole tõeks osutunud ja ta on suutnud end paljundada või on tal miski lisa-aja generaator aurumasina pealt kodukeldris käima pandud.

Ausõna – ma arvasin, et ma teen isand Jansile mitte just kõige viisakamat nalja (olgu siis „tõlge“ ka lisatud: „Ma ei kavatse seda raamatut sinult hea raha eest üldse mitte osta!“) ja noh – et kõrtsmik aktsepteerib ka krediitkaarti maksevahendina, siis mul on heal juhul 2,53 EUR metallraha koos ühe Elisabethi portreega vaskmündiga rahakoti vahel ruumi jagamas. Juba n+1 korda luban endale, et seekord ma Õlleministeeriumist raamatuid koju kaasa ei vii. Need jõuetud, katteta lubadused... Enesedistsipliiniga on lood pärast paari pinti apelsinimahla täpselt nii nagu on.

Aga isand Jansil pole mingit naljatuju. „Jaa!“ teatab tema. „Loomulikult! Sobib küll...“ Ja ta loovutab mulle raamatu nii ilmselge heameelega, et minul pole siinkohal „tõlki“ tarvis – on täiesti ilmselge, et ma olen täiesti vabatahtlikult jalutanud lõksu, mille ise nii abivalmilt üles seadsin.

„Sobib kui teen millalgi novembris, eksole?“ ütlen lootusetus hapu nalja meeleolus. Loomulikult mitte, ikka oluliselt varem on tarvis. Kes see siis aastalõpus enam veebruaris ilmunud uudiskirjandust arvustab? Vähemalt mitte uudiskirjandusena...

Antud lubadused seovad.

Võtan romaani järgmisel hommikul kätte, julgustuseks kruusitäie kohvi kõrvale ja... umbes 36 tundi hiljem raamatut sulgedes (ei, ärge muretsege, ausõna ei lugenud ühe jutiga) pean tõdema, et midagi heas mõttes niivõrd üle võlli keeratut pole kohe jupp aega lugenud.

See on ikka täiega sõge raamat! Ise teate, millega riskite. Mina olen teid hoiatanud.

Isandad, matsid, teadlased ja sõdalased

Romaani tegevus toimub 19. sajandil Maavalla nimelises riigis, mis selles alternatiivreaalsuses tänase Eesti kohal eksisteerib. Pahelisest naabritest halvim on Leedu suurvürstiriik, mis ahnelt oma väiksemaid naabreid alla neelata tahab ja nii läheb paratamatult sõjaks. Samal ajal toimub ühes Kolde-nimelises mõisas kibe-käre teaduslik-insener-tehniline-alkeemiline arendustöö kõige hullumeelsemate eesmärkide saavutamiseks. Ilma spoileriteta neid nimetada ei saa, seega jäägu lugejaile avastamise rõõmuks ka midagi. 

Jaa – teed raamatu lahti ja esimene lause hakkab pihta sedastusega: „Suurvürst Gintarase kirjutaja, keegi isevärki mees nimega Algirdas, ehitas Tema Hiilguse juuresolekul suure palli...“ Mida värki!? Nagu päriselt, vä...? Ei olegi mingi punkar? Ei olegi mingi paadialune, kuskil Supilinna kloaagis, ei olegi mingi Täionu ekvivalent aurupungi maailmas, vaid on hoopis miski suurvürst? Kas tõesti on Maniakkide Tänav kirjutanud romaani krahvidest ja muidu peenemast soost isikute paleeintriigidest, armukolmnurkadest, õnnetust saatusest, poliitikast ja...

Lühikokkuvõttes: jah, tõesti nii on. Heakene küll, kõik need isandad on sihukesed maavillased Põltsamaal ja Jõgevahes (Jõgeva?) ja muidu külakolka mõisas elutsevad muinas-eestilike nimearetustega tegelinskid. Natuke meenutab see Frenchi ja Koulu kodumaailma, mille nimi oli (üllatus-üllatus!) samuti Maavald. Miskipärast oleksin esimese asjana pakkunud Taaravalda, aga selgub, et see oli hoopis Veskimehel ja sugugi mitte aurupunk, vaid hoopis üks teine tubak.

