Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid - nii veebis- kui trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”. Veebruarinumbris heidame pilgu veebikoomiksile Zombie Ranch (“zombirantšo”). 

Zombie Ranch on abikaasade Clint ja Dawn Wolf’i ühislooming ning ilmub kolmapäeviti juba 2009 sügisest. Uus lugeja saab sisukorraga tutvuda siin: www.zombieranchcomic.com/archive/.

Tegevus toimub, üllatus-üllatus, zombirantšos! Maailmast on üle käinud täpsustamata parameetritega sõjad ja taudid ning need üle elanud rahvas on asunud materiaalsete kitsikuste kiuste üles ehitama uut, paremat, turvalisemat, absurdsemat ühiskonda. Siis sünnib õitsengule lennutav avastus: neist, kes taudi üle EI elanud ja oma eksistentsi punasilmsete zombidena jätkavad,  on võimalik kasulikke aineid välja nõristada. Määnduvast zombi-ihust saab väärtuslik farmakoloogiline ressurss, mis annab abi armuasjades, noorendab närtsinud palgeid, ning küllap peksab lapsigi, kui tarvis. Protsessi täpse olemuse kohta küll loengut pidama ei hakata (pisut taustajuttu leiab siit), aga maailmasisesed telereklaamid ja muud vinjetikesed kiidavad ohtralt rohelise ainesega rikastatud möginaid.


Faas 1 - katk, faas 2 - …, faas 3 - kasum!

 

Niisiis, zombisid on kasulik koguda, karjatada ja edasi müüa. Just sellega tegeleb Suzie Zane, nooruke rantšo-omanik, kes peab kindla käega majandama nii okserohelist kahejalgset “karja” kui oma tööjõudu. (Sest nagu iga kollektiivi puhul, on ka siin esindatud mitmesugused iseloomuomadused ja kompetentsitasemed.)

Aga lugu ei piirdu rantšo igapäevaelu lahtirullumisega - seda ka filmitakse! Kõikjal lendavad ringi kaameradroonid, sest Suzie sõlmis lisasissetuleku huvides lepingu Suure ja Kahtlase telekompaniiga rantšoelust tõsielusarja tootmiseks. (“Zombie Ranch” on ühtlasi ka selle sari-sarjas produktsiooni pealkiri.) Võttedroonide kohalolu selgitab ka rantšeerode mõnevõrra ülesvuntsitud riietuse, teadlikult loobitud repliigid ja aeg-ajalt tööohutust eirava teatraalse käitumise.

 


Vahvad farmerid tööhoos.

 

Kui lugejale (ja kaamera-operaatoritele) on pisut farmi eluolu tavapärast kulgemist näidatud, juhtub jõle tööõnnetus. Zeke, üks “karjustest” saab zombilt pureda ja nakatub rohetaudi. Elusast peast zombistumine on aeglane, piinarikas ja vältimatu ning sellest säästmiseks tehakse poisile hädatapp ja korraldatakse mälestustalitus (hauakivikeste tihe külv tseremoonia-pildil lubab arvata, et juhtum pole esimene taoline). Siis naaseb Zeke rantšo igapäevaellu - nüüd juba “karja” liikmena. (Esmaste tegelaste kohta saab kiirülevaate sellelt lehelt.)



Zeke-vanapoiss, elu läheb edasi!

 

Normaalne töökulg saab esialgu taastatud, aga rahu pole kauaks. Kõigepealt toob rantšosse võõraid tuuli üksildane mootorrattur Rosa. Tema huvi on lihtne: kütus paaki, tsikkel uuesti teele ja aidaa-päikeseloojangu-poole. Et teda paremini jutule võetaks, haarab Rosa teelt kaasa mahajäetud autos marineerinud zombi. See on viga - zombide keskel üles kasvanud Suzie arvab kohe, et isendi paiknemise asjaolud on hämarad. Mahajäetud autovrakki uurima minnes leitaksegi selle juurest atribuutikat, mis ei jäta kahtlust - vennikese on “aeglase surma” küüsi määranud mägedes pesitsev metsik kultistide jõuk, kellel paistavad olevat rantšoga omad sotid. Esialgu hoiduvad kultistid vagaselt öö varju, aga ebaõnne-idu on külvatud.



Mustangiromantika!

