Tõlkinud Talvike Mändla

 

Dravid põrnitses veepaaki, see oli tühjaks saamas ja vajas täitmist. Ta vaatas oma kogutud vana tehnika hunnikut. Seal oli mõni asi, mida võiks veemüüjaga vahetada. Üks paak vett ühe väärtusliku antiikeseme vastu. Täna polnud ta midagi erilist välja kaevanud ja kuigi tal kaubitsemiseks veel varusid oli, vajas ta enamat. Isegi metalliostja maksis neil päevil vanaraua eest vähem. Ta vajas vett, selle piirkonna kõige haruldasemat vara. Tema sõrmed liikusid üle mõne iidse relva, ammu surnud ja asendamatu aku, ja ta mõtles planeedi iidsele ajaloole. Kas vett oli alati nii vähe olnud ja kas ehk just sellest suured sõjad alguse saidki? Riiulil mõlkis plastiku ja metalli all lebasid tükid robotite võitlusrüüdest ja kestadest. Neid oli palju, kuid mõne küljest oli ta suutnud päästa ka töötavaid mälukaarte. Neid on hea lihtne ränduritele maha parseldada.

Ta oli terve päeva olnud esemejahil suure settevanni metsikus ümbruses, tühjuse kõledas orus. Ta hakkas oma käru pärast mitmepäevast kaevamist lahti pakkima. Oli palju juppe, mis ootasid puhastamist ning tal oli selleks küllalt musta vett ja koguni mõned sõidukipaakidest näpatud kemikaalid. Ta pidi seda tegema nüüd, enne õhtusööki, sest hiljem oli ta võimeline vaid magama ning homseks korjeks pidi käru tühi olema. Ta sorteeris prahi seest väärtuslikku ja leidis midagi, mis nägi välja nagu sõrm. Roboti oma, eeldas ta. Koht, kus ta oli kaevanud, oli kunagi olnud sõjatsoon. BiNari süsteemis enam sõdu ei olnud. Kui leitu oli seatud sorteerimislauale, istus ta ja uuris sõrme. Ta oli selle leidnud  settevanni servalt. See oli väga inimsarnane ese, seega sügavalt minevikust. See oli olnud eemaldatud ülemise sõrmelüli juurest ning selle otstest rippusid kunstliku naha jäänused. Uurides märkas ta peeneid niitjaid kaableid ja taktiilseid vooluskeeme, mis hõlpsasti ülejäänud käega, juhul kui see peaks leitama, taasühineksid. Tehniliselt oli tegemist androidi sõrmega, kuna nii peent tööd ei kasutatud tavaliste robotite puhul kunagi. Ta otsis andmekuupidelt sõjaandroide, mis talle endale tundus üsna mõistliku infopäringuna. Ekraanil vilkus nimekiri mudelitest, kuid ei midagi humanoidset.

“Milline neist sa oled?” ütles ta, uurides erinevaid androide ühest väga vanast failist. “Dravid, sa vana lollpea, mille sa seekord küll leidnud oled?”

Sõrm ei olnud just palju, millest kinni haarata, kuid ta oli nagunii kavatsenud järgmisel päeval uuesti settevanni äärde minna. Ta sikutas kärust kolbkaevuri. Kui seal oli sõrm, võib-olla leidub seal muudki. Antiiksõrme vahetusväärtus oli hea, kuid kui ta leiaks ka ülejäänud käe, võiks see talle sisse tuua koguni mõne kuu jagu puhast vett.

Ta sõi mõned vanad armee toiduportsud ja seadis end magama. Tema ase oli kõval jämedal laual.  Voodisse kerra tõmbudes pidi ta teki pärast putukatega võitlema. Putukad mööda tema selga ronimas, vajus ta unne. Hommik toob raskemad väljakutsed, kümnekilomeetrine jalutuskäik settevannini pole iseenesest hull, kuid mööda nõlvu tagasi ülesronimine kurnas teda alati.

***

Settevann või Tuleorg, nagu kohalikud kaevurid seda kutsusid, oli tohutu ja pidas üleval sadu temasuguseid tuhlajaid. Turgudel ei olnud sellised kenad androidijupid, nagu ta oli leidnud, kuigi levinud. Robotijupid, käigud ja liigendid olid kõikjal, kus kaevati ning selliseid osasid oli tal kuuris küllalt, kuid need polnud humanoidsed, seega teadis ta, et oli leidnud midagi väärtuslikku.

Kolbkaevur viskas piirkonnas, kust sõrm oli leitud, siia ja sinna mullakamakaid. Ta pani masina töötama aeglaselt, et see midagi ei lõhuks. Lõunaks oli ta leidnud mõne kruvi ning erineva pikkusega traadijuppe. Metalliskänner oli metalliväljal peaaegu kasutu, kuid ta liikus kaugemale settevanni põhja, minnes nõlvadel aina madalamale. Ta lülitas skänneri uuesti sisse ning see pinises ja värises, justkui oleks leidnud kärutäite kaupa väärtmetalle. Kui android oli olnud miiniga pihta saanud, oleks selle osad mitmesaja meetri raadiuses laiali. Ta lükkas kaevurit mööda rada vastavalt skänneri häälitsustele mõned meetrid edasi ja pani selle uuesti tööle. Labidapea liikus aeglaselt ning siis peatus. Punane tuli selle kontrolltahvlil vilkus. Labidas oli midagi leidnud ja see oli vaid mõne sentimeetri sügavusel. Ta tõstis labida eemale ning hakkas ise väikese kühvliga kaevama. Mõne minuti pärast puutus ta metalli.  Ta kaevas kõigepealt otse alla ja siis umbes meetri jagu külgedele. See oli käsi, terve androidi käsi. Ta tõstis selle mõningase vaevaga maast üles, märgates selle raskust. Käsivarre otsas oli peopesa kõigi viie sõrmega, millel, justnagu varem leitud sõrmel, oli näha ärakistud naha jälgi. Ta tõi käru lähemale ja tõstis käe traadikasti, peopesa ülevalpool justkui taeva poole sirutamas. Terve käsi, imetles ta. Ta kiirustas pakkima. Öö saabus kiiresti ja ta tahtis ohutult kuuri tagasi jõuda. Käru oli leitud kraami, käe ja kaevuri  koormast raske.

Pika tagasitee ajal oli tal aega oma leiu üle mõelda. Seal oli teine käsi veel, oli ta kindel, või oli ta leidnud kahe erineva androidi jäsemed, mis omakorda avas veel rohkem võimalusi. Ta võib nii veel rikkaks saada, võib-olla koguni poole aasta jagu vett osta. Võib-olla terve aasta jagu.  

