Eepiliste tumeda tooniga fantaasialarpide sõbrale toimus sel suvel Ida-Virumaal tõeline larpikompvek. Juulikuu kolmel päeval, 7-9 juulil leidis Narva larpiklubi Karu Klubi MTÜ (https://www.facebook.com/karu.klubi/) eestvedamisel Ida-Virumaal aset Live Action Role Playing Game „Worlds of 3 Truths: Act 1“ (https://www.facebook.com/events/458335579807028/?active_tab=discussion) .
Mängu teemaks oli kolme maailma päästmine hullunud tulejumala käest, kes soovis kolm eri dimensioonides olevat maailma kokku liita ja ilmselt ära põletada, kuid selles viimases ei olnud minu tegelane kindel. Küll oli mu tegelane, Kolbakorjaja, (kes oli nekromant Iidmaa maailmast, https://et.wikipedia.org/wiki/Iidmaa_sari ) kindel selles, et ta sooviks teadmisi ja võimu, et naasta oma kodukohta väeka ja vägevana).
Tänu sellele juhtus nii, et peamiselt juhtis Kolbakorjaja oma salka igasuguste sidequestide peale, püüdis hankida luuti ja raha kust aga sai. Seda kõike - sidequeste, raha ja maagilisi vidinaid, leidis meie salk piisavalt, leidis ka häid liitlasi ja lausa sõpru. Tänu uutele sõpradele ja liitlastele juhtus nii, et kuigi tulejumalaga võitlemise soovis Kolbakorjaja jätta pigem teiste hooleks, siis tänu oma kaaslaste tegutsemisele sattus ta olema pidevalt tulejumala vastu võitlemise tulipunktis ja tema käe läbi see jumal viimaks ka langes. Kahjuks suri väga eepilise võitluse võiduka lõpu järel ka Kolbakorjaja, kuid nagu öeldakse ja seda öeldakse eriti larpis: tähtis pole lõpp, vaid teekond kuidas sinna jõutakse. Ja teekond oli neetult huvitav, seikluslik ja päris raju.
Nagu mängu pealkirigi vihjab, siis ei olnud ürituse põhikeeleks eesti keel. Suheldi paralleelselt kolmes keeles vene, inglise ja eesti keeles. Mängijaid oli kohal nii Eestist, kui piiri tagant, mõned kohe päris mitme piiri tagant. Minuga suhtlesid korraldajad algusest peale eesti keeles ja need eestikeelsed larparid, kes pelgasid, et nad ei saa vene keelega hakkama, ning jätsid seepärast mängule tulemata, muretsesid päris asjatult ja jäid suurepärasest üritusest ilma. Õnneks toimub järgmisel aastal selle sarja järgmine osa ja soovitan huvilistel kindlasti mänguga liituda. See, et mängukuulutus ja reeglid olid vaid inglise ja vene keeles, oli tingitud pigem korraldajate ülekoormatusest mängu korraldamisega, mitte seepärast, et eestikeelseid mängijaid ei oodataks. Ma juba mõtlesin iseend neile tõlkimisele abiks pakkuda, kuid see materjali hulk on tõesti suur ja ma ei ole kindel, et üksi sellega hakkama saaksin ja kõige tõlkimiseks piisavalt aega leiaksin.
Pilet oli varastele registreerujatele kakskümmend eurot ja kohapeal lunastajatele kakskümmend viis. Fotograafid, muusikud, käsitöölised ja filosoofid lubati üritusele tasuta.
Siinkohal peab jälle esile tooma fakti, et infoajastu kirjusus on mõjunud päris kehvasti korraldatavate larpide kohta info hankimisele. World of the three truths ei ole selles suhtes mingi erand, pigem isegi hea näide selle kohta, kus korraldajad on küll näinud vaeva ja pannud üles hea hulga infot mängu, selle toimumise ja reeglite kohta, kuid selle info leidmine võrguavarustest on päris teaduskraadiga uurimistöö vääriline kaevamine (https://docs.google.com/presentation/d/1o5KiHubbS8XgVasThfSIR8zJPe5VL_0_Q99P76a5R6k/edit?fbclid=IwAR3Zjv6MCi9ivkP_KhOkJKtWLCi6sCDDyF_JH5QwEa8Vk9sb3tSdE6fmeWs#slide=id.g1fe417c18ce_0_78) . Kogu vajaliku info leidmiseks ja selle asukoha edasiseks talletamiseks peab sul olema tublisti kannatlikkust, kogemust, sihikindlust (ja veidi õnne ei tee samuti halba). Möödas on need õndsad ajad, kus kogu info oli kas mängu kodulehel paari kliki kaugusel või siis larpifoorumis vastava mängu kõige esimeses postis. Praegusel ajal on üsna tavaline, et mängul on oma koduleht Facebookis ja sealt leiab kenasti toimumisaja, koha ja veidi mängu sisu kohta, pannakse ka viited reeglitele, tegelaselehtedele ja registreerumisvormidele, kuid need asuvad näiteks googledoc-sis. Kogu see info on aga FB eri postituste kaupa ja feed-i mööda laiali ning on tükk otsimist, et mingeid vajalikke linke üles leida. Ja isegi siis, kui sa kõik üles leiad, siis on häda selles, et ega siis kogu info kohe meelde ei jää ja iga googledoc-si kohta pole alati meeles seda eraldi bookmarkide alla panna. See tähendab jälle seda, kui sa soovid nädala või paari pärast, kui mäng läheneb, uuesti reegleid vms üle vaadata, siis pead hakkama kogu kaevamistööga uuesti pihta. See on päris tüütu töö. Usinad larparid on küll püüdnud leida alternatiive, kuid peale laialdasi katsetusi tundub, et kõige töötavam vahend on ikkagi teha mängule korralik koduleht. Kõik muud vahendid on abiks, kuid siiski pigem reklaami tegemisel (FB) ja niisama suhtlemisel (Discord). Suureks abiks on muidugi see, kui mängu korraldajad on valmis iga registreerujaga personaalselt enne mängu suhtlema ja neid abistama.
