Pimeduse lähenemine oli märguanne. Nad olid seda sadu kordi varem teinud, passinud pimedust oodates vanades linnavaremetes. See oli tüütu. Simon püüdis läbi tiheneva pimeduse vaadata linna piiridest välja, sinna kaugele, kus asus metsa mustjaks muutuv piir.

„Kas sa usud seda, mida kindral rääkis?” kummardus Simon Helenale lähemale. Too oli helipüssi oma kleenukese keha vastu surunud. Simon teadis hästi, kui petlik selle tüdruku ilmsüütu ilme ja kaunis naeratus tegelikult olid. Keegi polnud tapnud rohkem kui tema. Tumepunaste juuste ja kelmikate patsidega sõdalane. Kui too peaks olema nende endi vastane, oleks nemadki teda Punaseks Mõrvariks hüüdnud. Vaenlane kartis teda. Mida Helena ise kartis? Simon oli ainuke, kes teadis, et Helena kardab hirmsasti madusid. Kes ei kardaks? Mida Helena lootis? Võita sõda? Kes seda ei loodaks? Või leida oma aastaid tagasi kadunud õde? Ilmselt viimast. Maod ja õde. Simon mõtles vahel, kas need kaks pole moodustanud tüdruku peas mingi kummalise kombinatsiooni, sest mida rohkem tema õde kuskil mainiti, seda rohkem ta endasse tõmbus. Sigrid, tema kadunud õde. Kui näidata Helenale madu või pilti Sigridist, siis tundus, et ta kardab mõlemaga kohtumist. Simon kartis hoopis Helenat. Kui tüdruk teaks, kes ta on, poleks see kaunitar, keda Simon oli üksjagu armastama hakanud, talle kunagi andeks andnud.

„Uued droonid?” sosistas Helena noormehele vastu. Tüdruku hingeõhk oli soe, Simonile tundus, nagu pehme suvetuul oleks üle ta näo paitanud. „Jama. Niikaua kuni ma mäletan, on jutte kolmanda põlvkonna tapjadroonidest räägitud. Pole neid siiani näinud. Üldse räägitakse uute leiutiste kohta udujuttu. Inimesed loodavad, et suudavad uuesti ehitada ja toota asju, mida kunagi tehti. Rumalad.”

„Kollases sektoris olevat kolmanda põlvkonna prototüübid teinud palju laastamistööd,” püüdis Simon vastu vaielda. Ta toetas selja vana maja kollase telliskivi seina vastu. Ainult need kummalised poolpüstised seinad andsid aimu siin kunagi pulbitsenud elust. Nüüd, peaaegu kolmsada aastat hiljem, peale Suurt Rahvastesõda, kui ellujäänud inimkond oli juba viimased sada aastat maa peal omavahel ülemvõimu ja ellujäämise nimel võidelnud, ei mäletanud keegi, kuidas nendes linnades oli elatud. Isegi enamike linnade nimesid ei mäletanud keegi. See siin oli olnud suur linn ja räägitakse, et siin oli olnud miljoneid elanikke. Praegu oli nende asurkonnas, mida Kolmandaks Asurkonnaks kutsuti, vaevu paar miljon inimest ja sedagi oleks võinud nimetada üheks suurimaks asurkonnaks kogu maailmas, mida nad teadsid. Võib-olla oli mujal suuremaid, aga ega tavalistel inimestel selle kohta suurt infot polnud. Tavalisi inimesi, see tähendab neid, kes ei kuulunud poliitilise juhtkonna või kindralstaabi hulka, oli see-eest asurkonnas väga palju. Sõdalased moodustasid neist poole. Kes jäi vanemaks ja enam armees ei jaksanud käia, hakkas hoolitsema sõdurite, laste ja vanurite eest.

„Kollase sektori asurkondade rahvas on meile, Sinisele sektorile, ajanud niipalju jama, et mina neid enam üldse tõsiselt ei võtaks,” urises Helena. Ta tõstis vana binokli endale silme ette. See oli haruldane leid. Sellist vana tehnoloogiat polnud enam kuskilt võtta. Selle binokli oli talle pärandanud tema isa. Simon oli päris kindel, et kui oleks vaja lahingust päästa tema või binokkel, valiks Helena viimase. Ta ei süüdistaks tüdrukut. Hea ja veel öise nägemise tehnoloogiaga binokkel oli väärt terve sektori mitme päeva leiba. Mässulised ei suutnud nii peent tehnoloogiat toota. Helena lasi binoklil langeda ning näitas käega kutsuvalt maja nurga suunas. Seal valves olnud kaks vanemat meest, mõlemate käisetel olid ohvitseri märkivad kaks triipu, kiirustasid Helena juurde.

Simon imetles Helenat. Tema külmaverelisus, üleolek kõigist teistest ning lausa üleloomulikuna tunduv oskus alati ellu jääda, oli teinud temast kõige noorema komandöri Põhjaregioonis. See koondas nelja eri värvi sektorit – Valget, Oranži, Kollast ja nüüdseks kõige hullemat nendest, Sinist sektorit. Helena oli, peale treeninguid ja edukaid lahinguid, Valgest sektorist siia üle saadetud. Üheksateistkümne-aastane noor tüdruk, kes nägi oma lühikese kasvu tõttu välja täiesti ohutu, lausa lapseohtu, kuid juhtis karmimat võitlusüksust, mis regioonis oli - Raudse Leegioni eelluurerühma. Simon oli kõvasti vaeva näinud, enne kui teda selle kuulsa leegioni juurde saatmiseks piisavalt heaks peeti. Suur oli tema ja kõigi teiste üllatus, kui neile saadeti komandöriks see noor tütarlaps, väike aga lihastesse treenitud Helena. Just see komandör, kelle alluvusse poleks Simon tahtnud kunagi sattuda. Tõsi, talle hakkas nende komandör kiiresti meeldima. Veel suurem oli nende üllatus, kui nad avastasid, et sellele tüdrukule mitteallumine ei lõpe hästi. Tegelikult oleks täpsem öelda – ei lõppe ellu jäämisega. Tal oli oskus oma meeskond ka kõige keerulisemast olukorrast elusalt välja vedada ja häda neile, kes teda kuulda ei võtnud.

Kahetriibulised kummardusid Helena kõrvale. Tema kombinesoonile oli kinnitatud kaks ruutu. Kaheruudulised oleks võinud olla juba terve kohorti komandörid, niinimetatud peatsentuuriod. Tema eelistas tuhandete sõdurite juhtimisele hoopis luuretegevust eesliinil. Polnud kindlamat kohta surmasaamiseks, kui Liiga vägede lähedasel eesliinil, pealegi liigselt riskialtide luurajate rühmades. Kõik regioonide vastupanuvõitlejad teadsid seda hästi. Jutud uutest Liiga tapjadroonidest ja igasugu muudest väidetavatest imerelvadest, paisusid aastatega aina suuremaks ja hakkasid sõdurites juba üleliigset hirmu tekitama.

„Esimene rühm,” kamandas Helena allohvitseri, „võtab selle suure rändkivi äärse metsasihi nagu eile. Ma lasen snaipritel teie liikumist katta.”

„Just nii, tsentuurio,” noogutas allohvitser ning kiirustas oma rühma juurde. Nende maastikuvärvi kombinesoonid sulatasid eemalduvad sõdurid kiiresti ümbrusega kokku ja pimedus aitas sellele kaasa. Teine allohvitser kuulas tähelepanelikult nende tsentuurio juhiseid. Helena ei muutnud plaani. See sarnanes eilsega. Üks rühm saadetakse ette, lootuses nii automaatdroonide tähelepanu eemale meelitada. Need omakorda annavad häire Liiga eelüksustele, meelitades vastase tähelepanu ühte kohta. Sellega on peagi kogu eesliini liikumine paljastatud, nad näevad kus vastane asub ja mida nende droonid teevad ning Helena läheb väikese eliitsõduritest luurerühmaga mõnest nõrga kaitsega jäänud kohast sisse. Tema käsutuses oli kaheksakümmend sõdurit aga Simon polnud nende kuude jooksul kordagi näinud, et tüdruk oleks kasutanud pooligi neist. Ometi ta teadis, et nende tsentuurio oli juhatanud kordades suuremat lahingut ja tervet mässuliste leegioni, suutes hävitada väheste kaotustega peaaegu terve Liiga leegioni. Sellega kaasnenud kuulsus tegi temast vastase jaoks tähtsa sihtmärgi. Ta loobus pakutud kõrgetest kohtadest, hoidis madalat profiili ja tahtis vaid eesliinil luurata, nagu ootaks mõnda uut sobivat momenti uue üllatusrünnaku jaoks, mis ta veel kuulsamaks teeks.