Öö langes kui vasar, kui ta oma käru kuuri vedas. Ta oli liiga väsinud et süüa, liiga kurnatud, et tühjendada käru ja sorteerida saak. Ta langes voodile ja vajus kiiresti magama.

***

Kaevur tundus allamäge rutates raskem. Kõik teadsid seal kõiki, see oli ju ometi antiigikaupmeeste manner.

Laiendades oma otsingupiirkonda, leidis ta esmalt teise käe puuduva sõrmega, lisaks mõned peenelt valmistatud liigendid ja komponendid, mis võisid, kuid ei pruukinud olla pärit samast masinast. Mõlema käe ja mõne väiksema osa asukoha järgi arvas ta, et on õiges kohas, et leida kogu ülejäänud android. Ta tegi juba plaane osta omaenda kaev ja võib-olla isegi lasta uus kuur ehitada. Tema võimalused avardusid ja ta tundis rinnas rõõmuhüppeid. Käed olid olnud üksteisele üsna lähedal, seega eeldas ta, et sealsamas võivad olla ka ülejäänud osad. Ta jalutas otsingupiirkonnas detektoriga, mis tundide viisi piiksus ja värises, ent ta otsis midagi muud. Piiks, mida ta vajas, oli hele, kuna käte metall ei olnud raud, vaid miski, mida ta varem näinud ei olnud. Heli, mida ta kuulda soovis, tuli summutatult masina vooluringist. Uus koht oli vaid mõned meetrid eemal viimati leitud käsivarrest. Ta seadis kaevuri paika ja selle labida tööle. Esimene käsi oli olnud vaid mõne sentimeetri sügavusel, teiseni oli aga olnud pea meeter, mis ei olnud loogiline, kuid kuna maa oli viiendiku ajast vee all, võis märjal hooajal mõningast muda liikumist eeldada. Samal ajal kui kaevur töötas, korjas ta vedrusid, vanu juhtplaate ja kaableid.

Kui ta naases, oli kolbkaevur peatunud poole meetri sügavusel, punane tuli vilkumas ja paraja suurusega auk valmis kaevatud. Ta lülitas kaevuri välja ja liigutas selle eemale, enne kui oma kühvliga auku küünitas ja mulda eemale lükkas. Torso, mis selili mullas vedeles, oli meeletult suur ning polnud lootustki, et ta selle enne pimedat suudaks välja kaevata. Ta lasi kaevuril augu täita, et järgmisel hommikul uuesti proovida. Nüüd, kui tal olid mõlemad käed, oli ta lootnud mudeli teada saada. Ta vaatas üles loojuvate päikeste poole. Mis siis, kui tegemist oli kuningliku androidiga? See oleks juba midagi, tõepoolest. Ta tundis keelel juba värske vee maitset. 

*** 

Päikesed kõrvetasid juba varakult ning kuumusele aitas kaasa selgamurdev töö torso päästmiseks selle hauast. Asja tegi veel raskemaks asjaolu, et sel olid endiselt nii pea kui ka puusad küljes. Jäme vedamissüsteem töötas, kuid ta ei olnud enam noor ja lahinguandroidid ei olnud just kergemate killast. Ta ei teadnud sel mandril ja kogu Lõuna All-Halluses kedagi, kes oleks täisroboti leidnud.  See masin oli aga teistsugune. Kui need, mida ta piltidelt näinud oli, olid kahejalgsed, töntsakad ja meenutasid masstoodangut, siis see oli rafineeritum ja professionaalsem. Disain, materjalid, meisterlik töötlus ja isegi selle kaal rääkisid asjaolust, et tegemist on vähemalt viiesaja aasta vanuse masinaga. Ta ei võinud päris kindel olla, mitte enne kui on võrrelnud mõningaid numbreid, kuid - kas tema arhiiv nii kaugele ulatuski? Kui kaua aega tagasi nad õigupoolest lõpetasidki humanoidsete masinate toomise? See pidi olema viimase sõja lõpul või ehk koguni enne seda.

Õhtupoolikuks oli ta terve kere oma kärule vinnanud ja alustanud teed kodu poole, mõeldes väsinult eesseisvale  neljatunnisele retkele. Vedades üht jalga teise järel kuival maapinnal, kujutles ta kõike, mida võiks osta ja kõike luksuslikku, mida tahaks omada. Ta võiks luua omaenda puhta vee vedamise äri. Müüa vett omaenese kaevust.

“Dravid, mu töökas hing,” ütles ta käru ülesmäge lükates. “Võib juhtuda, et sa ei pea enam kunagi kaevama.”

Tähistaeva all viimasest tõusust üles kõmpides vaatas ta õrnu poolkuid ning mõtles, missugused relvad androidil olla võisid ning kas mõni neist veel aktiivne on. Ärile mõjuks üsna kehvasti müüa android maha ainult selleks, et see veidi hiljem kasutamata lõhkeainest plahvataks. Ta kavatses asja uurida hommikul, kui on kurnatusest välja puhanud.  Et kindel olla, vedas ta käru oma tuppa ning nõjatas selle vastu ust nii, et keegi sisse ei pääseks. Keegi polnud teda kunagi varem külastanud, kuid mõte millestki nii väärtuslikust tema omanduses muutis ta kummaliselt kaitsvaks. Ei saanud öelda, et ta oleks seda uut taiplikku tunnet nautinud. Ta kõhus keeras ja ta pilgud pöördusid pidevalt ukse poole. Iga võõras heli, mida tuul vastu ta kuuri kuuldavale tõi, ehmatas teda. Und ei tulnud ning ta vähkres ja keerutas ja peksis rusikatega vastu oma kõva voodit. Ta muretses, kas inimesed, kellele ta masinast müügi eesmärgil räägiks, seda mitte varastada ei kavatseks. Või sunniksid nad teda vägivalla ähvardusel masinat odavalt müüma? Oli kirjutamata seadus, et kõik kaubitsevad õiglaselt, kuid kui tihti ikka midagi nii haruldast müüki läheb ning kui palju kadedust see tekitaks? Kui suur oli oht?

***

Ta vaatas end voodi kõrval rippuvast peeglist. Ta oli otsajäänud, tuhmide silmadega ning tema juuste puna oli kaotanud oma terve tooni. See pidi olema see leid, mis päästab ta jäätmaalt. Ta mõtles lihtsalt planeedilt lahkuda ja suunduda jaamaringidele, et luua endale uus madala gravitatsiooniga elu. Võideldes androidiga, et seda pingile seada, tundus mõte madalast gravitatsioonist kohe eriti kutsuv.

