Tõesti kaunis

on maailm. Siis saabus

inimene

 

Signe vahutas vihast.

Kuramuse kõuts! Nii kui mõni lühem seelik silmapiirile ilmub, nii võetakse saba selga ja ...


Tal ei tulnud oma ajakirjanikukarjääri jooksul just sageli sellistest üritustest loobuda. Hoops tema pidi ju koos Ülemusega VIP-ide peole minema. See oli tema privileeg, kätte võidetud - ja mitte kergelt. Aga nüüd sõidab ta kuhugi pärapõrgusse, sest kallis Ülemus leidis, et nende uuel praktikandil on VIP-ide seas liikumiseks kogemusi vaja.

Raisk.

Signe teadis küll, kus ja kuidas neid kogemusi hiljem veel kinnitatakse.

„Silmad kratsin välja, klammerdan riista reie külge, sõrmed pistan paberhunti,“ ümises Signe kriipsuks tõmmatud huulte vahelt, ise kramplikult autorooli pigistades.

 

Vastusõitev veok pritsis esiklaasi täis.

„Siga selline, sõita ei oska või!“ karjus Signe täiest kõrist.

Oh ja milliseid vihjeid ta seal peol korjanud oleks. Nii värvikast seltskonnast oleks saanud mitu head lugu. Hoolimata sellest, et teiste väljaannete kolleegid neid tagaselja hiinlasteks ja kollasteks nimetasid, võttis Signe oma tööd tõsiselt. Talle meeldis pisemagi infopudeme peale olukordi ette kujutada ja neid siis värvikalt kokku kirjutada. Neis lugudes ei pruukinudki kõik tõele vastata - aga vaadake missugused müüginumbrid! Inimestele tahtsidki piinlikke fakte oma iidolite kohta. Praegunegi sõit algas vihjest, et kuskil laante ja rabade keskel asuva teadjamehe juures olevat käinud mitmed staarid ja staarikesed. Just paras praktikandile nuhkimiseks - kes käinud ja mis ihuvigadega; kui muud ei saa, siis vusserdaks mõne nõialoo valmis.

 

Ja siin ta siis nüüd on. Sõidab praktikandi asemel ise kuhugi Kapa-Kohilasse.

Signe oli täiesti kindel, et Ülemus tuleb varsti ta rinnale haavu lakkuma. Küll ta siis veel vaatab, mõtles ta õelalt. Kiiresti tegutsedes jõuab ehk isegi after-party’ks Tallinna tagasi. Maniküüri- ja juuksuriaeg läksid küll vett vedama, aga selles konditsioonis seltskonnale see enam ei loe. Tegelikult oli nii mõnigi talle öelnud, et natuke sakris olek sobib tema maasikablondide juuste ja oravasilmadega. Mõte sellest, mis näo Ülemus teeb, kui ta sisse astub, andis jõudu ning Signe vajutas veelgi raevukamalt gaasipedaalile.

„Kakssada meetri pärast pööre paremale. Jõuate sihtkohta vasakul,“ teatas GPS koolitatud häälel.

Sihtkohaks oli Mustjärv, lähim punkt, mis Signel erinevaid kaarte võrreldes leida õnnestus. Sealt edasi tuli mõnest talust juhatust küsida. Palju neid Antsu-nimelisi, kellel pealinna rahvast külas käib, siin hüljatud maakohas ikka olla saab.

 

Signe sõitis mööda metsavaheteed aeglaselt edasi. Sadu oli lõppenud. Mustjärve sildi juures tegi ta peatuse ning vahetas kostüümi ja kontsakingad tossude ja teksade vastu, mis pakiruumis alati igaks elujuhtumiks kaasas olid. Kiire pilk peeglisse kinnitas, et tema sarm ei jäänud koos kostüümiga pagasnikusse, pigem vastupidi.

Edasi sõites jälgis ta hoolikalt, kas mõnd eluaset ei paista. GPS näitas ümberringi ainult ühtlast rohelist plärakat, kuid küllaltki sõidukõlbulik tee ja värsked jäljed keerasid vasakule ning pärast mõningast rappumist jõudis Signe hoonetekompleksini. Kinnise värava ja aia taga paistsid maadligi vajunud rehielamu, ait, veel mingi sara ja kaugemal ilmselt saunahoone. Hein oli niidetud, nii et küllap keegi ikka elas siin.

 

Signe seiskas mootori, võttis käekoti ja kõndis väravani. Käega sääsepilve laiali vehkides vandus ta mõttes, et ei olnud taibanud tõrjevahendite ostmiseks peatust teha. Eemal, värava taga istus suur, hundi moodi koer ja vaatas talle vastu. Kostis puude lõhkumise häält ning linnulaulu. Koer oli täiesti vait, lihtsalt istus ja vaatas.

„Kutsu, kutsu, kus su peremees on?“ küsis Signe võimalikult sõbralikult. Miskipärast kartis ta häält tõsta ja ka kätt väravani sirutada.

Puudelõhkumise hääl vaikis ning nurga tagant ilmus keskmist kasvu halli habemega mees teksades ja luitunud särgis. Mehe habe oli hoolitsetud, nagu ka tumedapoolne juuksepahmak.

Mees astus lähemale ning alles nüüd söandas Signe kõvemat häält teha ja küsida, kas peremees teab, kus Ants elada võib.