Kui segajate rühm oli eesliinile kadunud ja Helena nende liikumist üle välja binoklist enam ei näinud, pani ta selle endale seljakotti, haaras helipüssi ning kontrollis kiiruga püssi akud üle. Helipüss – leiutis, mis muutis lähivõitluse kulgu. Miski ei läbinud vastase kaitseveste paremini kui lähedalt lastud tugev õhulaine. See raputas kõigi ettejäänute sisemuse segamini. Kahjuks ka enda omade, kui need juhtusid laskjast ettepoole jääma. Seepärast olid sõdurite käsutuses vaid vanamoodsad laserrelvad ja peaaegu eelajaloolistena tunduvad tulirelvad. Viimased olid küll odavad, aga moodsate kaitsevestide vastu ei kippunud nendest enam kasu olema ja seetõttu oli neid vähe. Ilma summutiteta tegid need aga piisavalt lärmi, et vastast kohale meelitada ja Helena lasi neid seetõttu palju kasutada. Las arvavad, et me oleme halvasti relvastatud, tavatses ta oma otsuseid kõrgematele ülemustele põhjendada. Helirelva löök muutis aga iga võitluse seisu, olenemata kui head olid sinu kaitsevestid. Kahjuks nõudis see ka tohutut energiat, mida kaasaskantavad akud, millest enamik olid liiga vanad, kauaks pakkuda ei suutnud. Vaid ohvitserid omasid kalleid helirelvi, et ise otsustada, millal oma üksuse parimat vahendit kasutada. Simon oli näinud vaid korra, kuidas Helena seda kasutas. Sedagi oli ta teinud selleks, et päästa Simonit ja paari teda saatvat sõdurit liiga suureks paisunud vastaste hulga käest, kes olid suutnud nad metsaäärses kraavis peaaegu sisse piirata. Helirelvad polnud ainuke moodne tehnoloogia mida oli suudetud säilitada ja isegi edasi arendada. Olid suurtükid, soomukid ja üksikud tankid, hõljukmasinad, dirižaablid ja isegi rakette suudeti väga väikeses koguses toota. Liiga hoidis oma kõige helgemaid päid rakettide hooldamiseks, sest nende käsutuses olid mõned hiidvanad tuumaraketid, mistõttu teised asurkonnad hoidusid Liiga Vabariigist eemale, jättes enda ja nende vahele mässulised tsoonid. Räägiti, et tegelikult nende tuumarelvad enam ei tööta, aga keegi ei julgenud seda teooriat reaalsuses katsetama hakata. 

„Mida sa passid,” kamandas Helena. „Peame kiirustama.”

Toetusrühm liikus nende ees esimesele rindejoonele läinud rühmale järele. Kolmas rühm, Helena juhtimisel, kiirustas nende kannul. Seekord oli Helena otsustanud minna mööda vana jõesängi rindejoonega paralleelselt kuni tammesaluni, mis mitu kilomeetrit eemal üle ülejäänud metsa kõrgus. Segajate rühm ja sellele toetuseks saadetud teine rühm pidid tekitama piisavalt kära, et meelitada Liiga vähesed eesliini reservid endaga tegelema.

Jõesäng oli mudane. See polnud päris lõplikult ära kuivanud. Suve lõpus nagu praegu, voolas siin juba veidi vett. Sügisel oleks pidanud juba põlvist saadik vees hulpima.

„Droonid,” hoiatas rühma ees liikunud piilur. Nad kummardusid. Helena viskus kõhuli jõe kaldale, pika rohu sisse. Tema binokkel sihtis tammesalu suunas. Simon kummardus tema kõrvale, kuid Helena käeliigutus oli nõudlik. Simonil tuli samuti märja rohu sisse kõhuli heita. Nüüd ei näinud ta läbi ettejääva pika rohu enam midagi.

„Neljane piilurite rühm ja kaks saatedrooni,” kirjeldas Helena. „Kõnnivad mööda metsa äärt täpselt segajate toetusrühma positsioonidele peale.”

Helena keeras end selili ja näitas käega kutsuvalt nende sidemehe poole. Too, kõige suurema seljakotiga turske tüüp, kiirustas ligi ning laskus külili nende kõrvale rohu sisse. Ta võttis oma seljakoti seljast, avas selle ning ulatas Helenale välitelefoni. Kõrgsageduslik välitelefon oli vanamoodne ja selle signaal ei levinud kaugele. Pealegi oli selle kasutamine liiga riskantne.

„Oled sa kindel?” küsis Simon. Helena kahtles. Kõigest oma kuulsusest, jõhkrusest ja osavusest hoolimata oli Simon kiiresti avastanud tema nõrkuse – noor tsentuurio kahtles peaaegu igas oma otsuses. Ometigi oli tal õnnestunud kõhutunde pealt ka kõige keerulisemast jamast välja vingerdada. Mehed pidasid teda õnnetoovaks juhiks, mis hoidis neid tüdrukule lojaalsena. Simon kartis, et sellest lojaalsusest ei jää midagi järele päeval kui tüdrukul enam vedama ei peaks. Helena hoidis kramplikult sidevahendist kinni, surudes selle kõrva äärde. Ta polnud nuppu vajutanud. Simon kuulis kuidas tüdruk hingeldab. Simon asetas noorele väejuhile käe rahustavalt õlale.

„Neid on vaid neli,” sosistas ta.

„Jah,” nõustus Helena. Kahtlus tema hääles andis mõista, et ta ei ole veel otsustanud, mida teha. „Pluss kaks drooni.”

„Droonid on lihtsad vastased,” täheldas Simon. See polnud väga suur vale ja tsentuurio teadis seda. Simon püüdis oma häält hoida nii rahustava kui suutis. Tsentuurio ihukaitsjana oli see tema tööülesanne.

„Ja kui need ongi kolmas põlvkond?”

„Nelja tavalise piiluriga?” imestas Simon. „Sa pead neid palju kavalamateks kui nad on. Pole neil mingit kolmandat põlvkonda. Nagu sa ise ütlesid – oleme seda juttu niikaua kuulnud, et enam ei mäletagi, millal esimest korda kuulsime.”

Helena laskis telefoni kõrva juurest enda kõrvale murule langeda.

„Olgu,” kostis Helena. „Kaks rühma meie parimaid nende nelja mehe vastu. Hakkan vist liiga ettevaatlikuks muutuma.”

Helena patsutas sidemehele õlale. Too pakkis kiiresti oma asjad ja läks mööda jõesängi teiste juurde tagasi.

„Nüüd poisid arvavad, et punapäine on nõrgaks jäänud,” pomises Helena.

„Ei arva nad midagi,” püüdis Simon tüdrukut rahustada. „Nad teavad, milleks sa suuteline oled.”

„Vastane pole terve nädala aktiivset vastutegevust korraldanud,” arutles Helena. „Midagi on mäda. Liigal on jõudu küll. Ma ei usu eluilmaski, et Liiga on loobunud edasi tungimast vaid sellepärast, et nende kaotused on olnud justkui liiga suured. See vaikus on … ma ei teagi mis see on?”

„Kurjakuulutav?” pakkus Simon. „Sa haistad midagi?”

„Täpselt, siin toimuv ei lõhna hästi,” pahvatas Helena. Ta tõstis uuesti binokli silme ette. Nüüdseks oli vaid tema binokkel see, millega nägi kaugemale kui vaid kümme meetrit enda ette pimedusse. Liiga droonide teine põlvkond suutis sama ja nende automaatika tegi hoiatuste edastamisel vastase vägedele ülejäänu, kuid õnneks oli neid valvedroone liikumas vähe. Enamasti urisesid peade kohal vaid väga vanad esimese põlvkonna droonid, mille võis kerge vaevaga laserrelvadega kui mitte just alla lasta, siis vähemalt niipalju kahjustada, et Liiga droonioperaatorid enam oma kaamerapilti ei näinud. Kõigil oli peale sajandipikkust sõda juba kõike liiga vähe ja uuendatud tehnikast oli tohutu puudus, sest seda ei jõutud ja sageli ei osatudki piisavalt juurde toota. Sellegipoolest ei tahtnud Helena uskuda, et ka Liiga on järele andmas. Nad olid terve elu sõdinud. Kuidagi ei tahtnud pähe mahtuda, et see võiks kunagi läbi saada.

Helena lasi binokli alla ning tõusis põlvele. Simon järgis kohe tema eeskuju. Ühel põlvel ümbrust jälgiv sõdurikuju oli ajastu sümbol.

