Sügis

Mulle pole kunagi meeldinud molluskite söömine. Neid pistetakse ju pintslisse poolelusana, lürbitakse kaante vahelt justkui mingit jumalate nektarit, urgitsetakse keelega nagu mingit gastronoomilist õudusunenägu. Ei – ma olen rahulik maamees, söön õiged ja maiseid toite ning olen sellega rahul. Isegi liha meeldib mulle korralikult läbiküpsetatuna!

Aga siin ma nüüd istun, selles peenes restoranis, ja mulle tundub, et absoluutselt kõik minu ümber naudivad neid rõvedaid molluskeid, neid peene nimega austreid. Üks eriliselt hiiglasliku vuntsipuhmaga mees näib neid kohe erilise mõnuga luristavat, endal ninaalused karvad limast tilkumas.

Viin oma pilgu eemale ning üritan mõelda ilusaid mõtteid. Võib-olla isegi mitte ilusaid – ükskõik mida. Minu kaaslane hilineb ja seetõttu viipan kelneri poole.

“Ehk saaksite tuua eelroa?”

“Mida härra soovib?” lipitseb kelner:. “Meil on pakkuda auster soolaseenekastes ning auster tindikalaga.”

“Äkki midagi ... Mis poleks merest pärit?”

Kelner vaatab mind nagu pidalitõbist ning teeb seejärel põlgliku näo: “Härra suvatsegu teatavaks võtta, et meie austrid ei ela meres; tegemist on magevee-austritega!”

“Ah soo!” imestan mina sellepeale: “Ma pole veel kunagi kuulnud midagi magevee ...”

Mul ei lasta lauset lõpetada, sest kõrvallauas tõmbab üks peen daam endale austri kurku ning austrikarbi põigiti suhu kinni. Proua kääksub abitult ning vaatab suurte silmadega minu poole, endal suu laiuti lahti ning austrikarbid plõgisemas huulte vahel. Hakkan suure häälega naerma, sest vaatepilt on naljakas. Kurb, aga naljakas samaaegselt.

Pärast daami elu päästmist võtab ninatark kelner kätte ning viskab mind tänavale. Vahet pole. Niikuinii poleks seal miskit süüa saanud, liiati olen enam kui kindel, et minu kaaslane täna välja ei ilmu. Järjekordne korv.

Otsustan minna tänavanurgal asuvasse burgeriputkasse. Ehk saab sealt ausa kõhutäie. On septembri lõpp ning hämarduv linnatänav annab rõskusega märku, et suvi on möödas.

Burgeriputka on suletud. Nimigi muudetud – Red Oyster. Jälle need neetud austrid!

Talv

“Ma ütlen sulle, Jaan, see on täiesti loogiline, et just meie siin katsejänesteks oleme!” Peeter valab endale järjekordse pitsi ja kummutab selle tunduvalt kiiremini kui see oli toimunud eelmise kümnekonna pitsiga.

“Ja mida nad siis meist tahavad?” imestan mina seepeale, segades lusikaga teetassis juba jahtunud vedelikku. Ma isegi ei hakka küsima, kes need salapärased “nemad” on.

“Tont seda teab. Mul on tunne, et nad teevad midagi meie ajuga, pärsivad mõtlemisvõimet või nii. Mina igatahes ei ole nõus neid kaltsiumitablette sööma ja ma ei soovita ka sinul seda teha!”

„Mis te, mehed, jändate,” poriseb üks mees baarileti ääres: „Kas ema siis teile ei õpetanud, et arstirohtu peab ikka võtma? Minule näiteks küll ema õpetas seda ja minu perearst andis korraliku kaltsiumisöömise eest suisa ühe tasuta purgi. Pealekauba.”

Oeh, purjus inimese jauramine. Mõtlen sellele, kui lihtne on inimesi rõõmustada – tekita mingi asja vastu nõudlus ja jaga tasuta näidiseid. Inimesed lähevad liimile nagu kärbsed.