Kui mees koeraga kohakuti jõudis, tõusis see ringutades ja tuli peremehega kaasa, saba paigal ja Signet silmist laskmata.

„Mina olen Ants. Mis vaja?“ küsis mees mahlaka baritoniga, vaadates Signele otse ja häbitult silma. Tumedate, sinaka varjundiga silmade otsene pilk ei olnud pealetükkiv, lihtsalt uuriv.

Segaduses ja sellise pilgu all otsustas Signe käiku lasta plaani B ning etendada abivajajat, kes on kuulsusest sõbranna teadjamehe kohta kuulnud.

Mees kuulas selgituse ning hädade loetelu - selg, jalad, valud, magamatus - vaikides ära. Signele kangastus stseen filmist „Mehed ei nuta“, kus Ervin Abel kõiki oma tõbesid selgitab, ning ta püüdis osaliselt suureks puhutud hädade loetelu kiiremini lõpetada.

Ka nüüd ei öelnud mees midagi, vaid pöördus hoopis koera poole: „Koer, mine otsi kõuts üles.“ Ta keeras ümber ning hakkas tagasi maja poole minema. „Eks tulge siis kaasa,“ viskas ta aeglustamata üle õla.

 

Vaat kus ülbik, mõtles Signe kiiruga väravat avades ning mehele järele minnes. Samas tundis ta kergendust. Alles nüüd adus ta, kui häiriv oli olnud koera üksitine pilk. Kuigi see ei hinnanud otseselt tema kõri, oli selles nii palju vaikset ähvardust.

„Istuge, tulen kohe,“ ütles mees, osutades räästa varjus olevale lauaäärsele toolile, ning kadus ise ukse taha.

Kui Signe ennast toolile sättis, ründas teda taas sääsepilv. Huvitav, et mehega rääkides ei pannud ühtegi neist tüütuist vereimejaist tähele, mõtles ta käekotti lauanurgale paigutades.

Ukse kääksatades naasis Ants, asetas lauale paberilehed ning istus ise teisele toolile. „Andke oma käsi,“ ütles ta ning Signe tegi mis kästud, asetades vasaku käe lauale.

Mees võttis selle pihkude vahele. Ta käed tundusid soojad ja pehmed ning kuidagi turvalised. Signe tõmbus pingule, oodates mingit erilist tunnet või surinat, kas või ebamugavust, kuid midagi ei juhtunud. Mees lihtsalt hoidis ta kätt, pilk kuhugi eemale suunatud. Isegi Ansipiga kätlemine tekitas rohkem emotsioone kui selline käehoidmine. Signe rahunes ning märkas, et sääsed olid jälle kadunud.

Ants lasi ta käe lahti, nõjatus tahapoole ja nentis: „Tavaliselt ma mõrtsukaid ei aita, aga teil veab, tänane klient ütles aja üles. Lugege paberid läbi ja kui olete nõus, siis täitke ära ja kirjutage alla.“

Jutt tulemata jäänud kliendist pani Signe kõrvu kikitama ning mõtlema, kuidas vihjata tänasele Tallinna-üritusele ja kes see klient küll olla võis. Alles siis jõudis esimene mõte hilinemisega  temani. „Mõrtsukas? Mis mõttes? Mida te endale lubate?“ Signe hääl kippus solvumisest ja segadusest kiledaks. Kui poleks olnud lauda nende vahel, oleks Signe mehele korraliku kõrvakiilu virutanud.

Ants ei öelnud midagi, vaatas talle vaid rahulikult  otsa, silmis pigem kurbus kui iroonia või osatamine ja ärategemise soov.

„Ma nõuan selgitust! Mis õigusega te mind niiviisi nimetate? Võhivõõrast inimest tulete solvama. Te ei tunne mind, aga te veel saate tundma! Ma kaeban teid kohtusse!“ ähvardas Signe, kogu päeva jooksul kogunenud ebaõiglus keelelt purskumas.

Tema ja mõrtsukas! Niiviisi ei olnud teda keegi nimetanud. Ta ei olnud kedagi tapnud.

Mees ohkas, võttis paberid ja lausus ümber pöörates: „Olgu. Kaevake. Lähiajal soovitan teil naistearsti külastada. Nägemist.“

„Mida?“ karjatas Signe. See oli juba liig mis liig. Püsti karates püüdis ta meest peatada, kuid komistas lauajala otsa. Järgmisel hetkel leidis ta ennast murult pikali, jalad püsti. „Hea, et mul seelik seljas ei ole,“ käis tobe mõte läbi ta pea.

„Nii palju energiat. Nii valesti kasutatud,“ pomises Ants veelkord Signe poole vaadates ning kadus ukse taha.

 

Signe ajas end püsti. Keha oli kuidagi nõrk. Endine ägedus oli taandunud ja asendunud jonnakusega. Ta ei lase endaga sellisel moel käituda. Teda küll niiviisi välja ei visata. Kätt hoides midagi diagnoosida, see oli šarlatani tavaline trikk, rahustas ta ennast. Mõrtsukaks nimetamine oli aga midagi muud. Ta tahab vastuseid, enne ta siit ei lahku. Ometi ei julgenud ta uksele prõmmida, veel vähem mehele järgneda. Signe istus uuesti ning hoolimata pingutusest ennast rahulikuks sundida, hakkas nutma. Kõik oli nii valesti. Kõik.

