Selles riigis pole mõtet mõtelda, ikka saab sust teisitimõtleja.

            -JMKE

Kohtusin Aniaga Narva kohvikus. Ta hilines. Ostsin kaks kaneelisaia ja kaks musta kohvi ning istusin laua taha kohviku kaugemas otsas. Jõin kohvi ja vaatasin välja trööstitule maanteele.

Ania saabus punase salli ja musta mantli hõlmade lehvides. Ta paistis ärev ja tema kallistus oli tavalisest jõulisem.

"Palun, istu," ütlesin.

Ania istus, võttis lonksu kohvi, heitis pilgu saiale ja siis mulle.

"Ta ei ärka üles," ütles Ania ja näis peaaegu nutu äärel.

"Kes - Andrei?"

Noogutus.

"Kuidas ei ärka?"

"Lihtsalt ei ärka," ohkas Ania. "Juba kaks päeva."

"Kas külma vett proovisid?"

"Ma proovisin kõike. Heal juhul ta hüüatab, vehib käega, aga ei ärka."

"Miks sa arsti ei kutsunud?"

"Ma ei julge," vastas ta. "Andrei on neil niigi pinnuks silmas. Pealegi, ma arvan, et ta võttis-"

"Unerohtu?"

"Mingit seent."

Ohkasin ja ütlesin: "See ei kõla nagu asi, millega ma aidata saaksin. Ma pole arst ja psühhedeelikume ei tunne. Sul on vaja asjatundja abi."

Ania heitis mulle terava pilgu.

"Hea küll," ütles ta. "Ma kutsun asjatundja."

"Super," ütlesin kergendusega.

"Aga sina pead ka tulema," lisas ta seepeale.

"Milleks mind vaja on?"

"Andrei on hädas," vastas Ania. "Sa oled tema sõber."

Väljapääsu otsides vaatasin aknast välja, kuid seal ei paistnud midagi lohutavat.

"Lasnamäe on keelutsoon," pomisesin.

"Mitte sinu jaoks."

Jõllitasin endiselt akent. Tol hetkel süttisid kohvikus tuled ja mu teisik vaatas mulle vastu, nägu nagu Kuu pind, milles elasid vaid silmad.

"Okei," ütlesin lõpuks. "Ma tulen."


***


"Meie riiki juhib erakordne hallitus," tsiteerisin, pöörates Gonsiori teele.

"Mida?" ütles Ania.

"Tsensor kustutas Andrei jutust selle lause."

"Miks? Mis hallitus?"

"Pole aimugi."

Sildid viaduktil näitasid tulijale, kummale poole hoida. Paremal pool seisid autod pikas rivis. Hoidsin vasakule.

Viimased viiskümmend meetrit enne checkpointi oli eikellegimaa, mille läbimine näis alati võtvat igaviku. Checkpointi ees peatasin auto, lasin akna alla ja ulatasin valvurile dokumendid. Ta vaatas esmalt mu ametitõendit, siis põgusalt mu passi ja siis pikemalt Ania oma, pöörates korduvalt pilgu Aniale ja siis tagasi paberile.

Lõpuks lasi ta meid läbi. Tõkkepuu tõusis, sõitsime läbi lühikese tunneli ning välja Lasnamäe õhtusse. Meist paremal kõrgus tohutu plekist kuur, mida nimetati vastuvõtukeskuseks.

"See sara ajab mulle alati judinad peale," ütles Ania.

Paarsada meetrit edasi võtsime esimese mahasõidu enne kraatrit, mustavat auku, mis läbipääsu blokeeris.

Tänavad olid vaiksed, ainsaks elumärgiks kortermajade valgustatud aknad. Möödusime õigeusu kirikust, mida oli pommitatud ja mille parandamine edenes pidevate politseireidide tõttu vaevaliselt.

Andrei maja asus madala järsaku serval. Parkisin auto. Ania oli läbematu, jõudis enne mind välisukseni ja avas selle kiibiga.