Peeter rühmab käega võõra poole, podiseb midagi stiilis „Ah, ole vait, lammas!”, kummutab järjekordse pitsi ning kugistab kaks austrit peale. Jätan ta sinna baarileti taha edasi istuma. Ehk leiab mõne joomakaaslase, kellega koos vandenõuteooriaid edasi aretada.

Õues on külm ning lumepudrune. Tüüpiline talv, kus külmetab ja sulatab ühe päeva jooksul. Sumpan läbi lumevaalude kodu poole ning mõtlen. Peetril on muidugi ühes asjas õigus – kuidagi imelikult paigast ära on need asjad viimasel ajal. See imelik moehullus pidevalt igal pool austreid vohmida ning nüüd see kaltsiumi manustamine – tablettide, pulbrite, toidulisanditena.

Telefon heliseb – Peeter. Mõtlen pikalt, kas võtta vastu või mitte.

“Hallo, Jaan … Tead, üht ma sulle ütlen – need kurivaimud ei põrka millegi ees tagasi, miski pole neile püha! Nad, nemad … Nad segavad kaltsiumimpulbrit juba ka viina sisse!”

“Millest sa seda järeldad?”

Vastusest ei saa ma enam aru. Mingi seosetu sõnademulin pulbrite ja lahustamiste teemadel. Et pitsi põhi pidi venima nagu tatt.

Mõtlen koduust avades sellele, et puhas kaltsium ei lahustu vedelikes nii kergesti, selleks on tarvis happelist keskkonda, mida viin kindlasti ei ole. Aga ma pole ka eriline keemik, seega mida mina tean. Vangutan kaastundlikult pead ja sulgen ukse enese selja taga. Peeter jääb Peetriks.

Kevad

Haigutan suure suuga ning isegi ei ürita oma igavlemist varjata. Laelambid surisevad ning grafoprojektori valgusvihk võbeleb lendleva tolmu käes. Lektor vahetab slaide ja räägib midagi keemiast. Või bioloogiast? See äkiline arusaamatus näitab ilmekalt, kui põnev mul sellel kursusel on.

„Muide, noored,” teatab lektor reipal häälel: „kas te teate, et tegelikult pole meie jaekaubanduses pakutavad austrid üldsegi mitte austrid, vaid hoopis lihtsad jõe- ja rannakarbid? Austrid on täiesti teine liik ja nad ka maitsevad teisiti!”

„Kaheldav!” kostab kuskilt auditooriumi seast.

Lektor kohendab oma prille, ühmab miskit ja jätkab oma loengut. Räägib pikalt ja laialt karpide kasvatamisest, sellest, kuidas vanasti karpe hinnati nende pärlite tõttu ja kui hinnas need olid ülikute seas. Tänapäeval valmivad aga pärlid hoopis laborites.

Ma haigutan uuesti. Ma ei suuda mõista, mil moel on see bioloogialoeng üldse seotud antropoloogiaga. Teise kursuse antropoloogiatudengina tahaks ma juba veidi spetsiifilisemat lähenemist oma kutsele, ent selle asemel...

„Mis sa arvad, kas inimene on oma harjumuste ori?” küsib lõuna ajal Juhan, kolmanda kursuse rekreatsioonikorraldaja.

„Imelik küsimus – loomulikult on. Kui oled harjunud millegagi, siis on jube raske oma mõtlemist selles osas muuta. Võid ju proovida, aga langed üsna kiiresti tagasi harjumuspärasesse.”

Juhan on lõunast pärit poiss. Tubli ja tõsine vennike. Varasemalt õppis traktoristiks, tegi põllul tööd ja nägi välja nagu noor Herakles, linnaelu on ta aga lodevaks muutnud ning vats kasvab tal suisa silmnähtavalt. Ise süüdistan ma selles neid lollakaid molluskeid, liiga ühekülgseks on inimeste toidusedel muutunud.

„Vaata näiteks ennast!” kostan pärast koogipaberi minema viskamist: „Sa said linnas elades hirmsa harjumuse külge ja nüüd oled sellises seisus, kus on juba raske molluskite õgimisest loobuda. Täpselt sama toimub ümberringi teiste linnaelanikega.”

