Triin: "Vali, kas enesetutvustuse kirjutad ise või kirjutame meie. Ei pea pikk olema üldse, ausalt."

Ander: "Triin, ma arvan, et toimetus võiks selle enesetutvustuse mulle ise kirjutada. Aga kui te seda teete, siis ärge seal mainige seda, et ma alles eelmine aasta hakkasin teadlikult ulmet lugema. Et olen nii kohalikus kui ka välismaises ulmes alles poolsüütu ja otsin oma kohta kirjandusmaastikul. Ärge seda kah kirjutage, et mitteulmelise osa oma elust veedan ma arvutite ja igasugu muude tehnikavidinate taga ning kõige ulmelisem asi, mida oma töö juures olen kogenud, on kineskoobiga televiisor, mis ennast automaatselt välja lülitas, kui inimene lähenes talle üle kahe meetri ja kui inimene taganes, lülitas ennast uuesti sisse. Aga igasugust muud asja võib minu kohta kirjutada. Ahjaa, äkki saaks kuidagi mainida ka seda, et selles Reaktoris on minult uus lugu...?"

Triin: "Eee... OK, me sellest siis ei kirjuta, lugu, jah, muidugi... Oot, see on nüüd tutvustus või siirad juhtnöörid?"

Ander: "..."

Triin: "..."

Ander: "See ongi tutvustus. Ma püüdsin nalja teha, vaata."

Triin: "... jah, OK, ee, ma lihtsalt mängisin nalja kaasa muidugi, ma sain aru küll. OK, selge. Millist pilti ma sinust kasutada võin?"

Ander: "Võid sinna panna igas poosis neid mõtlevaid ja juurdlevaid ahve."

Triin: " ...Eks ma siis otsin midagi."

 Skarp tundis, et see pilt heliseb tema hinges kuidagi eriliselt vastu.

1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?

Hetkel on pooleli päris mitu raamatut ning terve hunnik ootab oma järge. Ma ei ole eriti kiire lugeja, kui just piitsa või präänikuga ei sunnita. Niimoodi tiksub mul juba paar kuud Maniakkide Tänava "Mehitamata inimesed" kusagil poole peal, vene ulmeantoloogia "Diogenese latern" ootab kurbade silmadega ennast taasavama ning nii mõnigi raamat on saanud minult esialgu vaid hindav-kaalutleva esimese peatüki õiguse. Kui sobib, küll siis hiljem loen edasi.

Piitsa ja präänikuga meelitati mind lugema Bacigalupi ja Buckelli "Takerdunud maa" kogumikku. Sellega ma hetkel aktiivselt tegelengi ja tuleb tõdeda, et siin poleks olnud nii radikaalseid meetmeid tarvis. Oleks võinud lihtsalt öelda, et on hea raamat. Ausõna.

Mis liikuvaid pilte puudutab, siis mingi hetk ma avastasin, et tüüpilised komöödiad mind enam ei paelu, seetõttu hakkasin rohkem ka põnevike ja ulme poole nihkuma. Mulle on alati meeldinud seiklusfilmid, kõiksugu aardeküttide sahmerdamised ja müstika iidsete "neetud" aarete ümber. Kahju, et see seikluslikkus on väga harva ulmefilmides esindatud ja kui, siis vaid episooditi. Viimane vaadatud ulmefilm "Prospect" sisu andis lootust, et on võõrad planeedid, peidetud kalliskivid, pahalased, kes üritavad peategelaste avastusele käppa peale panna - reaalsus osutuks igavaks juraks. Paljukiidetud Alita jättis külmaks ja ükskõikseks. Võib-olla seetõttu vaatangi rohkem nö. superkangelaste filme ja sarju, sest nende puhul on täpselt teada, mida oodata, ilma suurte ootuste ja purunevate lootusteta. Küll aga tahaksin soovitada kõikidele ulmikutele filmi Overlord. Kui sa pole seda veel vaadanud, siis vaata KOHE! Minu selle alanud aasta parim filmielamus, kus kõik on perfektselt paigas - muusika, filmikunst, näitlejad, lugu kulgeb dünaamiliselt ja loogiliselt ja pinevus on algustiitritest lõpuni välja.

2. Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Minu jaoks on ühe korraliku raamatu loomiseks vaja kolme komponenti - huvitavat lugu, tegelasi, kellega oleks võimalik samastuda ning midagi, mis annab mulle lugejana midagi uut ja huvitavat. Vastavalt parasjagu valitsevale kuuseisule on need kolm komponenti siis pidevas omavahelises suhestumises - kord on oluline rohkem lugu, kord jälle vaja rohkem uusi mõtteid ja huvitavaid vaatenurki. Aga kui üks neist kolmest komponendist täielikult puudub, hakkab terve raamat minu jaoks tugevasti lonkama. Ma olen alati imetlenud neid kirjaseppi, kes suudavad jutustada lugu nii, et sinna kulgemisele vahele pikitud infokillud varasemalt juhtunu või mingi suurema plaani hoomamiseks tunduvad jube hästi integreeritud, nad oleks justkui loo orgaanilised osad, vihjates ning luues fooni, et lugeja ise rohkem juhtmekesi oma peas kokku veaks. Kahjuks on väga palju neid kirjanikke, kes leiavad, et igat asja tuleb eraldi lahti selgitada või kui mitte selgitada, siis toppida dialoogi sisse üldisest kõne kulgemisest täiesti metsapoole hälbivaid repliike. Selliseid tekste on raske lugeda ning sellised jutud jätavad amatöörliku mulje. Ma olen isegi Reaktorisse paar lugu kirjutanud aga minule on sellised eksimused esialgu lubatud, sest ma ju olengi amatöör :D

Mis mind peletab raamatust eemale? Mõttetud stseenid ja mõttetuna tunduvad vahelepõiked, mis loo olemust ei muuda ei paremaks ega halvemaks. Näiteks kuidas suudab üks kirjanik peaaegu perfektselt edastada kahe inimese teineteiseleidmist, vihjates sellele väheste sõnade, teineteisele heidetud pilkude ja vihjamisi öeldud repliikide läbi, sealsamas kõrval aga teine kirjanik võtta sedasama asja kui puht-tehnilist paratamatust, mehaanilist toimingut, mida peab kirjeldama võimalikult koolipoisilikult ja nilbelt. Kui ma tahaks sitta kirjandust ja koolipoisilikke fantaasiaid, ma ostaks pornoajakirja, mitte ei otsiks neid "elamusi" raamatust, mis justkui ulme alla liigitub.

Aga maailm ilma lunastuseta on kurb koht. Isegi ulmemaailmas. See on ka üks põhjustest, miks mulle ei meeldi eriti (tüüpiline) õuduskirjandus ja grimdark fantaasia. Mis on see, mis paneks mind peategelastele kaasa tundma, nendega nende seikluseid jagama, kui ma tean juba ette, et kogu see edasine võimlemine on laiemas plaanis mõttetu. Mulle meeldib Tolkienilik kõrgfantaasia, kus on selgelt välja joonistuvad poolused, mille vahel kirjeldatakse halltoone, mis lisavad hea ja halva võitlusele dünaamilisust ja realismi. Ma usun, et inimestel jääb tänapäeval väheks headusest ja lootusest. Kui ma tahaks halbu väljavaateid, ma ei loeks grimdarki, kui samaväärse "elamuse" saan ma kätte politseiuudiste ja Riigikogu infotunni sümbioosist. Olen tihti mõelnud, miks kunagised hoiatava sisuga muinaslood muundusid läbi aja lastepärasemaks ja lootusrikkusest pakatavaiks? Miks metsikute huntide poolt ära söödud Punamütsike mingist hetkest alates sai jahimehe poolt päästetuks? Miks Anderseni merineitsi muundati võluprintsessiks? Ma usun, et oma südames ihkab igaüks meist seda muinasjutulist lihtsust oma ellu - headus on ilmas ja kurjus on ilmas aga lõpuks ikkagi head võidavad. Võiks ju!

3. Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... )ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.

"Kääbik"

Raamat, mis on peaaegu kahes eksemplaris kapsaks loetud. Mõnus lugu, lahedad kangelased, on nii nalja kui kurbust ja kirjaniku suurepärane oskus muuta kurbus millekski, mis on kangelaslikkuse ja edasiliikumise rõõmu sümbioos.