Kuuendale korrusele jõudes ma hingeldasin kergelt. Paari kuu pärast on järgmine arstlik kontroll; peab rohkem trenni tegema, allakäigu vastu võitlema. Dekadents on märk rikutud verest, nagu ütleb meie õnnis juht.

Mis Andrei korterisse puutub, siis kõlbaks see sõna "dekadents" illustreerima küll. Esik oli veel enam-vähem, aga vannitoa lahtisest uksest paistis kooruv tapeet ja vann, mida polnud küüritud aastaid, kui üldse kunagi. Korteris hõljuv viirukihõng varjas muid, ebamäärasemaid lõhnu.

Kuni Ania saapaid lahti nööris, astusin kööki. Kraanikausis kõrgus nõude virn, kuid peamine varandus oli peidetud laua alla; terve brigaad rivistatud pudeleid, mille pandiraha eest võiks kokkuhoidlik inimene elada nädala. Akna all oli taburet, millel Andrei armastas istuda ja suitsetada.

Pöörasin ümber ja nägin, et Ania silmitseb mind. Kas oled valmis, näis ta pilk küsivat. Ta lükkas ukse lahti ja tema järel astusin elutuppa.

Elutuba meenutas Universaal-Universumi poodi, mis oli sisse seatud tüüpilise nõukogude mööbliga korterisse, kus domineerisid kaks kõrget raamaturiiulit, mõlemad ääreni raamatuid täis. Põrandat katsid erineva kuju ja mustriga kirevad vaibad. Sektsioonkapi lahtistel riiulitel seisid kujukesed, mis sarnanesid mõne Vana-India templi erootilistele skulptuuridele. Madalal laual keset tuba läikis hõbedane samovar.

Vastasseina ääres seisis kušet. Kušeti peal, puna-rohelise pleedi all lamas selili Andrei, käed kõhu peal meditatiivselt põimitud, rind tõusmas ja langemas ühtlases tempos. Tema mustad lokkis juuksed olid hipilikult pikaks kasvanud, nägu nagu alati kahvatu-valge, lõuga katmas paaripäevane habe.

See oli meie esimene kohtumine nelja aasta jooksul - kui seda saab kohtumiseks nimetada - ent Andrei ei paistnud päevagi vanem.

Ania lähenes, võttis Andreil käest ja hoidis seda delikaatselt, nagu oleks tegemist raskesti haigega. Kes teab - võibolla oligi. Astusin ka lähemale, võtsin omakorda ettevaatlikult Ania käest Andrei käe ja katsusin pulssi. See oli sügavat und magava inimese normaalne pulss.

Lasin Andrei käel tagasi pleedile langeda. Ma pidanuks nüüd midagi ütlema, et teda äratada, aga mulle ei tulnud midagi pähe.

Ania võttis ülesande enda peale. "Andrjuša," ütles ta, "sulle tuli sõber külla, Toomas, mäletad ju? Andrjuša," - ta võttis Andreil õlast ja raputas õrnalt, siis natuke tugevamalt - "Andrjuša," - nüüd võttis Ania ka teisest õlast ja unustades delikaatsuse, raputas juba päris tugevasti, "Andrjuša, kurat, ärka üles, raisk!" Raputatav mõmises, aga ei ärganud.

"Rahune, Ania, sa teed talle haiget."

"Kuidas ma talle haiget teen, ta on ju unenägude maal," ütles Ania südametäiega, aga jättis siiski Andrei rahule.

"Tule," ütlesin, "teeme tassi teed, siis kutsume arsti."

Läksime kööki, Ania pani vee keema, võttis kaks tassi ja poetas kummassegi teepaki.

"Muide," ütlesin ma, "miks sa arvad, et Andrei seisund on tingitud seentest?"

"Ta rääkis, et ta kasvatab seeni."

"Ahnii?"

"Ma näitan sulle..."

Ania väljus toast ja naasis minut hiljem, näpus pappkarp.