„Sa oled jah meil see imelik, kes austreid suu sissegi ei võta!” naerab Juhan ning viskab kaks kaltsiumitabletti suhu. „Äkki on sinu pime viha nende niiöelda molluskite vastu hoopis ise harjumuspärane käitumismall ning sina selle ori? Oled sa kunagi sellele niipidi mõelnud?”

„Ära ürita mind analüüsida. Ma ei söönud ka sushit siis, kui see popp oli ning kõik riisi toore kalaga suust sisse ajasid.”

Järgmine loeng on meil ühine ning seetõttu võtame psühholoogiasaalis tagapingis istet.

Veidi aega vaikides istunud, kostan: „Mulle meeldib antropoloogia. Inimesed arvavad, et antropoloogid uurivad kuskil džunglites pärismaalasi, aga tegelikult on antropoloogi tööpõld palju laiem. See aitab mul jälgida ja tundma õppida mistahes inimgruppide olemust, nende käitumisnorme ja nende normide kujunemist. Grupidünaamikat, kui nii võiks öelda.”

„Ja mida sa siis linnaelanike söömisharjumuste kohta oled välja uurinud?” küsib Juhan.

„Mitte midagi meeldivat.”

Suvi

Päike lõõskab ning juba kolm nädalat on olnud täielik põud. Mitte tilkagi vihma. Pool linna on mereranda vajunud, liivapinda pole praktiliselt nähagi.

Istun Peetriga promenaadi äärel ning rüüpan soojaks läinud õlut.

„Ära ole peps,” põrutab Peeter ning rebib pudeli enesele. Võtnud suure sõõmu, vaatab mulle otsa, vaatab randa ning küsib: „Mis sa arvad, kas kaltsiumit manustatakse seetõttu, et inimeste luud ja liigesed seda hiiglaslikku kere üleval suudaks hoida?”

„Ah, sina ja sinu kaltsium jälle! Olen sulle juba varem öelnud, et sellised moeröögatused on eksisteerinud läbi aegade ning inimesed jäävad vahel nendesse lihtsalt kinni ja käituvad massimentaliteeti järgides.”

„Aga sa vaata seda morsamerd,” sosistab Peeter: „Enamus neist olid veel aasta tagasi saledad ja nüüd näevad välja nagu oleks teise elusolendi alla neelanud.”

Ma võin ju vaielda palju jaksan, ent tuleb tunnistada, et ka mina olin seda juba varasemalt märganud. Inimesed on läinud paksuks, söövad ühekülgselt ning tervislike toitumisharjumuste propageerimise asemel kirjutavad perearstid hoopiski toidulisandeid välja.

Võtan telefoni ja otsin internetist artikli austrite kohta. Keegi on kirjutanud, et austreid aetakse pidevalt segi pärlikarpidega. Otsin lisamaterjali ka kaltsiumi kohta. Millegipärast on enamus infot selle mineraali kohta väga üldsõnalised. Enamus tulemustest viitab toidulisandeid tootvate ettevõtete kodulehtedele..

Ilmateate lehele jõudes hüppab ette reklaam, mis tutvustab kõhnumise saladusi. Maovähendusoperatsioon – saa kõhnaks kõigest tunni ajaga!

„Miskit on mäda siin Taani riigis,” mõmiseb Peeter mokaotsast: „See on nagu see marslaste raamat.”

„Mis raamat?”

„No see raamat, kus marslased ründasid, aga keegi vastu ei hakanud, sest marslased pakkusid sinist leiba.”

„Kas sa arvad, et meid ründavad hetkel marslased?”

„Ma ei tea” kostab Peeter. „Ega seal raamatus kah lõpuks päris selge polnud, kes ründas või kas üldse ründas. Igatahes taheti inimeste käest palju maomahla.”

„Aga meie marslased tahavad inimesi mereandidega paksuks sööta!” naeran suure häälega.

„Naera-naera, aga ma ütlen, et see asi ei ole päris õige.” Peeter kallutab pudeli tilgatumaks oma avatud lõugade vahele, tõuseb püsti ning küsib: „Tahad veel üht?”