Läbi nuuksete kuuldus mingi hääl.

Signe püüdis pisaraid pühkides pilku selgemaks saada.

„Kurrr,“ kostis nüüd juba palju lähemalt ja suur hallikas kass hüppas kergelt lauale.

Kass tuli päris Signe näo ligi, nuusutas laialivalgunud meigist, pisaraist ja tatist kriimu nägu, taganes siis natuke ja viskas sinnasamma lauale pikali. Õige vaikselt nurrudes hakkas kass andunult esikäppi pesema, koheva saba ots õrnalt võbelemas.

Kõiges selles oli midagi lohutavat ja rahulikku, nii et Signe pisarad said otsa. Ta võttis käekotist pabertaskurätid ja hakkas nagu kasski ennast korrastama. Kui Signe käekotti puudutas, tõstis kass pilgu. See oli kiskja pilk, ja kuigi Signe tundis kanget soovi ilusat karvast olendit sülle haarata, ei julgenud ta isegi kätt paitamiseks sirutada.

Meigijäänuste eemaldamine andis enesekindluse tagasi, nii et Signe ei saanud isegi enam aru, miks ta mehe sõnadele nii ägedalt reageerinud oli. Laual lösutava kassi pilk saatjaks, läks Signe ukse juurde ning koputas.

 

Ukse avanedes tõmbus Signe tahapoole, püüdis naeratada ja vabandas: „Ma tõesti ei tea, mis mulle sisse läks. Ma palun väga vabandust. Ma reageerisin ilmselt üle.“

Mees ei näidanud mingil moel välja, et vabandus oleks vastu võetud või aktsepteeritud. Tekkinud vaikuses oli jälle kuulda lindude kõõrutamist ning kassmootori taktsageduse vaheldumist.

„Nii?“ küsis Ants mingi huvita.

„Kas te saate mind aidata? Ma küll ei tea, miks te mind sellise terminiga õnnistasite, sest ma ei ole tõesti kellelegi liiga teinud, veel vähem kedagi tapnud, kui just mõned sääsed või muud putukad välja jätta, aga ma olen valmis selle unustama. Ilmselt alustasime kuidagi valesti. Proovime uuesti. Ma palun abi. Ma olen valmis maksma. Ja mitte vähe. Mul on suur tutvusringkond, nii et ma võin teile rohkelt kliente tuua. Kus need paberid jäid?“ Signe püüdis olla ühekorraga nii konkreetne kui ka meelitav.

„Te olete vähemalt kaks aborti teinud. Ma ei nimetaks seda sääse tapmiseks,“ ütles Ants tüdinud häälel, pööras ümber ja läks tagasi tuppa.

Antsu öeldu lõi Signel uuesti jalad alt. Laualt tuge otsides vajus ta toolile. Pisaratega võideldes tundis ta taas tärkavat viha võõra mehe vastu.

Mis õigusega? Ega ta ju ise... Ta ju pidi. Tal ei olnud muud väljapääsu. Ta ei saanud ju ... siis ... Vanad hingehaavad surusid silmist jälle vee välja, kuigi tegelikult ei olnud ta mingi piripill, pigem oli teda ikka preili kadakaks ja tugevaks natuuriks peetud.

Signe sirutas käe koti poole, et sealt veel pabertaskurätte koukida, kui vihane sisin ning kiire käpalöök ta üllatunult tagasi tõmbuma pani.

See oli tema kott!

Laual lebasklevast armsast karvapallist oli korraga saanud selline fuuria, kelle ainus pilk pani judinad mööda selga jooksma. Ehmatusega ununesid nutt ja selle põhjus, nii et kui mees paberitega uuesti välja ilmus, oli Signe juba enam-vähem rahunenud.

 

Kiirelt silmadega üle teksti libistades otsis Signe kohta, kuhu nime ja allkirja kirjutada, kui üks lauseosa talle silma jäi. “Teenuse osutaja ei vastuta kliendi surma või tervisekahjustuse eest.” Signe vaatas üllatunult Antsu poole, kes ta vastu liibunud kassi kõrva tagant kudistas.

“Kas, ee, see protseduur... on ohtlik?” uuris ta üllatunult.

“Jah,” vastas Ants napisõnaliselt, kuid kas kassi miilustamine või Signe ehmunud olek pani ta ilmselt heldima. “Võib juhtuda, et mõned ei tulegi tagasi ja keha jääb koomasse. Minu klientidel ei ole seda veel olnud, kuid oht on olemas,” lisas ta.

“Tagasi?” uuris Signe, imestades, et ei suuda küsimust korralikumalt formuleerida. Seda ei juhtunud temaga just sageli.

“Kõrgem teadvus suunatakse paralleelmaailma, et ta ei segaks organismi haigusega tegelemast. Mõnikord on sealt väga raske tagasi tulla,” selgitas mees nukra alatooniga.

Signele hakkas tunduma, et ta on ikkagi sattunud mingi külahullu juurde, kuigi mehe olek rääkis selle vastu.

„Paralleelmaailma... See tähendab, te usute, et meiega paralleelselt on veel maailmu?” pigistas ta endast küsimuse, mis ei piirdunud enam ühe sõnaga.

„Paralleelmaailmad on, pole tähtis, kas seda uskuda või mitte,” ütles mees, võttis allkirjastatud paberid ja pöördus minekule.

