Joel Jans
Minategelane on ülikooliõpilane, kes kuuleb ühe suurepärase noore naiskunstniku Liidia surmast. Ta otsustab minna tolle pere juurde, osta lahkunu keha (juudilt Aabramilt laenuks saadud rahade eest) ning teha seda, mida kehakaupmehed ja ajulihunikud ikka teevad - kasutavad ära, mis kasutada annab. Naise aju jäänustest saaks luua enamjaolt masinliku kunstigeneraatori. Siis aga juhtub äpardus.
Kui ma esimest korda lugesin, siis jäi kuidagi väga domineerima tunne, et üldjoontes on tekstiidee mulle sümpaatne (aju kunsti tootva alge taaskasutamine masinlike abivahenditega), aga millegipärast eetilises plaanis muutub tüütult küüniliseks.
Nagu öeldud, tekstiidee on üldjoontes sümpaatne. Kamoon, kunsti ja esteetika küborgiseerimine! Võiks olla huvitavalt paradoksaalne idee (teha masinlikuks midagi nii üdini inimlikku), samas muutub ilmselt aina aktuaalsemaks. Ka meeldis mulle, kuidas protseduur ise sooritati külmalt, kalkuleeritult, emotsionaalse distantsiga - samasugune kalk ja emotsioonitu võinuks olla ka ülejäänud tekst.
Samas on kahju, et autorit ei näi huvitavat küsimus sellest, mille poolest Liidia pildid on paremad kui võiksid olla näiteks täismasinlikud kunstigeneraatorid. Sest selles peitub mingi osa teksti eetilisest hädast. Vastsurnu aju ühendamine klemmidega, et see hakkaks aga pilte vorpima ... Siin on palju eetilisi küsitavusi. Ja neid ei tasu üldse mitte pidada tundlike vingatsite ja progressitakistajate nurinaks, need võivad olla huvitavad küsimused. Tegemist on silmatorkava ja vastiku tembuga, mida võiks õigustada Liidia kunstivõime harukordsus. Kas andel on õigust varalahkunult surra - või kas teistel on õigust enneolematut annet omavoliliselt surnust tagasi tuua?
Aga ei, siin õigustab kõike ja kõiki mingi igavavõitu rahasoov. Isegi mitte põhjendatud vajadus. Mis viib mind küsimuse juurde: kas sellist pätiromantikat ma siis tahangi? Sest selles tekstis saab mingi groteskne tegu võimalikuks ainult seepärast, et kõik tegelased on moraalselt ja rahaliselt laostunud. Ainus, mida andeka naiskunstniku kirjeldamiseks öeldakse, on see, et ega minategelane teda vihanud, ta isegi ei huvitunud sellest naisest (sest naine oli ju inetu).
Eh, ühesõnaga, mul on tunne, et loos on mingid süžeepunktid, mis toredad (üldine sündmustik oma ideelise potentsiaaliga, protseduuristseen toimis, ka vasakukäelisuse puänt toimis, midagi veel...), aga loos pole mitte ühtki tegelast, kelle käekäik sümpatiseeriks või korda läheks. Niisama on ebameeldivad sündmused seatud ajalisse järjekorda.
4/10
Andres Mesikepp
Mees on saabunud uude linna, tema isegi läbini uuena. Ta läheb korterisse, milles kõik on võibolla esimest korda tema oma. Laial aknalaual on ebatavaline masin, mida võhiklik silm oleks pidanud vanaks lampraadioks, esikülge täitva indikaatorsõõriiga ja puha. Mees läidab sigareti. Mõistagi sõrmedega, ilma tikkudeta. Asus jändama aparaadiga, jändaski tükimat aega, kuni lõpuks... muutus kõik.
Teksti esimest korda lugedes ei saanud ma õieti midagi aru. Teksti viimast korda lugedes (sest ta on piisavalt lühike, et seda jõuab päris mitu korda lugeda) tundsin, et siin polegi suurt millelegi sisulisele kaasa elada. Jääb väga lühikeseks ja väga segaseks - mu maitsele jääb tiba liiga palju ridade vahele.
Seda on kirjeldatud kiretult. Mehe minek uude linna, raske raudukse avamine, korterisse minek. Aga mida tähendab, et kõik on võibolla esimest korda tema oma? Ta tegeleb masinaga, saab seadistatud, äkki hüüab kirglikult: “Neetud! Ma tegin seda! Aga vimast korda!” - aga mida? See selgub hiljem. Polegi õieti vahet, sest homme on ta oma sõnul vaba. Ja koht, millega ta juba harjuda jõudis, pidi kaotama palju, võib-olla kõik. Samas pidi saama siin kõik teiseks, saama ka mehe tõeliseks koduks. Seetõttu ta jätkas nüüd masinaga (millega ta ju enne “tegi seda viimast korda”), kuni akna taga valitses pimedus... Ühesõnaga, natuke segane.