„Too jah!” kostan ning mõtlen talle järgi vaadates, et kui marslased meist üldse midagi tahaks, siis ehk hoopis meid kui nuumsigu ära süüa.

Jälle sügis

Ilmad on taas jahenenud, üle pika aja sadas lõpuks vihma. Terve suve oli meeletu palavus ja loodus janunes vihma järele. Panen kummikud jalga, vihmakeebi üle õlgade ning sumpan läbi lompide toidupoe poole.

Poes avaneb trööstitu pilt - kogu söödav kraam on paigutatud poe kaugeimasse nurka, eespool leidub vaid mereande ning toidulisandeid, kassade ümbrus kubiseb igasugustest müügimeestest, kes oma tooteid ja teenuseid üritavad pähe määrida.

Leian lihaletist viimase praetüki - üsna niru küll, aga parem ikka kui mittemidagi. Maksnud viimase lihatüki eest hingehinda, üritan ennast läbi murda müügimeeste hordidest.

„Osta üks partii toidulisandeid ning saad oma esimese maovähendusoperatsiooni poole hinnaga!”

„Kaks ühe hinnaga – sulle ja sinu kallimale!”

„Vali MediKeer – meie maovähendusoperatsioon ei jäta koledaid arme!”

„Täida kohe see avaldus ning riik doteerib kaks esimest operatsiooni! Lisaks aastane varu toidulisandeid!”

Saan poest tulema ning otseteed koju. Tänavad on inimestest tühjad.

Kodus siga vaakumpakendist välja võttes jääb pilk peatuma koostisosade nimekirjal. Lisatud erinevaid vitamiine, kaltsiumit ... Siga rändab aknast välja rentslisse. Las kodutud kassid söövad ja lähevad paksuks.

Helistan Peetrile. Kutsub kolm korda ja siis vastab hädine hääl.

„Mis viga, Peeter? Oled haige?” küsin.

„Kuule, vist jah. Kõht jubedalt valutab. Selline tunne nagu hakkaks otsad andma.”

„Sööd siis neist molluskitest...?”

„Aga nad maitsevad nii head,” jõuab Peeter veel öelda ning järgnevad kaks minutit kostub telefonitorus vaid öökimist ja röhkimist. Nagu Peeter oleks terve oma sisikonna välja oksendanud.

Veidi aega vaikinud, kostab Peeter: „Tead, mu kaal on tõusnud peaaegu kolmkümmend kilo. Ja see on toimunud kahe kuu jooksul! Ma ei saa aru. Ma olen olnud nii hoolas ja vältinud seda toidulisandi värki.”

„Asi pole vaid selles,” ütlen.  „Seda kaltsiumit lisatakse ka tavalistesse toiduainetesse. Rääkimata sellest, et sa kahe suupoolega molluskeid õgid.”

„Tead, Jaan...”

„Mida?”

„Ma olen mõelnud, et peaks minema sinna maovähenduse operatsioonile.”

Taas talv

Inimeste käitumine ja käitumisnormide kujunemine. Selle tundma õppimine oli just see, mis mind tõi antropoloogiat, täpsemalt võttes kultuurantropoloogiat, õppima. Nüüd mõtlen aga, et jätan kooli pooleli. See, mida siin koolis õpetatakse, on kõike muud, kui inimkäitumise käsitlemine. Kaugel sellest. Õppeained on väga killustatud ning vahel tundub mulle, et professoritel-lektoritel pole endalgi õrna aimu sellest, mida nad rääkima peavad.

Ma tahaksin rohkem teada saada just kultuurantropoloogiast, ent kuidagi liiga suur võhm kulub bioloogiale ja biogeneetikale. Sotsioloogia kursus suruti üldse kolmandale aastale ning selle asemel täideti kaks semestrit hoopis keemiapraktikumiga.

Istun siin nüüd MediKeeri ooteruumis – kohe peaks tulema praktikajuhendaja ja mind valgete kitlitega teadlaste keskele vedama.

„Sina oled vist Jaan?” küsib minult pikemakasvuline kõhetu mees. Harukordne vaatepilt selles linnas.

