Sissejuhatuseks

Põhipealkiri ilmselt valetab, nagu nii suurel osal tänapäeva ajakirjandusest, sest kui ma nüüd Lev Grossmani romaanile «Võlurid» tagasi mõtlen, siis ühtegi krahvi seal vist polnud. Aga eks see raamatuarvustuse vormis arvamusartikli pealkiri viitab ju tegelikult millelegi muule. Ja déjà-vu-tunnet võib kogeda iga Reaktori püsilugeja: miks ilmub nüüd, enam kui kaks aastat pärast raamatu ilmumist eesti keeles selle kohta veel üks arvustus? Ja kas Reaktoris omal ajal juba ei ilmunud selle teose kohta retsensiooni? (Ilmus küll. Mairi Lauriku arvustus 2017. aasta jaanuarikuu numbris.)

Aga käesolev kirjatöö tõukub pigem käesoleva aasta jaanuarikuu Reaktoris ilmunud Joel Jansi artiklist «Pätiromantika kaitseks». Samas olnuks lugejale kaunis tüütu lugeda järjekordset jagelemist, vastulauset vastulausele, kus eelmise esineja väiteid ja seisukohti hakatakse endale mugavalt ehk siis valikuliselt sõna- ja lausehaaval ümber lükkama jms. Mõtlesin, et ehk oleks tulemuslikum ja teistelegi huvitavam, kui ma püüaksin oma seletuse eesti ulmes levinud «prolevaimsuse» kultiveerimise kohta seekord esitatada hoopis raamaturetsensiooni vormis, arvustusena teosele, mil pole puutumust eesti ulmega ega konkreetsete vaidlejate isikute või sõpradega. Arvustusena teosele, mis kannab kõiki neid väärtusi ning esindab neid kirjanduslikke võtteid ja stiile, mis nn. pätiromantikale vastanduvad.


Lev Grossman «Võlurid» (The Magicians; 2010). 480 lk. Inglise keelest tõlkinud Mart Kalvet. Tänapäev. Tallinn 2016.

Intelligentne kirjanik ja intelligentne lugeja

Lugeja tunneb kohe ära, kui loeb sellise kirjaniku lauset, kes on ise suure lugemuse ja laia silmaringiga ning empaatiline inimene. Kirjanduslik ehk literatuurne lause ja stiil on sellised, millest aimdub ja õhkub lugemust, need on täis peidetud, aga ka varjamata viiteid ja vihjeid teiste kirjanike tekstidele, teistele kultuurifenomenidele, kõige laiemalt laiale kultuurilisele silmaringile. Need laused on kirja pandud väga laialdase sõnavaraga keeles.

On väga igav lugeda sellise autori teksti, kelle sõnavara on lugeja omaga võrdne või sellest pisem. Tõelist väljakutset ja põnevust pakub lugejale just selline tekst, mis on sinust targem, lause, millist sa ise ilma vaeva nägemata poleks võimeline moodustama. Kirjandus pole ju vaid kirjeldus seiklusest, kirjeldus toimunust, kirjeldus tegevusest laadis «see on paks ja humoorikas tegelane -> läheb sinna -> kukub auku -> lööb lauluviisi lahti -> pääseb august -> sööb piraka eine -> himustab volüümikat tšikki -> /---------/ -> ratsutab järgmisse seiklusse».

Kirjandus on huvitavalt välja joonistatud keerukad ja vastuolulised tegelased, värvikad ja fantastilised ning argielust vaheldust pakkuvad põnevad maailmad, ootamatud ja keerukad situatsioonid, millest pole kergeid väljapääse ja lahendusi, traagilised ja hullumeelsed moraalsed valikud ning tegelaste arenemine ja kasvamine või eetiline allakäik ja hävimine kogu selles karussellis.

Eriti nauditav on, kui tõlkijal õnnestub selline lugejaile intellektuaalseid väljakutseid pakkuv hõrk lause ja stiil oma keelde ümber panna nii, et kõik kirjeldatud efektid säiliksid. Mart Kalvetil on see Lev Grossmani teose puhul õnnestunud. Seetõttu kipun ma kusjuures arvama, et ilukirjanduse tõlkijad on tihti rikkalikumagi sõnavara ja nõtkema lausetunnetusega kui kirjanikud. Kirjanikuna on Lev Grossman ilmselgelt väga laia silmaringiga, paljulugenud ja intelligentne inimene. Ei pea lisama, et tema lause (ka Kalveti versioonis eestikeelsena) jäljendamine või millegi sarnase loomine käiks enamikele eesti kirjanikest selgelt üle jõu, parodeerida saaks Grossmani romaani atmosfääri, tema karakterite karikatuurseid versioone, aga mitte tema töövahendit, tema lauset, mis baseerub lugemusel, emotsionaalsel intelligentsil ja haritusel.