Aga tulles tagasi Kolme maailma tõe juurde, siis pärast kõiki digiajastu takistuste seljatamist olin mänguplatsil ja kohe esimene pilk andis tunnistust, et korraldajad on asja päris korralikult ette võtnud. Üle lagendiku paistis kohe kõrge linnamüür, ja selle sees mitme kõrge telgi katused. Üks neist nagu peagi selgus oli Katkise Kulbi kõrts, mis oli üks ütlemata tore paik hea toidu ja joviaalse kõrtsmikuga, kes maksis päris head raha igasugu maagilise kraami eest, millest sa tahtsid kiirelt ja kasudega lahti saada.
Mängijaid oli päris omajagu, ma ei ole arvus päris kindel, kuid see võis olla kuskil 50 mängija kanti, nii et päris omajagu. Vahepeal küll jäi mulje, et rahvast oli tunduvalt rohkem, kuid see langeb ilmselt selle arvele, et mängusiseseid ägedaid paiku mille vahel mängijad pidevalt edasi-tagasi sebisid oli palju ja korraldajaid ning NPC-sid oli samuti päris palju.
Üks väga meeldejääv paik lisaks kõrtsile oli minu tegelase jaoks kindlasti raamatukogu, kuskohast võis leida palju loitsude ja maailma kohta. Eriti põnevaks tegi raamatukogu külastamise maag-raamatukoguhoidja, kes ei leidnud oma paberikuhjadest kunagi üles seda mida sa tema käest küsima läksid, kuid see eest sokutas sulle alati kaasa midagi umbes samas laadis. Kuigi see ei olnud, nagu ma aru sain, tehtud meelega, vaid ta päriselt ei leidnud kunagi midagi üles, siis oli tema tegutsemine päris vahva jälgida ning andis päris mõnusa ja tõese atmosfääri hajameelse maag-teadlase teadmiste tornist, kus on kõik mida sa vajad, kuid sa ei tea kunagi, mida sa sealt tegelikult saad.
Alkeemikute laud oli samuti tore, kuid nendega suhtlesid peamiselt meie party teised liikmed, kiitmata ei tahaks neid siiski jätta. Kuid kõige suurem elamus oli loomulikult dungeon, hiigelsuur kilest ehitatud labürint, kus võis komistada mitte ainult varanduste, vaid ka libahuntide, kurja maaelemendi, lohe ja teiste elukate otsa, ning mille perenaiseks oli südamlik emand Seen. See, et tõrviku lõpuni põlemisel pidid kottpimedas keset ohte välja koperdama, oli päris hea motivaator mitte liialt kohmitsema jääda.
Üks tahtke, mis mängu minu jaoks alati huvitavaks teeb, on teiste mängijate või mängijagruppidega suhtlemine ja koostöö tegemine. Seekord sattus meie Surmajumala kummardajate punt kokku ühe teise Surmajumala alamate grupiga ja pärast esimesi võõristamisi ja kahtlustamisi, sulasime nendega kuidagi loomulikult ühte ja see tegi mängu eriti nauditavaks. Uued näod, uued ideed ja toredad uued kaaslased. Vahepeal oli mängudel käies päris probleemiks see, et sa teadsid juba kõiki mängijaid ja nende mängustiile ja võisid mänguväliselt juba aimata mida võib kellelt umbes oodata. Kolme maailma tõel aga ei tundnud ma peale meie oma viieliikmelise pundi mitte kedagi. Mõnda üksikut mängijat ma küll uduselt mäletasin ammustelt osalemistel eesti venekeelsetel larpidel, kuid sellest hoolimata oli kõik uus ja värske.
Hiljem, peale mängu juttu ajades selgus, et uued tuttavad, kellega koos me käisime läbi Kolme maailma tõe tule, vee ja vasktorude, oli pärit Valgevenest, kuid pärast Lukašenka režiimi vastu protestimist pagenud Leetu ja elasid nüüd seal, kartes, et kodumaale tagasi minnes ootab neid arest. Olles juba kodumaalt väljast, külastasid nad nüüd võimalusel kohalikke Balti piirkonna mänge. Kõike paremat neile ja loodetavasti kohtume järgmisel aastal jälle, kui toimub Kolme maailma tõe järjemäng.
Kokkuvõtteks, mäng oli super ja kõik meie party liikmed leidsid, et tahavad järgmisel aastal samuti kindlasti osaleda. Suured tänud korraldustiimile suurepärase elamuse eest, millest saab veel kaua laagrilõkke ääres jutte vesta.
Rohkem fotosid mängust, tegelikult lausa sadade kaupa, leiab mängu feissbuuki kodulehelt.
