Ivar Silla vanemaid luulekogusid saab luulehuviline täiesti legaalselt alla laadida SIIT, autor laeb ise tekste sinna üles.



Kogust "Usk, lootus ja armastus"

x-x-x

eemaldasin spaatliga

ettevaatlikult liha luudelt

hallviltjas mass koorus veel roosatavatelt koigastelt

sääreluudega tagusin vastu Hamleti vammust

mis kobises kui tige pungsilm prill-lõgismadu

kas prill õgis madu

ei tea sest mind oli haaranud juba rütm

värin Strugatskid väsin ahastavad ajastu asjad

ahistavad

raske on olla jumal neile kolpahvkoonudele

Aueli ürgmutukad on rasedad ja põevad artriiti

minu omad on rõõmsamad ja laulavad sürri

suitsutan viirukit

pläkerdan mürri

kui nad ei näe siis suitsetan kanepit

Mooloki kuju ma tegin neile

sest raske on olla jumal

mõtlen järelikult olen

cogito ergo sum

sum sum sum

annab käigu ergu see sum

ajastu ahistavad asjad

Strugatskid lükkasid millenniumi (mitte AD 1999 poisinime)

liig kaugesse tulevikku

läksin ära äärelinna serva

püsti lõin

jurta vigvami tšummi püstkoja telgi

võtsin hulkuvate koerte laipadelt nahad

traageldasin kaasavõetud kapronniidiga kokku

kreeka-rooma päraseks tuunikaks

kreeka-rooma maadlust harrastan naabrilastega

kes peavad mind sõbralikuks kolliks

sest päevalehti nad ei loe

kus on kirjas

Mähe Muuga Merivälja aedlinnas märatseb mõrvar

kolbapurustajad

raske on olla jumal

kuulge Strugatskid

hakkame õige otsast peale


x-x-x

mis ma siin nüüd räägin

igasugu tundehelmikatest

                kelle mahlakust kogun

                                vaatidesse välul ulades

                                ringeldes siia

                                või hoopis teisale

                ma korjan mõne prossilaadse sarika

                iga tipus on mailase nupp

                                kohe sinine õieke mu kareroosal nahal ärkab

                                sirutab end viide suunda kroonit lehed

                                ja näikse rõõmus olevat

                kogun seda mahlakust

tsistern tsisterni järel

täitub ja vurab linna

                                                ka linnarahvas tahab puhata

mõned naftastes tunkedes töölised

avavad kriuksudes tsisternikraanid

                ja lasevad kelmikad helmikad

                purustatud mailaste

                ja põdrakondipuruga

                rentsleisse voolata

                                                ärkavad inimesed

                                                või kes iganes nad ka pole

                                                hõõruvad imestunult silmi

tänavatest on saanud põlluvaheteed

ja inimestest mutukad rukkipeades


x-x-x


hüpertermilised

asotsiaalid

on täna Rahvusraamatukogus

kookus tuhandepealine vägi

istub lakeerit laudade taga

veerib püüdlikult värsiridu

mõni haige ja haavatud pildike

kriipleb saali kohal

tundide möödudes tekib voog

tõeliselt sulneid

aiamaalõhnu

kibuvitsapõõsaid

elukibestumust

lustilist noorust

reaalseid ja sürreaalseid

pilte voogab nende avat suudest

kuvardudes lubjat laele seinte peale

nõnda lapsepläkerdiseks paberiks

muutub grandioosne paehoone

vesine ja pude

vajub kokku

räpased akvarellinired

teevad Tallinnast kakatoonirohelise

soomaastiku

Kadrioru luigega teletorni tipus


x-x-x

kaanest kaaneni

põhjani

ütles muteerunud

saurustunud

raamatukoi

ja kallas kastitäie köiteid kurku


ENTOMOLOOG PÄRAST ORANŽI SEENE TEKET

MEIE ATMOSFÄÄRSELT VIOLETSESSE TAEVA

vaha ja kumminukkude tühjast

tolmuste klaaside

purunenud mööbli

ja paari tähtsusetu

inimlaibaga poest

ma leidsin su

kui embasid

ja suudlesid tundlikult

oma roheliste tundlatega

väikest

roosat

vahtkummist tiigrit

nüüd oled sa kõige kaunim ritsikas

minu kogus

ja ainuke liikidest

kes muteerunud pole

plagistan oma ruuget nokka

silun tiivasulgi

mille alla peidan tikutopsi

ja asun sööma

kunagi Maad valitsenud

liigiesindaja laipa

mina olen vist viimane elusolend

pärast sinu tapmist

olen veel elav

HOMO ARHEOPTERÜKS


Kogust „Spermaga ja puha“

MOIRA NUTULAUL

kallan kausist kaussi verd

püüan

et ükski piisk kaotsi ei läheks

aga mu valge põll ammuilma pritsmeist paatjaspruun