„Lihas ja luus,” vastan ja tunnen kohe häbi sellise rumala vastuse tõttu.

Järgnen kõhetule, kes ennast ei tutvustanud ja otsustan teda edaspidi ainult Kõhetuks kutsuda. Vastupidiselt minu kujutelmadele valgetest ruumidest ja valgetest kitlitest, leian ennast ühel hetkel hoopis kuskilt keldrikorruselt koos paari teise noore tüübiga, kes näevad välja nagu mina – praktikandi näoga, milles peegeldumas imestus ja arusaamatuse vari.

„Meie vanemteadur härra Mendelejev tutvustab teile lähemalt teie tänast ülesannet,” kostab Kõhetu ja läinud ta ongi.

„Jah, see ma olen, härra Mendelejev,” köhatab lüheldane kiilaneva pealaega mehike, kes oma välimuse poolest sobiks suurepäraselt teaduri stereotüübiks.

Surisevate lampide valgusvihkudes ning rõskete paekiviseinte vahel teeme me siis teadust. Võtame külmikust eelkasvatatud rakud, süstime neisse mingit tumedat ainet petri tassides ning kui rakusisene reaktsioon on toimunud, süstime saadud tulemi laborihiirtesse.

„Kuna te olete siin vaid praktikal, siis seda te ka tegema peate ja uskuge mind – praktikat meil jätkub!” muheleb Mendelejev: „Aga enamuse küsimuste jaoks puudub teil õigus saada vastuseid. Isegi mina tean vaid oma kitsa uurimisala piires.”

Mendelejev vaatab ringi ning pilgutab siis silma: „Ärisaladus, teate ju isegi.”

„Mis eesmärk sellel barbaarsel moodusel üldse on?” küsib üks tudengeist: „Meil on ju tipptasemel laborid, me saame laborites kasvatada rakke, luua eluks vajalikke tingimusi. Matkida, kui tarvis?”

Mendelejev naerab suure häälega.

„Vaene laps! Kas sa pole kunagi kuulnud, et paljusid asju pole seni suudetud petri tassi peal sünteesida sellisel moel nagu seda saab elusas organismis. Isegi inimese soolestikus võib leiduda veel palju sääraseid bakteriliike, kelle mõju teatud protsessidele pole suudetud in vitro tuvastada, ent mis in vivo toimivad.”

Kahtlemata lähen nüüd koju ja uurin välja, mida need in vitro ja in vivo tähendavad. Mendelejevilt küsida ei julge.

Saabus kevad

Ma pole Peetrit juba mitu kuud näinud. Viimati rääkisime enne aastavahetust. Hullumeelne lasi siiski endale maovähendusoperatsiooni teha. Riigi kulul, nagu ta väitis. Hullumeelne.

Telefon oli ennast ise hääletuks keeranud, seetõttu märkan sissetulevat kõne alles pärast kolme vastamata kõnet. Peeter.

„Tere, vanapoiss!” hõiskan rõõmsalt: „Pole ammu näinud ja rääkinud! Kuidas elad?”

„Oh, mis siin ikka,” vastab Peeter: „Olen kodus veel paar päeva. Pean kosuma ja taastuma, aga pärast seda võiks minna ja ühed õlled teha, mis arvad?”

„Millest sa taastud?”

„Maovähendusoperatsioonist.”

„Ikka veel? See oli ju mitu kuud tagasi.”

„Ei, alles eile.”

Tuleb välja, et Peeter on lasknud enesele poole aasta jooksul teha kaks maovähendusoperatsiooni.

„Idioot!” põrutan Peetrile: „Tulen kohe sinna ja siis annan sulle peksa.”

Peeter on kõige mõistlikum ja kõige ettevaatlikum inimene, keda tean. Et ka tema selle moehullusega kaasa läheb, ei ole just päris õige asi.

Jõuan Peetri koju. Peeter tervitab mind juba uksel ja näitab oma kõhtu: „Näe, siit lõikasid nad esimene kord ja siis õmblesid kinni. Sellest taastumine võttis aega terve nädala, aga vot selle siin tegid nad eile, kõigest tilluke auguke ja juba ülehomme olen triksis-traksis nagu alati!”