"Siin polegi midagi peal kirjas... aga siin sees oli kasvata-ise-oma-seened-komplekt..."

Ta võttis välja telefoni ja hakkas skrollima.

"Näed, siit ta tellis..."

Võtsin Ania käest telefoni. See kuvas amatöörliku kujundusega veebilehte, mille aadress lõpes .au - ilmselt siis Austraalia.

Dreamtime Shrooms - Authentic Indigenous - Experience Harmony - Return to Dawn of Time!

Ja muud samas vaimus.

"Sellepärast siis - unenägude maal?" Ania noogutas.

"Väga huvitav..."

Ania hingas sügavalt sisse.

"Nii," ütles ta, "nüüd ma helistan arstile."

Ma ei öelnud midagi - järsku mõtleb veel ümber. Aga ta pani juba telefoni kõrva äärde. Kutsuv toon.

"Ei vasta," ütles ta veidi aja pärast. "Pean ise kohale minema."

"Kas viin sind autoga?"

"Pole vaja, arst on mu tuttav, ta elab lähedal... valva sina Andreid..."

Ania oli teguderežiimis, juba suundus ta esikusse, mässis end salli ja mantlisse ja tuhises uksest välja.

Teetass käes, kõndisin tagasi elutuppa ja vaatasin magajat. Andrei näo peaaegu ingellik kahvatus ei olnud ebaharilik. Hingamine oli nagu ennegi rahulik ja rütmiline.

Jõin seistes teed ja mõtlesin, kui mu teadvust puudutas hääl. See kostis väga vaikselt, täpselt kuuldavuse piiril. Heitsin pilgu Andreile, kuid ta huuled ei liikunud.

Kas ma hallutsineerin juba ise? Äkki on mul Andrei seentest contact high? Samas märkasin ma, et magamistoa uks on irvakil.

Lähenesin ettevaatlikult ja lükkasin ukse lahti. Hämaras toas polnud kedagi näha, küll aga mängis seal telekas, mis oli ilmselt vaikseks keeratud. Ekraanil paistis riigivanem Andres Halli kerekas kuju, rinnus medalid, üle õla sinimustvalge lint.

Riigipea rääkis, aga nii vaikselt, et ma ei eristanud sõnu. Otsisin asjatult lülitit. Seda leidmata läksin telekale lähemale. Lähedalt oli ebamugav vaadata ja värvid tundusid veidrad, riigivanema hallisegused juuksed näisid rohelised, peaaegu samblakarva. Aga kõrva kõlarite lähedale pannes muutus jutt arusaadavaks.

"...luua riigi idapiirile cordon sanitaire ehk maakeeli puhvertsoon.

Andsin Pihkva suurvürstile aega kolm päeva, et nõustuda mõistlike tingimustega, mis puutub tema riigi sõjaväkke ja relvastusse ning meie inspektorite riiki lubamisse. On talumatu, et vürstiriik soetab endale relvi, mis võiksid ohustada meie territooriumit.

Kahjuks pole suurvürst Ivan meie rahumeelsele ettepanekule reageerinud. Loodan südamest, et ta teeb seda enne keskööd. Vastasel korral peame tegutsema, et tagada meie rahva ning Pihkva suurvürsti alamate julgeolek."

Riigivanem Hall lõpetas sosistamise ning algas vaikne sahin. Kaamera pöördus saali poole ning selgus, et tegemist on marulise aplausiga. Instinktiivselt võtsin välja telefoni ja vaatasin kella: 21.18.

Samal hetkel kuulsin ma välisust avatamas. Mõne silmapilgu vältel seisin liikumatult, arvestades erinevate võimalustega (aga millistega?). Siis kuulsin Ania häält.

"Toomas?" hõikas ta.

"Magamistoas," hõikasin vastu.

Mõne hetke pärast ilmus uksele Ania ning tema järel tumedas ülikonnas härrasmees, kel oli näpus tumepruun portfell. Mehel olid mustad juuksed, rohelised silmad ja ta kandis prille.