"Sauruste park"

Raamat, mille olen suutnud ühes eksemplaris kapsaks lugeda. Mõnus ja seikluslik tehnopõnevik, mille lugemiselamus oli kordades parem filmielamusest.

"Plutoonia"

Kunagi noorena sai loetud järjest sarnase temaatikaga raamatuid ja nendest jäi Plutoonia kõige parema mälestusega meelde. Teised raamatud valikus olid Verne'i "Teekond maakera südamesse", Doyle'i "Kadunud maailm" ning Burroughs'i "Tarzan Pellucidaris"

Piltide autor on Riho Välk, sest kuigi peatoimetaja oli ka kohal, suutis ta teha ainult koledaid ja fookusest väljas pilte.

Peeter Helme esitleb 8. märtsil kell 17 Tartu Kaubamaja Apollos romaani „Haakrist ja ajarelv“.  Autoriga vestleb esitlusel ulmekirjanik Veiko Belials.

Esitlusel on raamatut Apollo Klubi liikmena võimalik soetada 10% soodsamalt. Kohtumiseni!

Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival tutvustab esimest korda Eestis põhjalikumalt Vene teaduslik-fantastiliste animafilmide režissööri Vladimir Tarassovi loomingut.

Tänavu 80-aastaseks saanud vanameistri käe all valmis 1970.–1980. aastatel hulk linateoseid, mis käsitlesid kosmoseteema kaudu inimese hingeelulisi küsimusi, ühise keele leidmist, inimeseks olemist kõige laiemas mõttes. Tema filmist „Tagasitulek” pärit lause „Ärgake, kosmonaut!” on üks tuntumaid filmitsitaate, mida kasutatakse siiani kõige erinevamates mõtteseostes. Film „Kontakt” sai aga nõnda populaarseks, et selle muusikalist tunnusviisi – Nino Rota kirjutatud „Ristiisa” meloodiat – hakati 1980ndatel Leningradis kasutama diskoõhtutel: kui noormees tahtis tütarlapsega tutvuda, vilistas ta seda ja kui neiu oli nõus, vilistas ta vastu.

Ulmeekspert Jüri Kallase sõnul oli Tarassov kõige järjekindlamaid ulme viljelejaid nõukogude animatsioonis. „Tema filme «Kontakt» ja «Mäekuru» näidatakse Venemaa suurtes telekanalites tänaseni keskeltläbi kaks korda aastas. Uuemal ajal on Tarassov tegutsenud peamiselt õppejõuna Venemaal, kuid ka Iraanis ja Indias, viimases võib teda lugeda suisa kohaliku animatsiooni üheks rajajaks,” ütles ta.

Haapsalus jõuab ekraanile neli Tarassovi filmi: “Marss edasi, aeg!” (1977), „Kontakt” (1978), „Tagasitulek” (1980), ja „Mäekuru” (1988), mis kõik kuuluvad tema tuntumate sekka. Võimalik, et festivali külastab ka eakas maestro ise.

Lisaks jõuab HÕFFil ekraanile Eesti esimene natsizombifilm „Reich of the Dead". 30-minutilises lühimängufilmis võitlevad kaheksa eriülesandega eliitsõdurit II maailmasõja ajal natside välja töötatud ja 70 aastat hiljem ootamatult valla pääsenud viirusega, mille eesmärk on äratada ellu sõjas hukkunud saksa sõdurid ja luua neist elavate surnute superarmee. „Lubame Eesti esimest B-kategooria exploitation-zombifilmi ja loodetavasti ka naeru,” ütles filmi režissöör ja stsenarist Julius Kits, kes koos kaasstsenaristi ja produtsendi Harly Kirspuuga on tuntud Imelike Filmide Festivali ehk IFFi korraldajana. Nulleelarveline linateos on valminud õhinapõhiselt peamiselt sõprade ja tuttavate abiga. Loe lähemalt www.hoff.ee.

Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival leiab tänavu aset 25.–28. aprillini.

Festivali pääsmeid saab osta SIIT