Tähelepanelik ulmik märkas enne Estconi, et erinevalt väga paljudest varasematest aastatest polnud sel aastal ulmekirjutamise töötuba Estconi tihedasse kavasse mahtunud. Kunagi viis neid läbi Maniakkide Tänav ning kui Mant laiali valguma hakkas (ühedimensionaalsele tekstikirjutamisele hoopis mitmekesisemaid mõõtmeid omavat larpimist eest vedama asus), võtsin mina töötoa üle. See kõik oli natuke juhuslik, kuid ikka ja alati ülitore. Eriti vahva oli tõsiasi, et Estconi kirjutamise töötoas jagati välja Anomaaliaid - väikesi Stalkeri peegeldusi - tibatilluke jalajälg hallil savil.

Kui Estconi kava sel kevadel ilmus, mõtisklesin, et ju siis on see formaat oma aja ära elanud ning küllap ongi aeg uutele traditsioonidele teed rajada. Aga igaks juhuks viskasin hunniku paberit ja pastakaid kotti. Mine tea, mis juhtub. Juhtus huvitav inerts - laupäeva hommikul tuli esmalt üks, siis teine ja kolmas uurima, et kas ulmekirjutamist sel korral tõepoolest ei toimugi. Pagan! Kui on inimesi, kes tahaksid koos kirjutada, üksteise lugusid kuulata, kommenteerida ja hinnata, siis peab toimuma. Viskasin pilgu kavale, et kõik soovijad saaks loenguid kuulata ja mälumängus osaleda, mõtlesin hetkeks vorstidele, mis ootasid grillimist ja õhtul söömist ning jõudsin järeldusele, et parim aeg selle kava juures kirjutamiseks oleks keskööl. Kesköö kõlas ka lummava variandina saada hunnik õuduslugusid, aga samas ka paras ports huumorit ja joogisegust kelmikust

Mõeldud.

Kuulutatud.

Ja viimaks ka tehtud.

Ma ütlen kohe alguses ära, et neist, kes hommikul töötoa kohta küsisid, ei olnud ainsatki inimest kohal. Ilmselt jäi kavasse sobiv kellaaeg juba pisut liigagi mitmenda õlle juurde ning keskealistel, mis seal salata, tekib vahel ka mõre, et keskööks peaks magama saama. Kuid kohale tulid parimad ning tegelikult oli töötuba isegi menukam kui mõnel varasemal aastal. Meid oli seitse - kõige noorem 14 ja kõige vanem 43. Keskmise vanusega 28!  Ma pole kindel, kas ma olen nii madala keskmise vanusega töötoas osalenudki (kuigi see oli juba minu üheteistkümnes Estcon). Seitsmest kolm olid noored, kes saavad Estconiga tutvumise kohta öelda "mina ei tea, lapsevanemad vedasid kunagi kaasa ja nii jäi". Uus põlvkond, järgmine põlvkond, mine tea, ehk ka tulevased stalkerivõitjad.

Enne töötoa-ööga alustamist pidin kahetsusega nentima, et Anomaalia on sel korral pelgalt imaginaarne ning ainus, mida ma neile võidu korral lubada saan, on tiitel, millega nad saavad astuda suvalise lõkke juurde ning lausudes "Mina olen tänavune anomaaliavõitja!" rottida sealt vorste. Sealt edasi kulges kõik klassikalises vormis - igaüks pakkus teemasid, hääletasime parimad ning siis kirjutama. Seda ühte ja ainsat kõige paremat teemat ei selgunudki, parima teema tiitel jäi jagamisele "Kümme tuhat aastat konte" ja "Ja Udu kerkib" vahel.

Ettelugemise voorus tegin väikese muudatuse ning kinnitasin, et ettelugemine on rangelt vabatahtlik. Ma olin tolleks hetkeks ilmselgelt liiga vaimustuses sellest, et järgmises põlvkonnas leidub üksjagu neid, kes naudivad kesköist teksti kallal nohistamist ega pea muheda ulmeloo kirjutamist kuidagi vanamoeliseks ega ebanormaalseks. Mina tahan, et nad naudiksid lugusid. Mina tahan, et nad naudiksid oma fantaasiat. Ja ma tahtsin, et Estconi ulmekirjutamise töötuba oleks midagi, mida terve aasta oodata. Just nii nagu see on toiminud nendega, kes laupäeva hommikul uurimas käisid, kas töötuba ka ikka tuleb või mitte. Tõsi, need, kes oma lugu ette ei loe, loobuvad ka võiduvõimalusest, lisasin juurde. Kui ettelugemine enam (pool)kohustusliku survena kukil ei istunud, alanes toas pingetase ning kõik jutud said etteloetud ja läbi arutletud. Lahedad lood tulid!

Võitja selgitamise eel muutsin tavapäraseid reegleid veelgi. Aruteluvoor paljastas, et kesköist kirjutamist harrastavad eranditult ainult toredad inimesed ning mul tekkis hirm, et ehk on tegemist liiga toredate inimestega, kellele meeldivad kõik kõikide teiste lood. Mulle meeldisid. Aga ma ei saanud lubada endale toredaks inimeseks jäämise luksust, sest muidu ei selguks võitja kunagi. Nii sai avaliku hääletamise asemel igale osalejale antud kolm väikest paberilipikut, et nad kolm oma lemmikut neile kirjutaksid. Sõnaline kokkulepe oli, et enda poolt ei hääleta ning igale lehele tuleb kirjutada erinev nimi. Ega keegi seda otseselt kontrollinud, kuid kuue erineva käekirjaga kirjutatult ehk siis üksmeelse otsusega selgus seekordne võitja. Anomaaliavõitjate auväärsesse nimekirja lisandus Marie Tempel. Kohe tema kannul korjas teise koha Maia Öövel.

Kui töötuba sai püsti pandud mingi veidra inertsi ajel, kus põlised töötoalised uurisid, kas ikkagi võiks toimuda, siis selle reaalne toimimine ja selle aasta edukus olid tugevas seoses hoopis jäävusseadustega - Estconile tuleb kohale paras hulk loovaid ja loomingulisi inimesi, kes hea meelega koos kirjutaksid ning neid lugusid siis üheskoos ka läbi räägiksid. Sel korral oli töötuba noorte nägu. Ilmselt see nii ongi, et sel ajal, kui lapsevanematel on muud tegemist, saab noore loovus vabalt kasvada ja välja immitseda. Kell kaks, kui me töötoa sulgesime, oli Väike Saunamaja kuulnud seitset lahedat lugu, mis eranditult kõik võiksid ühel päeval ka suurema lugejaskonnani jõuda. Ma loodan, et jõuavad ka, kuigi mitte vist veel selles Reaktori numbris, sest kui teemast ideeni ja ideest looni on võimalik kiiresti minna, siis loost sellise looni, mis endale ka tõeliselt meeldiks ning sealt edasi toimetatud looni on mitu sammu pikem maa.

Küsite kuidas järgmisel aastal? Ulmekirjutamise töötuba tuleb igal juhul! Ja kui vanad ei viitsi, jääb noortele rohkem ruumi. Jäävusseaduste kohaselt on ka järgmisel aastal kohal viie kuni kümne laheda ulmeloo ideed, mis sealsamas võiksid paberile valguda ja esimesed kiituse- ja kriitikanooledki kätte saada.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0940)