Tõlkinud Mari Arumäe.


Viienda ja peatänava nurgal valgusfoori taga oodanud tüüp tuikus üle tänava, suund minule nagu isesihtuval torpeedol, kuigi üritasin tema teelt kõrvale hoida. Mina pidingi tema sihtmärk olema, sest sel kibekülmal veebruariõhtul ei seisnud Geraldo baari ees kedagi teist. Tõenäoliselt lootis ta suitsu küsida.

Liigitasin ta mõttes kodutuks. Iga muu kodanik oleks selle mantli ja mütsi juba aastate eest kaltsuks lõiganud. Lisaks oli tal habe nädalapäevade jagu ajamata ja lõhna järgi otsustades polnud ta sama kaua ka duši alla sattunud. Laiad päikeseprillid peitsid mu eest ta silmad kahtlemata verd täis valgunud, kuigi loodetavasti mitte gripist palavikulised. Kui ta suu avas, kõlas ta hääl, nagu ei olnuks ta seda juba pikemalt kasutanud. Mitte et ma liiklusmüras tema sõnu kuulnud oleksin.

„Mis sa ütlesid?“

Ta tõmbas prillid eest ja nähtavale ilmus raevukalt minusse kinnitunud pilk, mis meenutas mulle mõningaid aastate jooksul oma vannitoapeegliga peetud vestlusi.

Ta tegi uue katse. „Mul on sinu jaoks sõnum...“

„Oh, kas tõesti?“

„Tõesõnum multiversumist!“

Selle peale oleksin pidanud minekut tegema, kuid tema hääles oli midagi võib-olla vaevuaimatav kahetsusnoot , mis mind paigale naelutas. Panin vaimu valmis tema jampsi ära kuulamiseks.

„Vaata, kulla sõber,“ ütlesin. „Ütle mulle, mida sa öelda tahad ja siis läheme kumbki oma teed, eks?“

„Oled kindel, et selle kuulmiseks valmis oled?“

„Sõnumi? Jajah, anna lihtsalt tulla!“

„Olgu,“ ütles ta, kuid jäi siis mõtlema, justkui kaaluks oma teadmise minule usaldamise tarkust. Lõpuks, kui mu kannatus lõplikult katkema hakkas, ohkas ta raskelt ja puuris pilgu uuesti minusse.

„Üks on üks.“

„Äh? Mis? Ongi kõik?“

Ta noogutas värisedes, nagu oleks raske koorma alt pääsenud.

„Anna see edasi,“ ütles ta, justkui tulnuks see talle just pähe.

Ja sellega Ühe Mees nagu ma temast hiljem mõtlema hakkasin kadus. Sõna otseses mõttes. Ta ei pistnud plehku ega istunud ootavasse autosse. Ta hajus ära, nagu oleks mingi kosmiline telerežissöör „hääbu“ nuppu vajutanud.

Mu näppude vahelt pudenes maha poole sigareti jagu tuhka, kuni oma joomisharjumuste üle sügavalt järele mõtlesin.

„Üks on üks!“ hõikasin mööduvale autole järele.

Raputasin pead. Seda ma küll edasi ei kuuluta.

Tuli välja, et kuulutasin küll, ja veel kuidas.

***

Üks on üks.

Järgmisel hommikul vahutas see lause kohe ärgates mu peas. See järas mind seestpoolt, kui kohvi rüüpasin, ja juhtis mu tähelepanu sisutult igapäevarutiinilt kõrvale.

Mida Ühe Mees sellega ikkagi mõtles? Ja miks ta pärast selle ütlemist nii kergendunud tundus?

„Üks on üks“ võib tähendada hulka eri asju. Kõik sõltub sellest, kuidas defineerida „üks“.

Humanitaarteaduste kraad ei pruukinud mind küll heade töökohtade jaoks kvalifitseerida, kuid ei lämmatanud see-eest ka mu loomulikku uudishimu.

Üks: tähendab ühtne; ühinenud.

Üks: tähendab ainus, üksik, eraldi.

Leidub teisigi võimalusi, kuid need on peamised.

Mida siis tähendab „üks on üks“?

Võib-olla midagi sellist: „Sa oled omapäi.“? Olivia võinuks ju hilinenud hüvastijätu korraldada, kuid tema sõnum oleks midagi tunduvalt viisakusetumat. Nii et Ühe Mehe sõnum ei olnud temalt. Kuid igal juhul väitis mees, et annab edasi „tõesõnumi multiversumist“. Selleteemalist Vikipeedia artiklit sirvides tutvusin kvantteooria paljude maailmade interpretatsiooniga. Aju tõstis õige pea valge lipu.