 

Keskpärane Fillory, suurepärane võlukool

«Võlureid» on tavakäsitluses enamasti kirjeldatud kui Harry Potteri stiilis koolilugu täiskasvanuile, mis korraga pilab ka Narnia-laadsetes võlumaailmades käimist. Mu meelest pole miski tõest kaugemal, kui siinkohal see anglitsism mulle andestatakse. J. K Rowlingu «Harry Potteri»-raamatusarja lihtsalt ei saa pidada mingiks originaalseks tõmmiste lähtematerjaliks, kuna see ise on juba üsna värvitu tõmmis mitmetest varasematest fantaasiakirjanduse võlukooli-lugudest, alates Ursula K. Le Guini Roke võlurite koolist ja Raudkull Gedist ning lõpetades näidetega, mida iga ulmefänn võib vastavalt oma lugemusele siia ise lisada.

Täiesti ebaoriginaalset tekstimassiivi lihtsalt ei saa lugeda lähtematerjaliks kõigile järgnevaile. Samuti pole «Võlurite» selgete Narnia-viidetega fantaasiamaailm Fillory mingil moel Narnia-lugude pila või paroodia, see ongi lihtsalt väga otsene viide Narniale, pigem kummardus, aga kindlasti mitte ärapanemine. Vahemärkusena tuleb lisada, et kuigi ma olen väga suur ülikooliromaanide austaja, siis alama astme haridusteed kujutavad tekstid mind kuigivõrd ei köida. Harry Potteri seiklused ja sekeldused ei huvita mind miskipärast põrmugi. Küll aga meeldib mulle väga kogu Narnia kontseptsioon, tunnistan, et loojutustamise taseme tõttu pigem värskeimad filmiversioonid (alates 2005) ja mitte niivõrd raamatusari, kuna viimane on eelkõige siiski veidi nooremale lugejale mõeldud.

Ning kummalisel kombel peab rõhutama, et Narnia ei ole lihtsalt väljamõeldud fantaasiamaailm ja seiklused seal, Narnia kui kontseptsioon on eelkõige siiski mõistulugu, sümbolite keel. Õieti ei saagi ma aru, kuidas saab Fillory’t pidada tõsimeeli autori suurimaks võimalikuks saavutuseks originaalse fantaasiamaailma väljamõtlemisel või kuidas saab seda pidada Narnia paroodiaks. Fillory on siin samamoodi sümboli rollis nagu Narnia-maailm C. S. Lewise teostes. Neil on erineva sümboli roll, «Võlurites» on see näiteks ja tõestuseks selle kohta, et idealiseeritud võlumaailmu, kus pole su tavaelu probleeme, ei ole olemas, sa võid fantasykirjanduses isegi reaalselt enda ideaalmaailma põgeneda, aga see ei osutu päris selleks ideaalpildiks, mida sa endale ette kujutasid. See on kinnituseks, et siin või seal pead sa endiselt ise oma probleeme lahendama ja inimeseks olemist õppima. Kui siin nüüd piirduda selle temaatika pealispinna õrna markeerimisega.

Sarja järgmistes osades saab Fillory rohkem leheküljeruumi ja maalitakse põhjalikumalt lahti, aga «Võlurites» jääb nii too maailm kui ka tolle algupärased asukad üsna värvituteks ja igavateks. Eriti kui võrrelda Brakebillsi peatükkidega.

Samas ei peitu selle raamatu kvaliteedid mu meelest üldsegi Fillory väljamõtlemises ja kujutamises, vaid just romaani esimeses pooles kesksel kohal oleva Brakebillsi võlukooli, selle õpetajate ja kasvandike ning koolimiljöö kujutamises. Fillory on fantaasiamaailmana üsna keskpärane, see täidab siin ju pigem sellist kirjandustehnilise «narnia» rolli, ta on vahend, taaskord sümbol, mis ei olegi mõeldudki võistlema liigas, et «kes suudab välja mõtelda lahedama ja värvikama fantaasiamaailma ning mis pööraseid seiklusi siis kõiki seal sees kirjeldada».