 

Teise hädakäki paneb küpsema telejaam ise - zombiroaks langenud sulaspoisi kodustele  edastatakse sündmuskohal tehtud salvestus. Kuri matriarh Muriel näeb ekraanilt pojukese korinaid ja temas kerkib õigustatud viha Suzie ja ta meeskonna vastu. Kui kohalik šerif mamma kättemaksunõudmistele ei allu (ilmselge äpardus, zombid - juhtub), otsustab too ise õigluse maksma panna. Peagi rühib Oklahoma kolkaklanni esindus tossavate  buldooserite turjal rantšosse, kus peetakse maha mitu raundi tõsist madinat. (Sellest vastasseisust  väljakasvanud kaose ja selle asitõenditega tegelevad koomiksi erinevad tegevusliinid siiamaani.)


Olukord on eskaleerunud.

 

Lahingulöömise ja sellele järgneva segadustelaine käigus ilmneb üha enam kahtlaseid asjaolusid ja varjatud jõudude tegutsemist. Nimelt, iga kord, kui aus võitlus hakkaks justkui ühele poole saama ja koidaks vähegi rahumeelne lahendus, selgub mõni uus asjaolu või tehniline tõrge, mis niigi kriitilist olukorda veelgi üle vindi keerab. Aina enam kooruvad lahti telekompanii huvid ja mõjutusvahendite ulatus. Esiteks sekkub telerahvas muidugi  (tõsielusarjade  parimate tootmispraktikate kohaselt) igal võimalikul moel kaudselt sündmuste kulgu. Kuid lugejaga jagatakse ka märksa pahelisemaid võtteid, millega ohuolukordi fabritseeritakse ja vaibuvaid tülisid üles õhutatakse.


Järelmontaaži pole vajagi.

 

Lisaks tavapärasele telereaalsuse fabritseerimisega seotud intriigidele vihjatakse, et telekompanii saladuslikul juhtfiguuril näikse olevat kogu Zane’ide suguvõsaga kurjad plaanid.

(Meie farmerite õnneks töötavad telejaama olmeülesannetes täiesti tavalised inimesed, kes tukuvad tööpostil, eksivad, munevad, käivad kohvitamas…) Pikaajalisi plaane näikse hauduvat ka teine ettearvamatu vastasjõud - mägedes elutsev kultistide jõuk. Varjatud huvisid ja strateegiaid võib süžeeliinide vahel veelgi peidus olla, sest kuigi mitmed  sündmused ja nende tagamaad on nüüdseks lugejani toodud, kahtlustan, et autorid pole sugugi veel kõiki kaarte avanud.


Hämarad lood.

 

Regulaarselt lugejalt eeldab Zombie Ranch kannatlikku meelt, sest “praegu” kulgev tegevusliin on raamjutustuseks mitmesugustele lisapõigetele. Põhipeatükkide vahele sobituvad “vahemängudena” telejaama teiste sarjade-saadete killukesed, mille põhjal saab teha järeldusi zombirantšo maailma kohta üldisemalt. Kuid lisaks meelelahutuslikele kõrvalepõigetele esitatakse ka loo terviku seisukohalt tähtsaid tagasivaateid, mis mõnda sündmust hoopis ootamatust küljest avavad, ning minevikus tehtud valikuid, millel on “praegusele” kaugeleulatuvad mõjud.

Petlikult lihtsa ja pealtnäha minimalistliku loo allhoovused ja varjatud ühenduspunktid paiknevad  sügaval “pealisjutustuse” all. Seejuures poetatakse lugejale mitmesugust esialgu garneeringuna näivat teavet, mis neile seostele vihjab (tihti tekib lugedes tunne “oot, siin oli nüüd midagi mäda”, lappad sisukorras mõned aastad tagasi ja seal ta ongi: salakaval teabepudemeke kahtlusi külvamas).

Niisiis sobib Zombie Ranch kõige rohkem lugejale, kes hindab mitmekihilisi lugusid ja jaksab aegamisi väljajoonistuvad seosed ära oodata, ning kellele teeb rõõmu varjatud tähtsusega detailide tagaajamine. (Selline tähelepanu saab kuhjaga tasutud - näiteks alles nüüd, praeguse postituse jaoks koomiksit üle lugedes hakkas mulle esimestes peatükkides silma “Tšehhovi vallikraav”.) Muidugi peab see lugeja rõõmu tundma ka kõveras võtmes esitatud kauboi-troopidest, samuti tuleb tekstiosa nautimisel kasuks ladus inglise keel. Koomiksil on muide ka oma lehekülg TVtropes’i põhjatutes sügavustes.


Zombie Ranch on saadaval ka trükikujul: esimesed 13 numbrit saab paberkujul soetada siit poest, lisaks pakutakse esimest lugu Amazonis.


Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0403)