Ikka veel segaduses Signe vaatas sauna poole suunduvat kolmikut – kõige ees, saba püsti, astus kass, tema järel Ants ja koer. Kui viimane pead pööras ja naise poole tagasi vaatas, andis see Signele tõuke ennast kokku võtta ja kiirel sammul neile järele tõtata.

 

Madalast uksest pimedasse ruumi astudes ei jõudnud Signe küsimuste esitamiseks veel suudki avada, kui Ants ta nurgas seisva sirmi juurde juhatas ning riided kitli vastu välja käskis vahetada.

“Kõik mis metallist, tuleb kindlasti ära võtta. Rõngad, sõrmused ja muud kulinad ning tehismaterjalist riided.”

Olukord ei tundunud enam kuidagi posija või šarlatani külastamise moodi. Eneselegi üllatuseks allus Signe käsule ja hakkas sirmi taga pluusinööpe lahti tegema. Olgugi et mees ei paistnud perverdi moodi olevat, vaatas Signe uurivalt enda ümber, enne kui rinnahoidja ära võttis.

Pimedas ei oleks kaamerast kasu ja ega ju midagi häbeneda olegi, arvas Signe, kui kitli luust nööpe aukudesse pusis. Oma kolmkümmend-pluss aastate kohta oli ta just parajalt vormikas ja kurvikas sealt, kus oodati kurvi ja sealt kus vormi.

 

Kass ja Ants olid teise ruumi läinud, koer lamas välisukse juures ning saatis Signet pilguga, kui see kohmetunult samuti teise ruumi madala ukse taha kadus.

Igatahes oma kookonist toob selline riietevahetus ja mahe pimedus küll kenasti välja, mõtles Signe, kujutledes, kuidas ta mõnda tähtsusest puhevil avaliku elu tegelast enne intervjuu tegemist kitlisse pugema sunnib.

Peaaegu itsitades silmitses ta pisikest ruumi, millest suurema osa võttis enda alla suur mustjas suitsuahi. Peale seina ääres oleva lava oli ruumis veel tugitool, kus istus Ants, ning niipalju kui Signe tähele pani, olid mehe silmad kinni.

“Istuge või heitke pikali ja püüdke rahuneda,” ütles Ants vaiksel, kuid resoluutsel toonil.

Signe istus lavale ja ootas, et midagi juhtuks. Midagi ei juhtunud. Korduvalt avas ta suu, et midagi küsida, kuid ei julgenud häältki teha.

Kõval laval oli ebamugav istuda. Signe tõstis jalad üles ning toetas lõua põlvedele. Nii tundis ta ennast natuke turvalisemalt.

Kuigi ruumis ei olnud külm, hakkas tal pikapeale jahe. Signe sai aru, et tal on seljas ainult kittel ja et kõrgel, jalad üleval istuda ei ole vist eriti kombekas. Ta laskus selili lavalaudadele.

Ikka veel ei juhtunud midagi ning Signes hakkas ärritus pead tõstma. Ta kergitas end, et tugitoolis istuva mehe poole pöörduda, kui mingi soojus rindade kohal sundis teda hoopis allapoole vaatama. Seal ei olnud kedagi ega midagi peale tema enda ja kauguses valendavate varvaste. Üks küüs oli oma valge värvi minetanud, nagu ta nördimusega märkas.

Kuigi kedagi läheduses näha ei olnud, tundus talle, nagu mudiks keegi soojade kätega tema rindasid. Vaikselt. Ringikujuliselt. Õrna survega, nibu juurde jõudes seda natu-natuke kruttides ja siis uuesti otsast alustades. Signel tõmbusid põsed kuumaks ning suu kuivas. Vilksti vaatas ta tugitooli poole, kus istus Ants lõdvestunud poosis, ainsaks elumärgiks rahulik hingamine.

Signe tundis, kuidas soojus levis rindadest kõhule ja sealt jalgadele. Keegi oleks nagu õrnalt ta jalalabasid masseerinud, samal ajal reite sisekülgi silitades.

Erutus liikus lainetena Signes edasi ja tagasi.

Ette võeti kõrvad, keegi sosistas midagi kuuma tema rangluu kohal. Rinnanibud, kael, naba – Signe hakkas jõudma ekstaasi, mida ta ei olnud enam ammu tundnud. Juba ammu oli ta märg, ta puusad liikusid tõmblevas rütmis, kõht tõmbus krampi ja lõtvus. Kuid alakehasse ei olnud soojus ja massaaž veel jõudnud - nagu tahetaks teda veel rohkem õrritada.

Soojus levis ülalt alla, varbaotstest juuksejuurteni. Signe hingeldas ning oigas vaikselt. Siis koondus soojus alakehasse, häbeme taha. Tundus, nagu oleks keegi pannud oma käed ta tuharatele, tõstnud puusad ja surunud end vastu tema kutsuvalt avanenud häbememokkasid. Otsekui pulseeriv vaakumpump imes kliitorit, seda ülimalt mõnupunkti.

Signe tõmbus krampi, keha sillana kaardus, kui korraga sai soojusest terav valuhoog alakehas.

Tugitoolist kostis pahane ühmatus metallide ja võõrkehade kohta.