„Kolmene kiil,” kamandas Helena vaikselt. Sõdurid koondusid tema ümber. Relvalukud klõpsatasid vaikselt. Oli aeg liikuma hakata. Pimedus oli muutunud nii sügavaks, et oli keeruline juba midagi enda jalge ees näha. Kolmene kiil tähendas, et kolm esimest kiilu asetatud sõdurit püüdsid neile läbi paksu rohu ja madala võsa aeglaselt teed rajada. Helena kõndis kohe kiilu järel, et aeg-ajalt oma binokliga kaugemalt ümbrust ja eelkõige maapinnast kõrgemal asuvat silmapiiri vaadata. Vastase sõduritega kokkupuude polnud probleem, kuid droonid olid tüütud. Vähemalt suutis Liiga veel midagi ise toota. Vastupanuvõitlusega tegeleva Raudse Leegioni käsutuses olid olnud vaid vähesed sõjasaagiks saadud droonid, kuid need kaotati päris kiiresti. Nende juhtimine oleks nõudnud oskusi ja kogemusi, mida mässulistel polnud.

„Kiiremini,” urises Helena. Mehed tema ees tõstsid liikumistempot. Kõik teadsid, miks Helena uriseb. Avatud maastikul olid nad droonidele kerge sihtmärk. Tammesalu on nende päästja, kuid pimeduses oli raske aru saada, kui kaugel nad sellest olid. Helena kurjustamine näitas, et liiga kaugel. Tal oli eelis, ta nägi binokliga ümbrust. Teadmatus hirmutas mehi ja nad kiirustasidki nii nagu tsentuurio käskis.

Nendest paremal oli kosta tulistamist. Mõne sekundiga muutus see valjuks mürgliks. Helena naeruturtsatus andis mõista, et ta oli rahul. Kaks esimest rühma olid tegemas oma tööd. Tema kolmas rühm luuras tammiku suunas, et kombata võimalikku läbipääsu Liiga eesliini tagalasse.

„Kas ma kuulen kobarpomme?” imestas Simon.

„Vaikust,” kamandas Helena. Tema sõrmenips naelutas kogu kümneliikmelise rühma paigale. Nad laskusid põlvele ja Helena hakkas binokliga ümbrust kammima. „Liigume edasi!”

Helena patsutas enda ees oleva luuraja õlale. Too tõusis ning kogu meeskond hakkas edasi liikuma. Simon avastas end hetk hiljem suurte, võimsate tammede alt. Nad olid ohutult metsa jõudnud. Nii kaugele polnud nad varem oma asukohast tulnud. Siiani oli neil alati vastane ette sattunud.

Veel mõned aastad tagasi oli siit edasi asunud suur laagriplats mis oli nende leegioni  peatsentuurio valvepost, aga siis oli Liiga suuremate jõududega korraldanud öise rünnaku ja surunud nad pea kümme kilomeetrit tahapoole. Kõrgemale tõusva maastikuga kaitseliinist, mis jõe taha jäi, Liiga enam edasi tulla ei suutnud. Pärast räägiti, et siinne rünnak olevat olnud kõigest toetav operatsioon. Peajõud ründasid Valge sektori piirkonnas, just seal, kus Helena omale kannused teenis. Ometigi oli Simon näinud siingi karmi mitmepäevast lahingut, mille sarnast polnud ta kunagi enne ega hiljem kogenud. Nad olid näinud isegi soomukeid, millest siiani oli kuulda olnud ebamääraseid jutte vanematelt kaaslastelt. Valges sektoris oli kasutatud isegi mõningaid tanke, mis suutsid Põhjaregiooni parimate leegionide kaitse laiali rebida ja korraliku läbimurde tekitada, enne kui kaks nendest põlema suudeti panna ja Liiga rünnakuhoog maha suruti. Helena oli nende haruldustega lahingus kokku puutunud kui tema juhtimisel kuulus vasturünnak korraldati. Kui Simon tsentuuriolt küsis, mida too kardab, siis vastas tüdruk, et jääda tanki vastu lahingusse.

„Mööda rada, malelaud,” kamandas nende noor komandör. Helena ise jäi kaherealise rivi lõppu. Kaks rida sõdureid, kumbki tee erineval serval, liikusid kiirelt pimeduses edasi. Tulirelvade ja granaatide vali müra jäi aina kaugemale nende selja taha. Simon, keda polnud enam ammu sõjaväljal kerge hirmu tundma panna, hakkas muutuma närviliseks. Kui kaugele vastase tagalasse kavatses Helena minna?

Nad peatusid kivihunniku ees, mis oli metsa äärele kuhjatud. Nende luurerühm oli ööpimeduses kõndinud tunde. Isegi lahingukära polnud enam kuulda. See oli hajunud aegamisi selja taha kaugustesse. Nii kaugele tagalasse ei jõuaks keegi enam appi.

Liiga oli siia rajanud hiiglasuure põllu. Sellel vohas kuldkollane teravili. Simon polnud kunagi näinud nii suurt viljapõldu. Kuidas Liiga suutis korraga nii palju vilja külvata ja koristada ja veel nii rindejoone lähedal? Pilvede tagant välja ilmunud kuuvalguses oli näha, kuidas kuldne viljapõld nagu meri tuule käes lainetas ja kauguses pimedusse kadus. 

Helena pani osad mehed metsa äärele valvepostideks välja ja kogus ülejäänud kokku.

„Kas me läheme veel edasi?” imestas Simon. Ta väljendas päris kindlasti kõikide mõtteid. Nii kaugele vastase tagalasse minek oli riskantne ettevõtmine. Polnud just palju luurerühmasid, kes oleks isegi poolelt nende teekonna kauguselt suutnud üle rindejoone tagasi minna. Noor komandör oli aga oma otsuse teinud. Ta lasi kõigil väikese puhkepausi teha, juua ja veidi süüa ning kamandas seejärel rühma edasi liikuma. Sidemees sai käsu oma jaam sootuks välja lülitada, et nad võimalikku elektroonilist jälge, mida vastase luurepatrullidel või droonidel oleks võimalik avastada, ei jätaks. Nad olid täiesti omapead, sõltudes nüüd vaid noore naise oskustest või pigem õnnest, nagu Simon kahtlustas.

Kuuvalgus andis võimaluse veidi lahedamalt edasi liikuda. Nüüd polnud enam kartust, et keegi kogemata kuskile kraavi koperdab või vandesõnade saatel okstesse takerdub. Kuid samavõrra nagu nemad nägid nüüd ümbrust rohkem nägi ka vastane rohkem ja see sundis neid hoolega metsa äärele hoidma. Nad liikusid ettevaatlikult edasi suunda kus Helena arvates võis olla vastast rohkem – nende endisel laagriplatsil.

Selleni jõudmine kujunes väsitavamaks kui nad olid arvanud. Kuid seda üllatavam oli kui vähe nad tagalas patrulle nägid. Need tundusid olevat vaid suuremate teede ristmikel. Liiga tundis ennast päris enesekindlalt. Helena sarnaseid hulle polnud just jalaga segada ja seetõttu ei osanud vastane ehk vastupanuvõitlejaid karta?

Nende endine laagripaik oli muudetud väikeseks linnakeseks. Sinna olid ehitatud majad, tänavad, isegi puid oli istutatud. Eemalt, metsa servalt, seda tuledes asumit vahtivaid üllatunud mehi valdas justkui mingi lummus. Millal olid nad näinud nii korralikult ehitatud uusi maju? Millal olid nad näinud öösel valgustatud tänavaid? Nad isegi ei teadnud, et midagi sellist enam tehakse. See oli elektrivalgus. Hämmastav. Liiga oli kurjuse kehastus. Liiga sõdurid vägistasid, tapsid, röövisid ja ometigi on siin tagalas vaid veidi rohkem kui aastaga püsti löödud linnake mille sarnast polnud nad kunagi näinud. Selle tänavalaternate valguses võis näha, lisaks üksikutele sõduritele, hoopis tsiviilelanikke. Linnakese suunast kostus naise naeru ja meeste hõikeid. Kogu seda uhkeldamist näis valvavat vaid käputäis relvastatud sõdureid. Helena tiris Simoni oma sõjameestest eemale.

„Me läheme sisse?” ehmus Simon Helena otsusest kuuldes. „Oled sa hulluks läinud?”

„Keegi ei pane tähele kui kaks noort seal ringi kõnnivad nagu kõik teisedki,” vaidles Helena vastu.