Hoolikalt eemaldas ta pea ja seadis selle edasiseks inspektsiooniks kõrvale. Torsosse oli kogunenud kena kogus mulda ja sõjamasinana peaks ta kindlasti vastu pidama kõiksugu kemikaalidele ja aurudele, mida selle puhastamiseks vaja läheb.  Peagi voolas muda masinast välja, jättes endast maha särava metalli ja mõlkis kriimulised paneelid. Ta poleeris õlavöötme, selle sileda halli peenelt lõigatud metalli, mille küljest ei olnud võimalik  leida ainsatki teravat serva. Justkui bioloogiline abaluu, tundus see loomuliku ja elavana. Esikülg oli tugev plaadist kilp, läbipaistva välimuse põhjal ilmselt mingi võõras kombinatsioon metallist ja plastikust, kuid ometi kõlas sellele mutrivõtmega koputades õõnes metalne heli. Iga osa hoidsid paigas kas veidrad magnetilised kinnitid või olid need kokku keevitatud.

Ta oleks pidanud tagasi pöörduma, et ka jalad üles leida, kuid ta oma jalad valutasid ning selg lõi eelmise päeva tõstmisest veel tuld, mistõttu leppis ta puhastuse ja uurimistööga. Esimene prefiks, mille ta leidis graveerituna torso siseküljele, kust ta oli lootnud leida suurema osa mälukaardist, oli MLA või Militaarne Luure Android, millele järgnes rida kaheksast numbrist. See andis talle põhjust peatuda. Militaarne Luure. Selliste asjade jaoks polnud tal isegi kuubikut.

 ID number oli kirjutatud laseriga , mis oli märk käsitööst, erinevalt hilisematest pressingmärgistatud töödest, mis hakkasid levima, kui kümne planeedi vahel raevutsesid sõjad. Ta vaatas pead teisel töölaual, mõlke kulmude kohal, kahte avatud kuid elutut inimlikku silma, ja nina, mille ainus funktsioon oli nägu kaunistada. Huulte sirge joon paistis teda oma vaikusega õrritavat. Lõug paistis olevat liikuv, kuid milleks simuleerida kõnet, kui see tuli helisüsteemist? Kes selle masina ehitas? Ja miks? 

Kui torso ja puusad said mullast ja sodist puhastatud, uuris ta vedelikutorusid, mis erinevaid aineid jäsemetesse viisid, ning leidis, et torud olid tehtud sama tüüpi metallplastikust kui kaitseplaadid. Kui plaadid olid jäigad ja rasked, olid torud aga painduvad. Kuidas olid nad ühest ja samast materjalist loonud täiesti erinevate omadustega esemed? Võib-olla lisati midagi? Sel polnud tähtsust. Ta teadis, et tal polnud vaja  torustikku lappida. Iga komponent, mille ta lahti võttis, eemaldus magnetsulgurist ning selle eemaldusava taassulgus imiühenduste abil. Päevavalguses tundus androidi taasühendamine lihtsam ning ta hakkas mõtlema veel metsikumast jõukusest. Kui palju avatud turul täielikult kokkupandud androidi eest saada võiks? Veel midagi tuli ta mõtteisse. Mis siis, kui ta suudaks taastada selle töövõime, kui palju suudaks masin siis talle sisse tuua? Võiks ta platsil enampakkumise korraldada? Ta hõõrus käsi kokku, jälgides oma ees olevat pooleldi kokkupandud robotit. Probleemiks võib saada vooluallikas. Kõige hulgas, mis oli mahutatud pooleteisemeetrise torso sisse, ei näinud ta midagi, mis võinuks masinat vooluga varustada. Ilma tegeliku viitematerjalita ei mõistnud ta õieti, mida peaks otsima. Võib-olla asus aku jalgades. Nüüd otsustas ta need üles leida. Ta vajab täielikku androidi. Ta pühkis näo mudast puhtaks, sõi mõned armeeportsud ja jõi veel veidi oma lõppevast veevarust. Puhastusainete aurud panid ta pea valutama ning kui elementide käes poleks olnud nii külm, oleks ta maganud lageda taeva all.

Kare lõuani tõmmatud tekk pidi olemise mugavamaks tegema. Ta ignoreeris lutikate hammustamist ning vaatas voodist välja töölauda ümbritseva valguse poole. Pimedusest vaatas talle vastu androidi pea, silmad tumedad kui varjud. Kui väga ta ka ei tahtnud oma silmi sulgeda ja magada, ei saanud ta jätta mõtlemata kõigest, mida roboti alati avatud silmad olid näha võinud.

Ta ei suutnud magama jääda, seega veetis ta õhtu andmekuupe uurides, mis ei aidanud tal aga robotit identifitseerida. Kuigi ta leidis viiteid mõnedele osadele, olid need siiski vaid üksikute juppide numbrid, ei midagi sellist, mida võiks seostada täieliku võitlusmasinaga. Oli selge, et mõni osa oli olnud kasutuses väga pikka aega, samas kui teisi töödeldi ümber ja  kasutati muudetud kujul uutes robotarmeedes. Tal ei olnud materjale sellist tüüpi masinate või isegi nende kasutusajastu kohta. See oli enne Teist Impeeriumisõda. Olenemata puudujääkidest tundis ta, et aeg on hakata juppe kokku panema. Pea oli kergeim, kuna see asetus hammastrumli ja kardaanriputi kokkupuutekohale, jäme elektrijuhe ühendamas seda allpool kesktoiteliiniga. Kolm hüdraulikapead hüppasid lihtsa lukuvajutusega kohale. Pingil istuv masin võttis aukartustäratava kuju, kuid mitte veel sõjardliku. Samas, milleks ehitada masinaid hirmutamaks masinaid? Need ehitati inimnäolised, et hirmutata inimesi. Androidid sellest ei hoolinud. Neil ei olnud hirmureaktsiooni, mis inimesi lahinguolukorras kõhklema pani.