Signe ahhetas ja vajus lavalaudadele lebama. Nii kõrgest mäest kukkumine lõi hinge kinni. Valu alakehast oli kadunud, kuid kadunud oli ka kogu eelnev erutus. Signe oli segaduses, kuid omadega nii läbi, et suutis vaid lamada.

 

Ikka veel lõdvestunult lebades tundis Signe korraga soojuse naasmist. See ei olnud enam ahne, üksikute kehaosade mõnupunkte irriteeriv soojus; see soojus hõlmas kogu keha ning ühelt poolt uinutas, teisalt pakkus turvalisust ja rahu. Signe uudishimu rauges. Ta lasi ennast tõeliselt lõdvaks ning lubas sel meeldival soojusel end täielikult haarata...

Siis tundis Signe lõhnu. Alguses oli buketis pärnaõit ja kaneeli, hiljem lisandus roosi magusus ning jasmiini hõrk aroom, mis moondus piibelehe ligitõmbavaks hurmaks. Lõhnad olid kõikjal ning vaheldusid kiiresti. Paljudele ei osanud Signe nime anda ja nii mõnigi äratas uduseid assotsiatsioone ning mälestusi.

Lõhnadega koos kandusid temani lood, mis osalt olid ja osalt ei olnud juhtunud.

Emapiim, mida ta ei saa mäletada; esimese suudluse lõhn, mis ikka ja jälle meenub siis, kui ta on sattunud kokku eriti kohmaka meesolendiga. Eetri lõhn, mis meenutab nii Piilupart Donaldi lasteraamatut, kui esimest tõsist purjusolekut. Autoavarii lõhn metalli, vere, värvi, okse ja bensiini seguga, mis teda ikka veel hirmuga täidab. Arstikabineti lõhn - see tool, tundub, et ka plekil arsti kitlil on oma lõhn.

Lõhnad keerlesid Signe ümber, hullutades teda erinevate piltidega.

 

Ülekaalukas vastvalminud pirukate lõhn pani ta suu vett jooksma nagu kevadise kase, kui Signe ehmatusega märkas, et tal ei olnudki suud. Ta tundis ümbritsevaid lõhnu, aga mitte oma nina. Järsku adus ta, et puuduvad ka teised meeleelundid ja aistingud. Ta ei kuulnud ega näinud midagi. Ta ei kombanud ega maitsnud midagi. Süda ei löönud, kopsud ei täitunud õhuga. Ta ei tundnud endal olevat ei kopse ega südant, rääkimata maksast või põrnast või ussripikust. Puudus keha. Olid vaid lõhnad, väga erinevad lõhnad, mis nüüd muutusid kuidagi ohtlikuks, metalseks, ähvardavaks, matsid teda enda alla, lahustasid teda. Signes tõstis pead paanika, kuid pead tal ka ei olnud. Midagi ei olnud peale lõhnade.

Lõhnad lämmatasid teda. Signe tundis, et veel natuke ja see, mis kunagi oli olnud tema, lahustub järjekordses aroomipilves, saades vaid osaks kirjus lõhnakaardis. Hüsteeriahoog kutsus esile veel hullemad lõhnad. Ta oleks tahtnud karjuda, anuda, isegi võidelda, kuid kuidas sa võitled, kui pole ei keha ega ka seda, kelle või mille vastu võidelda. Olid vaid lõhnad. Nüüd juba ohtlikud ja samas peibutavad.

 

Siis tekkis lõhnadesse dissonants. Buketti ilmus märja karva lõhn, mis kuidagi kooslusesse ei sobinud. Ja siis kangastus Signele, kuidas teda kui jalgpalli, kui lõhnapalli, kuhugi minema virutatakse. Jõhkralt, resoluutselt.

Kõigepealt tajus Signe valgust ja märja rohu lõhna. Soe valgus tõi esile kollase aasa roheka taeva all ning pisikese künka otsast tuli tema poole kaks last. Käsikäes, poiss ja tüdruk; kolme-nelja aastased ja kenasti riides - valged põlvikud, põlvpüksid-traksid ning helesinine kleidike, kollane tutipael ja puha. Lapsed olid kenasti kammitud, justkui pidupäevaks üles vuntsitud, kriimud pestud, kõrvatagused kontrollitud ja põlvikud otseks seatud.

Signe juurde jõudes küsis poiss: “Kas sina oled meie emme?”

Enne kui Signe ootamatule küsimusele reageerida jõudis, küsis tüdruk: “Aga miks sul käsi ja jalgu ei ole?”

Signe püüdis ennast vaadata, kuid ta ei näinud midagi - ei keha, jalgu ega käsi. Seal, kus oleks pidanud olema rind ja kõht ja keha, oli vaid hämu. Signe oleks karjunud, kuid enne ütles poiss: “Sellest ei ole midagi. Me oskame juba ise kingapaelu siduda. Tahad, ma näitan, ee, emme?”

Signe tundis, kuidas pisarad kurku tõusevad.

Poiss lasi tüdruku käest lahti ning laskus kükakile, kui tüdruk tal õlast haaras ja hüüdis: “Oi, vaata kui ilus kiisu, kiss, kiss.”

Siis tundis Signe, nagu haaranuks keegi temast kinni ja virutanuks ta keereldes kuhugi. Valgus ja lapsed kadusid.

