Panuse peale malemäng on enam-vähem sama vana kui malemäng isegi. Kroonikatest leiab juba enam kui 1000 aastat tagasi viiteid, et panused polnud üldsegi väikesed. Näiteks Karl Suur olla kord mänginud kogu Frangi riigi peale (ja kaotanud), Horvaatia lipul-vapil olev malelaud aga märgib nende esimese valitseja võitu malepartiis, mille läbi horvaadid omale üldse kodumaa hankisid. Tänapäeval niisuguseid panuseid enam ei kohta, aga dollari-paarise panusega saab näiteks New Yorgi Central Parkis isegi mõne töötu suurmeistriga nuppe tõsta.

Kogu planeedi või ka kogu universumi saatuse peale male mängimine ei ole ulmekirjanduses mingi haruldus.

Ka oma elu või võõraste elude peale malemäng pole ulmes haruldane. Küll on aga ainult XXI sajandi ulmekirjanduse leid malemäng üksikute kehaosade peale, vähemalt siinkirjutaja pole kirjandusest varasemalt näiteid leidnud. Eriti maiad on sõrmede peale malet mängima kõiksugu viirastused, kummitused ja muud vaimud. Tõsi küll, üks näide varasemast ajast on ka olemas, ent selle pole kirja pannud mitte kirjanik, vaid araabia ajaloolane, geograaf ja maailmarändur al-Masudi, täieliku nimega Abu al-Hasan 'Alī al-Mas'ūdī (896-956), kes on oma reisimärkmeisse kirja pannud järgmised read:

„Kuid kõige sagedamini kasutatakse Indias elevandiluud male- ja nardimängu nuppude valmistamiseks. Kui indialased mängivad malet või narde, siis panustavad nad mängule kalliskive. Kuid mõnikord juhtub, et mängija pärast kogu oma vara kaotamist paneb mängu ühe oma kehaosa. Selleks on mängijate kõrvale asetatud lõkke kohale väike vasknõu, milles keedetakse punakat omapärast salvi, millel on omadus ravida haavu ja verevoolu kinni panna. Kui mees, kes pani panuseks ühe oma sõrmedest, kaotab, siis lõikab ta sõrme pistodaga ära ja siis pistab käe salvi ja põletab haava. Siis naaseb ta mängu. Kui õnn on tema vastu, ohverdab ta teise sõrme ja mõnikord lõikab mees, kes jätkab kaotamist, järjest maha kõik oma sõrmed, siis käelaba, käsivarre, küünarnuki ja muudki kehaosad… See komme, millest ma rääkisin, on üldtuntud tõsiasi“.

Maletajad olid (ja on ka praegu) ikka õudselt ulmeliselt põrunud inimesed...