„Üks on üks,“ pomisesin endamisi.

See ei tähenda eriti midagi, otsustasin.

***

Tagasi mõeldes oleksin pidanud keele hammaste taga hoidma, mitte lause mitte midagi kahtlustavasse maailma lahti laskma. Kuid ebaõnne parim sõber on kahjurõõm ja niisiis:

Michael Templeton @mikenofuture 11:15

Tänane mõistatus on „Üks on üks.“ Mida see sinu jaoks tähendab? ***rahvasräägib ***üks-on-üks ***wtf

Nagu alati, vastas ainult Ziggy, kes oli tõenäoliselt oma korporatiivsest IT-tööst pausi tegemas.

@mikenofuture Pole aimugi, mees, aga levitan.

Jätsin vastuse leidmise asjatundlikuma rahva hooleks.

***

Tänu Ziggyle levis ***üks-on-üks üleöö massidesse. Kui ma pärast hommikusööki sisse logisin, oli Twitter juba seda meemi täis. Nädal aega hiljem läks esimene ***üks-on-üks teemaline telemäng riiklikus televisioonis eetrisse. Asi oli nii hulluks läinud, et ma ei saanud üle lemmikbaari lävegi astuda, ilma et mõni huviline mulle sellega kraesse ei hakkaks.

„Noh, mees, mida sina ’üks-on-ühe’ kohta arvad?“

Raputasin iga kord pead ja kõndisin minema, kergelt kummastunud, kuid salaja üpris rahul, kuigi minu võimalus meemist kasu lõigata oli juba läinud. Nii või teisiti ei olnud see minu looming. Selle süü jätsin Ühe Mehe kaela, kuna juba oli selge, et mingid tagajärjed tulevad.

„Üks on üks.“

„Üks on üks.“

„Üks on üks.“

Inimesed hakkasid seda pagana asja leelutama.

Paari päeva pärast olid kõigi linna avalike hoonete uksed suletud ja psühhiaatriakliinikud ohvreid puupüsti täis. Mis veel hullem, kuna Ühe Mehe lauset oli enam-vähem igasse keelde lihtne tõlkida, levis ***üks-on-üks kogu maailmas. Ja mis minu jaoks isiklikult veelgi hullem, üks esimestest ohvritest oli mu enda parim sõber.

Kolasin linna psühhiaatriakliinikuid mööda ringi, kuni ühe kliiniku selges stressis vastuvõtuõde ütles, et Ziggy on seal patsient.

„Kuid su enda ohutuse huvides ei saa me sind sisse lasta,“ ütles ta, paanikavari silmis. „See on meeletult nakkav.“

Irooniline, kas pole.

Üritasin teda ümber veenda, kuid tulutult.

Väljas istusin madalale müürijupile ja tagusin rusikatega vastu betooni.

Hea töö, mees!

Õnneks tahenes mu enesehaletsus peagi kindlaks otsuseks asjad jälle korda ajada. Kui ma inimesed meemi nakatada suutsin, siis kindlasti saan nad ka terveks ravida. Kui muidugi Internet vahepeal töötamast ei lakka.

Üks on null. Anna edasi! ***ajupesu ***meemmaha

Üks on mitu. Anna edasi! ***ajupesu ***meemmaha

Üks on loll. Anna edasi! ***ajupesu ***meemmaha

Mitme otsekohe järgnenud taaspostituse peale läksin õhkõrna optimismi tundes magama. Kuid öösel nägin unes, et mind poodi tänavalambi külge.

Kui ärkasin, oli käes memeetiline Armageddon.

***

Nakkuse lõppfaas jõudis kätte ühe suletud majas toimuva tõsielusõu kaudu. Vaatamata ettevaatusabinõudele sattus „Üks on üks“ sinnagi. Võib-olla jäi produtsendi assistendil kellegi hambasse paigaldatud telefonikiip märkamata. Saate produtsendid käskisid maja otsekohe uuesti isoleerida, kuid juba oli hilja. Sealne palavikuline atmosfäär koos elanike tülpimusega tekitas ideaalsed tingimused memeetilise polümerisatsiooni jaoks, nagu üks saate stuudiokommentaatoritest selle enne ise haigusele alla vandumist ristis.