 

Järsk üleminek, siis oli kõik veel rohkem sassis. Keha ja selle rütmid ning aistingud, need olid olemas. Arusaamatud ja valed, kuid olemas, nagu ta kiiresti kontrollides aru sai. Kuid kõik muu oli vilpastatud.

Sassis ja segamini oli kõik. Just nimelt kõik. Ei saanud aru, mis oli enne ja mis oli pärast ja mis on nüüd, kui midagi üldse. Aeg oli ka segamini. Voolas või tiksus valesti. Aga mitte tagurpidi, sellest oleks lihtne aru saada. Keerad ennast teistpidi ja jälle kõik selge. Aga nüüd, heh, ei olnud asi nii lihtne.

Sündmused olid sassis ja segamini. Kas enne oli seanahavedu või oli enne seagripp? Ei tea. Ja miks üldse siga? Kus ta siia sai? Ilmselt söögiga seotud.

Pühade puhul on viisakas tappa, meenus Signele laul.

Nii, mis meil siis on. Üks siga, laul ja söök. Kui nüüd teha veel üks liitmistehe ja kasutada selleks ühe tegurina veel kesvamärjukest, siis, no siis on ju selge, miks on kõik sassis ja segamini. Muidugi, vaja on veel ühte eeldust. Nimelt see liitmistehe koos eelpool mainitud teguritega peab olema enne segadust. Seega segadus on vastus.

Oot, oot, miskit ikka nagu ei klapi. Midagi jäi kahe silma vahele ja see ilmselt ei ole nina. Või peab uuesti keha inspekteerima ja ennast kükloobiks pidama, kes ma ilmselt ikka ei ole. Puhtalt tõenäosusteooria järgi - silmi oli ju kaks. Nii, miskit oli veel selle seaga.

Ee, õigus, gripp. Ei olnud ainult siga, gripp oli ka. Mis siis nüüd küll saab?

Jälle kõik sassis ja segamini.

Hmm. Aga kui nüüd teha üks lahutustehe, ah?

Tundub ju õiglane?

Liitmine oli, miks ei või siis lahutamist olla? Lahutamises on ka omad plussid. Paneme paika tegurite järjekorra. Senist liitmistehet ei puuduta, see juba peaaegu selgitas olukorra. Teeme juurde veel ühe lahutustehte ja võtame gripi lihtsalt maha.

Kõik ju saavad aru, et kui on üks siga, laul ja söök ning neile liita kesvamärjukest ja sellest kõigest lahutada gripp, siis võib saada tulemuseks, et kõik on sassis ja segamini.

Hurraa!

Huh, see läks küll üle noatera.

Oot, oot, miskit jälle ei klapi. Ma olen ju täpselt alguses tagasi. Ikka sassis ja segaduses. Või ei? Entroopia on vähenenud, tõsi. Ja mul on ju valem. Nii, mis see valem siis annab? See annab põhjusliku ja kõigile arusaadava seose, kuidas ma siia olukorda sattusin. Haa, nüüd tuleb lihtsalt valemit vastupidi rakendada.

Proovime!

Praegusele olukorrale ehk siis, kui kõik on sassis ja segamini, tuleb lisada, ergo liita gripp. Kõlab karmilt ja kurjakuulutavalt.

Aga punnitame edasi.

Lahutame veel maha kesvamärjukese, sea ning söögi ja veel ka laulu ja siis saame... mille? Ee, see peaks ju ilmselge olema. Kohe näha, et vastuseks tuleb...

No mis või kes?

Proovime uuesti. Kõik saavad aru, et vastuseks on...

 

Kuramus, kõik on vait nagu kult rukkis.

Et siis siga oli kult?

Ei, ei, ei tasu asju veel segasemaks ajada. Kontrollime parem tegurid ja tehted veel kord üle.

Gripp liita. Selge. Valus küll, aga mis teha. Siis tuleb lahutamine ja kesvamärjuke.

Oot, oot, kust ma selle võtan? Maha lahutamiseks peab ta mul olemas olema. Liitmisega võib asju juurde tulla, aga lahutamisega nii ei saa. Kesvamärjukest ei ole, sest siga sõi kesva ära, sealt siis ka see söök.

Ahaa! Vaikselt ikka hakkab looma. Ei tundugi asi enam nii lootusetu. Järjest rohkem tekib seoseid tegurite vahel. See annab võimaluse lihtsustamiseks ehk siis, kui taandame kesvamärjukese ja söögi sea abil ära, mis me saame?

Üks siga ja laul miinus gripp võrdub sassis ja segamini.

Raskem uskuda, aga las ta esialgu olla. Sassis ja segamini miinus, näh sassi läks.

Ei olnud miinus. Sassis ja segamini pluss gripp miinus siga ja laul saame kokku...

Ee, no midagi peab ju saama.

Prooviks veel taandamist. Paneme sea ja laulu ühise nimetaja leidmiseks kokku ja saame seakisa.

Niisiis. Sassis ja segamini pluss gripp miinus seakisa tuleb juba natuke tuttav ette. Kõlab nagu veterinaar.

Seega positsioon on paigas. Lähisuhted patsientidega on tabu, aga see ei ole praegu teema. Siga pole näha, ilmselt sõi kesva ära ja nüüd magab. Vaat kui kenasti juba asjad klapivad, isegi järjekorras ja puha.

