Ma ütlen - need on linnud!

Vaata!

Saad aru – linnud, mitte tolm. Tolmu on seal muidugi ka ja mitte vähe, kuid need suuremad tombud on igal juhul linnud.

Oletan isegi, et tegemist on kajakatega.

Sa ei tea, mis asjad on kajakad?

Haa! Kajakad on linnud, need suured lendajad, kes merede ligiduses kalu püüdsid.

Meri, kalad - sa ei tea sedagi, päris loll oled või?!

Kus sa elanud oled?

Tean, tean - me kõik oleme elanud koobastes peale seda, kui üle kolmekümne aasta tagasi kõik kuradile lendas. Aga, et te kõik olnu nii unustanud olete, selle peale poleks tulnudki.

Oh, jah, no ma proovin sulle, võhikule, siis seletada, mis elajad nood linnud, kalad ja mis asi see merigi on.

No kust ma alustangi siis... Nojah meri, alustame sellega. Meri on nagu... Nagu suur lagendik, mis on terves ulatuses veega kaetud ja see lagendik on nii suur, et selle piire pole võimalik näha.

No, kurat, mis koopad teil on seal, ainult mingid pisikesed urud või? Et sa ei tea, mis asi on lagendik?

No kujuta ette siis koobassaali, mille piire pole silmaga üheski suunas näha.

Kujutad ette?

Ära raputa pead, see pole nii raske. Kui saaksime välja minna, siis sa vist läheksid hulluks. Kuidas sa nii võhik saad olla? Vana sa üldse oled? Välimuse järgi ütleks, et mingi viisteist aastakümmet tuleks ära küll.

Mida kuradit, sa ei tea mis asi on aasta?

Kuidas te üldse aega määrate?

Samm, sada sammu, lõke, kümme lõket ja kausitäis?

Mis kuradi ajaühikud need on?!

No sammudest saan veel aru, aga lõke ja kausitäis - need on ju täitsa ajuvabad...?

Oot-oot, ma proovin aru saada: lõke tähistab teil ajaühikut, mis vastab kümme korda kümme korda kümnele sammule (kuivanud mõdrusetaim põleb tõesti päris kiiresti), seega tuhat sammu ja kausitäis on ajaühik, mil stalaktiidi alla pandud kauss on täis tilkunud ning see saab täis umbes saja viiekümne lõkkega. Aga kui vana sa siis oled, oskad ütelda?

Ah jätame selle. Saan aru, et teil ajaga ei tegeleta ja elate enam-vähem päev korraga.

Ära küsi, mis on päev, sa ei saa nagunii aru. Kus kuradi kohta ma oma seletusega jäingi?

Ah jaa. Jajah, muidugi - piiritu lagendik, mis on veega kaetud. Nii, kalad on need elukad, kes selles vees elavad.

Muidugi ei sure, nad hingavad seda vett.

Kust mina tean, igatahes saavad hakkama ja kusjuures päris hästi. Mäletan, kui papsiga umbes viis aastat tagasi…

No ära hakka, aasta on sinu jaoks ilmatuma palju neid kausitäisi.

…koopaid uurimas käisime, sattusime hirmsalt tolmuse voolava vee juurde, kus neid kalu oli massiliselt. Süüa nad ei kõlvanud, kuna olid liialt tolmu täis, aga sellest samast tolmust sai aru, et nad olid väljast sinna voolavasse vette sattunud, kuna siin õnneks seda kuradima tolmu nii palju pole.

Ja linnud – nojah, nagu ma ütlesin, on elajad, kes saavad õhus sama hästi ringi liikuda kui meie joosta.

Ära küsi, ma ei tea ju, kuidagi nad saavad seal püsida. Äkki lasevad koguaeg kõhutuult välja ja on sealjuures nii kerged, et tõusevad õhku. Oled ehk isegi tähele pannud, kui mutisammalt põletad, siis mingi hetk tõusevad selle osad õhku, kuna muutuvad nii kergeks, et lõkke kuumus tõstab neid üles.

Miks ma arvan, et need seal on kajakad? Ee no ma ei teagi, isa rääkis, et kunagi oli kajakaid palju ja et nad on suured.

Vaata sinna üles, need seal on suured, suuremad kui varblased.

Varblased on, nagu paps rääkis, pisikesed ja kiired röövlid.

Loodan, et neid varblasi kunagi ei kohta. Kardan, nood võivad ohtlikud olla.

Miks ma kardan, kui nood pidid väiksed olema. Saa aru, pisikesed röövlid on kõige ohtlikumad. Mõned aastad tagasi tungis meie laagrisse kari pisikesi väga kurjasid rottideks hüütud õudusi, kes viisid meil minema üle poole toidukraamist ja peale selle ka naabertelgist pisikese Jolle.

Assa, nägid?

Üks oleks peaaegu alla kukkunud seal, aga sai siiski kõva laperdamisega üles tagasi.

Hm, äkki nad siiski ei peeretagi koguaeg. Nägid ju, et vehkis hoopis oma käppadega või mis asjadega.

Põnevad ju.

Oh, ma pean minema. Minu valvekord hakkab. Eks teinekord istume ja räägime edasi!