Olen PÖFFil ikkagi selliseid filme vaatama sattunud, mille ajal ei kõnni eriti vaatajaid kinosaalist välja. Igal aastal on mõni selline, mille kohta levivad intrigeerivad kõlakad ja mille kohta infoletis kaebamas käiakse. Eddie Alcazari põnevik nimega „Täiuslik”, üks käputäiest kindla sci-fi märkega filmidest festivalikavas, võis olla üks selliseid, mida ka ise vaatama jõudsin. Saal tühjaks ei jäänud, välja kõndis filmi jooksul siiski oma veerandik, aga seansijärgsed pilgud rahva seas olid üsna jahmunud.

Mulle väga meeldib PÖFFi publik. Kel kiiret pole (eriti mõnele järgnevale seansile jõudmiseks), see ikka jääb istuma ja mõtisklema nähtu üle. Eks muidugi ole õige ka näidata üles lugupidamist kogu filmimeeskonna vastu, kuid festival pakub päris palju sellist, mis lihtsalt vajab korraks istumist ja seedimist enne kui argiellu tagasi minna. Kui pärast mõnda mõtlikku väärtfilmi kangastub selles istumises rahulolu nähtu üle, siis pärast „Täiuslikku” seda mina ei näinud. Pigem oli näha kummastust; koperdasin ka ise lõpuks saalist välja ja küsisin kaasvabatahtliku käest, et mis see kõik just oli.

Lühidalt võib öelda, et film räägib noormehest, kes tapab noore naisterahva. On üsna märgiline, et ohvrist ei kuule enam iialgi, sest järgnev peategelase teekond on üks suur pretensioonikas mõtteharjutus. Tema ema, kaunis ja mõjukas kuulsus, saadab ta seepeale kuhugile paradiisikliinikusse, et pärast sellist viga oma meelt ja füüsist parandada.


Film algab korraks väga argiselt, olenemata just toimunud mõrvast, tekitades eelduse, et nüüd tulebki selline ja selline film. Igasugune ootuspärasus aga kaob kohe ja jääbki kadunuks. Järgneb ülistiliseeritud ja hallutsinatoorne virrvarr, mis on täis mõtisklusi inimolemusest ja täiuslikkuseni püüdlemisest. Eks iga vaataja saab otsustada, kas see kõik, mis toimub, on lihtsalt sama pinnapealsus, mida film kritiseerib, või on sel ka mingi sügavam mõte.

Ei tundu, et film oleks leidnud olulist tähelepanu peavoolumeedias. Vähesed arvustused, mis sellest on, toonitavad sõnumit ilukirurgia ja välise ilu väärtustamise ohtudest. Eks see ole üks kandev teema, kuid pigem näib, et on jäädud pidama filmi pealkirja ja glamuurse fassaadi juurde. Osa filmist tõesti tundub nagu fotosessioon tüünete modellidega paradiisis ja peategelane otsib lahendust oma probleemile moraalselt üsna vale motiiviga – täiustada ennast. Lihtsam on üle tuhiseda filmi häirivamatest osadest, ja härivast mitte kvaliteedi mõttes, vaid body horror-ist sellisel tasemel, mis jääb pikaks ajaks kummitama.

Kuidas noormees end täiustama hakkab, on vaatemäng omaette. Teda juhendab lohutav robothääl, kes ausalt kõlas mõnda aega minu jaoks kui BMO Adventure Time’ist. Talle antakse regulaarselt plastikust mänguasjakarbis tükike uut „iseennast”. Rohkem ma ei seleta, sest mis järgnes, pani mind mitmeks minutiks suu ammuli vaatama ja ma ei mäleta korda, mil ma viimati oleks niimoodi filmi vaadanud, isegi PÖFFil. Võin vaid öelda, et selle kõige eesmärk on tegelasel tappa oma loomalik id, ürgne instinkt Freudi käsitluse järgi, mille on noormehele pärandanud tema eelajaloolised esivanemad ja mis kannustab teda tapma. Võitlused selle ürgsusega on ka filmi kõige häirivamates stseenides, kuni lõpuni välja.

Raske on leida võrdlusmomenti teiste filmidega või intertekstuaalsust, siiani ei oska ma öelda, kas tegemist oli ka hea filmiga. Tundub, et see oligi vist kogu selle mõtteharjutuse mõte – pakkuda kummastavapanevat kaunishäirivat elamust. Küll aga oli privileeg näha seda filmi kinolinal, mis ilmselt kogu selle elamuse veelgi sügavamale ajusoppi puuris. Kui peaks olema julgust seda filmi näha, soovitan luua võimalikult sarnased tingimused kinosaaliga.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0738)