Nüüd võiks nime ka selgeks saada. Identiteediks väga vajalik atribuut. Otsimisperioodi ajal saab ennast muidugi lasta doktoriks kutsuda. See on päris meeldiv – doktor who? Ei, mitte siga ega ka laul.

Oi, nimi tuli – Antsuke. Doktor Antsuke.

No anna armu. Kuidas sellega küll elada suudetakse?

Minevikupildid hakkasid ilmuma. Siin on talutööd ja lapsepeks, noh normaalne. Põgenemine suurlinnakooli ja eneseleidmine. Vau, milline arg ja ebakindel olevus üks noor mees ikka on. Ohoo, nüüd tuleb üks naine ka ja muidugi töö ja siis veel töö ja natuke peale seda veel tööd. Igal ajal, igas olukorras. Palun, kas me ei võiks need puhitunud lehmade päästmised ja igasugu seemendamised kuueteistkordse kiirendusega lasta?

Oi, nüüd naine hääbub, mingi haigus vist. Töö ja talu ja matus.

India. Gurud, otsimised, uste avamise katsed. Korduvalt.

Soov kiirenduse järele läks vist täide, enam ei olnud võimalik tekkinud virvarris arusaadavaid pilte eristada.

 

Järsku selgines vaade. See ei olnud mälupilt. See oli nüüd ja praegu.

Silme ees avanes avar ruum, ilmselt tuba suuremas majas. Näha oli lauda, toole, kappe. Valgus oli hele, kogu sisustus joonistus detailselt välja. Tuba oli ühelt poolt tuttav, kuid samas ka häirivalt vale. Midagi oli teistmoodi, kuid enne kui jõudis kohale, mis üldpilti ei klappinud, toimus liikumine. Tuba ei olnud tühi, seal jutlesid kaks inimest. Mees ja naine.

Tunnete vikerkaar lõõmas erksalt. Nendest liblikatest, mis kõhus möllama lõid, oleks söönuks saanud ninasarvikusuurune lind. Valutorge kõrvades, kui aeg hirmsa pidurikriginaga peatus. Jäid vaid liblikad ja vikerkaar.

Kriipiv valuhüüd tõi Signe tagasi reaalsusse, saunalavale. Ta ei saanud aru, mis valu tegi, sest keha oli mõnusalt pehme ja roidunud.

Uus kiunatus pani Signet pead pöörama. Valus ei olnud temal, vaid kellelgi teisel.

Niipalju kui ta suitsusauna pimeduses eristada suutis, kaklesid tugitooli ees koer ja linnulaadne olevus. Paistis, et koer püüdis lindu peatada, et see tugitoolini ei jõuaks. Koer oli seesama, kes teda väravas vastu võttis, aga lind meenutas musta kukke, kellel olid küünistega jalad ja tiibade all väikesed valged käed. Need hoidsid koera ühest kõrvast, samal ajal kui mustad tiivad hullunult laperdasid ning nokk otsis teed koera silmade poole. Koer püüdis käppade kui hammaste abil temast kinni hoidvat tegelast kätte saada. Koera turjal tasakaalu hoidev kukk ei andnud ennast kätte ja muudkui äsas nokaga koera silmade poole. Üksikud niuksatused ning tiibade sabin välja arvatud, toimus võitlus elu ja surma peale täielikus vaikuses.

 

Signe püüdis end püsti ajada, et koerale appi tõtata - olgugi ründaja hirmutav ja unenäoline. Jalga liigutades sattus ta millegi karvase vastu, mis ta poolsurnuks ehmatas ning pulgana paigale kangestas.

Kostis pahane kräunatus ja Signe puhkes kergendatult naerma.

Kas aitas naer või kassi kukkumine, kuid must kuke moodi olevus kadus ning koer tõmbus tagasi ukse taha, vaadates korraks Signet, justkui tunnustavalt.

Tasane liikumine tugitoolis pani ta ülestõusmispüüdlusi unustama ning Signe püüdis välja purtsatada küsimustelaviini, mida ta ikka veel segaduses mõistus paaniliselt formuleerida püüdis.

“Kes oli see naine?” Esimene küsimus üllatas Signet ennastki.

“Naine?” Ka Ants kõlas üllatunult. “Tema on minu kunagine… tema, ta lahkumine oli see, mis pani mind loomadega tegelemise asemel esoteerikast abi otsima, Indias ja mujalgi.”

Antsu väsinud bariton rahustas, tekitas usaldusliku õhkkonna. Signe tahtis vaid lebada ja kuulata. Ta sai aru küll, et mees rääkis pikalt üksnes selleks, et teda ei hakataks tüütute küsimustega pommitama.

“Lähimad paralleelmaailmad on tühjad. Muist neist on väga ilusad, muist kõledad, kuid seal ei ole mõistuslikku elu. Mõned arvavad, et need tehti tühjaks inimkonna isoleerimiseks, mõned arvavad, et meie kunagine laienemine tegi nad tühjaks. Aga igatahes on see meid ilmselt päästnud ka sissetungijate hordide eest. Eks neid liikujaid, nii uudishimulikke kui ka kurjemate kavatsustega, ole teisigi. Tavaliselt on energiat vähe ja lähimatest maailmadest kaugemale ei jõuta. Kuid isegi nende nägemine võtab mõne ikka väga kõikuma.” Ants peatus hetkeks, et uurida eesruumist tulnud koera kõrva. „Viimasel ajal on neid sissetungijaid järjest rohkem tekkinud,” nentis ta koerale pai tehes.