"See on doktor Rätsep," tutvustas Ania külalist.

"Rätsel," parandas mees teda, ulatades mulle käe. "Johann Rätsel."

"Toomas Treumund," tutvustasin end.

"Väga meeldiv," ütles võõras õhkõrna aktsendiga.

Surusime kätt, takseerides üksteist. Kas see mees on arst? Kogu mu professionaalne vaist karjus SPIOON!

"Võib-olla mu võõrapärane nimi mõjub ootamatult," sõnas doktor Rätsel. "Samas - Treumund..."

"Eks me kõik siin ole segaverelised," vastasin ma.

Selle peale hakkas doktor midagi vastama, aga sai sõnasabast kinni.

"Hmm-hmm," ütles ta. "Niisiis - meie patsient..."

Läksime elutuppa, Ania ees, tema järel doktor Rätsel ja kõige viimasena mina.

Doktor kummardus Andrei kohale, katsus pulssi, siis magaja laupa. Seejärel võttis ta portfellist moodsa termomeetri, asetas selle Andrei laubale ning vaatas siis näitu.

"Kerge palavik..."

"Kas tõesti," ehmus Ania, "alles ma kraadisin."

"See võis tõusta äsja."

Järgmiseks võttis doktor portfellist kohustusliku stetoskoobi ja tõmbas pleedi magaja pealt ära. Andreil oli seljas roheline triiksärk. Doktor tegi ettevaatlikult lahti ülemised nööbid, pani metallist otsa patsiendi rinnale ja kuulas.

"Kopsud on puhtad..."

Ta nööpis Andrei särgi kinni ning kattis magaja uuesti pleediga.

"Hetkel pole muretsemiseks põhjust," ütles doktor, "aga peame olema ettevaatlikud. Nüüd, kus patsiendil on palavik, võib see veelgi tõusta."

"Vabandage, doktor, aga patsient, see tähendab Andrei, magab juba teist päeva ega ärka mitte millegi peale," ütlesin ma. "Kas see pole veider?"

"See on ootuspärane," vastas doktor.

Kergitasin kulmu.

"Ma rääkisin doktor Rätsepale seentest," ütles Ania.

Doktor Rätsep - doktor Rätsel - noogutas.

"Selge," ütlesin ma, "et ikkagi seened."

"Ma kardan küll," ütles doktor.

"Mhmh," ütlesin mina.

Kõndisin akna juurde. Olnuks mul piip või kasvõi sigaret, oleksin selle süüdanud. Aga ma polnud suitsetaja - puhas veri...

"Arstiteadus on arenenud kaugele..." alustasin ma.

Ania ja doktor Rätsel jälgisid mind.

"Aga kas tõesti nii kaugele? Katsute pulssi, mõõdate temperatuuri, ja kogu lugu? Seened?"

"Te unustate haigusloo, anamneesi," ütles doktor leebelt. "See on väga oluline."

"Kuidas te teate, et Ania räägib tõtt?" nõudsin ma, hoolimata naise šokeeritud pilgust. "Või et ta tõde teab?"

"Mul on selleks põhjust," vastas doktor.

Vaikisin, oodates, kas doktor Rätsel pühendab mind põhjustesse.

"Teil on muidugi õigus, uurija Treumund," jätkas doktor. "Ma ei tee järeldusi ainult selle põhjal, mida ma näen või mida rääkis preili Kowalska. Mul on veel üks suurepärane allikas ja selleks on patsient ise."

Vaikisin jätkuvalt, ignoreerides tiitlite ja perekonnanimede sadu. Kuidas vanasti detektiivifilmides öeldi: teil on õigus vaikida! Olge nii head ja kasutage seda!

"Kaks päeva tagasi helistas patsient mulle. Ta rääkis mulle täpselt, millist seent ta kavatseb võtta, mis koguses ja millal. Ja tahtis kuulda mu arvamust."

