Ivar Silla vanemaid luulekogusid saab luulehuviline täiesti legaalselt alla laadida SIIT, autor laeb ise tekste sinna üles.
x-x-x
eemaldasin spaatliga
ettevaatlikult liha luudelt
hallviltjas mass koorus veel roosatavatelt koigastelt
sääreluudega tagusin vastu Hamleti vammust
mis kobises kui tige pungsilm prill-lõgismadu
kas prill õgis madu
ei tea sest mind oli haaranud juba rütm
värin Strugatskid väsin ahastavad ajastu asjad
ahistavad
raske on olla jumal neile kolpahvkoonudele
Aueli ürgmutukad on rasedad ja põevad artriiti
minu omad on rõõmsamad ja laulavad sürri
suitsutan viirukit
pläkerdan mürri
kui nad ei näe siis suitsetan kanepit
Mooloki kuju ma tegin neile
sest raske on olla jumal
mõtlen järelikult olen
cogito ergo sum
sum sum sum
annab käigu ergu see sum
ajastu ahistavad asjad
Strugatskid lükkasid millenniumi (mitte AD 1999 poisinime)
liig kaugesse tulevikku
läksin ära äärelinna serva
püsti lõin
jurta vigvami tšummi püstkoja telgi
võtsin hulkuvate koerte laipadelt nahad
traageldasin kaasavõetud kapronniidiga kokku
kreeka-rooma päraseks tuunikaks
kreeka-rooma maadlust harrastan naabrilastega
kes peavad mind sõbralikuks kolliks
sest päevalehti nad ei loe
kus on kirjas
Mähe Muuga Merivälja aedlinnas märatseb mõrvar
kolbapurustajad
raske on olla jumal
kuulge Strugatskid
hakkame õige otsast peale
x-x-x
mis ma siin nüüd räägin
igasugu tundehelmikatest
kelle mahlakust kogun
vaatidesse välul ulades
ringeldes siia
või hoopis teisale
ma korjan mõne prossilaadse sarika
iga tipus on mailase nupp
kohe sinine õieke mu kareroosal nahal ärkab
sirutab end viide suunda kroonit lehed
ja näikse rõõmus olevat
kogun seda mahlakust
tsistern tsisterni järel
täitub ja vurab linna
ka linnarahvas tahab puhata
mõned naftastes tunkedes töölised
avavad kriuksudes tsisternikraanid
ja lasevad kelmikad helmikad
purustatud mailaste
ja põdrakondipuruga
rentsleisse voolata
ärkavad inimesed
või kes iganes nad ka pole
hõõruvad imestunult silmi
tänavatest on saanud põlluvaheteed
ja inimestest mutukad rukkipeades
x-x-x
hüpertermilised
asotsiaalid
on täna Rahvusraamatukogus
kookus tuhandepealine vägi
istub lakeerit laudade taga
veerib püüdlikult värsiridu
mõni haige ja haavatud pildike
kriipleb saali kohal
tundide möödudes tekib voog
tõeliselt sulneid
aiamaalõhnu
kibuvitsapõõsaid
elukibestumust
lustilist noorust
reaalseid ja sürreaalseid
pilte voogab nende avat suudest
kuvardudes lubjat laele seinte peale
nõnda lapsepläkerdiseks paberiks
muutub grandioosne paehoone
vesine ja pude
vajub kokku
räpased akvarellinired
teevad Tallinnast kakatoonirohelise
soomaastiku
Kadrioru luigega teletorni tipus
x-x-x
kaanest kaaneni
põhjani
ütles muteerunud
saurustunud
raamatukoi
ja kallas kastitäie köiteid kurku
ENTOMOLOOG PÄRAST ORANŽI SEENE TEKET
MEIE ATMOSFÄÄRSELT VIOLETSESSE TAEVA
vaha ja kumminukkude tühjast
tolmuste klaaside
purunenud mööbli
ja paari tähtsusetu
inimlaibaga poest
ma leidsin su
kui embasid
ja suudlesid tundlikult
oma roheliste tundlatega
väikest
roosat
vahtkummist tiigrit
nüüd oled sa kõige kaunim ritsikas
minu kogus
ja ainuke liikidest
kes muteerunud pole
plagistan oma ruuget nokka
silun tiivasulgi
mille alla peidan tikutopsi
ja asun sööma
kunagi Maad valitsenud
liigiesindaja laipa
mina olen vist viimane elusolend
pärast sinu tapmist
olen veel elav
HOMO ARHEOPTERÜKS
Kogust „Spermaga ja puha“
MOIRA NUTULAUL
kallan kausist kaussi verd
püüan
et ükski piisk kaotsi ei läheks
aga mu valge põll ammuilma pritsmeist paatjaspruun
iga piisk iga värin mu kätes tähendab lõppu
kellelegi humaanidest
nad arvavad et otsustan
et valin kui pikalt keegi elada saab
eks pimedatelgi on lohutust tarvis
kuid mina olen nii tahtetu ja võimetu
keegi ei näe neid pigiseid pisaraid