Kui pea oli paigas ja juhtmed ühendatud, otsis ta vedelikku, mida torudest läbi lasta, et täita veenidelaadne süsteem. Tal oli pudelites ja anumates vanu vedelikke paljudest leitud masinatest, suuri ja väikeseid plastkarpe rohelise ja isegi musta lögaga, mida ta ei olnud veel jõudnud sildistada. Vedelik pidi taluma vähest survet, mõtles ta, avades ja nuusutades ühe konteineri punakaspruuni ja viskoosset sisu.  See kraam oli piisavalt puhas, seega leidis ta rinnaõõnsusest paagi ja valas sinna üle kahe liitri vedelikku, enne kui paagi sulges ja seitsmesõrmelise torukomplekti tagasi oma kohale kruvis. Tal ei olnud endiselt vooluallikat, mis pumbad, mis üle terve kere asetsesid, tööle panna, seega ei saanud ta torusid ja õhuavasid täita. Ta polnud veel päris valmis masinat tööle panema. Järgmiseks tahtis ta kinnitada käed, kuid need olid rasked, ja seejärel peaks ta minema jalgu otsima. Kui pea on paigas, mõtles ta, näeb see välja vähem mehaaniline. Tal oli olnud robotiosi hilisematest mudelitest, kuid need kõik nägid välja kui jupid masinaist. See robot näis aga, justkui oleks võimeline elama. Oli ehk tegemist kunstiteosega? Ta imestas, miks selle välimus teda ei häirinud. See polnud loodud BiNaride järgi ja peaks seega teda ärritama, kuid ilmselt oli asi selles, et see oli vana ja ta armastas vanu asju rohkem kui midagi muud sel planeedil.

Enne käte kinnitamist pidi ta ehitama raami, et torsot paigal hoida. Kõige kokku keevitamine oli kerge, kuid torso tõstmine ja raami sättimine nõudis vaeva. Vints hoidis keret üleval, kuni tema raami oma kohale seadis ja androidi sinna rihmadega kinnitas. Üheksa tundi rasket tööd tõi tubli tulemuse.  Isegi kui jalad külge panna, ei saaks android iseseisvalt püsti seista, kuni ta ei tee kindlaks, et güroskoobid alarinnas ja puusades töötavad ning pähe ehitatud stabilisaator toimib. Astudes eemale ja oma kätetööd imetledes, täitus tema pea unistustega. Ma saan rikkaks, mõtles ta. Ma saan rikkaks.

Pärast rahutu unega ööd asus ta taas tööle. Parem käsi sobitus torso külge pärast ühe toru väljavahetamist täiuslikult. Õlanukk, põlenud pronksist kaitsekilp, mis tegeliku liigese töötamist varjas, oli mõlkis ja auguline väikestest kuulitabamustest. Mõni auk oli piisavalt suur, et sealt küüs läbi torgata. Teise käe kinnitamine nii lihtne ei olnud. Õlavars oli veidi moondunud, ilmselt suure kokkupõrke tagajärjel. Pruunikas metall oli kaetud kriimustuste ja väikeste auklike mõlkidega. Taas vaatas ta alakäe üle, et sealt relvi leida, ning pärast hetkelist segadust kehitas taas õlgu. Ta vaatas oma kätetööd ja oli oma ees seisva robotiga väga rahul. Selle pea oli kaldu, lõug poleeritud rinnaplaadil. Kardaanriputi ei suutnud päris õiget kohta leida enne kui vooluühendust ei olnud ning ta ei tahtnud pead paika suruda, kartes midagi kahjustada. See oli kummaline vaateviis, arvestades, et masin oli loodud sõdimiseks.

Mõnes mõttes hirmutas teda masina üleoleva olekuga kaasas käiv oht. Hirm tema rinnus tõi taipamise, et see masin võiks ta vale liigutuse korral tappa. Kui ta arvutab valesti vooluühenduse, võib mõni osa plahvatada. Kõik see mõjutaks tema tulevast jõukust. Mõni päev tagasi oli vaid puhas vesi see, mida ta hädasti vajas. Tänast päeva alustas ta võimalusega osta endale kosmoselaev ja tõeline vabadus. Androidi ees seistes imetles ta tõepoolest tema kahe ja poole meetri kõrgust kuju, mille õlalaius oli ligi meeter. Ta mõõtis torsosügavust ning leidis oma üllatuseks selle olevat vaid pool meetrit. Silma järgi oleks ta oodanud palju enamat. Puusad olid sama laiad kui õlad, kuid nendes olevad güroskoobid vajasid keerlemiseks lisaruumi. Alles nüüd, seda kokkupandult vaadeldes, tuli ta mõttele, et tegemist võis olla vastaspoole relvaga.

Pingi otsas seistes uuris ta pead veidi lähemalt. Ta oli jätnud peamise plaadi kohale panemata, et kogu mustust välja uhada, ning leidis oma pettumuseks, et plaat oli aja ja muda koostööl pooleks murdunud. Isegi kui tal õnnestuks leida vooluallikas süsteemi käivitamiseks, oleks see ilma töötava protsessorita vaid tühi vaev. Pingil oli kogu värvilisi releekerasid, mille ta oli leidnud ja puhastanud, kuid ta ei teadnud, kas need töötavad. Nende kõrval oli väike plaat, millel ilutses juba ammu kasutusest maas seitsmekümneseitsme vardaga pistik. Midagi nii pikka tema sadade leitud plaatide hulgas kindlasti ei leidunud.

“Kaunis kraam,” ütles ta pingilt maha ronides., “Ainult,” lisas ta, “käe võiksin veel ise ehitada, kuid protsessori?” Ta ohkas ja patsutas masinat laiale rinnale. “Vähim, mida saan teha, on su jalad üles otsida.”

***

Jalgu leida oli lihtne, kuna need olid mullas vaid mõne meetri kaugusel kohast, kus torso oli end peitnud. Need olid rasked ja, nagu ka torso puhul, kasutas ta vintsi, et neid kärusse tõsta ning vedas need siis kuuri. Olnud käru oma kohale kinnitanud, langes ta voodisse ja magas. Rahutult ning võideldes unenägudega surmast ja sõjast. Ta ärkas peale vaid mõnda lühikest unetundi ja asus roboti kallal tööle. Ta pidi sellega kiiresti lõpule jõudma. See pidi ta päästma kõigist elu raskustest.

Pärast poolt päeva puhastustöid sai jalad hõlpsasti kehaga ühendada. Valmis androidi nähes hindas ta selle meistritööd üha kõrgemalt. Elektroonika, juhtmete ja toitekaablite kaitsekilpekatsid peened graveeringud, milles ta tundis ära käsilaseri töö. Jalgadele, nende reitele, oli graveeritud vapp, mida ta koheselt ära ei tundnud. Seda kõike pidi katma kunstnahk, seega oli vapp vabrikumärgis, mille järgi seda ära tunda. Inimesed ei oleks arugi saanud, et tegemist on masinaga. Ta libistas uhkust tundes sõrmedega üle keeruka disaini. Tema rahvas oli kunagi olnud võimeline suurteks tegudeks. Hetkeks mõtles ta, kas nad pole seda ehk siiani. Eraldatus tähendas, et tema vaade tema enese tsivilisatsioonile oli ajast ja arust. Ta ohkas valjult ja tõmbas käega üle näo, tundes rahulolu oma töö üle.