„Vaata kuidas me riides oleme,” tõrjus Simon. „Varjevärvusega kombinesoonid. Ainult loll ei saa aru, et me oleme sõdurid.”

„Tuled minuga või ei?” Karmimaks muutunud hääl andis mõista, et Simoni vastuhakk hakkab noort naist tüütama. Simon ohkas alla andnult. Komandör kamandas ülejäänud seltskonna metsa äärele valvesse jagades nad kaheks. Ühed pidi katma nende võimalikku taganemisteed, teised liikuma täisnurga all asula teisele küljele, et probleemide korral endale tähelepanu tõmmata. Nad olid seda trikki ennegi kasutanud. Pimedas oli vastasel keeruline aru saada kuskohast rünnak tuleb kui tulistatakse mitmest suunast. Esimese ehmatuse peale arvatakse alati, et vastaseid on rohkem kui neid tegelikult oli ja see andis jalga laskmiseks eelised, mida Helena oli osav ära kasutama. Kahekesi hiilisid nad peagi asula poole.

„Uskumatu, et nad on selle ehitanud nii kiiresti,” proovis Simon närvilist meeleolu rahustada. Helena näitas noormehele, et too vait oleks kui nad linnakese poole hiilivad. Nii väheste valvuritega polnud see keeruline, nad oleksid võinud elavalt jutustades asulasse sisse marssida ilma, et keegi oleks neile tähelepanu pööranud. Simon kahtlustas, et see oleks isegi vähem tähelepanu tõmmanud kui kaks hiilivat kogu.

Nad lähenesid aeglaselt, teraselt ümbrust jälgides, linnakese serval asuvale ühekordsele majale. Uued hooned. Ilus puitaed. Isegi laste liivakast oli õues. See meenutas kahele noorele hirmsasti nende lapsepõlve. Tõsi, siis oli olnud samuti mõnel õuel liivakast aga majad olid lagunenud hooned, millel oli hädapärast katus taastatud või uksed ette putitatud. Nad elasid pikast sõjast laastatud hoonetes. Siin aga särasid värskelt ehitatud majad, milledes tuled põlesid, inimesed kardinate taga sagisid ja elektrivalgus ei värelenud nagu mässajate kodudes oldi küünlavalgusel valgust harjutud nägema.

„Ma ei suuda uskuda,” ahhetas Helena. „Neil on elekter.”

„Ma olen elektrivalgust näinud ainult regiooni peastaabis,” tunnistas Simon. Nad jäid esimese maja aia taha seisma ning kükitasid, samal ajal ümbrust hoolikalt takseerides.

„Keegi ei usu meid kui läheme tagasi ja sellest räägime,” arvas Helena.

„Keegi ei usuks isegi seda, et me nii kaugele jõudsime,” lisas noormees. Ta asetas oma relva mugavamalt sülle. Selle kaba kippus kükitamist segama. „Mis tuletab meelde, et me peame siit ikkagi tagasi jõudma.”

„Vaata,” näitas Helena käega aianurgast mööda, neist ettepoole jääva valgetest ilusatest tellistest laotud kiilkatusega maja suunas, mille üks aken oli lahti jäetud. „Tuled on kustus.”

Simonile polnud vaja öelda, mida tüdruk plaanis. Aken otse kutsus sisse piiluma aga ta teadis kui ohtlik see olla võis. Laserrelva ei saanud kasutada, helirelva ammugi mitte. Summutiga tulirelv oli ainus lahendus aga summutid ei olnud tegelikult nii vaiksed kui neid ette kujutati olevat.

Nad hiilisid akna juurde. Simon nõudis, et ta saaks komandöri ees sisse minna ja Helena ei vaielnud vastu. Ta ronis aknast sisse. Kardinad kiikusid tuule käes nii, et Simonile tundus justkui oleks need elavad inimesed, kes tema aknast sisenemist tervitavad. Ta maandus pehme mütsatusega toa põrandale. Aknast tulevas kuuvalguses oli näha, et toa keskel on laud, millel asetses lillevaas juba longuvajunud lilledega. Toa nurgas oli kapp, mille klaasuste tagant võis näha täiesti korralikke lauanõusid. Tavaliselt oleks mässajate sõdurid sellise toa asjadest tühjaks varastanud aga praegu jäi Simonil üle vaid ahhetada. Ta läks akna juurde ning kummardus sellest välja. Summutiga püstoli toru tema nina ees tuletas talle jälle meelde millises situatsioonis ta asub. Püstol langes ja selle omanik vaatas uudishimulikult kuuvalguses peegeldavat noormehe nägu.

„Kuidas on?” päris Helena kärsitult.

„Tühi,” sosistas Simon vastu ja ulatas tüdrukule käe. „Kapid on küll igasugu luksust täis aga inimesi pole.”

Helena ronis Simoni abiga aknast sisse. Ta lasi väikesel taskulambil korraks toas ringi käia. Riiulitel olid raamatud ja kapis toidunõud. Sellist asja polnud Helena üheski kohas varem näinud. Tundus, et sõda polegi lähedal.

„Nad on väga julgeks muutunud,” imestas Helena.

„Peale seda kui meid suure pealetungiga tagasi suruti pole me enam ühtegi võitu saavutanud, rinne on pikalt paigal seisnud,” võttis noormees olukorra kokku.

„Liigume edasi,” kamandas tsentuurio oma alluvat ning sammus ettevaatlikult kõrvaltoa ukse juurde. Helena läks, summutiga püstol laskevalmis, Simonist eespool. Sellega sai vähemalt end kaitsta ilma liigset lärmi tegemata. Simoni laserrelv oleks pool toast põlema pannud ja seda oleks olnud peagi märgata. Simon haaras pussnoa. Vähemalt ei pannud see midagi põlema.

Helena vajutas ukselingi aeglaselt alla. Ta püüdis liigset heli vältida kuid ukselingi vaikne kääksumine tundus hetkel nagu kõige valjem lärm maailmas. Hinge kinni hoides jälgis Simon kuidas Helena ukse aeglaselt lahti lükkas ja siis tuppa hiilis. Simon liikus komandörile kohe järele. Nad jäid seisma keset tuba. Vaikus. Laelambi ere valgus süttis äkki põlema. Helena sihtis nende ees oleva ukseava vahel seisva noore naise poole, kes toas olijate poole laserrelva toru hoidis. Tolle selja taga paistsid rasketes kaitsevestides sõdurid, valmis kohe ruumi tungima kui käsk antakse. Simon märkas seda naist ja tema suu vajus üllatusest lahti.

„Sigrid?” kostus Helena üllatunud hääl üle mööblist tühja toa. Kaks õde olid teineteisele väga sarnased. Helena lasi relval langeda. Simon polnud kunagi näinud, et tema komandör laseb relval langeda olukorras kus ta on vastase sõduritega tulejoonel. Sigrid näitas enda selja taga Simonit ja Helenat sihtivatele sõduritele, et need teeksid sama.

„See on lõks,” urises Simon läbi hammaste.

„Loomulikult,” möönis Helena, taibates mi juhtunud oli. „Sellepärast see aken oligi lahti ja linnakesse hiilimine liiga lihtne. Sa teadsid, et tulen?”

„Sa oled siiski minu õde,” muigas Sigrid. Erinevalt punapäisest Helenast oli Sigrid tumepruunide juustega. Ta oli veidi pikem kui Helena, tumedamate silmadega, mis sobisid tema pruunide juustega hästi. Simon ei suutnud Sigridilt silmi pöörata. Ta ehmunud näoilme ei kadunud ja suu oli ikka veel üllatusest lahti.

„Tere, Simon,” noogutas Sigrid ja astus Helena poole. Helena tõstis püstolitoru ja suunas selle lähenevale õele. Uksel olevad sõdurid tõstis samuti relvad laskevalmis.

„Te tunnete teineteist?” imestas Helena.

„Helena, kas sa ikka pead selle püstoliga minu suunas vehkima?” naeratas Sigrid ja tõstis käed. Helena langetas jälle püstoli. Sõdurid uksel tegid sama.

„Kas ma tunnen sinu kaaslast?” pööras Sigrid pilgu noormehe poole. „Kas Simon polegi siis sulle rääkinud?”

Helena pööras pilgu Sigridilt ära Simoni suunas. Ta märkas, et Simoni üllatus oli sama ehe kui Sigridi oma kui need kaks teineteist vaatasid.

„Rääkinud mida?”

