Violette istus elutoa tugitoolil ja vingus. Ta teadis, et tegelikult ei tahtnud keegi tema perekonnast kulutada 12 tundi, et jõuda tillukesele planeedi nime vaevalt väärivale räpase atmosfääriga kivitükile, kuhu ema õde ja tema abikaasa neid kutsunud olid. Ema üritas küll igatepidi entusiasmi välja näidata, sest kui isa ja Violette juba lakkamatult vingusid, pidi vähemalt üks neist teesklema, et teda ettevõtmine meeletult huvitab, kuigi tüdruk kahtles selles sügavalt.

„Mida me seal teeme? Seal on umbes kuus hurtsikut, mitte ühtegi kohta kuhu minna – ei kino, teatrit, meelelahutuskeskust, pole isegi ilusat loodust, on tolm ja need kolm taime, mis suudavad selles rõvedas kliimas ellu jääda.”

„Sa pole kunagi eriline looduse vaatleja olnud,” torkas isa, Rüan, tütre vingumisele vahele ja Violette’i meelest oli see täiesti vale aeg seda mainida, neil oli ometi ühine eesmärk, jätta sellele nõmedale kokkusaamisele minemata.

„Me ei lähegi sinna selleks, et loodust nautida või meelt lahutada. Me läheme ja imetleme Kaido ja Kaia saavutusi Eesti esimesel koloniaalplaneedil ja siis tähistame koos musta reede püha nagu perekonnale kohane,” ütles ema Sigrid rahuliku häälega. Justkui poleks nad üldse sel teemal juba 20 minutit vaielnud.

„Kõvad kolonistid küll kui planeedile pääseb 12 tunniga. Lihtsalt kari lolle tahtsid tolmu sees istuda ja valitsus tahtis PR projekti – Eesti esimene koloniaalprojekt või asi,” torises isa, võttes teatepulga sujuvalt tütrelt üle. „Ja üldse,” jätkas ta: „Miks me peame tähistama mingit nõmedat Ameerika püha? Tähistaks parem halloweeni või valentinipäeva, noh midagi tõeliselt traditsioonilist ja eestlaslikku.“

Violette otsustas mõneks ajaks virisemise isa hooleks jätta, ta tõusis toolilt ja läks kööki, et midagi head süüa, aga loomulikult ei olnud seal mitte midagi vähegi söödavat, ema oli kõik toiduvalmistamise seaded sättinud nii, et pakuti ainult tervisliku maitsetut pläusti, mis vajalikest ainetest nii pungil, et hea maitse jaoks polnud ruumi. See tõdemus sundis Violette’i vihaselt köögist hõikama: „Ma lähen Kevini juurde.” Kevinil oli kodus alati head toitu.

„Sa ei lähe praegu Tartusse!” käratas Sigrid ja tundus, et nüüd oli ta viimaks närvis: „Ja üldse võiksid sa vähem seal käia.”

„Meie lennuni on veel aega. Ma tulen tund enne koju. Jõuab lõdvalt,” teatas Violette külmalt ja lahkus jättes ema vihaselt mossitama, närviliselt asju pakkima ja isaga vaidlema.

Ema vaatas kurvalt tütrele järele. „Seal ta nüüd läheb,“ sõnas ta abikaasale, justkui sel poleks silmi peas.

„Ja las läheb,” vastas Rüan ükskõikselt.

„Ta sööb ju selle Kevini juures igast rämpsu. Teevad isegi suhkrut.”

Rüanit ei kõigutanud teadmine, et tema tütar tarbib mingi poisi juures keelatud aineid mitte karvavõrdki: „Ah, kes meist poleks suhkurt teinud. Suhkrut, kohvi, isegi seapekki olen praadinud. Minu vanaisa ütles ikka, et õige eestlane sööb seapekki.” See oli üks neist lausetest, mida Rüan oli öelnud nii palju kordi, et kõik, kes teda vähegi tundsid-teadsid, et Rüani arust defineerib õiget eestlast võimekus süüa seapekki, mida ta ometigi elus ise ainult korra maitsnud oli.

„Nii tore!” karjatas Sigrid vihase irooniaga: „Meie tütar läheb ja istub vangis, aga vähemalt on õige eestlane!”