Uurimistöö andmekuupides tõi nähtavale vaid kaudseid seoseid, seal hulgas üsna tugeva sideme Teise Kuningriigiga. Tema arvas aga, et see android võib olla vanem kui viissada aastat.

Samal ajal kui kuubi ekraan, täis tahma  ja aastatetaguseid küünisejälgi, vilkus ja andmetes sobras, keerutas ta käes protsessorlauda. See ei olnud kuigi suur, vaevalt viis sentimeetrit otsast otsani, ning suurema osa sellest moodustas ühendussüsteemi isaspool. Tal oli idee, mis oli varem toiminud, restaureerides üht suhtlusvõrgustiku kaarti, ning ta arvas, et see võib nüüdki kasulikuks osutuda. Ta koukis välja töötava viiekümnelise protsessorlaua ja ühe aktiivse protsessori. See oli küll uuem kiip kui see, mida android algselt kasutas, kuid ta eeldas, et on võimeline programmeeringut piisavalt kohandama. Uue laua vardad olid hõbefooliumist ning vormitud valgeks kiuliseks plastikuks, mida läbistas terve teedevõrgustik. Ettevaatlikult lõikas ta teiselt plaadilt ülearused kakskümmend seitse varrast ning kinnitas need vedela metalliga uue plaadi külge. Lisavardad ühendusid otse vaid algse viiekümnega, kuid ta lootis, et sellest piisab, et petta masin ära ning saada ligipääs. Taas tööpingil, vajutas ta uue plaadi kohale, tehes kindlaks, et uusi vardaid liialt ei painutaks. Improviseeritud kaabel tegumimooduli rinnale kinnitatud, oli ta tööga valmis, ent vajas siiski veel jõuallikat. Tõustes masina pea kõrgusele, märkas ta peeneid jooni, mis jooksid üle ülakeha põlenud õlgadeni. Küünega urgitses ta üht vagu, vajutades tugevalt millelegi, mis näis kui pikk ja kitsas tiivik. Sellele survet avaldades tiiviku otsad avanesid ning nähtavale tuli rida klaaskuubikuid. See kõik oli olnud nahaga kaetud. Kaugemale vajutades ilmutas saladus end veelgi.  Paneeli all pidi olema vähemalt kakssada klaaskuubikut ja ta teadis vaid ühte eset, mis võis selline välja näha - tahkes olekus voolurakud, väga väga vanad rakud. Suurel ja raskel androidil olid tahked süsteemid, mis abistasid jõusüsteemi. Niisiis mis nendesse kõrgepingerakkudesse voolu tõi?

Vaadates masina õlgadesse, paistis plaat jämeda musta kaabeldusega, mille ta lootis olevat vedelikuvarustus. Järgides kaablit, võiks ta leida selle allika ja seejärel töötada selle taastäitmise kallal. Tavalise vooluraku võiks ta täita rüüstates teisi kuuris leiduvaid masinaid. Ta peatus rõõmustades, et mõelda ja koguni veidi närveerida. Ta oli valmis omama täielikult toimivat antiikandroidi. Ta küüned klõbisesid, kui ta käed kokku surus. Palju oli aga veel teha.

Kaabel õlgades juhtis algul jahutusuimedena näiva kogumini kilbis, kus oli umbes kaks tosinat laia ja kitsast keraamilist tükki, mis nägid välja kui suuremad versioonid jahutusplokist tema andmete tuumlugejal. Piisas vaid mõnest pöördemomendist, et päästa patarei selle pesast, ja lihtsast lükkest, et voolurakkude kogum lahti ühendada. Patarei oli väljanägemise poolest veider ja ei meenutanud midagi, millega ta varem töötanud oli. Nagu ka protsessorlaua puhul, kogus ta kokku gaasihõõrde rakud ja hakkas looma midagi, millel oleks sama suurus ja loodetavasti sama väljundvõimekus. Ta katsetas vana patarei võimsust, mis oli kehv, ning eeldas midagi sarnast vana kaevamisplatvormi jõuvarule. Igal juhul oli tal vaja ainult vool läbi vedelakaablite tahkesse süsteemi saada. Midagi paremat võis ta ehitada hiljem

***

Uuendatud patarei oli valmis ja andmeluger edastas ajukarpi otseülekandeid. Niipea kui masin vooluga ühendub, olid tema tõlkeprogrammid valmis esmalt masina keelt mõistma, seejärel seadistama seda nii, et ta võiks temaga suhelda või teda koguni programmeerida, juhul kui aju näol polnud tegemist AI-ga.

“AI,” ütles ta robotit vaadeldes. “Miks ma kohe selle peale ei tulnud?”

Android ei öelnud midagi, selle lõug oli rinnal ja silmad surnud. Kas nad tegid tollal juba AI-sid? Kas see oleks üldse voolupuuduses ellu jäänud? Ta kõhkles. Ta vaatas patareiühendust selle uues kodupesas masina sisemuses. Ta puudutas roboti kätt, tundis metalli jahedust ja oma närvilise higi kirbet lehka. Ta oli jõudnud nii kaugele, et oleks kahju, kui ta masinat tööle ei saaks. Et olla kindel, ühendas ta käed ja jalad peavooluteedest lahti, jättes ühendusringid kaitsepaneelide kohale tolknema. Aurulülitid, gaasitorukesed kahe pinna vahel, krabisesid vaikselt neist põgenevast voolust.