"Et kas see on hea idee?"

"Mis mõju sellel on."

"Ja mis te ütlesite?"

"Mitte midagi sellist, mida ta juba ei teadnud. Seen põhjustab unetaolise, teadvuseta oleku - õigupoolest transi. Traditsiooniliselt kasutati seda just transi saavutamiseks."

"Kui kaua see transs kestab?"

"See oleneb. Tavaliselt kaks-kolm päeva. Mõnikord nädala, mitu nädalat."

"Või kuu? Aasta?"

Doktor vaikis hetkeks.

"Oleks hea," ütles ta siis, "kui teiegi teaksite natuke sellest, mida teadis Andrei. Ta tegi põhjalikku uurimistööd. Võib-olla istume?"

Ta osutas toolidele laua ääres, millel seisis samovar.

"Hea meelega seisan."

Doktor kehitas õlgu ning istus ühele toolidest. Ania istus teisele.

"Šamaanid, kes seda seent tarvitasid," jätkas doktor, "olid riskidega hästi kursis. Kuigi üheksa tarvitajat kümnest ärkab transist ilma kahju kannatamata, on ka neid, kel peale ärkamist esineb psüühikahäire. Ning harvadel juhtudel viib seen inimese koomataolisesse seisundisse, millest ärkamine pole kindel.

Ma räägin praegu meie arstiteaduse seisukohast. Šamaanide jaoks oli tegemist rännakuga vaimude ja jumalate maailma. Selles maailmas hakkamasaamine eeldas teadmisi ja ettevalmistust, aga mis kõige tähtsam: retkel pidi olema selge eesmärk. Vaimud ei talu seda, kui neid ilmaasjata tülitatakse.

Tavaliselt võttis šamaan rännaku ette siis, kui talle näis, et spirituaalne tasakaal on paigast ära. See tähendab, et hõimu igapäevaseid probleeme polnud enam võimalik tavaliste vahenditega lahendada."

Doktor pidas lühikese pausi.

"Kui ma ei eksi," jätkas ta, "siis Andrei motivatsioon oli sarnane."

"Aga Andrei pole ju šamaan," ütles Ania.

"Ta oleks hea meelega midagi taolist, kui talle seda võimaldataks," ütles doktor.

"Mida Andrei tahtis seente võtmisega saavutada?" küsisin.

"Sedasama, mida ta püüdis oma juttudega teha, niikaua kui neid olematuks ei tsenseeritud. Õõnestada spirituaalset diktatuuri."

"Mitte füüsilist diktatuuri?" küsis Ania.

"Need on üks ja seesama."

Doktor vaikis hetkeks ja elavnes siis jälle.

"See oli tegelikult Andrei viimase aja kinnisidee," jätkas ta. "Monism - keha ja vaim on üks ja sama substants. Mõtted ja mõttesüsteemid - ideoloogiad - on sama füüsilised nagu meie kehadki.

Ideoloogiate, eriti hegemooniliste ideoloogiate kirjeldamisel armastas ta seene metafoori. Seene nähtav osa - viljapea - on valitsev ideoloog. Seda rolli võib kanda mingi rühm või isegi üksainus inimene.

Nagu seene puhul ikka, on nähtamatu osa suurem ja olulisem kui nähtav. Ideoloogia peamised aksioomid on juurdunud elanike peades, nendega on nakatunud keel, mida inimesed räägivad. Et hakata teistmoodi mõtlema, peame hakkama teistmoodi rääkima - ja teistmoodi kirjutama."

Siinkohal jäi doktor vait. Ania tõusis ja läks kööki, et teha teed. Ma läitsin taaskord mõttelise piibu.

Õhtu jooksul Andrei palavik tõusis, täpselt nii, nagu doktor oli ennustanud. Haige higistas ja sonis. Ta mainis korduvalt sõnu "hallitus" ja "riigivanem Hall".