„Üks!“

„Üks on üks!“

„Üks on üks on üks!“

„Üks on üks on üks on üks on...“

Loetud hetkede jooksul oli iga saadet vaatav tattnina leelutusega ühinenud. Keskööks oli viiruslik meem kinni jooksutanud lugematu arvu inimeste pead kogu maailmas. Nagu näha, küll mitte minu oma. Ise olin immuunne, kuid teisi nakatasin: memeetilise ülekandumise tüüfuse-Mary.

Täpselt nii, nagu plaan ette nägi, taipasin, kui meenutasin, kui sihikindlalt Ühe Mees minu poole tuigerdas.

Kõik märgid, nagu uute säutsude sageduse järsk langus, viitasid globaalse kollapsi lähenemisele.

Kaks päeva hiljem lakkas elektrivõrk töötamast.

Niisiis: hüvasti, Internet; oli tore sind tunda, televisioon; jää jumalaga, sügavkülmiku sisu. Loetud päevade pärast nälgib igaüks, kuigi enamik ei pruugi seda meeltesegaduses mõista. Diivanitel ja voodites oma hukku leelutades saab neist rottidele hõlbus saak.

„Üks on üks on üks on üks on...“

Peas kajav jada ajas mul südame pahaks, aga vetsupotti öökimine jäi viljatuks.

Ajasin end püsti ja jäin tuikuma, seinad mu ümber tantsimas. Mu jäsemed valutasid; ninakoobastes oli tunne, nagu oleks keegi sinna sulatina valanud.

Linnugripp, mis muud.

Neelasin kuivalt paar valuvaigistit ja varisesin diivanile.

Plaanitud põgus uinak venis ärkamisel mind piinanud kohutava janu järgi oletades vist paari-kolme päeva pikkuseks. Olles janu kustutanud vannitoa kraanist üllataval kombel voolava veega, sundisin end toidu otsimiseks majast väljuma.

Alles siis, kui korteri uks mu taga kinni prahvatas, mõistsin, et elekter oli ajal, kui magasin, tagasi tulnud.

***

Rühkisin külmast lõdisedes mööda jäiseid tänavaid. Esialgu seletasin laipade puudumist endale sellega, et küllap on nad oma korterites. Kuid kui märkasin ühes ukseavas magamas kodutut, kes norskamise järgi arvestades oli selgelt elavate kirjas, mõistsin, et asjad on sügavalt teistmoodi. Minust mööduv toidukulleri ratas kinnitas seda veelgi.

Magav kodutu ei liigutanud kulmugi, kui temalt ta räpase mütsi ja mantli ära võtsin - kahtlemata tuimestas teda tühja sildita napsupudeli sisu. Ma ei olnud enda üle uhke - kõike muud, aga mitte seda - aga otsustasin, et oma nõtruses vajasin neid temast rohkem.

Peatänaval tuututav autopasun raputas mu mõtetest välja. Suutmata meelte esitatavat materjali aju teadmistega juhtunust lepitada, vaarusin Geraldo baari, kus püsikülastajad oma pukkidel nagu ikka kütusehinna üle nurisesid.

See väljend ei võinud ometi nende mõtetest kaduda, kui mina diivanil rasket und magasin?

Tunnistasin mitu minutit seinal olevat teleekraani ja palusin siis baarmenil kanalid läbi klõpsida. Ei midagi: ei mingit „üks-on-ühte“, ei mingeid telemängusid, ei mingeid leelutavaid noori. Mulle tuli pähe ainult kolm võimalikku selgitust: ma kas kujutasin kogu asja ette; või reisisin ajas tagasi; või...

Ühe Mees ütles mulle, et tema sõnum oli pärit multiversumist. Loogiliselt võttes pidin olema sattunud teise maailma, mis minu omast ainult ühe olulise asja poolest erines. Minu sümptomid ei olnud mitte gripi, vaid sarimaailmade hulgast järgmisesse siirdumise tunnus. Sellele järgnenud uni oli kahtlemata keha viis siirdešokist taastuda.

Vaene uus ilm: memeetilise nakkuse jaoks täiuslikult küps, just nagu minu oma.

„Üks on üks,“ pomisesin omaette.