 

Ülikooliromaanid

Vaieldamatult nautisin ma enim romaani esimest osa, mis moodustab teose kogumahust 56% ja lõpeb peategelastele Brakebillsi lõpetamisega ja tavamaailma naasmisega. See on ka enamvähem ainus koht selle teose asjus, kus ma saan nõustuda Joel Jansiga, et tegu on tasakaalust väljas raamatuga – võlukooli on siin liiga vähe, terve triloogia esimene osa pidanuks keskenduma vaid tegelaste ülikooliperioodile. See on lihtsalt nii oluline ja formatiivne periood inimese elus ja väljakujunemisel, et väärinuks kindlasti rohkem tähelepanu.

Ma ei ole kindel, kas Grossman Brakebillsi ja selle asukate kirjeldamisel mingeid enda nooruspõlve komplekse ravib, nagu Joel paistab arvavat (mille põhjal, pagan võtaks?), aga mina lugejana vist küll. Ma olen ülikooliromaanide suur fänn, võibolla seepärast, et ei gümnaasiumis ega ülikoolis kogenud ma midagi sellist, mida olin varem raamatuist lugenud, mida ootasin ja eeldasin. Kõik osutus märksa proosalisemaks ja mingeid selliseid kummalisi inimtüüpe ma nois keskkonnis ei kohanud ega ühessegi sellisesse lahedasse kampa ma ei sattunud. Alles üliõpilaskorporatsiooni astudes õnnestus leida see veidi müstiline ja ebamaine keskkond oma teistsuguste ja salajaste ning välismaailma jaoks mõistetamatute reeglitega, veidrad inimtüübid, põnevad inimsuhted ja kummalised läbisaamised.

Grossmani peategelaste ringi suurim pluss on nende inimlikkus, üdini inimlik olemus. Nad ei ole mingid elurõõmsad kerekad duratsellid, õllevahuste vuntsidega igavad ühetaolised tüübid. Nad on tavalised inimesed oma kõhkluste, kahtluste, ebakindluste, eneses kahtlemiste jmt päris elulisega. Erinevalt noist duratsellidest on neil sisemaailm, nad arenevad ja muutuvad romaani kulgedes. Nad on inimestena põnevad, selliseid inimesi tahaks enda ümber asjatama, neil on mingid omad veidrused, nad on igaüks milleski probleemsed, inimestena veel mitte valmis, miski vajab nende friikide juures parandamist, lõpuni tegemist, lahendamist, aga just sellistena ongi nad huvitavad. Nad on intellektuaalsed tüübid, kes samas kahtlevad oma silmaringi, võimete ja teadmiste piisavuses, nad on klassikalised kujunemisromaani kangelased.

 

Ulme?

«Võlurite» lugemisel ja Brakebillsi maailma sattumisel meenusid mulle esimese asjana kohe kaks võrratut tudengiromaani eelmisest kümnendist (kumbki pole ulme): Donna Tartti «Salajane ajalugu» (ek. 2007)  ja Ian Caldwelli – Dustin Thomasoni «Nelja mõõt» (ek. 2006). Mõlema tegevus toimub Uus-Inglismaa elitaarses ülikoolis, mõlema keskmes on väike tudengitekamp, kellel on mingi oma teema, oma saladus, oma probleem lahendada, mis neid üksteise külge seob ja üksteise veidruste ning omapäradega harjuma ja leppima paneb. Mõlema tegevus toimub kergelt sellises müstilises ja nõiduslikus õhustikus, kuigi tegelikult ju täiesti argises pärismaailmas, aga nad mõlemad suudavad luua ülikooliaja kitsa sõpruskonna mingi sõnulseletamatu omafiilingu. Kõike seda suudab ka Grossman.

Kui hea on see võlukooli-romaan aga ulmena? Ausalt öelda ma ei tea seda ega hooligi sellest. See on teos, mis näitab ilmekalt ära, et ulme ei ole mingi selline püha lehm, mis muudab sita söödavaks ja mille puudumine omakorda tordi või moorprae maitsetuks närimiseks. Selle romaani ulmelisus ei seisne ju Fillory-nimelise keskpärase fantaasiamaailma väljamõtlemises (või täpsemalt, Narnia pealt kopeerimises), vaid ikka neile noortele väljakujunevaile tudengeile võluvõimete andmises ja nende seeläbi muust maailmast eraldamises. See on veidi nagu 1930ndate ulmefändomi sünni aegne salaseltslus, sul oli mingi iseloomulik omadus (ulmehuvi), mis sind ülejäänud klassikaaslastest eristas ja ära eraldas, sul oli üle riigi mingi oma salajane sõpruskond, kus sa oma seda omadust praktiseerida ja arendada said, aga muu maailm seda ei teadnud ega oleks ka mõistnud.

