Veebruaris esietendus Rakvere Teatris ulmelise sisuga õudusnäidend “Verikambi”. Kirjanik Reeli Reinausi gootiliku noorteka tõi lavale Jaanika Juhanson, kelle lavastatud on ka näiteks säärased ulmelistel lugudel põhinevad näidendid nagu Indrek Hargla “Roos ja lumekristall” (2014) ja küberpungiversioon Vanemast Eddast “Nornide mängud” (2016).
Reeli Reinaus on kirjutanud peamiselt laste- ja noorteraamatuid. Autor on õppinud nii teoloogiat kui ka folkloori ja käsitleb oma teostes sageli eesti rahvaluule ja -usundiga seotud nähtusi. “Verikambis” tegevus ei ole otseselt rahvaluulega seotud, kuid “sealpoolse” tagune (j)õud mõjutab sündmusi hoogsalt sünge ja verise lõpplahenduse poole.
Lugu saab alguse, kui neli noort eksivad metsa ja otsustavad veeta öö vanas mahajäetud veskiveskis. Sellest ööst saab alguse tumedate sündmuste pööris, mis noored endasse tõmbab ning nende elusid jäädavalt muudab.
Positiivne emotsioon sai alguse juba fuajeest, kui sain kätte etenduse kava, mis seekord oli lahendatud noorteajakirja võtmes. Kolmekümnel leheküljel anti edasi nii infot etenduse kohta, kui oli ka sellega vaid kergelt haakuvaid tavapäraseid ajakirjaosiseid nagu test, poster, retsept jne. Oli nii lugemist, kui lehitsemist ja istekohal etendust oodates möödus aeg kiirelt. Ning siis - etendus.
Peab ütlema, et etendus tekitas minus palju erinevaid emotsioone, rõõmu, üllatust, kahtlevaid mõhinaid, huvi ja mõnikord ka peavangutusi. Kuid kõik, isegi need, mis panid kulme kibrutama ja näppu tõstma, et nii, oodake ainult, kui ma arvuti taha saan, siis ma kohe ütlen - on nüüd, selleks hetkeks, kui ma arvustust kirjutan, tegelikult positiivse alatooniga. Eks hea etenduse üks märke on see, et ta annab sulle emotsioone seinast seina ega jäta ükskõikseks. Emotsioone sain ma aga kõvasti ja arutamist kaasas olnud kaasaga jagus nii vaheajaks, kui ka peale etendust veel tükiks ajaks. Just see, et arutamist jagus veel hiljemakski paneb mind tahtma võrrelda etendust puäntillismiga - maalikunsti tehnikaga, milles pilt luuakse pintsliotsaga punktitades, nii et lähedalt vaadates on see lihtsalt hunnik värvilisi täppa. Lähedalt vaadates on imelik, kuid eemale minnes sulavad need punktid kokku ja tekib täiesti kena teos. Samasugune tunne oli mul ka “Verikambit” vaadates. Kogu etenduse aja oli nii palju erinevaid punkte, mis kõik tekitasid erinevaid, vastukäivaid emotsioone, kuid hiljem, peale etendust koju sõites settis see kõik kokku ja ma arvan, et alles siis sain ma lõpliku tunde kätte. See oli tunne, et mul on hea meel, et ma käisin ja nägin ja sain sellest osa.
Etendus on oma disaini poolest mõeldud kindlasti noortele. Stseenid vahelduvad kiiresti, mingit üleliigset infot ei anta ja paljud olulised aspektid on lipukirjaga: “Kuulake hoolsalt, ma ütlen seda vaid ühe korra.” Stseenide kiire vaheldumine tõi mulle peale etendust meelde püäntillismi, kuid etenduse ajal võrdlesin seda hoopis filmiga “Resident Evil: The Final Chapter”. Ka seal pandi vaataja tähelepanuvõime ja kannatus proovile võimatult kiirete cut-stseenide virrvarriga. Mulle meeldivad kiire süžeega filmid ja raamatud, kuid nii “Resident evil: Viimane peatükk”, kui ka nüüd “Verikambi” balanseerisid minu jaoks juba naudingu ja valu piiril. “Verikambi” puhul oli üheks tulemiks see, et meeleolu stseenide vahel ei jäänud kestma. Õuduse aura oli raske tekkima, kuna vastav atmosfäär hajus iga stseenivahetusega, need vahetusid aga kiiresti. Seda oleks saanud ehk ära hoida, kui noorte armuprobleemid oleksid arenenud samades stseenides koos süngete saladuste lahendamiste omadega, nendega paraleelselt, mitte stseenides vaheldumisi, kuid siis oleks tempo loomulikult langenud ja ma usun, et etenduse kiire tempo oli taotluslik. Minu, 40+ aastates vaataja jaoks oleks tempolangus paarkümmend kilomeetrit tunnis olnud muidugi positiivne, noorte kohta ma ei tea, ei hakka sõna võtma, kuid ma olen kindel, et ka noorte hulgas on neid, kes oleksid hinnanud paari veidi pikemat hingetõmbepausi. Kuid ka sellises kiires tempos suudeti siiski minna tegelastesse sügavuti. Lavastuse tipphetk oli minu jaoks Joonase lein surnud sõbra üle, selles oli meeleolu, sügavust ja süngust ja erinevalt teistest tegelastest kandis Joonas ka hiljem oma taaka stseenist-stseeni edasi. Kaasaelatavalt hea oli jälgida etenduse jooksul Joonase muutust lustlikkusest mornidusse. Teiste tegelaste puhul jäid nende tegemised rohkem, ma ütleksin - tuulepäisteks. Igas uues stseenis tundus neil peas olevat uus mõte, uus emotsioon, tihti ka uus armsam ja nendega voolas eelmisest stseenidest vähe kaasa samu emotsioone. Nende motivatsioon ja omavaheliste suhete muutused jäidki ajuti kergelt seletamatuteks. Siinkohal tahaks rõhutada, et see oli rohkem stsenaristika probleem, mitte kehv näitlejatöö - näitlejad tegelaste taga tegid väga head tööd, lausa kahju, et neil ei olnud võimalust rohkem oma tegelasi avada janeisse süveneda. Siinkohal toon näiteks Kirkest ja tema uneskirjutamistest - vaevalt, et unes oma kätele sõnumite kirjutamine mingi tühi-tähi oleks, kuid seda meenutati vaid põgusalt ja siis, kui kõik juba möödas oli, nagu loetaks vanu ajalehti.