Pea ümbris oli jäänud avatuks, et paelkaablid saaksid ühenduda tõlkija signaaliga. Nii saavad selle seitseteist pisikest kompuutrit tõlkida suurema osa käsklustest, kuid arvestades kaardi painutatud olekut oli vajalik siiski ka füüsiline side. Lähedus tekitas temas muret. Kuna kaabel oli vaid kahe meetri pikkune, pidi ta voolu sisse lülitades seisma pingil androidi kõrval. Ta lootis, et seadme enesekaitsesüsteem polnud aktiveeritud. Ettevaatlikult vajutas ta tuhmsinise hargneva juhtme teises käes olevasse karpi, pikad küüned tugeval pigistusel kokku klõpsatamas. Üks peeneküüneline sõrm hõljus stardinuppu kohal, hõbedasel jupil karbi põhjas. Ta kõhkles. Tahtis ta surra? Oli ta tõesti kõiki ettevaatusabinõusid kasutanud? Android oleks ka siis, kui see tööle ei lähe, rohkem väärt kui ta kujutledagi oskas. Ta lasi karbi allapoole. Võib-olla peaks ta jääma rahule sellega, et ta oli kõik osad kokku pannud ja masin oli heas korras. Ta vaatas hirmutavalt inimlikku nägu, selle avatud, kuid tühje silmi, ja mõtles, mitte küll esimest korda, mida android oli mõelnud hetkel, kui see tükkideks lendas. Ta vajutas nuppu ja refleksiivselt astus pool sammu eemale, lüües jalaga tööriistad põrandale.

Midagi ei juhtunud. Hetkeks elavnes ekraan tema käes, ent tuhmus siis jälle. Ta vajutas uuesti nupule. Ta jõnksutas juhet, ekraan ärkas taas ellu ning näitas rida numbreid ja sümboleid, millest ükski talle tuttav ei paistnud. Arvuti hakkas tõlkima. Pärast mõnd hetke roboti silmalaud sulgusid. Ta hoidis hinge kinni, elevil ning ebakindel. Andmed kerisid end ekraani mööda alla jämedate köitena, vana mustrina, justkui miski tema mälu eest varjatu. Ta mõtles, mida öelda, kui suhtlemine läbi läheb. Mida ta esimesena küsida tahaks? Minutid möödusid ja ta tundis vormumas paanika liigagarat kuju. Ta soovis, et võiks kaugemal seista. Mõnes mõttes oli ta end lõksu seadnud. Rahutuse, iha ja ahnuse lõksu, kuigi oleks pidanud hoopis peatuma ning rõõmu tundma sellest, mis tal juba olemas oli. Karp kisendas tema käes. See muutus valgeks ning ta vingerdas taas juhtmetega. Ekraan kustus. Karp muutus tuliseks ja ta viskas selle käest. Juhe jõnksatas roboti peast välja ja kukkus kolisedes esmalt pingile ja siis põrandale. Ta liikus aeglaselt, eemaldudes ettevaatlikult kõrgel pingil masinast.

Pea pöördus. Silmad avanesid ja vaatasid otse tema poole. Need olid elusad inimsilmad. Ta ahmis õhku. Ta tõstis käed üles. Ta komistas ja kukkus pingilt külili maha. Valu tantsiskles mööda tema õlga ja üle ta selja. Ta keeras end näoli põrandale ja proovis tõusta põlvili.

“On ebatavaline näha üht meie seast siin palees,” ütles android madala rahuliku häälega. “Olete Te siin läbi rääkimas?”

Võideldes kihuga jooksma pista, lükkas ta end põlvedele ning jälgis alusele kinnitatud eset. Ta oli rõõmus, et oli sellelt käed ja jalad eemaldanud. “Sa räägid vana kuningriigi keelt?” Keel oli arhailine, kuid vanavara austajad mõistsid seda. Selles keeles ka kaubitseti.

Pea pöördus ning uudistas tuba, samal ajal kui tema ennast kogus. Ta tõusis. Kui selle silmad taas temani jõudsid, tundis ta jälle seda kummalist hirmu, mis ta kukkuma oli pannud. Kuidas saavad masinal olla säärased silmad?

“Olete Te siin inimesi abistamas? Olete te Kuningriigi saadik?”

“Kuningriiki pole siin planeedil olnud juba mitu sajandit ja inimesi ma ei teeni, ka neid pole siin enam.” Ta hingas sügavalt, et end maha rahustada. “Mida sa oled teinud, Dravid?” ütles ta iseendale, kartes androidile läheneda. 

Silmad uurisid teda hoolikalt. “Siis oled sa subjekt. Mida sa palees teed?” See vaatas oma käte poole.

“Me pole palees.”

“Ilmselgelt.”

Ta soovis, et oleks võtnud aega aruteluks valmistumiseks. “Sa oled kaua aega olnud mitteaktiivne. Väga palju on muutunud.” Ta astus masina ette ja vaatas, kuidas see lõua allapoole kallutas, et teda paremini näha. “Mis on sinu eesmärk? Mis lahingust sa osa võtsid?”

“Nõuan kaitset Sõjaartikli sektsiooni 1238 all, artikkel 90, paragrahv 13C.” Silmad sulgusid korraks ning kui need taas avanesid, paistis neist mure. “Ma tajun, et minu sisemusse on tungitud ja mu andmekaardiga on midagi väga valesti. Kas sa oled proovinud minust andmeid välja kangutada?” Hääl kõlas vihaselt.

“Olen sind parandanud.” Ta tõstis käe üles ja sirutas kõik oma seitse küünt välja. “ Ma leidsin su vanalt lahinguväljalt, üleni tükkideks.”

“Näen, et mu jäsemed on lahti ühendatud. Kui sa mind parandad, millal sa need taasühendad?” Suu liikumist jälgides mõtles ta, kas seda liigagi täpselt inimsuu järgi poldud loodud.

“Palun väga, ühendan su jalad ja käed peatselt, pidin olema kindel, et su õigesti ühendasin. Parandasin su voolusüsteemi ja lõin sinu jaoks uue andmekaardi.” Android liigutas pead ette ja taha. Kummalisel kombel paistis selle metalne otsaesine kortsu tõmbuvat. “Ma pean sult küsima, mis aastat sa mäletad? Mis aasta, sa arvad, praegu on?”

Silmad kitsenesid veidi, kuid pea noogutas küsimusega nõustudes. “Mul ei ole bioloogilist nahka ümber, “ kortsutas see kulmu. “Kui veider. Ka see on murettekitav.”

“Mina olen Dravid,” ütles ta mõtiskledes, kuidas seda uut maailma selgitada. “Mis aastat sa mäletad?”

“Täna on 3543, terminuse viieteistkümnes paistmine, Dravid.”

“Sa olid kaua aega maa all, mu sõber.” Ta proovis arvutada, kui kaua täpselt. “Täna on 4026, alles kolmas terminus, kuid me ei kutsu seda enam terminuseks, kuna juba pea kakssada aastat pole keegi seda külastanud.”

“Palun ühenda mu jäsemed.” See oli viisakas.

“Mis on sinu eesmärk?”