Mingis mõttes aimub siin mingi tore fantastilisus. Ühes lõigus antakse edasi palju-palju loo sisust. Mees ise on Sünkronisaator. Kui ta aparaadiga tegutseb, siis hävitab ta terveid paralleelilmu, tühistab võimaluste küllusi, et viia need kooskõlla “ainsa mõeldava maailmaga”. Ja mees ise on nagu maag - ta suudab sõrmedega tuld teha, küllap on tal muidki võimeid. Ehk on tema erilisim erivõime aparaadist paralleelilmade tühistamise väljavõlumine - ehk on selle aparaadi käsitsemises midagi võlujõulist, mida keegi teine ei suudakski ja mille kõrval kõik tema muud võimed on vaid ääremärkus ja dekoratsioon ...
Samas on tekst ikkagi sedavõrd ebamäärane, et kaotas kontakti, vähemalt minu kui lugejaga.
3/10
Mihkel Vaher
Õde-vend Vicky ja Remy seilavad maapurjekatel üle punase soolavälja, et leida allalangenud laevu. Vicky on võimeline tajuma vrakkide keskel asuvaid geoode, õigemini nende sees peituvaid vaimolendeid. Vickyl on oma põhjus nende otsimiseks, Remil oma. Geoodide väärtus on tohutu, ent rännakud geoodide juurde sisaldavad omi riske.
Alustuseks ütleks kohe ära, et novelli “Punase välja aare” lugesin enam-vähem nõnda, nagu see oleks ilmunud Clarkesworldis või Lightspeedis. Ja mitte niivõrd sellepärast, et see ei püüdnudki leida konkreetset dialoogipartnerit Eesti ulmelugeja näol (ei tegevus, tegelased, tegevuspaik, sündmused ega seosteruum ei puutunud otseselt praegusesse Eesti ellu). Pigem tekkis mulje sellest, et oli värskena mõjuv maailm, millesse iga mõne aja tagant lisandus toredaid lisaelemente, mis panevad küsima: “Oot, mis on selle taust?” See on huvitav maailm - ja autor kirjutas novelli täitsa mitu uksekest ja aknakest, mida võiks veelgi rohkem lahti paotada. Täitsa huviga kiikaks sisse.
Siinkohal võib loetleda võimalikke inspiratsiooniallikaid. Algul lugema hakates vaatasin, et midagi ikkagi üsna düünilikku. Kõrbes rändamine ning üksi jäänud mees ja naine, kel perekondlikud sidemed. Kohe tuli meelde, et “Düüni” keskel oli kah Jessica ja Paul Atreidese kondamine kesk liivavälju. Aga ei, see on roosakas soolakõrb. Sool on vist tiba liiga raske, et lenduda liivaluideteks. Seega on lage roosakas väli (Star Wars VIII lõpulahing tuli silme ette).
Palju olulisem seos tundus tekkivat Miyazaki teostega. Mitte küll kirjutusstiili või meeleolu poolest (huvitav, milles väljenduks ilukirjanduslik miyazakiism - kas vohavates looduskirjeldustes? Või vastupidi, ülitundlikus ülinappuses, südamlikus lakoonilisuses?), vaid pigem teatavate sisuliste seoste tõttu. Ütled “maapurjekas” ja kohe kerkib silme ette Nausicaä oma tuulelohega. Loed, kuidas vabaneb geoodis peituv kivijumal, ja silme ette tuleb stseen Oscari võitnud filmist “Vaimudest viidud”, kus mudane jõejumal puhastatakse kogu temasse visatud prahist ning ta lendleb vabastatuna taevasse ära. No olgu, jõejumal naeris valjusti, samas kui kivijumal näis vaikivat. Ikkagi.
Aga see, et mulle tundub, et inspiratsiooni on saadud natuke “Düünist”, natuke Miyazakist, ei ole mõeldud asja vähendamisena. Igasugune inspiratsioon on mingil määral taaskasutatud ja need on põnevad inspiallikad. Pealegi, need seosed ise ei tekita seda Clarkesworldi muljet. Toda tekitavad pigem väiksed lisaelemendid, mis autor on loosse pannud ja millega tekitanud suurema narratiivse võimalusterikkuse millessegi, mis võinuks olla ka lihtsalt ühe geoodiretke kirjeldus.
Ma tegelt ei tihkagi siinkohal midagi laituseks öelda. Või vahest ehk seda, et kuidagi jäi tunne, et see oli rohkem maailma tutvustus kui lugu ise - et kuidagi väga turvaline tutvustamise värk. Aga see pole iseenesest halb, ehk ongi nõnda parem. Mis mõtet oleks nt Remi tappa puändi nimel, me ju ei tunnegi teda veel. Tüdrukut tabanud hoog ja maapurjekaga tehtud avarii stseen ei kommunikeerunud väga hästi - ei olnud ei tõvehoo “olen irdu maailmast” ega õnnetuse totaalne siin-ja-praegu-on-kiire-kiire-kiire, vaid oli lihtsalt midagi kolmandat ja veidi ebamäärast. Aga see kõik on ääremärkus - ma oleks maru üllatunud, kui seegi poleks järgmises Tuumahiius kui üks aasta parimaid jutte.
9/10