Doktori heakskiidul tegi Ania Andreile viinasokid. Hiljem istus ta haige kõrval ja hoidis tal käest. Ma seisin akna all ja vaatasin neid ning mõtlesin oma viimasele vestlusele Andreiga.

See toimus siinsamas korteris, mis oli tookord palju paremas korras. Tollal eelistas Andrei minimalistlikku stiili ning new age kola elutoas peaaegu polnud, ainult mööbel ja värvilised vaibad olid samad. Me jõime teed ja ilma mingi hea põhjuseta viisin ma jutu poliitikale.

Tol ajal olid meil veel valimised; peaminister Hall kandideeris teisele ametiajale. Siis, valimiste eelõhtul, ilmusid tänavatele sõdurid.

Toimusid vahistamised ja koletu vandenõu sai avalikuks. Opositsiooni juht oli kokku leppinud vaenlasega; oli võtnud vastu raha. Valimiste kaotuse korral oli plaanis relvastatud ülestõus. Vaid peaministri õigeaegne tegutsemine hoidis ära halvima.

Peaminister Hall kuulutas välja eriolukorra, mille eesmärk oli võimalikult kiiresti luua uuteks valimisteks turvalised tingimused. Välisraha vastu võtnud poliitikud leidsid end trellide tagant.

Valimised toimusid kuus kuud hiljem ning peaminister Hall võitis need ülekaalukalt. Seejärel korraldas ta referendumi, et parandada kaks viga põhiseaduses: peaministri ametiaja piirang ning võõrapärane nimetus "minister". Nii sai peaminister Hallist riigivanem.

Minu ja Andrei arvamused riigivanem Halli osas läksid lahku.

"See on lihtlabane diktaator," ütles Andrei. "Nüüd oleks õige aeg mässata."

"Sõda tuleb," vastasin mina. "Kelle poolt sa oled?"

"Sinu poolt," vastas Andrei.

Andrei agitatsioon ei viinud reaalsete mässukatseteni, aga tema ja ta teosed sattusid halba nimekirja. Selle asemel et keelata, eelistas režiim jupphaaval tsenseerida, vaikselt kraane kinni keerata. Lasnamäel põrandaaluseid eksemplare levitada oli alati võimalik, aga linnaosa ümbritsevast füüsilisest ja vaimsest müürist välja murda oli raskem.

Oli see meeleheide, mis tõukas Andreid ohtlike eksperimentide poole?

Haige palavik tõusis ja kuna suu kaudu vedelikku manustada oli raske, paigaldas doktor Rätsel tilguti soolalahusega. Andrei oli jälle sonima hakanud, sõnadest aru saada oli raske, aga tundus, nagu vaidleks ta kellegagi või võitleks lausa füüsiliselt - unenäos muidugi.

Veidi aja pärast algas veelgi ehmatavam muutus; nimelt hakkasid Andrei juuksed järk-järgult, aga vaieldamatult meie silma all halliks minema. See oli roheka varjundiga hall - värv, mis üle kõige meenutas samblikku.

Siis, täiesti ootamatult, kargasid haige silmad pärani lahti. Võpatades lasi Ania ta käest lahti, sest Andrei vaatas meid täiesti võõral, äratundmatul, isegi metsikul pilgul. Silmi ühelt teisele pöörates avas ta suu ja kähistas veidral sosinal:

"Mis siin toimub? Valvurid! See on mäss! Riigipööre!"

Haige hakkas rabelema ja tundus, et ta võib oma käe küljest tilguti lahti kiskuda. Seepärast otsis doktor Rätsel oma ammendamatust portfellist kiiruga rihmad, millega patsient kinni siduda.

"Reeturid! Äraandjad! Ma pean kõne pidama!"

Haige jätkas meie siunamist, kuni pööras järsku silmad pahupidi, hakkas tõmblema ja suust vahtu välja ajama.

Ania oli näost valgeks tõmbunud. "Doktor," küsis ta, "mis temaga toimub?"