“Ma olen kuningliku palee Rhymoldi kolmas nõunik Agreva.”

“Osalesid sa suure oru lahingus?”

Android vaatas taas kuuris ringi. “Viimane, mida mäletan, on palee. See on künkal. Mu viimane mälestus on, et koostasin palee kolmandal tasandil kokkuvõtet sel pärastlõunal toimunud rahuläbirääkimistest inimestega.

Ta ei olnud selle piirkonna kaevetöödel leidnud ainsatki märki paleest ning tema süvaresonantsskaneeringud ei olnud näidanud ei tunneleid ega maa-aluseid ruume.

“On sul relvi? On need aktiivsed?”

“Ma ei saa sellele vastata, Dravid.”

“Kas sa usud, et ma olen sind parandanud pärast seda, kui viissada aastat olid maetud olnud?”

“Tahan sinult küsida,” ütles Agreva, “mis on saanud inimrassist? Mis on saanud Maalastest?”

“Ma ei tea.” Ta teadis neist küll. “Nad olid osa iidsest ajaloost. Meie maailmade süsteemis ei ole inimesi. Kuigi ma ei ole osa süsteemide suhtlusvoost.”

“Neid ei ole, niisiis, siin?”

“Siin oleme ainult meie. Ainult meie ja mõned masinad on jäänud.”

“Olen kõik süsteemid kahjutuks teinud. Võid ohutult mu jäsemed ühendada.”

See võttis aega, kuid tal õnnestus kõik jooned panna kokku jooksma nii, et android sai end hõlpsalt liigutada. Kui ta selle raamist välja päästis, komberdas ta paar sammu enne kui tasakaalu leidis. Nagu laps, kes esmakordselt oma käsi näeb, painutas ta oma näo ees sõrmi, jälgides detailselt iga peent liigutust. Siis korraga ta teadis, mis oli Agreva, ja et ta oli sellele andnud vabaduse.

“Kuidas sa end tunned?”

“Tunnen?” ütles Agreva, endiselt sügavat huvi tundes oma peopesa sulgumise ja avanemise vastu.

“Ma pean silmas, et kas kõik süsteemid...”

“Ma tean, mida sa silmas pead, Dravid. Ma tunnen end, justkui oleksin väga pikka aega maganud ja kõik ei toimi enam nii, nagu ma mäletan.” See vaatas tööpingile.” “Minu jaoks ei ole aega möödunud, kuigi ilmselgelt aeg siiski möödus.”

Androidist eemale liikudes istus ta oma laua taha. “Mis aastat sa ütlesidki end mäletavat?”

“Ma ei mäleta, ma tean kahtlemata.”

Võib-olla, mõtles ta, ta eksis ja siiski on lootust kasumit teenida. “Mis aastat sa kindla peale tead?”

“3543.”

Ta sisestas numbrid otsingukuvale ja ootas. Ekraan näitas mõnd viidet paleedele. Ei midagi täielikku. Pealiskaudselt mainiti vaid suurt sõda. Ta pöördus Agreva poole, kes oli lõpetanud kuuri läbiotsimise ja töötas millegi kallal oma rinnasüvendis. Töölaual oli esipaneel. Ta polnud selle ühenduskohti isegi tähele pannud, kui masinat kokku pani.

“Mis oli selle palee nimi?”

Charaigue.”

Ta klikkis selle oma üldotsinguseadmesse, et see koheselt kõiki kuupe skaneeriks. “Kas on midagi, mida sa selle piirkonna koha mäletad..või, õigemini, tead?”

“Paleelt avanes vaade rohelisele viljapuuväljale ja selgeil päevil, kui lahing oli rahulikum, võis ülemiselt korruselt näha Rancor City kuma.”

Ta lisas otsingule Rancori, mis oli talle tundmatu nimi. Laadides kuupi kuubi järel, mõtiskles ta süngelt kaotatud rahahunniku üle, kaotatud tuleviku üle, millest oli viimased paar nädalat unistanud. Ta teadis, et peab selle küsimuse esitama. Seadus nägi seda ette.

“Agreva,” ütles ta pehmelt, “kes oli sinu ema?”

Vaikus hõljus õhus nagu seal lendlevad tolmutuustid. Ta kuulis pisikeste kivide tantsu, kui tuul need tema kuuri raudsete seinte pihta lennutas, ning arvas koguni, et kuuleb Agreva mõtlemist.

"Syron.”

Agreva oli andnud nime ja sellest piisas. See oleks võinud olla ükskõik mis, kuid kui see oleks vastanud, et tal ei ole ema, oleks olnud kindel, et tegemist ei olnud tõelise AI-ga. See android oli vaba tahtega AI, mis oli sarnasem talle endale kui masinale. Kuna see oli vabatahteline, ei olnud tal oma leiu üle mingit õigust, kui too just ei nõustu mingit tüüpi leiutasuga, ning kuna see oli vanemast vanem, oli tõenäosus selleks üsna väike.

“Sa tunned siis Kuningriigi seadusi?” ütles Agreva.

“Ja sul ei ole mingit võimalust mulle kompensatsiooni maksta?”

“Mul on Rancoris vara...”

“Rancorit ei ole enam.”

Android paistis selle üle pikka aega mõtlevat. “Seega oleme mõlemad üsna keerulises positsioonis.”

“Andmeluger piiksatas. Kõik, mida android oli maininud, oli kadunud. Kas oli võimalik, et kahekümne tuhande ruutkilomeetrine Tuleorg oli kõik, mis hiiglaslikust kraatrist järele oli jäänud? Ta uuris andmeid, pilte ja luges koguni tõlkemasina abil neid saatvat teksti. Kogu teave viitas asjaolule, et viissada aastat tagasi ei olnud seal ühtki suurt orgu.

“Ma ei tea, mida teha,” ütles Agreva kükitades.

“Käimas ei ole ühtki sõda, kus saaksid võidelda, seega pead omale lihtsalt mingi teise tegevuse leidma.” Ta käis silmadega üle veel rohkemate piltide, kuid miski ei paistnud tuttav. “Kas sa oskad antiigiostjatega läbirääkimisi pidada?

“Ma ei usu.” Agreva tõmbas käega üle tolmuse põranda. Metall krigises vastu tsementi.

“Ma võin ennast kustutada ja sa võid mu kesta vanarauaks müüa.” Agreva pööras näo eemale justkui mõtiskledes. “Minu jaoks ei ole siin midagi, eks ole?”