iga piisk iga värin mu kätes tähendab lõppu

kellelegi humaanidest

nad arvavad et otsustan

et valin kui pikalt keegi elada saab

eks pimedatelgi on lohutust tarvis

kuid mina olen nii tahtetu ja võimetu

keegi ei näe neid pigiseid pisaraid

mis määrinud mu näo

ma olen peaaegu pime kui mutt

aga mu kõrvad kuulevad siiski

ja mu käed tunnevad siiski

mu süda

miks ometi arvatakse et mul südant polegi

seda valu mis lainetab pidevalt humaanist humaani

nii vähe on neil minuteid mil nad on rõõmsad

mõni üksik ka õnnelik

mil märkavad päikest ja kasvavat loodust

harva aimavad sinise mere piiri ja piiritust

vaid ühel korral aastas Morpheus mind aitab

tuues iselaadse une

siis

kallan kausist kaussi ma merd

ja ei pea kartma pritsmete pärast

aga ärgates mu põll

on punapruunim veelgi


Kogust „Taas kasutu“

TEGELIKULT 001

põhjakonnapojapojad mängivad

mustade luikede roos

mustade kurgede soos

lõimivad rahvamustreid

rahvusurkeid aardeid ja oode

püha on perversne silmaklapp


KUUST 004

mätaste vahel hämaruses

öine iil juba tungib peale

rabistab mulluseks muutuvaid vahtralehti

räbustab kukkuvaid

mullaga segi

maa maagiaks

maagiks

mättad on tasa

kõrgemad vähemad

eilsest vihmast niisked ja ligedad

ükski kõrs ei liigahta

kuniks kadakpoolseimas nurgas

kõige taga

kostab sahin

paekildude mulla

mulluste lehtede

niiskusega lige ja segi

kasvab mätas üles

pikkade sirgete

pruunroheliste juuste seest

sirutub armu paluv rahu pakkuv

lubihall lubisoonine

käsi

iidne

huntilus inimene

sügisõhtus ärkaks korraks

olles üks maa ja veega

ühtes õhu ning kuuga

et taas kaduda pärispimedusse


TEGELIKULT 004

loodetuulerannikul on mõned õied

külmakapis leivapurusid

kuskil on saientoloogide saiad ka

ma jalutan põõsaste keskel ja õisi ei näe

ma nuusutan kappi ja universumit

jahutooteid ei saa

võltstegelikkuses

kõik on olemas

universum kelle poole urvitada

leib ja lilled

jalutama ei pea

sirutama ei pea

kummardama ei pea ega nuuskima

räägi mulle palun veel

räägi sest kaunist reaalsusest

kus sinul pole miskit ega teistelgi


UNIVERSUM

rooman üle päikese moosine ja toores

jõuan grillkanana broilerina tuuma

on algamas magnettormid mu ajuhälbes

torm torm magnetiseeriv torm

niiskete linade vahel võitlus

kestnud kauem kui hea ja kuri

kestmist pole olemaski sestap

torm torm magnetiseeriv torm

mähkun kaunina krõbedana lihatuna

kehatuna kui üks inimmull kunagi

sulan tummana tuuma pole mind olnudki

torm torm magnetiseeriv torm

ootan teid külla seal päikese taga

sinna kuhu keegi ei näe ei aima

ei mõika keegi et elan Niburul

torm torm magnetiseerib

magneetiline torm torm

lükkan kõri ja kubeme ümber liibuva lina

väänan välja sest higi ja viskan voodile

astun akna juurde ning haaran trellidest

magnetiseeritud varvad tormis

torm torm magnetiseeriv torm

päike paistab inimesed liiguvad

ümber pelgupaikse kloostri

ilmaelu läheb edasi minutagi

torm torm magnet metalne tolm


Kogust “Pildimasin”

x-x-x

väike teetass tormab ehmunult tuppa

karjub mu peale hädaliselt

ma ei saa muud aru

kui et betoonmajad varisevad

varsti aga mõistan

kuuris puid lõhkudes

vigastas ta lusikaga kõrva

sestap kisabki

ja mu kukrusse poeb

kus ma hoian veel

palavikus mikrolaineahju

x-x-x

need kes üle jäid

olid sõrgadega hobused

nemad kraapisid kuuseokkad välja

järvepõhja mudast

üle jäid ka rohelised hiired

suurte silmade ja kõrvadega

nad sülitasid pohli

ja paiskusid ise kui raketid

selg ees vastu maltsametsa

malts rullus heinarullideks

mis on hea toit merilehmadele

mina olen näkk

kes tähekarjuse eest kuu peal

karjatab tolmumere lehmi

x-x-x

kannikeste voog

ratsutab üle Munamäe

rebib pikali torni

lööb laiali kraaksuvad kuused

ja ontlikud järved

tuleb mu juurde

tantsib

tantsib surmatantsu

ümber minu

elektrooniline võbin

läbistab triibulist ihu

ning siis algab laul

kimäärid kisendavad

lauasahtlites

korraga vaibub tants

vaibub laul

ning siis hakkab sadama

kohinal näritud konte

pealuid ja ribisid

maa muutub valgeks

elevandiluu roosa varjundiga

valgeks

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0497)