Nii nagu ulme lisamine ei saaks muuta «Krahv Monte Cristot» veelgi paremaks, ei muudaks ulme lisamine mingile totaalsele käkile seda kohe väärtuslikuks. Ega vastupidi. Tõsi, Joelil on oma repliigis õigus, minu ulmehuvi algas laiemast huvist seiklus- ja põnevuskirjanduse vastu, ulme on minu jaoks kogu aeg olnud seikluskirjanduse üks avaldumisvorm, aga kindlasti ei ole ulme minu jaoks kunagi vastandunud kogu muule kirjandusskeenele. Ulme teeb üldjuhul kirjandust paremaks, annab rohkem võimalusi teravdada aktsente, aga ulme puudumine ei muuda kirjandust väärtusetuks või «õige kirjanduse» vastandiks. Ainult ja eranditult ulmet lugev inimene on mu meelest paratamatult veidi piiratud ja reeglina on see enese vabatahtlik tsitadelli sulgemine, oma silmaringile piiritara ümber ehitamine.

Minule meeldib «Võlurid» eelkõige seepärast, et ta kõnetab läbi oma tegevuskoha ja peategelaste karakterite mind kuidagi väga isiklikult ja lähedaselt, need kõik on hästi huvitavad inimesed, keda tahaks ise tunda ja nende väljakujunemises osaline olla, ta näitab inimesi sellises sotsiaalses keskkonnas, mida ma mõistan, mis mindki kõnetab, kogu oma ebakindluste ja sisemiste kõhkluste ning saavutamiste ja tõestamistega. Ta on raamat, mille sa lõpetamise järel uuesti kätte võtad ja otsast algad, kuna tahad seda keskkonda, seda tolmust vanaaegse mööbliga ja käänuliste koridoridega ülikoolihoonet kogu oma atmosfääris uuesti kogeda.

 

Kus on krahv?

Tegelikult ei ole tähtis, kas «teos sisaldab krahvi», ulmet ei muuda proletaarseks ega pätiromantiliseks pelgalt punkarite ja romantiliste kontrakultuuriliste kriminaalide kangelaserolli asetamine versus kõrgklassi elu kujutamine ja seiklusromaanilikult suured kangelased. Tähtis on, et meile lugusid jutustava kirjaniku mõttemaailm ja silmaring oleks avar, et tema maailmanägemine baseeruks mitmekesisel lugemusel ja inimeste ning maailma läbitunnetusel, et tal oleks selgelt intellektuaalne baas. Et «intelligent», «tudeng» või «akadeemik» poleksid tema jaoks millegi võõra, arusaamatu ja naljaväärse ning nõrga markeerimiseks kasutatavad sõimusõnad nagu sovjeedi blatnoikultuuris, midagi, mis peaks tingimata vastanduma tänavatarkusele.

Praegu jääb kogu meie vaidlusest pigem mulje, et sõnad ’krahv’ ja ’aadlik’ loovad meie vaimusilmas hoopis erinevaid tähendusi. Kui French ja Koulu kirjandustegelastena on ’aadellikud’, siis tekib mul vägisi tunne, et aadlik eksisteerib kellegi peas vaid karikatuurse figuurina, umbes nagu omal ajal matsirahvas ette kujutas mõisnikku elavat: sõna otseses mõttes sularasva söövana ja kahe kasuka vahel magavana. Tõsimeeli kõverpeegellik arusaam millestki võõrast. Enda puuduste/unistuste ülekandmine grotesksete tulemustega. Tunnistan, et minu jaoks on «värvikas häkker» või «hea/romantiline pätt» umbes sama oksüümoronlik fraas, värvikaid häkkereid kujutavad ikka need romantilised küberpunkautorid, kes ise häkkereid ei tunne ja romantilisi pätte kirjeldavad need kirjanikud, kes pole ise tänaval nende käest peksa saanud. Kes on, selle jaoks ei ole päti juures midagi romantilist.

C'est krahv.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0573)