„Mis vangis ta ikka istub – saab trahvi, võetakse mõned privileegid ära. Vangi ei pane teda sellise asja eest keegi. Kui tal vähegi ajusid on, ei juhtu sedagi. Ega nad seda suhkrut avalikus kohas sööma ei hakka,” ütles Rüan, näiliselt naist lepitada püüdes, tegelikult aga teadis ta, et need sõnad ajavad Sigridi ainult rohkem närvi ja seega ei kõhelnud ta lisamast: „Ega ta ei läheks sinna, kui sa lubaksid tal vahetevahel päris toitu süüa. Kartulit ja kurki nagu õige eestlane.”

„Ja seapekki, eks?” pomises Sigrid vihaselt vastu. „See sinu päris toit on nii ebatervislik. Selle seedimiseks läheb väga palju energiat, hirmus palju tuleb süüa, et üldse midagi saaks.”

„Mis Sa ta tervise pärast ikka muretsed. Ta on ju ainult hunnik - .”

Rüan ei jõudnudki oma lausega lõpule, sest Sigrid karjatas: „Ära võta seda teemat praegu üles ja üldse ei tohiks sa seda mitte kunagi üles võtta!” Tema silmis oli tuline viha, segatud kurbuse ja pettumusega.

„Miks? Violette’i pole ju kodus,” ütles mees nii, nagu ta ei saaks päriselt aru, mis tema sõnades halba on, kuigi see polnud neil naisega mitte esimene selleteemaline vestlus.

„Sa tead väga hästi, miks! Meil on mitu head põhjust, miks! Kui sa oleksid oma lihast ja luust lapsi tahtnud, oleksid võinud sellele enne mõelda, kui minuga abiellusid! Sa teadsid ju küll, millised me valikud on, ise veel väitsid, et sellest ei tule kunagi meie vahel tülisid, et armastad tehislast nagu biolooogilist,” ahastas Sigrid, siis talle meenus miski ja ta hüüatas: „Issand jumal, vaata, et sa Kaido ja Kaia lastele midagi sellist ei ütle!”

„Aga miks? Nad ju ise teavad, et nad on robotid. Neil on isegi nimedes numbrid nagu masinale kohane!”

„Issand jumal, selliseid asju ei öelda!” karjatas Sigrid. „Oh, ma oleks pidanud Violette’le ütlema, et seal on temavanuseid lapsi ka. Oleks ehk parema meelega tulla tahtnud.”

„Ega ta viieaastane pole, et teisega mängida tahab,” arvas Rüan.

Tuli välja, et tal oli tuline õigus. Violette ei huvitunud eriti R0b1nist ega Äl1ce’st. Loomulikult ei öelnud ta nende kohta midagi halba. Nad tundusid täitsa normaalsed. Ta ei vaadanud neid sellise avalikult ülemängitud kahtleva pilguga nagu isa. Selline käitumine oli Violette’i meelest liiga lapsik, et kuhugi sobida, aga ta tundis neile teismelistele tehisinimestele kaasa, kui vaatas neid musta reede pidusööki söömas. Violette tabas end arutlemas, kas nad üldse tunnevad maitset. Hetke pärast nahutas ta end sellise rumala mõttesähvatuse pärast. Tehislikud inimesed tundsid maitset samamoodi nagu bioloogilised inimesed. Nii oli kõigis keskkooli materjalides kirjas. Harilik inimene ei suutnud tehislikul ja bioloogilisel inimesel kuidagi vahet teha, kui just lapse vanemad polnud täielikud sadistid ega valinud neile lillasid silmi või rohekashalli nahatooni. Violette’i koolis käis üks selline tüdruk. Tema ema oli vist mingite vanade klassikaliste fantaasialugude uurija või muud sellist ja seepärast oli ta pidanud heaks mõtteks panna oma tütrele nimeks Aredhel ning valida talle heleroosa nahk – mitte beežikas, vaid päriselt roosa. Selline roosa, nagu oleks Aredheli pilt viieaastaste tittede värvimisharjutuse rakenduses, kus valikus on ainult põhilised värvid ja normaalsed nahatoonid olid ära unustatud. Justkui see poleks veel piisavalt jube, olid Aredheli silmad nii sinised, et nendesse vaadates hakkas valus. Ühelgi inimesel polnud selliseid silmi ja siis lõpuks olid veel Aredheli kõrvad, mis olid otsast teravatipulised nagu müütilistel haldjasolenditel. Violette tundis Aredhelile kaasa, vaatamata läätsede kandmisele, täiuslikule meigile ja pikkadele paksudele juustele, teadsid kõik, et Aredhel on tehisinimene. Aredheli ema polnud lubanud tal esimesse klassi minnes meiki ega läätsi kanda ning nüüd polnud ka kogu maailma peitekreemist ja korrigeerivatest protseduuridest enam kasu.

