Mulle meeldib hirmsasti igasugu edetabeleid koostada ja mõelda, et teistele meeldib neid lugeda. Siin on üks ja võimalik, et see ei jää viimaseks. Ulmemäruliks antud nimekirja kontekstis pean actionirohkeid lääne science fiction-filme, mis ei ole superkangelase- ega hiidkoletisefilmid, ega fantasy-sse kalduvad kosmoseooperid nagu Star Wars, ega animatsioonid. Ma ei pea välistatud kategooriaid alaväärtuslikeks, vaid pigem väärivad need omaette käsitlust, mille ma jätan endast targemate inimeste hooleks. Märulid aga on minu niiöelda eriala, ja neist ma kirjutan. Et mitte pikemalt möliseda, siis siin on nimekiri filme, millest enamikke Te ilmselt näinud olete.



10. Matrix (1999)

Epohhiloov ja mis kõik veel, aga jääb kümnendale kohale. Esiteks ei suuda ma Matrixi visuaalsesse kultuuri kuidagi sisse elada. Jah, see on kahtlemata stiilne, aga jääb mulle kaugeks. Madinad ja toona uudne bullet-time olid muidugi ägedad ja kui mitte liiga pingsalt halba graafikat otsida, võib neid isegi tänapäeval vaadata, aga efektid on siiski aegunud, mis on märulifilmi puhul halb. See-eest ei saa midagi halba öelda tegelaste ja neid kehastavate näitlejate kohta ja kui kasutada aegunud idioomi, siis mitmetega neist läheks heameelega luurele. Neoga võibolla mitte - liiga pussy - aga Morpheuse või agent Smithiga küll.

 

9. Blade Runner 2049 (2017)

Esimene Blade Runner polnud märul, aga järge võib selleks pidada küll. Filmiajaloos on mitmeid näiteid järgedest, mis actioniga ära labastatakse, aga Blade Runner 2049 ei ole seda, vaid on minu arvates veidi tuimast originaalist isegi parem (ja ei jää mitte viimaseks sääraseks näiteks siin nimekirjas). See on säilitanud algteose atmosfääri, mis oli tolle peamine müügiartikkel, ja mitmes vallas lausa edasi arenenud. Aastakümneid hiljem klassikale järgede väntamine ei ole ALATI halb!

 

8. The Road Warrior (1981)

Kui esimene Mad Max oli igav ja kolmas oli liiga üle võlli, siis vahepealne tabas täpselt naelapea pihta, mis tähendab, et nii märulit, postapokalüptilisust kui puhast jaburust oli parajal määral. Vaatasin seda hiljaaegu ja ei suutnud imestada, kuidas nii sürr film võib nii hästi töötada. Pahalaste kamp on küll üks värvikamaid, mida minu silmad näinud (Vernon Wells on igas filmis vaimustavalt totter!), ja pahalaste lihtsõdureid kutsutakse smegmahulludeks. Kui keegi hüüaks mulle, et smegmahullud tulevad, siis ma ei jääks arutlema, kuidas kurat smegmahullüldse sõna on, vaid kulutaks oma viimase kütuse ja kuulid ära, et põgenema saada!

 

 

7. Outlander (2008)

Ehk vähimtuntud teos minu tabelis. Predator kohtub 13. sõdalase või Beowulfiga. Inimene kusagil kosmoses asetsevast arenenud ühiskonnast kukub viikingiaegsele Maale ja toob sinna kogemata kaasa ka võimsa poolintelligentse tulnuka. Iseenesestmõistetavalt peab ta olukorra likvideerima, ja selle käigus ka kohaliku printsessi südame võitma. Mõeldud-tehtud. Peaosas Jim Caviziel, üks mu lemmikuid, ja märkimisväärne on ka kaht vasarat viibutava Gunnari osa täitev Ron Perlman, kellega lihtsalt ei saa ükski režissöör mööda panna. Outlander on sedasorti film, mille puhul sa lihtsalt pead imetlema julgust teha midagi niivõrd pealtnäha totrat ja B-filmilikku - ja teha seda hästi!

 

6. Starship Troopers (1997)

Minuteada on publik siiani kahevahel, kas see on militarismi ülistamine või kriitika, aga kahtlemata on see hea film. Raamatut lugesin ma ammu ja see ei meeldinud mulle ja ma ei mäleta, kuidas film sellega suhestus. Aga see polegi oluline. Tähtis on, et tulevikusõjas on võetud aluseks märulifilmidest tuttav lahingutaktika ja see töötab okei, see ei tööta, aga sellegipoolest jäävad inimesed võitluses tulnukatega lõpuks peale. Mulle meeldib, et siin on mitu head näitlejat, kes esitavad ainult mõned üksikud laused, ja ometi on nende mõju ja kohalolu kogu filmi vältel tunda, isegi kui enamus ekraaniajast kulub suhteliselt nõrgale peategelasele. Aga tulistab ta hästi ja ega see polegi parimate peaosatäitjate nimistu.