Ootasin igaks juhuks mõne hetke, kuid mõistus jäi selgeks. Kahtlemata oli mu immuunsus ka selles maailmas alles. Ma ei teadnud, kas olla kergendunud või masendunud, kuid nüüd vähemalt mõistsin olukorda – ja tegemist ootavat valikut. Seisin seal, jõin vähehaaval oma Budweiserit ja mõtisklesin maailmalõpu vallandava lause lausumise eetika üle.

See, et ma võin, ei tähenda, et ma pean.

Tõsi on, et mu paralleelversioon minu maailmas oli otsustanud mu maailma meemiga nakatada, aga see ei tähendanud, et ma pidanuks sama tegema. Miks ma pidanuks tahtma selle maailma elanikud hävitada?

Mõtlesin lugematu arvu enda versioonide peale multiversumis. Me ei pruugi just pühakud olla, aga ma ei suutnud uskuda, et me oleks olnud patused, või kindlasti mitte sellisel õudustärataval määral.

Ma lihtsalt ei suutnud seda teha.

Aga tema - täpsemalt, mina - oli seda siiski teinud. Niisiis peab selleks põhjus olema. Kui tema suutis selle välja mõelda, suudan ka mina.

Mis siis, kui „Anna see edasi“ ei olnud üksnes „Üks on üks“ viiruse vektor, vaid ka omamoodi teatepulk? Sel juhul peaks juhise järgmisele maailmarändurile üle andmine mu terveks ravima. Aga kõik need, kes minust maha jäid? Kas ka nemad toibuksid?

Selleks oli vaja pimedat usku, kuid selle tegemata jätmine tähendanuks hukku seitsmele miljardile inimesele, sealhulgas Ziggyle. Olen ma, mis olen, aga argpüks ma ei ole.

Kulistasin õllepära sisse ja astusin õue külma kätte.

***

Nagu oletasin, ähmastas liiklusmüra mu sõnad.

Ta küsis: „Mis sa ütlesid?“

Vaese mehe näos valitses kogu mu jutu ajal segadus.

Tema maailm hääbus niipea kui lõpetasin sõnadega: „Anna see edasi“.

Kodumaailmas ei põlenud tänavalambid ega olnud liiklust kuulda. Vähemalt veel ei olnud midagi muutunud.

Teades, et maailma päästmiseks oli vaja kedagi, kellel on minust suurem mõjuväli, alustasin Ziggyst.

Mu parim sõber lamas haiglavoodil, nägi välja nagu surm ise ja lõhnas halvemini veel. Tema kondisest käsivarrest tilpnes tühi soolalahusetilguti. Ta silmad olid suletud.

„Üks on üks,“ kähises ta.

Tilgutasin ta pundunud keelele vett.

„Üks ja üks on kaks,“ ütlesin talle.

Kuuenda korduse peale avanesid ta silmad. Ta nägu ilmestas muigevari.

„Tere tulemast tagasi, Ziggy.“

„Äge, mees,“ ütles ta.

***

Me Ziggyga saatsime vastumürgi laiali piisavalt kiiresti, et palju inimesi päästa. Hämmastav, mida kõike saab üleskeeratavate sülerite ja päikesepaneelidega iseseadistuvate võrkudega ära teha. Õnneks olid minu esialgsed nakkusevõitlemisekatsed natuke head korda saatnud. Hulk taibukaid inimesi olid õigel ajal puude taga metsa näinud ja maailmalõpunakkust vältinud. Kuid niigi oli surnuid kohutavalt palju.

Nakkused on endiselt suur probleem, kuid seekord piirdub see bioloogilistega. Inimkonna jaoks on see pikk katsumuste aeg, kuid ma usun, et tuleme sellest auga välja.

Vaid üksikud teavad kogu lugu ja seega ka seda, kelle süü see on. Ziggy pidas nendega jutuajamise maha. Nad teavad, et ma tegin kõik, mis suutsin, et olukorda parandada, mis ehk on ka midagi väärt. Ja päeval piisab mu patukahetsusest. Oleks see ka öösel nii... Leban oma välivoodil, vähkren pimeduses, üritan oma teoreetiliselt ju head südant hukkunute arvuga kooskõlla viia.

Pole vaja öeldagi, et asjata.

Kui väga ma ka ei ürita asju, mida ma muuta ei saa, selja taha jätta, leian end ikka ja alati mõtlemast, kuidas see asi alguse sai - ja mida see minu kohta ütleb.

Sest üks asi on selge:

Mina olengi see üks.

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0852)