„Me kohtusime siis kui me alles sõdurioskusi õppisime,” teatas Sigrid rahulikult, Simonit hindavalt pealaest varvasteni üle vaadates. Simon pani aeglaselt noa tuppe ja haaras laserrelvast. Ta hakkas aeglaselt, ettevaatlike sammudega taganema. „Mäletad Helena, meid saadeti erinevatesse laagritesse, et me teineteise otsuseid liigselt mõjutama ei hakkaks. Sattusin Simoniga laagris kokku. Kirjutasin ju sulle, et on üks ilus poiss, kes mulle meeldib. Paraku soovis ta nii meeletult ohvitseriks saada, et peksis mitmed tüdrukud, kes tema teele ette jäid, enne eksameid läbi, muidu oleks ta võinud oma kohast ilma jääda.”

„See polnud päris nii,” kogeles Simon. „Mina ei peksnud.”

„Eks ole, sina ei tea justkui midagi,” manas Sigrid näole grimassi. „Nähtamatud rusikad käisid üle minu näo lihtsalt eikusagilt ja nähtamatud kambajõmmid viskasid mind ja kaks tüdrukut veel üle rindejoone Liiga tagalasse?”

Simon taganes aeglaselt ukse poole kust nad olid Helenaga just sisenenud.

„See ei pidanud nii lõppema,” pomises noormees. „Mina ei andnud sellist käsku.”

Helena pööras end ukse poole taganeva Simoni suunas.

„Ütle, et see pole tõsi?” Tema hääl oli peaaegu anuv.

„Ma ei tahtnud, et nad kordonist välja visataks, eriti veel vastase alale, poisid pingutasid üle,” vastas Simon. Ta oli end kogunud, tema hääl oli nüüd tundetu ja külm. Simon oli ukseni taganenud. Sigrid astus Helena kõrvale ja kummardus õele lähemale.

„Tõsi, võib juhtuda, et pingutatakse üle ja sündmused juhtuvad kogemata,” nõustus Sigrid. „Ei teagi kohe kas võtta seda õnnetusena või kingitusena.”

Simon püüdis relva tõsta kuid summutatud püstolilask jõudis ette. Simoni käed langesid alla ja laserrelv kukkus tema lõdvestunud haardest kolinaga maha enne kui ta kõhuli põrandale prantsatas. Helena lasi püstolil aeglaselt langeda.

„Pagan,” hüüdis Sigrid ning pöördus uksel seisvate sõdurite poole, „ma ju ütlesin, et ta on paganama kiire. Ma ei jõudnud reageeridagi.”

Sigridi seljale surutud püstol vaid kinnitas tema öeldut. Uksel olevad sõdurid tõstsid relvad ning suunasid need õdedele, kuid Sigridi käeviibe pani nad kuulekalt ukseavasse seisma.

„Miks sa siin oled?” nõudis Helena õelt. „Kuidas sa teadsid, et ma tulen?”

„Ma ei teadnudki,” tunnistas Sigrid ja proovis ümber pöörata kuid Helena surus püstoli vaid tugevamini Sigridi selja vastu ja haaras tal teise käega kaelast kinni. „Ära vigurda.”

Sigrid tõstis käed ülesse ja seisis liikumatult.

„Ma arvasin, et sa leiad nõrga koha kaitses kui see kuskile eesliini jätta,” vastas õde. Helena teadis, et õde rääkis tõtt.

„Sa oled ohvitseri vormis?”

„Ma olen Liiga Kuuenda Välirügemendi Peastaabi alluvuses, Sinise sektori sõjaväeluure ülem, kolonel Sigrid Angelica,” teatas õde stoilise rahuga.

„Sa rikud meie perekonnanime,” urises Helena.

„Miks?” imestas Sigrid. „kaks õde, üks on sõjaväeluure kõrgeim juht kõige karmimas piirkonnas ja teine mässajate eliitüksuse komandör. Minu meelest oleme paras paar.”

Helena surus püstolitoru tugevalt õe seljale.

„Ai, kurja,” vingus Sigrid valust. „Sa ei pea käituma nagu …”

„Nagu mis?”

Õde vaikis. Helena tugevdas haaret ning peaaegu sosistas õele selja tagant kõrva.

„Sa ei vastanud mu küsimustele, mida sa siin teed? Milleks see … see kõik?”

Sigrid ohkas. Ta lasi kätel langeda.

„Sest sa saad aidata meil sõda lõpetada,” kostus vaikne hääl. Nüüd oli enesekindlus sellest kadunud. Helena tundis seda häälekõla. Sigridi hääl muutus alati kui ta oli mingi pahandusega hakkama saanud või oli ebakindel. Väikesed nüansid mida teised poleks tähele pannudki.

„Kuidas? Mis mina siia puutun?”

„Kummagi poole liidrid ei taha seda enda peale võtta, vähemalt mitte otseselt,” selgitas Sigrid. „Nad on sõdinud terve oma elu nagu meiegi. Kas poleks aeg neid veidi veenda? Keegi enam ei mäletagi täpselt miks see sõda algas.”

„Sest imperaatorlik Liiga hakkas endale neutraalseid alasid juurde vallutama,” kostis Helena ja lasi õe haardest lahti, taganedes paar sammu.

„Kas polnud mitte erinevad mässajate rühmitused, mis tegid rüüsteretki väljakuulutatud Liiga Vabariigi aladele?” Sigrid raputas oma vormi ning pöördus seejärel õe poole. Tolle püstol oli ikka veel laskevalmilt Sigridile suunatud.

„Pole tähtis,” sähvas Helena. „Me püüame vaid enda vabadust kaitsta, mida Liiga üritab maha suruda. Sa tead seda ise väga hästi.”

„Kas sa oled teisel pool olnud? Kas tead mis siin toimub ja kelle eest Liiga püüab neid inimesi kaitsta? Oled näinud kuidas vastupanuvõitlejate üksused röövivad inimesi, tapavad ja vägistavad?”

Helena oli neid jutte kuulnud. Ta polnud ise kunagi näinud, et Sinises sektoris midagi sellist oleks toimunud aga ta ei saanud pead anda, et teistes sektorites asjad sama kindla kontrolli all on. Ometigi teadis ta täpselt mille vastu nad võitlevad.

„Nii, et nüüd on diktaatorlik riigikord sulle vastuvõetav?” imestas Helena. Ka tema õde tundis Helenat sama hästi kui Helena teda. Helena küsimus oli siiras ja üllatus tema hääles tõeline.

„See pole päris nii,” püüdis Sigrid õde veenda. „Diktaatoril pole lõpuni neid õiguseid mis me arvame, et tal on. Meil on valimised.”

„Jah,” kostis Helena ja langetas püstoli. Sõdurid reageerisid Helena käitumisele jälle samamoodi, langetades ka enda relvad. „Meil on ka. Igas sektoris valitakse viieks aastaks senaator. Sa ju tead kuidas see käib. Kõigil, peale laste, on õigus valida. Senaator juhib sektorit ja seejärel tuleb uus valimine. Üle kahe korra senaator olla ei saa.”

„Siin valitakse samuti senaatorid, sa ju tead sedagi, eks ole?”

„Tean,” nõustus Helena. „Teil on Senat ja seal on senaatorid aga mida nad otsustada saavad? Diktaatorit… vabandust, tahtsin öelda, et teie presidenti, ümber vahetada? Milla viimati president valimistega ümber vahetati? Mida inimesed oma häälte vastu saavad? Senati, mis saab ise otsustada kuidas Liiga elu korraldada? Sa ei ole ometi ju nii naiivne.”

„Ja sina pole ka nii naiivne, et ei saaks aru kuidas teie poolel senaatorid oma ainuvõimu oma valitsemisaja jooksul kasutavad. Näiteks Valges või Kollases sektoris? Seal on alati piirialadel palju tapmisi, rööve ja rüüstamist.”

„Seal pole ka korralikku sõda, mingi kahepoolne anarhia.”

„Sest senaatorid lasevad Liiga ohvitsere ära osta,” nähvas Sigrid.

„Miks siis lasete meie omadel end ära osta kui sinu arvates on Liigas kõik nii korras?”

„Sellepärast ma siin ju olengi, et meie arvates pole kõik korras ja on palju neid, kes sellest sõjast kasu teenivad,” selgitas Sigrid. „Me ei pea jälle lõputult vaidlema. Vaherahu?”

Helena vaatas õele silmadesse. Ta teadis hästi kui kergelt too oli oma anuva pilguga tema tahtejõust ka kõige karmimates situatsioonides läbi murdnud. Helena ohkas alistunult.

„Olgu,” näitas Helena põrandale. „Istume siis.”

