Gert Kiiler “Eranuhke ei armasta keegi”
Minu jaoks oli nimi Gert Kiiler autorina täiesti tundmatu. Hiljem muidugi uurisin väheke netiavarustest ning üllatus oli positiivne, kuna olin tema loomingut stsenaristina juba varasemalt nautinud. Imelik, et kuigi loo tegevus toimub mu kodukohas, siis ei sattunud raamat kuidagi mu huviorbiiti. Siinkohal tuli appi mu abikaasa, kes parasjagu just Viljandi ajalugu läbi töötas ning huvitavaid fakte välja otsis. Ning kui juba tema raamatust huvitus, siis polnud pääsu: kui ulme koju kätte tuleb, siis tuleb ta ka läbi lugeda. Ja mitte ainult lugeda, vaid ka täiel rinnal nautida.
Romaani tegevus toimub alternatiivajaloolises kuuekümnendate Viljandis – suvekuumuses vaevlevas kuurortlinnas. Ulmet raamatus ju rohkem ei olegi: lihtsalt paralleelmaailm, kus Eestit ei okupeeritud pärast Teist maailmasõda ning ühiskond sarnaneb kapitalistlikule Ameerikale. Viljandist on saanud oma kohvikute ja mängupõrgutega suveturistide lemmikpaik. Kuigi raamatut lugedes ei ole vaade Tänassilma jõe orule mu terrassilt nii maaliline kui eradetektiiv PaulilTeemeistri kohvikust, siis pimedal ajal näen minagi teisel pool orgu linnamelu meenutavat tuledemerd. Ja see ongi selle raamatu üks põhilisemaid võlusid – väga kerge on ennast samastada just nende ilusate ja maaliliste kohtadega, mida autor filigraanselt lugejale ette söödab ning mida just kohalik oskab ilmselt kõige paremini hinnata.
Pean muidugi nentima, et lisaks lugemiselamusele aitas väga heale emotsioonile kaasa ka autori poolt koostöös kohaliku raamatukoguga tehtud “kirjanduslik jalutuskäik” Viljandist. Pooleteisetunnise ekskursiooni käigus veeti väike grupp inimesi mööda paiku, mis on esindatud lisaks käesolevale teosele ka suveromansis “Raisatud suvi” ja alternatiivajaloolises “Gogoli disko”. Olen ka eelnevalt tõdenud, et kui raamatu tegevus toimub juba tuttavas kohas – kas või osaliselt –, siis äratundmisrõõm annab lugemiselamusele veel vunki juurde. Samasuguse fenomeni osaks sain ka kunagi “Mina olen Surm” lugemisel, kuigi siis olin Viljandit vaid põgusalt külastanud. Nüüd oleks mul justkui pidevalt mingi liitreaalsusnupuke sisse lülitatud, sest raske on Tartu tänava mäest alla laskuda mõtlemata, et möödud mäekünkale paigutatud detektiivibüroost või et Väikese tänava vaateplatvormil järvevaadet nautides ei olegi seal restorani.
Lisaks äratundmisrõõmu pakkuvatele kohtadele on tegu väga tõupuhta oldschool detektiivilooga: mitte just kõige keerulisema sisuga, aga rõhuasetus on pigem väljapeetud stseenidel ja kohati isegi ülepaisutatud stereotüüpidel. Erinevalt tänapäeva märulikangelastest jääb peategelane soliidseks ja šikiks isegi väga pingelistes olukordades. Samas tänapäeva elutempot arvestades võib lugu tunduda kohati isegi veidi liiga aeglane.
Tegelased on raamatus üldiselt väga hästi kirjeldatud ning piisava taustainfoga varustatud – erinevate väikeste meenutuste ja minevikku-hüpetega anti neist üsna hea ülevaade. Seda sama aga ei saa väita detektiivibüroo sekretäri Eva taustaloo edastamisel. Siin proovis autor tegelase salapärasust liiga tehislikult üleval hoida: ühel hetkel oli kõik väga loogiline, arusaadav, võib-olla mitte-just-lõpuni-seletatud ja müstiline, siis aga prooviti erinevaid vihjeid andes lugejat valejälgedele juhtida ja peategevusliinilt tähelepanu ära röövida. Need jänesehaagid tundusid veidi liiga lapsikud ning kõrvalliini loosse sidumine oleks võinud kaasahaaravam olla, kuna lõpuks räägiti taustalugu ootamatult lihtsalt ja kiirelt ära. Peategelase Pauli taustaloo sissepõimimine toimis aga lausa ideaalselt: lugejale anti piisavalt infot jutu kulgemise käigus ning säilis ka väike salapära, kuna nii lühikese raamatuga ei saagi ju inimesest kõike teada.
Kokkuvõtvalt võib raamatut soovitada nii krimilugude kui ka ulme nautijatele, sest täiesti edukalt oleks antud teos sobinud Hargla koostatud “Eestid, mida ei olnud” lugude hulka. Krimka pinget ja Viljandi maalilisust oli selles alternatiivajaloolises seikluses samuti piisavalt, et raamat võiks jõuda ka mainstream lugeja öökapile.