Etenduse peaosatäitjad olid noored näitlejad ja nad mängisid tõepoolest hästi ning näitlejate valik rollidesse oli suurepärane . Neid laval tegutsemas vaadates oli mul hea meel, et vähemalt kaks neist - Laura Niils ja Mihkel Kallaste on külalisnäitlejad ning elavad ja loovad peamiselt Tartus, kus nende tööd on minusugusel tartlasel lihtsam nautimas käia, kui Rakveres. Siinkohal peab ka ütlema, et ka peategelased, keda need näitlejad mängisid ise olid hästi valitud - ükskõik kes neist oleks võinud olla soolopeategelane - ja ikkagi oleks olnud huvitav jälgida, kuidas just tema selle olukorraga tegeleb. Siinkohal mängisid näitlejad ka käsikirja autori üle - Grete Jürgenson oma kõrvalrollides nii Liisa kui Juliana oli niivõrd karismaatiline, et õigustatult tekkis küsimus - miks meile teda nii vähe näidatakse? Ka vanaemal oli taust suurem, kui esialgu paistis ja temagi oleks võinud nii mõneski kohas rohkem pead vangutada. Üldiselt oligi mul tunne, et ma oleks tahtnud rohkem - kõike rohkem, veel rohkem, kuid siis oleks sellest saanud ilmselt mammutetendus. Kuid õnneks on mul võimalus oma isu rohkema järele veel rahuldada ja lähipäevil loen ma läbi ka etenduse aluseks olnud romaani - sealt leian ma ehk kõik pisiasjad, mis etendusse ei jõudnud ja ma usun, et see, kui tegelastena kangastuvad mulle raamatulehekülgedel need noored näitlejad, siis annab see romaanile veel kindlasti oma lisamõõtme. Igatahes, kõik möödus liiga kiiresti, ma tahaks kõike seda veel kord kogeda :)
Vaatajana alles täiesti emotsioonide kütkeis olles, uurisin ka romaani autorilt ja lavastajalt: "Millised tunded neid peale esietendust valdavad?"
Reeli Reinaus: "Loo algse autorina oli huvitav jälgida, kuidas on see lavastajat ja näitlejaid inspireerinud, ning kuidas on saanud raamatust, kus igal tegelasel on läbi loo teatud areng, lavastus, mille puhul tundub tegelastest tähtsam olevat lugu ise – see, kuidas läbi tänapäeva noorte kohtuvad uus ja vana maailm, kuidas läbi oleviku mõtestatakse lahti minevikku ning kuidas me võime olla kindlad, et me kõik omame mingit nähtamatut sidet või seost oma esivanematega. Olgu see siis kas meid füüsiliselt mõjutav DNA, perepärimus, mis annab edasi suguvõsas juhtunud olulisi lugusid või rakumälu, millesse me isegi uskuda ei pruugi. Mulle väga meeldis Jaanika lavastus nii loo, kui kogu üldise terviklahenduse (heli, lavakujundus jne) osas."
Jaanika Juhanson: "Usun, et kõik, mis selles detsembri algusest toimunud intensiivses prooviprotsessis sai lauale toodud, läbi proovitud ja välja filtreeritud, realiseerus esietendusel nii, nagu plaanis oli. Inimkeeli – olen rahul. Loomulikult hakkab nüüd lavastus mängukordadega „kasvama“ - kui näitlejad selle n.ö sisse mängivad ja mängulise vabaduse saavutavad, kui valgus- ja helitehnik (kes on ühtlasi lavastuse vastavate kujunduste loojad) leiavad selles tehniliselt äärmiselt keerukas puzzles kindluse ja rahu ning lavastaja kõigile enam kuklasse ei hinga.
Ausalt öeldes, minu läbiv esikatunne on enamasti nagu väljaväänatud kaltsul või tühjakspigistatud sidrunil – oled endast sel hetkel andnud kõik, mis võimalik ja nüüd tuleb vaid loota, et publik sellega kaasa tuleb. Distants lavastusega ja arusaam, et mis see nüüd siis õige oli, tekib niiehknii alles ajapikku. Praegu on protsessi puutuvad tunded veel liiga verilihal ja haprad. Aga juba praegu võin analüüsivalt öelda, et see oli üks ootamatult oluline teetähis minu teekonnal."
Fotod: K. Sild