„Mitte siia,” naeratas ühtäkki energiapalliks muutunud Sigrid. Helena naeratas. Sellist õde ta tundis. Kõigepealt anub teisi endaga kaasa tegutsema nii, et sulatab ka kõige jäisema südame ja seejärel on oma plaanidest ise kõige suuremas vaimustuses ning püüab kõiki teisi veenda miks mõni järjekordne tobe tegevus oleks kõigile hirmus kasulik. Nii oli ta suutnud vedada Helena läbi hirmnaljakatest pahandustest. Tagantjärele võis Helena olla õele isegi tänulik. Temast poleks saanud kunagi nii hulljulget komandöri kui poleks olnud lapsepõlve ja õde kelle tõttu sai Helena varakult teada, et kõik raskused on ületatavad. Paraku jäid alati teised aga mitte Sigrid täiskasvanutele vahele. See ei seganud mängukaaslasi Sigridit uuesti kaasa haaramast, sest temaga ei hakanud kunagi igav.

Sigrid juhatas nad uude ruumi, mis oli pehme mööbliga sisustatud. Sellist polnud Helena kunagi näinud. Mässulistel polnud suuri tööstusi, mis midagi sarnast toodaks. Nad tegid asju käsitööna või ostsid ja ilmselt paljudes piirkondades ka lihtsalt varastasid.

Sigrid istus diivanile ja tõmbas väikese laua enda ette. Uksele jäänud sõdurite tagant ilmus välja lühikest kasvu, veidi jässakam vanem mees. Sigrid tutvustas teda kui enda „paremat kätt”, Liiga välisluure ohvitseri Alejandrot, kelle ülesandeks oli tegeleda erinevates sektoris poliitilise luurega.

„Teil on siis Liigas mingi suuremat sorti opositsiooniline grupp kui juba sellised mehed sul kaasas on?” imestas Helena Alejandro ametikohta kuuldes.  

„Kui sa nii ütled, siis ilmselt on,” jäi Sigrid kidakeelseks ja pilgutas kavalalt silma. „Oleks vaja teada, kas meil on teiselpool rindejoont mõttekaaslaseid?”

„Sa mõtled, et kas ma suudaks Sinises sektoris sarnase kamba kokku ajada?” oli Helena otsekohene. „Tahad mind kohe surma saata või?”

„Komandör Angelica riskib Punase Mõrvariga kokku saades oma eluga,” ütles Alejandro vaikselt. „Pole kahtlust, et tema tavatu operatsioon siin piirkonnas on paljudele pinnuks silmas ja kindralstaabi tähelepanu on juba ammu garanteeritud. Ta ei teadnud mismoodi te reageerite ning tal polnud võimalik siia rohkem relvakandjaid koguda kui vaid see käputäis meile lojaalseid mehi,” näitas Alejandro ukse suunas. „Kui te oleksite kogu rühmaga sisenenud, oleksime olnud vähemuses ja kõik surnud.”

„Miks te niimoodi siis riskite?” imestas Helena.

„Sest meie eesmärk on tähtsam kui meie karjäär või elud,” lausus Alejandro. See oli torge punapäise tüdruku reputatsiooni pihta. Helena oli alati olnud ambitsioonikas.

„Ma ei tea miks mind Punaseks Mõrvariks kutsutakse aga peale lahingutes tapetute pole minu käsi ühegi teise surmaga seotud olnud,” tigetses Helena. „Ma ei lähe ametiposti nimel üle laipade.”

„Lõpetage,” kummardus Sigrid üle laua mõlema vaidleja poole. „Unustage korraks oma egod ja mõelge ülesande peale mis meil tuleks täita.”

„Meil?” nähvas Helena. „Ma pole end veel ühegi teie plaaniga sidunud.”

„Üleüldine rahu,” venitas Sigrid. „Selle eest tasub anda palju.”

„Ja kuidas, paganama pihta,” tõstis Helena häält, „on tel kavatsus seda saavutada? Lähen uurin kes oleks Sinises sektoris valmis teiega liituma või? Võtan senaatori postilt maha? Hakkan ise valitsejaks?”

„Kõigepealt peaks teada saama, kas mässajate liidrite hulgas oleks piisavalt toetust ja seejärel tuleks meil oma tegevusi koordineerida,” vastas Alejandro.

„See ongi kogu teie plaan?”

„Sina oleksid ideaalne inimene, kes sellist infot koguda võib,” selgitas Sigrid. „Sa oled tuntud, hakkad kõrgematele ülemustele vastu, juhid Liiga tagalas käivat luureüksust. Sa saaksid mõlema poolega kontakti hoida.”

„Sa sisuliselt tahad, et ma hakkaks teie spiooniks,” ärritus Helena.

„Ei midagi sellist,” tõrjus Sigrid. „Kui meiega peaks midagi juhtuma, oleks hea kui meie vaenlaste poolel on samuti keegi, kes ideed edasi levitab.”

„Vaenlaste poolel?” Helena hüppas diivanilt püsti. „Kumb ma siis nüüd olen? Vaenlane teile või vaenlane neile? Või on kõik teised ühtäkki meie vanelased?”

„Vabandust,” tõusis Sigrid ja astus Helena poole. Helena tardus paigale. „Ma ei mõelnud nii. Olen juba harjunud ütlema…”

„Küll see üle hüppamine ühest kambast teise käib sul kähku. Kaua su lojaalsus kestab? Kas sa näiteks vähemalt üritasid tagasi tulla kui Simon sind laagrist välja visata lasi?”

„Kuhu,” muutus ka Sigridi hääl kurjemaks. „Tagasi mässajate poolele? Meid oleks sinna laagrisse tagasi saadetud ja seekord poleks meid enam ellu jäetud.”

Helena pidi tunnistama, et Simoni teo tunnistajatena oleksid nad olnud oht paljudele. Ta vaatas õe poole ja ohkas. Sigrid jälgis teda teraselt ja astus sammukese Helena poole. Helena ei liikunud, olles sama tardunud olekus nagu ennegi. Sigrid astus veel sammukese. Nüüd oli ta õele väga lähedal. Helena seisis ikka veel nagu soolasammas. Sigrid tõstis käed ja pani need ümber õe. Ta kallistas Helenat ettevaatlikult. Helena seisis tardunult. Sigrid kallistas kõvemini.

„Ma igatsesin su järele nii kohutavalt,” sosistas Sigrid. Helena hingas sügavalt sisse ja välja ning haaras seejärel Sigridi ümbert kinni. Kaks õde kallistasid teineteist vaikides mitu pikka minutit.

„Meil hakkab aeg otsa lõppema,” teatas Alejandro, astus kallistavate õdede kõrvale ja asetas käe õrnalt Sigridi õlale. „Näete teineteist peagi uuesti aga praegu peab Helena oma meeste juurde tagasi kiirustama. Me korraldame tema taganemise katmiseks pisukese tulevärgi.”

Sigrid lasi õest lahti ja taganes sammu. Ta märkas kuidas Helena püüab vargsi pisaraid pühkida. Ta astus uuesti Helena juurde, kallistas õde veelkord kiiresti ja suudles teda põsele, et siis Alejandro järel eemalduda. Sigrid pöördus uksel ümber ja vaatas, pead kallutades, õe poole.

„Nädala pärast, öösel, samal ajal. Siin eemal, väikeses naaberkülas künkaharjal, mida teie punkt kahekümne kolmeks kutsute, on droonide laadimispunkt. Saad seda infot justkui meie vastu ära kasutada,” õpetas Sigrid. „Ütled, et kuulsite inimeste juttu enne kui sõdurid teile peale sattusid. Simon sai seejärel surma ja sa jõudsid pimeduse varjus jalga lasta. Kogu rahupooldajate kohta infot ja kohtume peagi nädala pärast.”

Sigrid lahkus, jättes Alejandro üksi uksele seisma. Too vaatas punapäise tüdruku poole ja astus sammukese toa sisemusse tagasi.

„Hüüdnimi olevat sellest, et teie juhitav luureüksus tapvat lapsi Liiga tagalas kuigi kõik teavad, et see on vaid üks tobe kuulujutt,” teatas luureohvitser, püüdes oma häält vaiksena hoida. „See tekkis aga peale seda kui te Valges sektoris kevadpealetungi ajal oma üksusega meie tankidest lausa kaks suutsite maha võtta. Ilmselt sealsed ohvitserid üritasid oma kaotust kuidagi mässajate kohta väljamõeldud valede kraesse ajada. Räägitakse, et Punane Mõrvar olevat tankid üksi maha võtnud aga seegi on kuulujutt, eks ole?”

Helena naeratas Alejandrole ja kehitas kelmikalt õlgu.