Loomulikult ei näidanud Violette kunagi kaastunnet välja. Aredhel oleks võinud olla klassi kõige lahkem tüdruk, kuid temaga suhtlemine tähendas koheseid kõlakaid ja tagarääkimist. Violette uskus, et ta ei suudaks kunagi sellise räige taagaga õlgadel keskkooli läbida. Jah, ta oli vahest nii kuradi õnnelik, et ta oli päris inimene, see tähendab bioloogiline inimene.

Kuigi tillukesel koloniaalplaneedil polnud kedagi peale tema pere, sugulaste ja 220 teise teadlase ja nende pere, ei julgenud Violette ka siin R0b1ni ja Äl1ce’ga juttu teha. Mida tal õigupoolest olekski neile öelda: „Nii, et teie vanemad keerasid teile ikka täiega, eks?” See oli ainus, mis tal neid vaadates pähe torkas. Millised normaalsed vanemad panevad oma laste nimedesse numbrid? Sama hästi oleks võinud nad saata iga päev kooli riietega, kus oli suurelt kirjas: „Kiusa mind! Ma olen täiega lihtne sihtmärk!”. Isegi isa nimi, kummaline variatsioon nimest Ryan, kuhu siis vägisi eestluse rõhutamiseks ü surutud oli, tundus selle kõrval täiesti ilus nimi.

Musta reede pidusöök oli täitsa hea. See oli ilmselt reisi parim osa. Tegu oli päris toiduga, mis oli pärit siitsamast planeedilt. Igasugune päristoit maitses alati paremini kui löga, mida kodus anti, aga löga oli tervislikum, nii et ema serveeris ainult seda. Violette oleks võinud rahulikult vaikuses süüa ja oodata traditsioonilist kinkide pärast kaklemist, kui ema poleks teda laua alt toginud ja liiga valjult sosistanud, et Violette peaks R0b1ni ja Äl1ce’ga juttu tegema.

„Kuidas siin siis ka kool on?” küsis Violette tuimalt.

Pika hetke jooksul ei vastanud kumbki noor midagi. R0b1n kehitas esmalt õlgu ning vastas siis ema tungiva põrnitsemise peale: „Normaalne.” Äl1ce ei vastanud üldse mitte midagi ja Violette luges sellest välja, et kooliga oli ka täiesti perses. Sellest oli omamoodi kahju. Violette oli mõelnud, et ehk on jubedal koloniaalplaneedil elamise ainuke pluss selles, et teadlaste lapsed on vähe avatumad, kuna nende intellektidest vanemad on neile selgeks teinud, et tehistel ja biodel polegi mingit vahet. Samas Violette’i ema oli ka intellekt ja talle neid samu asju lapsest saati rääkinud. Isa arvas valjuhäälselt teisiti. Ema julgustustest hoolimata hoidis Violette kõigist tehisinimestest kaarega eemale. Kui ta päris sügavale oma hingesoppi vaatas, siis kahtles ta tegelikult, kas tehisinimesed ja bioloogilised inimesed ikka on samasugused. Keegi ju päriselt ei teadnud, kuidas ja mida nad üldse tunnevad? Kas nende valu ja pettumus ja armumine ikka olid sellised, sama päris nagu Violette’i omad? Ta kahtles selles sügavalt. Küllap ka tehised ise kahtlesid. Tema küll kahtleks. Violette hingas kergendatult. Nii tore oli olla päris kindlalt päris õige inimene, teada, et su tunded ja mõtted on päris. Violette oli päris inimene ja tänasest päevast peale oli ta ka päris õige eestlane, sest nad olid Kevini juures suhkruga seapekki söönud. See oli küll räigelt vastik, aga vähemalt oli ta nüüd vähemalt isa silmis päris eestlane.