"Ma ei ole kindel," vastas too aeglaselt, "aga ma arvan, et see pole eluohtlik."

"Pole eluohtlik? Kust te teate? Doktor, kuhu te lähete?"

Doktor Rätsel oli patsiendile selja pööranud ning suundus mõõdetud sammul magamistoa poole. Ania heitis mulle ahastava pilgu. Haige suu ei vahutanud enam, kuid aeg-ajalt läbis ta keha kerge tõmblus.

Ilmselt oli doktor teleka mängima pannud ja vist isegi puldi üles leidnud, sest magamistoast kostis selge ja kõlav fanfaar, lühike paus ja seejärel hakkas rääkima üks hääl. See oli mahe, meloodiline ja vägagi tuttav hääl.

Lummatult suundusin ma magamistoa poole, Ania minu järel. Seal, presidendilossi kullatud saalis, lippude taustal ja ümbritsetuna oma lähimaist nõuandjaist, istus riigivanem Hall ja rääkis. Heitsin kiire pilgu käekellale: 00.01.

"Kallid televaatajad, armsad kindralid, see on teist ütlemata tore, et te täna kohale tulite," ütles riigivanem Hall.

Nõuandjad vaatasid riigipead, silmis vaikiv hämming.

"Mu hea sõber Albert," noogutas riigivanem Hall lähima kindrali poole, "tuletas mulle meelde, et ma pidin teile kõigile midagi tähtsat ütlema."

Sellele järgnes mõõdetud, eht-riigivanemalik paus.

"Kahjuks pean teile ütlema, et saite petta. Rängalt petta. Pügada saite, sõbrad! Teil tõmmati nahk üle kõrvade!

Asi on selles, et mul ei ole teile mitte kui midagi öelda. Kuulsite! Mitte üht sõna. Mul on sõnad puha otsa saanud, keel on pehme, pea on tühi! Kopp-kopp, kuulete," ja riigivanem koputas nukkidega vastu pead, "tühi nagu kookospähkel!"

"Pealegi on mul rääkimisest siiber, hääl on kähe ja kurk kuivab! Ausalt öeldes plaanin ma lähipäevil üldse mitte rääkida."

Albertiks nimetatud nõuandja kummardus riigivanema poole ja sosistas talle midagi kõrva. Riigivanem kuulas ja noogutas tõsiselt.

"Albert ütles mulle," jätkas riigivanem Hall, "et Ivan - et vürst Ivan ei taha meie inspektoreid näha ja et sellist solvangut ei saa niisama jätta.

Albertil on nagu ikka õigus. Seepärast määran ma siinsamas dekreediga, et vürst Ivanile tuleb viivitamatult saata kastitäis viina ja trupp kõhutantsijaid. See on vähim, mis me saame teha."

"Meil ei ole kõhutantsijaid," teatas riigivanem hetk hiljem. "Jääb siis viin. Ja nüüd, head sõbrad, pakaa!"

Seepeale tõusis riigivanem ja marssis kaamerate eest minema, jättes endast maha sõnatud ametnikud. Mõni hetk hiljem ülekanne katkes.

Läksime tagasi elutuppa. Andrei ei tõmmelnud enam, vaid hingas rahulikult nagu enne. Ka haige palavik oli alla läinud.

Umbes poole tunni pärast sain sõnumi, mis käskis viivitamatult peakorterisse naasta, et tekkinud olukorra kohta uued juhtnöörid saada. Lülitasin telefoni välja.

Andrei ärkas järgmisel hommikul. Ta oli nõrk, aga jälle tema ise, ning me vestlesime rahulikult maast ja ilmast.

"Ega sa lähiajal uuesti Austraaliast seeni tellima ei kipu?" tögasin ma teda.

"Austraaliast? Oh ei," vastas Andrei, "need olid kohalikud seened. Ma korjasin need läinud nädal Kadrioru pargist."

"Aga sul on õigus," lisas ta peale väikest pausi, "ühest korrast on rohkem kui küll."




Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0599)