Signe jõudis vahele pista: “Mina sattusin lõhnamaailma.” Mälestus nööris ta kõri kinni ning pani kere hirmujudinatest värisema.

“Lõhnamaailmu ei ole ma veel kohanud, milline see oli?” küsis Ants huvitunult.

“See koosnes ainult lõhnadest, ma ei näinud ega kuulnud midagi, aimult erinevad lõhnad olid,” selgitas Signe hirmunud häälega.

“Oma keha kaotades selge mõistuse juurde jääda ei ole kerge. Mõned lähevad sellest lolliks, mõned satuvad nirvaanasse. Vaid lõhnadest koosnevast maailmast kuulen küll esimest korda,” selgitas Ants, mõtles natuke ja jätkas kiiresti. “Selleks, et paralleelmaailma minna, ei piisa tavaliselt vaid ühest inimesest, ühel on liiga vähe energiat. Vähemalt kahte on vaja, üks siis, kes oskab ust avada, ja teine, kelle energiat avamiseks kasutatakse. Sinul on palju energiat, mida saaks palju targemini ära kasutada, kas või selleks, et mingid jälkused meie maailma ei pääseks.”

Signe tõmbas õhku sisse, et protestima hakata - mõte enda ära kasutamisest ei meeldinud talle.

Kuid Ants ei lasknud tal vahele segada. “Energia kättesaamiseks tuleb seda kontsentreerida. Lihtsaimaks viisiks on seksuaalenergia kasutamine, kuid vahel on hirmuenergia palju kasulikum. Ühel hetkel sain aru, et paralleelmaailma külastamise ajal on võimalik inimest aidata tema siinsetes ihuhädades. Nimelt sel ajal, kui nii-öelda vaim ei ole kodus, saab organism rahulikult tegeleda enda parandamisega. Tavaliselt on mõistus see, mis ei lase kehal oma tervenemisega tegeleda. Isegi unes mitte. Muidugi, nii vähese aja jooksul kiireid tulemusi ei saavuta, kuid samas annab see võimaluse programmeerida organismi prioriteete paika panema. Ühesõnaga sellega tegeledes ei õnnestu samal ajal teist pärast nii-öelda uksest sisse lükkamist enam suunata ja kui kellelgi on palju energiat, võib ta hüpata palju kaugematesse maailmadesse.”

“Aga kuidas,” piiksatas Signe, kuid Ants ei teinud küsimust kuulmagi.

“Kassid suudavad vabalt maailmade vahel ringi jõlkuda. Nii et tema on see, kes püüab maailmadesse kadunu kinni ja toob tagasi - muidugi juhul kui ta seda soovib ja siis kui soovib. Sellist vempu ei ole ta mulle senini mänginud.” Häälest kostis, et Ants oli tõsiselt häiritud, kuid ta ei teinud nurgas miilavate silmade suunas ühtegi liigutust.

“See naine,” alustas Signe uuesti, kuid Ants ei lasknud tal ikka jätkata.

“Ma tean, et see tegelikult ei ole tema, aga see on mu ainus võimalus teda veel kord elusana näha,” kostis Ants väsinult.

 

Signe ei mäletanud, kuidas ta riidesse ja autosse sai. Keha oli roidunud, pea selge ja tühi, maailm ergas, aga mitte pealetükkiv. Ta mäletas Antsu õpetussõnu maarohtude, unerežiimi ja naistearsti külastuse kohta ning tema pakkumist uuesti tagasi tulla. Signe oli lubanud järele mõelda. Ta lihtsalt ei saanud kohe nõusse jääda. Tundmatu meesterahva ükskõik millisest pakkumisest ei võeta kohe kinni – see oli tal kontides. Mis siis, et ta tahtis uuesti tunda seda, mis oli juhtunud laval lebades, mis siis, et ta tahtis uuesti neid lapsi näha .

 

Vahepeal oli pimedaks läinud - nii pimedaks, kui soojal juuliööl üldse läheb.

Telefonihelin tõi ta tagasi reaalsusse. Ekraan näitas kahtteist vastamata kõnet. Roolil nuppu vajutades ütles Signe “Ma kuulen” nii neutraalse häälega, kui veel suutis.

“Kallis, kus sa küll oled? Ma olen nii mitmeid kordi sulle helistanud. Ma tulen kohe sinu juurde,” kostis Ülemuse vindine hääl.

Muigega suunurgas vastas Signe: “Ma tulen töölt, kuhu sa mind saatsid. Siin ilmselt ei olnud levi.”

“Kallikene ma tahan nii kangesti sind näha, ma nii igatsen sinu järele, millal sa küll jõuad?” palus Ülemus mesimagusa häälega.

Vaata praktikanti, jättiski mehe kuivale, mõtles Signe tunnustavalt.

“Ma alles alustasin sõitu, siit läheb ikka oma...”

Signe vajutas kõne katkestamise nupule. Tal oli muudki teha kui kuulata ühe mehepoja enesehaletsushoogusid. Maailm ootas parandamist. Kõigepealt enda oma, no ja siis, eks näis. Võib juhtuda, et parandamist vajavad mitte ainult üks, vaid mitu maailma.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0633)