Kuud pole vennad, regulaarselt ilmuval ajakirjal kindlasti...

... et kui ma jaanuari juttudega kohe üldse rahul polnud, siis veebruari omadega on pigem vastupidi.


 

Olgu, jaanuaris oli mul tervis kehv ja võib-olla see jättis oma jälje, aga ma pole tükk aega Reaktori jutte lugenud taolise mõnu ja hooga, kui seekord.


Joel Jans – Parempööre

Kirjanik, keda varem teati kui J. J. Metsavana, on oma veebruarikuu jutus mananud lugeja ette mõnusalt detailse ja samas fragmentaarse maailma, kus kohtuvad aur ja õudus ning esineb vihjeid autori jaoks olulistele teostele.

Algus häälestas küll mingile enam kui sajandivanusele tondijutule, aga õnneks ei lubanud autor mul kaua taolist eksiarvamust kannatada, tekst pööras kiirelt huvitavamaks, sai kiirust ja hoogu ning kahjuks sai ka ehk liigkiirelt otsa.

Jutt «Parempööre» mõjus otsekui mingi pika sarja täienduseks kirjutatud lühilugu. Noh, teate küll, kuidas suures ilmas on, et kuulus autor on kirjutanud mingi romaanitriloogia ja siis pannakse kokku miskit antoloogiat ja lunitakse kuulsalt autorilt kah mingit teksti. Eks kuulus autor teebki, võttes tavaliselt oma kuulsate romaanide maailma ja kirjutab sinna jutu näol ühe väikese episoodi juurde. Ainult, et Joel Jansil neid romaane pole, ongi vaid see väike episood.

Hea episood ja äge maailm, mis võiks vabalt mõne teksti veel külge saada.

Kui midagi ette heita, siis vast seda, et tekstil on teatav kiirustamise maik...

9/10


Andres Mesikepp – Langevas joones tõusvate tähtede poole

Peaaegu debüüt, autor ütles küll, et pole debüüt, aga ma tõesti ei mäleta, kas ma talt midagi ilukirjanduslikku varem lugenud olen...

Jutt hakkas kuidagi mõnusalt peale ja läks veel mõnusamalt edasi. Suur kiitus tekstile, kus dialoogi pole. Selline meelolukas tekst, pigem pilt. Positiivne, et autorit on inspireerinud pisut teised asjad, kui kohalikus ulmes tavaks. Miinuseks, et kui lõpupoole seletama hakati, siis enam nii hea polnud – ei, mitte halb, aga mitte ka enam nii hea.

Täitsa huvitav, et kas Andres Mesikepp lähiajal veel mõne jutu kirjutab-avaldab ning kui ta seda teeb, siis milline see oleks?

8/10


Mihkel Vaher – Punase välja aare

Seekord tõesti debüüt, millele tegi ehk pisikese karuteene asukoht kahe tugeva jutu sabas, aga ainult õige pisikese karuteene...

Jutu plussid on huvitav maailm ja see, et autor seletab mõnusalt vähe, kas tegi ta seda teadlikult või mitte, aga nii on hea.

Jutu miinusteks, aga see, et autor ei suutnud teinekord päris selgelt kõike lugejani tuua, pluss õe-venna nimed, mis minul pidalt segadust tekitasid.

Kusagile plussi ja miinuse vahele jääb toimuv ehk lugu ise. Tänu värvikale maailmale on lugu päris kobe, aga mõjub siiski osana millestki suuremast, ehk algab kusagilt suvaliselt kohalt ja ega õiget lõppu ka eriti pole.

Debüüdi kohta siiski päris hea ja oma hinde auga välja teeninud. Ootaks järgmist teksti.

7/10


Vaatan selle kuu hindeid ja leian, et päris hästi olen andnud. Jah, alati saab viriseda ja vigu leida, aga ma olin lugedes rahul ja nautisin ning miks ma peaks nüüd takkajärgi hakkama kiuslikult norima. Eks neid norijaid on niigi rohkem kui vaja.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0602)