Kiilaspäine+Tõnis

Kirjutan eeltutvustuse sellise, et mõistaks see, kes pole üldse lugenud (teadjamad võivad vahele jätta). Suve alguses lõppes ulmejuttude võistlus. Tänavu ja veel mõned kuud ilmub Reaktoris jutuvõistluse saaki, eelkõige teise kümnesse kuuluvaid jutte, mis teeb numbrid üldiselt tugevamaks kui muidu. Žüriis olles oli mul üks vihik, kuhu kirjutasin kõik esmamuljed anonüümsetest juttudest. Kirjutan selle muljetuse sõna-sõnalt ümber, lisan oma esialgsed punktid 0-st 3-ni (skaala siis “kindlasti halvast” “kindlasti heani”) ja esimese vooru punktid (alates 9 punktist 5-lt inimeselt saadi teise vooru). Jutuvõistlusel mitteosalenud tekstidest kirjutan niisama muljetusi.

Ühtlasi alustan vaikselt pausi lühijuttude arvustamisest. Mul on küll olnud mõte ühest rubriigist selle asemel (ülevaated teooriaraamatutest või sekundaarkirjandusest - alustuseks Jaak Tombergi monograafia, mingi hetk ehk Norbert Weineri “Küberneetika ja ühiskond”), aga vaatab, mil alustan, vahest sügisest. Järgmisest kuust edastan ainult jutuvõistluse juttude tagasisidet (õigluse mõttes, teised ka said).

 

Saatus ja Surm

Mia Lisette Tamm

(Spoileriteküllaselt kirjutan…)

Noor Surm armub noorde neidu Britasse. Kergelt “City of Angels” laks. Või “Twilight”? Brita ei saa sellest ise hästi aru, lugeja ka ei tarvitse saada, aga millegipärast mõjub ta erinevatele Surmadele nagu palderjan, sest on ise… kehastunud Saatus? Kena lugu, aga natuke vale sihtgrupina tundsin end.

Žanriks lugesin “kristliku” mütoloogia fantasy, panin kindlad 2 punkti (pigem hea), I voorus sai 8 (napilt väljas II voorust), kelleltki 0 ega 3 ei saanud, oldi stabiilselt hinnatud.

Kui ma seal ütlesin, et äkki “City of Angels” (kas seda Nicholas Cage’i ja Meg Ryaniga filmi mäletatakse?), siis ise tundsin, et lugu oli pigem noortepärane, seepärast pakkusin “Twilighti”, üksnes noortepärasusest. Kenasti jutustatud asi, lugemine läks lobedalt. Noor ja jutustamisõhinas kirjutaja - seda on hea näha!

 

Kunstinälg

Kert Vasemäe

Peategelane, vampiir, soovib röövida Rembrandti “Galileed”. Öösel sinna jõudes näeb aga ees seismas lohet, kes on maskeerunud inimeseks. Kena väike vahelooke.

Žanriks lugesin “Tänapäeva toodud fantasy”, panin 2 punkti (pigem hea), I voorus sai 8 (napilt väljas II voorust), üks 3, üks 0.

Enam-vähem saan aru sellest, kes pani 3, sest autorihääl või käekiri on päris hea: “Sulgen silmad ja sirutan välja kõik oma muud tajud. Rahvasumma sumin, naer, klaaside kilksatused vajuvad udusesse kaugusesse. On ainult mina ja minu hingamine; mina ja Galilee meri. Värvi lõhn, hinge värelus. Iga kunstnik paneb oma kunsti sisse tükikese ennast, igas selle maali pintslitõmbes on killuke Rembrandti.” Korralik, ka võib puänt õigel hetkel lugedes mõjuda värskendavalt.

Saan ka aru žüriiliikmest, kes pani 0 - selleks liiga lühike ja mõnele ehk liiga jaburamaiguline (ehk siis - valel hetkel lugedes võib tunduda “objektiivselt” halb, et ikkagi draakon vastas, miskipärast nõme või nii). Natuke selline marmiit jutt, armasta või vihka. Või siis pane lihtsalt “pigem hea”. Lisaks sellele, natuke pani mõtlema seepeale, kas lühidus või pikkus annavad väärtust - see oli lühike, kas seetõttu veidi tühine vahelooke, n-ö reklaamipaus pärislugude vahel? Või oli midagi muud, mis tekitas selle tunde?

 

Ta kirjutas selle ise

Sean Alt

Mingi žürii istub ja arutab (kes kohapeal, kes hologrammidena eemalt), kas kirjandusteosed on head või mitte - ja pigem ikka, kas need on ise kirjutatud. ChatGPT-ajastu soone tabamine. Üsna värske tekst, ideid tihkelt, samas tobedad kirjavead. Autor tundub olevat inimene, kes on küllaldaselt omandanud ja seedinud ideid, aga saanud need mitte raamatutest ja ilukirjandusest, vaid kõikjalt mujalt.