“Ära sa mõtlegi,” nähvas ta üles hüpates. “Ma alles panin su kokku ja pealegi ei taha ma su surma oma  südametunnistusele?”

Agreva tõusis. “Ma võin oma keskmeelesüsteemi üle kuumendada. See on valus. Ma ei näe siinolemisel mõtet, kui siin pole millegi eest võidelda.”

“Sa usud seega, et sõda on läbi?” Kui see sureks, võiks ta siiski kätte saada unistatud varanduse.

“Ei, ma ei tunne sind, miks ma peaksin sind uskuma, kui kõik mu meeled räägiksid vastupidisest?” Androidi silmad olid kurvad, veel üks selle hirmutav omadus. “Ma skaneerisin läbi militaar- ja tsiviilvõrgustikud, otsisin Kuningriigi turvaliine. Peaaegu midagi ei ole alles ning praegused andmed on märgistatud selle aastanumbriga, mille sa mulle teatasid.”

“Sa oled siiski väärtuslik, kas tead.”

“Millena? Mida ma saaksin teha?”

“Sa oled elav vanavara. Teised tuleksid hea meelega sind vaatama, et sinuga vestelda teise kuningriigi aegadest. Meie ajalooteadmised sellest ajastust on väga vähesed ja võin lubada, et ükski salvestus ei pääse lähedalegi sellele, mida kõike sina tead.”

“See ei sobi. Ma olen kõrge ametnik ja tean paljusid saladusi, mida on keelatud jagada...”

“Agreva, maailmast, mida sa teadsid, et ole juba viissada aastat ainsatki jälge. Ükski sinu saladus ei loe enam, kuna sina oled ainus, kes nende tähendust teab.” Ta aitas androidil ellu jääda, lootes, et see talle hiljem suuremat kasu toob. Ta vaatas oma voodit, selle kõvadust. Ta ütles hüvasti pehmusele ja mugavusele. Ta jättis hüvasti puhta vee maitsega oma suus.

Agreva sulges silmad ja hakkas oma kandadel edasi-tagasi kiikuma. Tema käed langesid külgedele ning õhku paiskus kõrbelõhna.

Ta haaras kuubi ja viskas sellega androidi, tabades seda otse keset nägu. Silmad avanesid, just kui ta oli valmis teist viskama.

“Ei,” ütles ta.

“Ma ei saa jääda. Kõik, mis ma olin, on läinud, kõik, mida lootsin saavutada, on kadunud ja võimatu, Dravid.”

“Ma aitan sind.” Ta ei teadnud küll, kuidas, kuid pidi midagi siiski tegema. “Ma õpetan sulle uusi asju. Ma õpetan sind minuga töötama.” See oli parim, mida ta suutis pakkuda.  

Agreva oli liikumatu, silmad vaatamas kusagile nähtamatusse kaugusesse.  Ta paistis ohkavat ja tema õlad tõusid ja langesid vaikselt hingamise rütmist. See on väga hea android, mõtles ta, proovides mõista kadunud tehnoloogiat, mis oli selle imelise masina, mehhaanilise eluvormi loonud.

“Ma pean mõtlema,” ütles Agreva, suu sõnadega ühes rütmis liikumas. “Olen sõjaväetreeninguga ja disainitud olema täielikult inimesega ühilduv, kuna olin üks peamisi rahuläbirääkijaid.”

Ta tõstis käe. “Ma kandsin koguni inimnahka, et nende sekka rohkem sobituda. Mind loodi peamiseks vahendajaks meie rasside vahel.”

“Praegu on rahu.”

Android vaatas ruumis ringi, justkui oleks alles nüüd mõistnud, kus viibib. “Palju sellest, mida näen, on minu jaoks uus.”

 “Võin sulle kinnitada, et kõik mu kodus on vanavara...” ta peatus, mõistes, mida räägib. Agreva oli kindla peale kõige vanem ese ruumis, seega selle jaoks on kõik siin moodne, või noh, üheaegselt moodne ja kõdunev.

“Sa kogud seda?”

“Mitte roboteid, aga muid asju, näiteks miinikesti, metalle, ja müün need teistele kogujatele, et endale lubada puhast vett ja toitu...” ta kõhkles, teadmata, kas peaks edasi rääkima. “Kas tead, ma lootsin, et saan su maha müüa ja lasta omaenda kaev läbi kivi puurida, et vett saada. Mul on vana pump ja ma ei saa vee jaoks kilomeetrisügavust augu kaevata.”

“Sa mõtlesid ümber?”

“Sina panid mu ümber mõtlema. Ma ei suutnud panna vastu kiusatusele näha, kas suudan su tööle panna ja kui olin eesmärgi täitnud...”

“Avastasid, et olen mõtlemisvõimeline.”

“Seaduse järgi oled sa elus.”

Agreva kõneles. “Ja sa ei luba mul surra, Dravid. Miks?”

“Ega ma õieti isegi mõista.” Ta vaatas oma tühjenevate veepaakide poole. “Ma poleks suutnud endaga edasi elada.”

“Sa oled tõesti väga erinev Kuningriiklastest, keda mäletan ja maailmast, mida tean...või teadsin.” Agreva vaatas teda, silmad täis kummalist kaastunnet.

“Isegi need Kuningriiklased, keda ma tean, ei ole kuigi kuninglikud.”

Android liikus ukse juurde, lükkas voodi eemale ja astus õue. Ta hüppas püsti ja oli kohe selle kannul, lootes, et masin ei kavatse end õhku lasta. Agreva jälgis hetkeks maastikku, selle pea edasi-tagasi pöörlemas, justkui otsiks see midagi. See liikus kuurist eemale, astus kiiresti sada meetrit või rohkem. See lõi korraks jalaga maad ning näitas siis sõrmega alla. Selle randmetest paiskus välja kiir. Õhku lendas muda ja tolmu. Mitu minutit sadas neile kaela kive ja tolmu. Maapind urises. Maast tuli millegi ülespoole purskumise heli. Taevasse kerkis aurujuga, vali, kuum ja niiske. Agreva astus aurujoast eemale. See astus tema juurde ning hoidis temast kaitsvalt kinni. Maapinnast plahvatas välja vesi. Ta oli korraga ülekallatud justkui märja hooaja vihmast.

“Joo, Dravid.”

Ta vajus põlvili ning kühveldas peoga vett lompidest suhu. Vesi ja selle värskus olid parimad, mida ta eales maitsnud oli. Ta vaatas üles roboti poole ja naeratas.

“Ma võiksin kaevusid kaevata,” ütles Agreva.

 

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0715)