 

5. Stargate (1994)

Kadunud Roger Ebert võis seda põlata, aga mina mitte - see on minu armastatud 80s action-kino viimane hingetõmme. Ehkki aasta oli hiline, oli enamus žanri elemente veel elus. Muidugi pani see aluse oivalisele telesarjale, aga see pole peamine - Stargate toimib ka eraldiseisva filmina. Kurt Russell läheb läbi portaali teise maailma, mis pole Ameerika, ja sinna juhtuvad ka mingid õlised tüübid, kes kannavad vaaraode aegadest muutumatuna püsinud ilgelt lahedaid riideid, ainult et neil on energiarelvad ja siis nad tulistavad üksteist ja mängib dramaatiline muusika ja oi pekki! Enamvähem Rambo III, ainult et teisel planeedil ja parem.

 

 

Siia tõmbame mõttelise joone, kuna neli järelejäänud filmi on eelnevatest pika puuga ees ja tegelikult oleks võinud selle neliku täiesti suvaliselt järjestada ja ikka tulemusega rahule jääda.

 

4. Predator (1987)

Tõupuhta 80s actioni lipulaev võib olla Commando, aga seal pole ulmet, niisiis räägime paremuselt teisest ehk Predator”’ist. Kümned õlitatud musklimehed teistes filmides elasid ja surid, et Predator saaks olemas olla. Kari hambuni relvastatud California kubernere ja kulturiste, kes ei ole kindlasti mitte geid, lähevad vihmametsa, imetlevad üksteise lihakehi, saadavad one-linerite saatel sittakanti hispaania keelt kõnelevaid vähem musklis inimesi teise ilma, ning ainult kosmosetulnukas (kes pidi algselt olema Van Damme) suudab neid peatada. Või noh, peaaegu suudab. Ma usun, et vaene Kiskja ei suutnud ka seda macho bullshiti uskuda, enne kui oli liiga hilja. Kui jutt käib märulitest, siis lõpus on alati ainult Arnold, aamen.

 

3. Aliens (1986)

Põhimõtteliselt ei tekitaks mulle mingeid süümepiinu koostada kõigi aegade parimate filmide edetabel ja panna see seal esimeseks. See ei ole mu absoluutne lemmikfilm - see au kuulub igavesti ühele teisele linateosele (küsige minult selle kohta, ma võin rääkida!) - aga see on absoluutselt veatu film. Kõik siin on vastupandamatult oivaline - see on otsast lõpuni põnev, õudne (jah, mitte nii õudne kui esimene Alien, aga too on hoopis teistsugune film ka), parimate CGI-eelsete efektidega ja fantastilise näitlejatekaadriga (Bill Paxton, Lance Henriksen jne.). Te kuulsite seda siin esimesena Aliens on maailma parim film aga mitte parim ulmemärul.

 

2. Fury Road (2015)

See on võibolla isegi Commando”’st tõelisem märul, sest siin ei toimu sisuliselt mitte midagi peale märuli. Vahepeal räägitakse juttu või tehakse midagi muud ka, aga see on ainult selleks, et kangelased saaksid relvi laadida ja vaatajad hinge tõmmata. Ja hingetõmbeaega on vaja, kuna kogu film on üks pikk tagaajamine. No okei, tagaajamine lõpeb kahe kolmandiku peal, aga siis ajavad nad taga vastassuunas. Neil oli kasutada kogu postapokalüptiline maailm, aga nad kihutasid sellise pasaga, et see sai otsa. See on lihtsalt nii äkšn. Ahjah, mingid tüübid väidavad, et see pole õige Mad Max, kuna Max pole peategelane ega Mel Gibson, ja nad olid vanasse Maxi nii kiindunud, et hui te olite. Max on alati olnud ühemõõtmeline tegelaskuju ja see, et ta siin filmis peaosalise kohalt minema puksiti, oli ootamatu, ent õnnestunud võte. Mis muide töötas. Minu lemmikstseen on, kus Max ütleb, et oodake, ma lähen ajan Bullet Farmeriga asja joonde ja ta tuleb tagasi, asi joonde aetud. Meile ei näidata, mis juhtus, ja see on suurepärane. Parim stseen märulifilmis ei sisalda mitte mingit märulit. Geniaalne!

 

 

1. Terminator 2 (1991)

Ma ju ütlesin, et lõpus saab olla ainult Arnold ja T-800 on roll, mida ta sündis mängima. Minu isiklik lemmik siin tabelis võib olla Aliens, aga parim ulmemärul ja ilmselt esimene film, mis inimestele selle sõnaga seoses pähe kargab ei saa olla miski muu. See oli oma aja kõige suuremaeelarvelisem film, ja on näha, kuhu see raha läks. Mis puutub arvutiga loodud eriefektidesse, siis minu poolest olekski võidud 1991. aastasse jääda, kuna toona olid ka praktilised efektid enam-vähem oma kõrgeimal tasemel, ja need täiendasid teineteist. Ma ei pane seda filmi tabelis esikohale muidugi ainult efektide pärast, sest see on ka kõigis teistes olulistes kategooriates tipptasemel film. Te olete kõik seda näinud ja mõned isegi paar aastat tagasi 3D-s, kus see absoluutselt ületas veerand sajandit uuemaid filme. See on lihtsalt nii hea. Ainult nooruke Edward Furlong võib olla kohati tüütu, aga kaugeltki mitte kõige tüütum lapstegelane filmide ajaloos.

 

 

Rohkem või vähem napilt jäid välja:

Death Race 2000 (1975)

Escape from New York (1981)

Robocop (1987)

Serenity (2005)

Dredd (2012)

Riddick (2013)

Edge of Tomorrow (2014)

War for the Planet of the Apes (2017)

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1050)