Žanriks panin Sci-fi, aga siingi polnud tavaline sci-fi. Punkte panin 2, kokku sai I voorus 6.

Reaktoris ilmudes on kirjavead ilmsesti likvideeritud. Siin võibki mõne sõnaga kirjeldada kirjavigade mõju žüriiliikmena lugedes. Ma ise kartsin algul, et mingitest juttudest esimesi kirjavigu leides (mitte ainult sellest jutust, vaid üleüldse) ja negatiivselt häälestudes olin ise ebaõiglane, liiga emakeeleõpetaja, aga selle loo punktid näitavad, et olin isegi heldem kui teised. Huvitavad ideed jäävad ikkagi märgatavaks, aga muutuvad kriitiliseks muutunud lugeja silmis õnnekaks juhuslikuks tabamuseks ja mitte märgiks huvitavalt mõtlevast inimesest.

Ja samas - milline väärtus see on, ideedeküllane pea! Käsitööoskusi tuleks veel lihvida, lõpuks jäi näiteks veidi segaseks see, mille nimel teksti tegelased pingutavad. Lõpuni oli kogu asi (minu maitsele) liialt salapärane. Lõpp võttis kokku ja tegi selgemaks, aga tahtnuks rohkem nautida kulgemist lõpuni. Metatasandeid võib mainida - žüriisse kuuludes lugeda mingeid žüriiliikmete kannatusi -, aga ma ei tea, mil määral kõnetas tavainimest. Võib-olla keegi žüriist panigi 0 punkti, et mis te lollitate minu läbielamistega. Või mis te püüate mängida siin kaasaelamise peale. Otsekui mõni õpilane kirjutaks kirjandit kurva õpetaja elust - kas ta saab paugupealt “viie”?

Aga jah, ikkagi, see ideedeküllasus. Jätkaku tööd, kirjutagu edasi, armastagu oma ideid ja ärgu tingimata proovigu meeldida teistele. Kirjutamine on armastus ideede vastu (emotsiooni ja mõtte põimumine par excellence) ja selle armastuse jäädvustamine. Oli paremaid autoreid, oli paremaid käsitööoskusi jne. Kui aga autoril on aega ja jaksu ja huvi kirjutamisega tegeleda, siis minu meelest oluline eeldus või omadus olemas selleks, et võiks huvitavaid jutte tulla kunagi.

 

Kerru mälestused

Anneli Vilbaste

Lapse mälestustena või päevikuna kirjapandud lugu kivikuulajatest. Päkapiku ja haldja või inimese laps. Liiga pikad lõigud tegid lugemise ebameeldivaks, aga fantaasiamaailm suht OK, suht värskemõjuline.

Žanriks panin klassikaline fantasy, punkte minult 2 (olin veidi kahevahel, tahtsin isegi 1 panna, sest oli veidi tüütu lugeda, aga see võis olla nende pikkade lõikude mõju - ma praegu mäletan loost pigem üsna korralikku maailmaehitust ja häid pöördeid). I voorus 12 punkti. Teise vooru arutelus keegi ütles, et võiks olla väga hea alguspeatükk romaanile, keegi ütles, et meelde tuli "Lilled Algernonile".

Lapsemeele kujutamine polnud väga järjepidev, aga mulle meeldis kividele laulmise veidike ebaharilik fantasy. Selles oli The Chosen One troobi aimust, aga üksnes selle võrra, et peategelasel oli huvitav oskus, temast ei tehtud universumi tähtsaimat isikut. (Milles pole ka midagi halba - mulle endale meeldivad Väljavalitu-lood. Heameelega loen selliseid. Aga sellisega on kerge libastuda küll.)

 

Igavikuteeliste turm

Esimestest lehekülgedest peale tundsin - päriselt sõnaosav kirjutaja! Lõpuks!

Teksti teine pool vedas veidi alt, oli veidi-veidi tavaline või suvaline, ebakaalukas. Natuke ka suvaline. Samas korralik. Ja professionaalne stiil.

Žanriks märkisin surematuse/alkeemia/nõiafantaasia. Punkte panin ise 3 (esimene 3-punktine, mille panin). Sai 9 punkti. Teises voorus sai minult 10 punkti, oli üks mu lemmikuid, ülejäänud žüriiliikmetele meeldisid teised lood rohkem.