Pealt... ee... sinikirju, seest siiru-viiruline

„Newtoni esimene seadus“ on päris mitmekihiline romaan. Ühes asjas isand Jans minu meelest eksitas mind, aga olgu pealegi – see pole just kõige räpasem reklaamitrikk. Nimelt ei ole minu meelest emand Svajone sugugi mitte selle romaani peategelane. Ausalt öeldes ma ei oskagi kohe esimese ehmatusega öelda, kes siin peategelane oleks. Tegelikult on justkui mitu üsna võrdset tegevusliini: on Maavalla kuningriigi välisasjade nõunik Süümet oma probleemidega, millest pole ilmtingimata alati esikohal uksele prõmmiv sõda leedukatega. Siis on seal Süümeti poeg Meelend, kes justkui peaks Jõgevahet sõjaks kindlustama, kuid kasutab riigikassast eraldatud fonde hoopis mingi isevärki teadlastekommuuni ja seal toimuva arendustöö rahastamiseks. Noh ja siis see emand Svajone. Isand Jansi rehabiliteerimiseks tuleb nõustuda vähemalt selle väitega, et tegemist on ebatavalise peategelasega. Maniakkide Tänava loomingus ma nii tugev pole teadmaks, kas tõesti taolist rohkem seal ei esine; usaldan asjatundjat ja autori enda järelsõna.

Peategelaste kõrval on trobikond väiksemaid liinikesi-jupikesi ohtralt – võibolla isegi natuke liiga ohtralt, aga olgu.

Võibolla on peategelaseks siin hoopis see napakas-sõge teadlaste kommuun Kolde mõisas ja nende idealistlikud ideed, kuidas rajada see kõikse õigem inimühiskond, uus tsivilisatsioon?

Stiilipunktid

Vahest ehk kõige üllatavam selle teoses juures on romaani stiil – autor on minu meelest vägagi mõnusalt tabanud sellist ehedat 19. sajandi vaimus seiklusjutu stiili. Heameelemuigega leian end meenutamas Stevensoni „Musta noolt“ ja „Aarete saart“ ning trobikonda Verne’i ja Dumas’t ja Doyle’i, mis minu lapsepõlve oluliselt helgemaks muutsid. Kui see ongi aurupunk, siis palun, andke mulle veel ja veel ja... Noh, kuniks tekkib küllastumus.

Teine väga positiivne omadus, millega Tänav on tabanud kümnesse, on see teatav sõge vaimustus, millega ühe leiutise juurest järgmise avastuse rakendamisele tormatakse. Kõik teadlased oleks justkui veidikene hullunud.

Ei, kõik ei ole ideaalne. Mitte et ilmtingimata peakski. Mulle tundub, et autor on jäänud imetlema, nautlema seda matsakat kirjeldamist, mille ta on lehekülgedele valla päästnud. Et kui asjatundjad on võtnud vaevaks kritiseerida värskemat Eesti ulmeloomingut, siis on märgitud, et osa sellest on justkui kesine koolikirjand, mis markeerib tegevusi. Ei tule siingi lehekülgedel tegevusest puudu, kuid ometi kaldub kaalukauss väga tugevalt kirjelduste kasuks. Tänav on selles romaanis jutukas, kallates lugeja üle vohavate kirjeldustega. Vähem on (ja minu meelest võiks olla rohkem) arutlusi toimuva, toimunu, plaanitava ja üleüldse selle maailma asjade ja olude üle. Mis veel kohati riivab ja minu meelest tarbetult lugemist raskendab, on võte, mis tuttav anglo-ulmetekstidest, mis on minu lugemuse peamine osa – dialoogides on kohati sootuks kadunud ütlejad. Mõnigi kord leidsin end näpuga järge tagasi ajamas, et oot – kes nüüd mida ütles.

Nii-ja-naa teema on see, et raamatus puudub (vähemalt mina ei leidnud) see lahknemispunkti küsimus, mis selgitaks, et kuidas selline alternatiivne reaalsus on tekkinud. Kuidas pole neil naabriks suurt Vene riiki (või mingit muud slaavlaste massi)? Mis nipiga on tekkinud trobikond ugri-mugri kuningriigikesi? Leedu Suurvürstiriik ei mõju sealjuures üldsegi veidralt, sest oli tõesti hetk, mil leedukad olidki Siinsenurga-Euroopa suurvõim. Moskva pääses võrdlemisi napilt... Oletan siis omas mõttes, et võibolla seal see lahknemispunkt (või üks paljudest) oligi? Nagu ikka, tahaksin ma veel ja veel sellest maailmast teada – selge tunnusmärk, et asi hakkas huvitama ja nurisen, sest mind on infost ilma jäetud. Mis muidugi on tegelikult OK, sest kirjutatud on ikkagi seiklusromaan, mitte teatmeteos.

Lõpetuseks – kahtlustan, et järjekordne kultusteos on Eesti ulmemaastikule maandunud, või siis selle kohale õhku tõusnud.