„Igatahes,” tõstis luureohvitser käe mütsinoka juurde ja andis au, „kohtume nädala pärast. Kui teil ei teki võimalust siis kokku saada, siis kohtume igal kuuendaga lõppeval kuupäeval ja kui te ei saa parasjagu punkt kahtekümmend kolme tulla, siis võtke märguandeks oma teise korruse akna ees olev lillepott ära. Kas teil on katteüksused, ks meie mürgli puhul sekkuvad?”

Helena noogutas.

„Väga hea,” naeratas Liiga luureohvitser. „See sogab vett.”

Alejandro väljus ruumist kiirustades enne kui Helena jõudis küsida kuidas too Helena kodu aknal asetsevast lillepotist midagi teab.

Tüdruk kuulas kuidas vaikseks jäi ning hiilis tagasi tuppa mille aken oli lahti. Seal oli endiselt pime nii, et tal läks veidi aega silmade pimedusega harjumiseks.

„Siit ma tulen, sa meid kõiki ootav pimeduse esimene nägu,” sosistas ta iseendale sõdurite hulgas populaarse tervituslause enne lahingusse minekut. Pimeduse esimene nägu – tundmatu tulevik. Pimeduse teiseks näoks hüüti kunagi ammu toimunud tuumasõda, millest nad olid vaid jutte kuulnud. Tõsi, kasutatud oli vaid väheseid rakette kuid sellest piisas. Pärast sõda hävitati peaaegu kõik tuumarelvad enne kui vähene sõjast ellu jäänud inimkond omavahel tülli läks ja asurkondadeks jagunes. Liiga oli pettusega vähesed üksikud tuumarelvad, mis esialgse plaani järgi pidid jääma teadusuuringuteks, enda valdusesse haaranud.

Helena surus end akna kõrvale ootama. Ta pidi olema valmis liikuma kohe kui kära kuuleb.

 

***

 

Sigrid sisenes staapi. Teda oli oodatud. Presidendi kuulus eriesindaja, senaator Sullica istus kõrges tugitoolis nagu kuningas ning vaatas sisenejat. Tema uhkesse kollasesse rüüsse riietatud kogukas keha ei tahtnud tugitooli ära mahtuda. Sigrid teadis, et Sullica kontrollib presidendi luureametite võrgustikku ning viibib alati seal kus on midagi huvitavat toimumas.

„Kolonel,” tõusis kogukas Sullica vaevaliselt oma toolist ning astus Sigridile vastu. Ta kummardas viisakalt ning ulatas naisele käe, et teda tervitada. „Meeldiv teid jälle näha, kaunitar.”

Sigrid oli tolle mehega juba õppelaagris tuttavaks saanud. Polnud kahtlust, et andekate õppurite agentideks värbamisega tegelev Sullica oli isiklikult hoolitsenud selle eest, et Sigridi tähelend luures oleks kiire. Selle eest võis Sigrid muidugi tollele alati lipitsevale võrgupunujale tänulik olla aga nüüd kui ta oli end sidunud rahusobitajate võrgustikuga, tuli olla selliste vanade kalade läheduses väga ettevaatlik.

„Teid on samuti alati hea meel näha,” vastas Sigrid.

„Tore,” naeratas senaator. Ta näitas naisele, et too istuks tema lähedale laua taha kõrgele toolile. Ise loivas senaator tagasi oma pehmesse tooli, mis nägi rohkem trooni kui tooli moodi välja. „Te käisite jälle eesliinil. Olete juhtinud siin mitut operatsiooni mille olemusest ülemustel tegelikult arusaam puudub.”

Ta vaatas uudishimulikult Sigridi poole, kes oli tema vastu istunud ja tundis end ilmselgelt ebamugavalt. Senaator naeratas naisele ning näitas uksel valves olnud sõdurile käega, et nad kahekesi jäetaks. Sõdur tõstis au andmiseks käe mütsinoka juurde ning väljus.

„Mida te tahate öelda, senaator?” päris Sigrid, püüdes näoilmet võimalikult mittemidagiütlevana hoida. Ta oskas seda hästi.

„Mulle siristatakse, et te ei valinud Sinist sektorit mitte asjatult,” vastas Sullica. „Käivad jutud, et teie õel on sellega mingit pistmist. Ta on ju otse teiselpool rindejoont, kas pole?”

Sigrid hakkas naerma. See polnud teeseldud naer.

„Kas te tõesti usute, et Helena suudab siinpool kedagi piisavalt tähtsat käsutada ja too saatis mind sellepärast Sinisesse sektorisse?”

Senaator muigas. Tema ise oligi ju Sigridi siia suunanud ja võis arvata, et Sigrid kahtlustas seda. Sigrid puuris pilgu mehe näkku ja aimas ühtäkki, et just seda torget oligi Sullica oodanud. Mees kummardus ettepoole, niipalju kui tema suur kõht seda lubas ning naeratas laialt nii, et valged hambad välkusid.

„Ega te ju ei oodanud, preili Angelica, et keegi teie õe teie juurde toob?” teatas Sullica naisele, kes püüdis talle öeldut läbi seedida.

„Te tahate öelda,” venitas Sigrid, „et te aitasite mind siia tema pärast?”

„Kas see üllataks teid?”

„Mitte põrmugi,” kehitas Sigrid õlgu.

„Seda ma arvasingi,” vajus Sullica jälle toolisügavusse, lükates jalad sirgu nagu naudiks olemasolevat jõudehetke, sulgedes silmad, näol ikka veel lai naeratus. Ta vaikis mõne hetke ja taibates siis, et naine ei kavatsegi seda murda, avas silmad. „Kas te olete oma õega kontakti saavutanud?”

Sigrid oli ehmunult vait.

„Olete ehk kirjutanud? Või lausa kokku saanud?” uuris Sullica, peaaegu sosistades. „Ärge kartke, kolonel. Meie kallis president, keda teie õde ja ilmselt ka kõik teised, kaasa arvatud te ise, diktaatoriks peate, oli isiklikult huvitatud, et teid Sinisesse sektorisse paigutataks.”

„President Octavia?” Üllatus Sigridi näol oli tõeline ja ta ei oleks ka parima tahtmise juures suutnud seda varjata. Sullica näitas näppu suule surudes, et kaaslane vaiksemalt räägiks. „Tahtis  mind siia?”

„Teid jah,” ütles Sullica. „Ma isiklikult arvan, et presidendil on naisena omasuguste sookaaslaste suhtes kellel on palju potentsiaali kuskile jõuda, nõrkus aga ma olen teiega aus, teie siia paigutamine oli minu idee. Pakun, et see ei üllata teid põrmugi?”

Sigrid vaikimist võis võtta jaatava vastusena.

„Igatahes,” kallutas Sullica pea mõtlikult viltu ning vaatas naise poole, „te jätsite vastamata küsimusele.”

„Ei,” teatas Sigrid. „Ma ei ole õega kontakti saanud.”

„Aga otsite?”

„Olen teiega samuti aus,” jätkas kolonel külmalt, püüdes kõigest väest ennast mitte reeta ja vaadates Sullicale otse silma. Ta oli oma õe pealt õppinud, et valetamisel kiputakse pilku ära pöörama. „Olen seda proovinud. Oleme meelega nõrgendanud eesliini positsioone, et vastaste luurerühmad tagalasse pääseks, lootuses minu õde niimoodi välja meelitada.”

„Teame,” möönis senaator. „Punane Mõrvar on liiga kaval, et nii lihtsalt orki minna. Viimasel korral suutsite maha võtta lausa tema parima ohvitseri kuid lõvi ise puuri ei lipsanud.”

„Kui me tahame minu õde vangistada, siis peame välja nuputama midagi kavalamat,” arutles Sigrid, põimides käed rinnale risti.

„Vangistada?” imestas senaator. „Jumal hoidku, milleks teha kuulsaimast sõdurist märtrit?”

„Hukata?”

„Hukata? Kallike, mida te räägite,” imestas senaator veel rohkem. „Kas me peaksime kahetsema, et teid siia saatsime?”

Sigrid oli segaduses. Kas nad üritavad tema õega päriselt kontakti saada?

„Te ei tahagi teda kätte saada?”