Tema varasemaid Reaktori-jutte vaadates leian teisigi jutte, mis on mulle meeldinud. Kaks juttu, mõlemat kiitsin, kumba enamal, kumba vähemal määral, aga peaaegu et ülevoolavalt. Midagi on tema käekirjas, tema kirjutusstiilis sellist, mis mulle sobib. Just lause- ja lõiguhaaval. Süžeelised lahendused samuti sobisid mulle, olid otsekui minu maitse järgi kirjutatud.

 

Teisele kaldale

Sulev Kannike 

Tuumapommi panemine Venemaale. Ennetav tuumarünnak (räpase pommi kasutamine), ebaveenvate argumentide veeretamine. Kui üks neist oleks lõpus kaval venelane, siis ehk töötaks, aga keegi hoopis Asimovi robot, no ei.

Žanriks märkisin militaar-sf või ekstrapoliitilisus.

Punkte panin 0 ja lisasin "muidu 1, aga see lõpp"). I voorus sai 6 punkti, 2 žüriiliiget panid 2. Võib-olla oleksin ka pannud 1 punkti (“pigem halb” ja mitte “lihtsalt halb”), aga näen, et mul on siin järjest 1, 1 ja 1 ning ilmselt see asimovlik puänt hakkas mulle nii vastu, et otsustasin, et mingi hetk pidi esimene 0 tulema.

Ja siis see poliitiline laetus! Loo viimane lause, et oli 24. veebruar 2022, tegi kogu loost mingi poliitilise kättemaksufantaasia. Ja kui ütlesin, et lugu oleks õigustanud see, kui keegi olnuks kaval venelane - tõesti, argumendid räpase pommi panemiseks olid nii halvad minu meelest, aatomenergiat kasutava pommi panemine niisugune poliitiline enesetapp, et seda võiks pigem ära kasutada pahatahtlik ja valelik “soovitaja”. Mumst oleks ainult selline pööre asja päästnud veidigi.

 

Kosmoseooper!

Karmo Talts 

Oli üks "Tähesõdade" paroodia. Ei olnud minu maitsele. Ma ei saa Karmo Taltsi paroodiate projektist hästi aru. Panen näitelauseid.

Esiteks:

“Hologramm keris veidi tagasi ja printsess ütles:

“Aga enne pead sa õppima…” Siis algas reklaamipaus. Kui nooruk juba kärsituks läks, siis hologramm lõpetas reklaamide edastamise ja printsess sai lõpetada /…/”

Teiseks:
“Kes sa oled?”

Nahktagis mees kohendas oma kaabut. “Lihtsalt salakaubavedaja, kelle tarbetult ohtlike seikluste kvoot on täitmata.””

Kolmandaks:
““Miks me üldse mõõku kasutama peame?” uuris ta. Mõõklemistreenerist rüütel vastas:

“Mõõk on õilis relv.” Nooruk ei jätnud:

“Miks need ei võiks vähemalt lasermõõgad olla?”

“Sest minimaalne annus originaalsust peab isegi paroodias olema,” vastati talle.”

Neljandaks:

“Kas ma ei öelnud, et Imaluse rüütlite planeet oli ühtlasi kaisukarude planeet? Ma lihtsalt unustasin seda asjaolu mainida ja kindlasti ei ole tegemist sellega, et ma vahepeal otsustasin lühema loo kirjutamise kasuks.”

 

Tim Hornet

Sobing

Vaeslapse kõrvu kostis hääl, mis sillerdas ja sädeles kui tiigivesi, ja oli nõus hakkama tema ristiemaks ja täitma ta südamesoovi. Haldjad võtsid vastu tema nime, talle jäi ainult hüüdnimi - Tuhkatriinu.

Idee oli iseenesest huvitav - nimelt et kust sai Tuhkatriinu omale haldjast ristiema? Sest nad said vastu tema nime, andsid vastu südamesoovi. Huvitav iva, et tegemist on ikkagi ebaõiglase vahetuskaubaga ja et Tuhkatriinu pole selle üle rõõmus.

Natuke on ent liiga lühike, millegipärast ei mõju idee tabavalt. Võib-olla seetõttu, et Tuhkatriinu pettumus sellest vahetustehingust ei kõla põhjendatult. “See juhtub Tuhkatriinuga, mitte temaga”? Siis peaks kuidagi tugevamini kehtestama, et tema (kaotatud nimi) oli talle tähtis. Miski nähtamatu ja käegakatsutamatu läks kaduma, asemele tuli helge ja muinasjutuline elu. Tahaks öelda, et sama hästi võinuks ta loobuda oma jumalast suure rahasumma nimel vms, aga religiooniasjad on kuidagi enesestmõistetavamalt väärtuslikud kui nimi, abstraktne väärtus.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0605)