„Aga, Peeter,” imestan mina: „miks see viimane auk sul paremal pool on?”

Peeter vahib mulle juhmi näoga otsa ning esiti ei oska me kumbki miskit kosta.

„Äkki mingi uudne lähenemine asjale? Sondiga peensoolde ja sealt makku?”

Pika arutamise ja vaidlemise peale, mille käigus tutvustan Peetrile massipsühhoosi mõistet ning tuletan talle meelde tema enese poolt veel eelmisel aastal jagatud vandenõuteooriaid, saan Peetri lõpuks nõusse, et ta enam neid maovähendusoperatsioone ei laseks teha. Samuti lubab ta süüa vähemalt poole vähem molluskeid ning keskenduda rohkem juurviljadele. Viina ta kah enam ei joo, sest pärast seda, kui Peeter demonstreerib viinas tekkivat kleepjat limast põhjakihti, leiame koos, et vaid importõlut saab juua.

Jõuan koju kesköö paiku. Sulgen välisukse ning istun mõtlikult diivanile. Kas massipsühhoosiga saab selgitada seda, mis on viimase pooleteise aastaga toimunud.?Teen märkmeid ning saan kõne Peetrilt.

„Jaan, kurat! Sa ei usu eladeski, mis praegu just juhtus!” karjub Peeter torusse: „Käisin vetsus ja sittusin välja pärli! Täiesti ehtsa pärli! Kurat võtaks, Jaan, mis toimub?”

Millele järgnes suvi...

Istun kohvikus ja minu vastas, teiselpool lauda, on oma koha sisse võtnud šikis ülikonnas mees. Tema terashallid silmad tungivad minust läbi ning annavad mõista, et valetamisele siin kohtumisel kohta pole.

„Räägi täpselt, kuidas asjalood edasi arenesid!” annab ta külmalt ja resoluutselt käsu.

„Pärast seda, kui Peeter oli oma, khmm, kingituse leidnud, hakkas ta tundma rohkem huvi selle vastu, kas ehk on kõigel sellel ühiskondlikul hullusel mingi ühine seos.”

„Noh, ja kas ta leidis selle?”

„Nii ja naa.”

„Mis mõttes?”

„Ta leidis vastused, ent selleks ajaks, kui ta nendeni jõudis, ei huvitanud see teema teda enam. Ta oli leppinud selle olukorraga ning rahul erinevate meetmetega, mida sääraste juhtumite ärahoidmiseks riigi poolt kasutusele võeti.”

„Jah, see oli sinu poolt tõesti väga väärt siseinfo,” kostab minu vestluskaaslane: „Raha ja teadmistega saab ära osta kõike, ent alati on oht, et jääb märkamata mõni radikaalne element, mis ei taha ühiskondlikku massi sulanduda. Ja siin tulidki mängu sina. Ja tuleb tõdeda, et sa said oma ülesandega hiilgavalt hakkama. Tänu sinu infole ja vaatlusandmetele suutsime suunata ühiskondlikke protsesse liiga varajasest teada saamisest tänasesse hetke, kus teada saamine pole enam probleemiks, sest see on muutunud ühiskonna pärisosaks.”

„Nii see on” kostan vaikselt ja mõtlikult: „Ent mul pole senimaani veel kogu sellest projektist täit selgust.”

„Mida sa teada tahad?” ühmab minu kaaslane.

„Kas Peetril oli õigus?”

„Milles täpsemalt?”

„No et selle projekti taga on marslased.”

Mees teiselpool lauda mõtleb hetke, tõuseb siis püsti ning ütleb: „Seda ei saa ma sulle öelda.”

Ütleb ja lahkub. Jään järele vaatama ning mõtlen, et ju need ikka marslased on, kellele neid pärle tarvis on. Mitte ükski maine jõud poleks nii hull, et otsustaks inimeste sees pärleid kasvatama hakata.

Autori... Ütleme siis, et illustratsioon. Reaktor eitab seotust