mis määrinud mu näo
ma olen peaaegu pime kui mutt
aga mu kõrvad kuulevad siiski
ja mu käed tunnevad siiski
mu süda
miks ometi arvatakse et mul südant polegi
seda valu mis lainetab pidevalt humaanist humaani
nii vähe on neil minuteid mil nad on rõõmsad
mõni üksik ka õnnelik
mil märkavad päikest ja kasvavat loodust
harva aimavad sinise mere piiri ja piiritust
vaid ühel korral aastas Morpheus mind aitab
tuues iselaadse une
siis
kallan kausist kaussi ma merd
ja ei pea kartma pritsmete pärast
aga ärgates mu põll
on punapruunim veelgi
Kogust „Taas kasutu“
TEGELIKULT 001
põhjakonnapojapojad mängivad
mustade luikede roos
mustade kurgede soos
lõimivad rahvamustreid
rahvusurkeid aardeid ja oode
püha on perversne silmaklapp
KUUST 004
mätaste vahel hämaruses
öine iil juba tungib peale
rabistab mulluseks muutuvaid vahtralehti
räbustab kukkuvaid
mullaga segi
maa maagiaks
maagiks
mättad on tasa
kõrgemad vähemad
eilsest vihmast niisked ja ligedad
ükski kõrs ei liigahta
kuniks kadakpoolseimas nurgas
kõige taga
kostab sahin
paekildude mulla
mulluste lehtede
niiskusega lige ja segi
kasvab mätas üles
pikkade sirgete
pruunroheliste juuste seest
sirutub armu paluv rahu pakkuv
lubihall lubisoonine
käsi
iidne
huntilus inimene
sügisõhtus ärkaks korraks
olles üks maa ja veega
ühtes õhu ning kuuga
et taas kaduda pärispimedusse
TEGELIKULT 004
loodetuulerannikul on mõned õied
külmakapis leivapurusid
kuskil on saientoloogide saiad ka
ma jalutan põõsaste keskel ja õisi ei näe
ma nuusutan kappi ja universumit
jahutooteid ei saa
võltstegelikkuses
kõik on olemas
universum kelle poole urvitada
leib ja lilled
jalutama ei pea
sirutama ei pea
kummardama ei pea ega nuuskima
räägi mulle palun veel
räägi sest kaunist reaalsusest
kus sinul pole miskit ega teistelgi
UNIVERSUM
rooman üle päikese moosine ja toores
jõuan grillkanana broilerina tuuma
on algamas magnettormid mu ajuhälbes
torm torm magnetiseeriv torm
niiskete linade vahel võitlus
kestnud kauem kui hea ja kuri
kestmist pole olemaski sestap
torm torm magnetiseeriv torm
mähkun kaunina krõbedana lihatuna
kehatuna kui üks inimmull kunagi
sulan tummana tuuma pole mind olnudki
torm torm magnetiseeriv torm
ootan teid külla seal päikese taga
sinna kuhu keegi ei näe ei aima
ei mõika keegi et elan Niburul
torm torm magnetiseerib
magneetiline torm torm
lükkan kõri ja kubeme ümber liibuva lina
väänan välja sest higi ja viskan voodile
astun akna juurde ning haaran trellidest
magnetiseeritud varvad tormis
torm torm magnetiseeriv torm
päike paistab inimesed liiguvad
ümber pelgupaikse kloostri
ilmaelu läheb edasi minutagi
torm torm magnet metalne tolm
Kogust “Pildimasin”
x-x-x
väike teetass tormab ehmunult tuppa
karjub mu peale hädaliselt
ma ei saa muud aru
kui et betoonmajad varisevad
varsti aga mõistan
kuuris puid lõhkudes
vigastas ta lusikaga kõrva
sestap kisabki
ja mu kukrusse poeb
kus ma hoian veel
palavikus mikrolaineahju
x-x-x
need kes üle jäid
olid sõrgadega hobused
nemad kraapisid kuuseokkad välja
järvepõhja mudast
üle jäid ka rohelised hiired
suurte silmade ja kõrvadega
nad sülitasid pohli
ja paiskusid ise kui raketid
selg ees vastu maltsametsa
malts rullus heinarullideks
mis on hea toit merilehmadele
mina olen näkk
kes tähekarjuse eest kuu peal
karjatab tolmumere lehmi
x-x-x
kannikeste voog
ratsutab üle Munamäe
rebib pikali torni
lööb laiali kraaksuvad kuused
ja ontlikud järved
tuleb mu juurde
tantsib
tantsib surmatantsu
ümber minu
elektrooniline võbin
läbistab triibulist ihu
ning siis algab laul
kimäärid kisendavad
lauasahtlites
korraga vaibub tants
vaibub laul
ning siis hakkab sadama
kohinal näritud konte
pealuid ja ribisid
maa muutub valgeks
elevandiluu roosa varjundiga
valgeks