„Milleks?” kergitas senaator end jälle sügavast tugitoolist sirgemalt istuma, pilk teravalt kolonelile suunatud. „Sinu õde on kangelane, vähemalt mässajate jaoks ja seega sümbol. Sa ei võta vastaspoole pühakuju postamendilt maha ilma asendust pakkumata sest see pööraks ka need, kes võib-olla sinu vastu nii väga polegi, sinu vaenlaseks. Ei, ei, kallike. Sümbolit ei panda vangi ega tapeta eriti veel siis kui ise ei olda kõvasti paremas strateegilises seisus. Sümboliga tehakse koostööd, meelitatakse ta üle või kustutatakse aegamisi, et kõik, kes sümboli poole kummardavad, kaotaksid lootuse aeglaselt ja pettuksid. Kui me su õe trellide taha paneksime või lihtsalt tapaksime, saaks temast mässajate jaoks märter ja ka siinpool oleks palju neid, kes talle kaasa tunneks.”

„Teie plaan on siis ta üle meelitada?” kergitas Sigrid küsivalt kulme. „Või, mis see teine oligi – kustutada aegamisi? Mismoodi see veel käiks?”

„Pole tähtis,” lõi senaator käega. „Meil pole poliitiliste trikkide õpetamiseks aega. Te olete luuraja, mitte senaator, pagan võtaks.”

„Mis teie plaan siis on?”

„Kas te tahaksite, et teie õde elaks?”

Sigrid kangestus. Kas see oli trikiga küsimus? Lojaalsuskatse? Ta otsustas olla aus. Vastupidi käitudes räägiks ta end ilmselt kiiresti sisse.

„Loomulikult,” noogutas Sigrid. „Ta on, kõigest hoolimata, ikkagi minu õde.”

„Siis meie huvid kattuvad, kolonel,” muigas Sullica. „Teie tahate, et ta elaks, meie tahame, et ta elaks.”

„Miks?”

„Sest meil on vaja sõnumiviijat,” teatas senaator.

„Tõesti?” imestas kolonel.

„Teid on lihtne üllatada,” naeratas Sullica. „Mul on see õnnestunud selle vestluse juures juba mitmendat korda.”

„Võib-olla tõesti,” nõustus Sigrid. „Samas, miks ei peaks keegi üllatuma kui selline ettepanek tehakse?”

„Jah,” noogutas senaator. „Minagi üllatuksin.”

„Mis sõnumit ja kellele ta peaks viima?” uuris kolonel.

„Mässajate senaatoritele,” sosistas Sullica.

„Mässajate…”hüüatas Sigrid. Sullica surus näpu uuesti suule. Sigrid vakatas.

„Sa ei pea seda kogu ilmarahvale nii valjusti kuulutama,” kortsutas mees kulmu. „Mis sa arvad, et ukse taga ei  üritata kuulata mida me räägime?”

„Kas meil sellisteks ülesanneteks diplomaate pole?”

„On,” teatas Sullica, „aga enne kui sõnum mõnele piiritagusele senaatorini jõuaks pasundaks kogu vabariigi rahvas sellest ja see ei mõjuks presidendi tervisele kuigi hästi.”

„Positsioonile, mõtlesite,” naeris Sigrid ja manas siis uuesti tõsise näo ette. „Te siis soovite, et ma edastaks mingi sõnumi oma õele?”

Senaator noogutas.

„Kõigepealt peaks ma temaga muidugi kontakti saama,” selgitas Sigrid. Senaator noogutas jälle. „Mida see sõnum sisaldaks?”

„Kõigepealt esialgne kontakt ja siis teatan mida talle presidendi poolt edastada,” selgitas Sullica. Ta tõusis tugitoolist, Sigrid järgis tema eeskuju. Senaator astus koloneli ette ja ulatas käe.

„Kui olete kontakti saavutanud, siis andke mulle teada,” kamandas Sullica. „Seejärel, teise kontakti ajal, edastate talle presidendi sõnumi, mille ta peaks siis kõigepealt Sinise sektori senaatorile edasi andma ja seejärel on nad ehk koos nõus teiste senaatoritega tegelema.”

„Te tahate siis, et enne nende sektorite nõukogu kokkukutsumist oleksid kõik sealsed senaatorid asjaga kursis? Kas see poleks veidi riskantne?”

„Näete,” patsutas Sullica naisele õlale. „Jagate poliitikat küll kui tahate. Rahusõnum peabki olema selline, mis arutelu tekitaks.”

„Aga nii, et president poleks justkui asjaga seotud,” taipas Sigrid.

Sullica naeratas jälle mesimagusalt ning kummardas Sigridile. See oli märguanne lahkumiseks. Sigrid kummardas vastu ning lahkus. Koridoris olnud valvesõdurid andsid talle au kui ta neist möödus.

 

***

 

Helena seisis tikksirgelt. Senaator ja tema alluvuses kohtunikud vaatasid oma kõrgest kõnepuldi kõrval asuvast istmereast kuidas käeraudades naine nende ees seisis, hall vanglarüü seljas.

„Eemaldage kohtualuselt käerauad,” kamandas senaator. Peakohtuniku ja vägede ülemjuhatajana olid tal väga suured õigused oma piirkonna elanike ja sõdurite elu üle otsustamisel. Temal oli lõplik sõnaõigus, mõningate eranditega. Üks selline erand oli saabunud äsja kohtusaali ning istus publiku sekka. Tolle kiilaspäise mehe saabumine oligi pannud Sinise sektori senaatori hirmust nihelema ning käskima vahisõduritel Helena käerauad eemaldada.

Sõdurid täitsid käsu, publiku hulgas kostus aplaus ja kiiduhüüded. Kuid enamik ei vaadanud seda heakskiiduga. Senaator Alba otsis just nende viimaste poolehoidu. Oma kohtunikelt polnud tal vaja seda teha. Oli tõsiasi, et kohtunikud, kelle ametikoht oli tugevas sõltuvuses parasjagu võimul olevast senaatorist, tegid enamasti just seda mida sektori boss käskis. Sõnades nimetati seda kohtusüsteemiks, kuid tegelikkuses kindlustas see vaid senaatori võimu seaduses lubatud kahekordseks valimisajaks. Vaid mõnel juhul oli võimul olev senaator teistkordsed valimised kaotanud. Enamasti juhtus seda vaid siis kui too oli osutunud liiga jõhkraks või polnud raatsinud alamatele piisavalt altkäemakse välja käia.

Helena nühkis kaeraudadest vabastatud käsi ja vaatas selja taha publiku hulka, kuhu Alba oli varem korraks mureliku pilgu suunanud. Kiilaspäine mees eristus teistest kohe. Ta oli pikka kasvu, vanem kuid samas nägus mees. Tema tume lõuahabe ja tumepunased riided nägid siinse sektori riietusmoe kõrval silmatorkavalt omapärased välja. Polnud ime, et pool kohtusaalis istuvates inimestest, kes siia saabunud olid, et seda erakordset sündmust oma silmaga näha, vahtisid seda meest ammulisui. Rikkust ja võimu hõngus selle mehe näoilmest ja igast liigutusest. Külaline puuris oma kummalised helesinised silmad Helena omadesse. Helena pööras pilgu kähku kohtunikele tagasi.

Peakohtunik, senaator Alba paremal käel, kellele oli lai valge pael üle õla asetatud, tõusis toolilt, käes tumekollane paber, millelt ta teksti lugema hakkas.

„Sinise sektori julgeolekukohtu kohtuasi number tuhat seitsesada kuuskümmend kolm, sektor versus tsentuurio Helena Angelica. Süüdistus – riigireetmine.”

Kohtunik istus. Kisa kohtusaalis paisus sekunditega kõrvulukustavaks kuid senaatori püsti tõusmine ning käeviibe lõpetas kära nagu lõigatult.

„Kallis rahvas,” alustas lokkisjuukseline, oma pika kasvu ja võimsate lihastega uhkeldav Alba, endine jalaväelane ja populaarne väejuht, madalahäälelist kõnet, „kes te siia kogunenud olete, et vaadata õiguse mõistmist.”

Mõned kiitvad hääled, mõned naerupahvakad. Alba karm pilk vaigistas need emotsioonide väljaelamised koheselt.

„Täna on meie ees selle sõja üks kuulsamaid sõdureid, tsentuurio Helena Angelica, keda me kõik teame lahingust, kus tema isiklikul osavõtul ja juhendamisel löödi tagasi vaenlase pealetung. On tõsiasi, et me kõik imetleme teda selle eest.”

Kiiduavaldused ja aplaus mõlemalt üle saali. Senaator naeratas. Helena arvas, et Alba malbel naeratusel oli kahtlemata oma osa selle ambitsioonika sõduri poliitilise karjääri edenemisel.

„Olen talle isiklikult tänulik selle eest mida ta selles lahingus meie kõigi heaks tegi ning seetõttu olin ka meelitatud kui ta saadeti Sinisesse sektorisse väejuhiks,” müristas senaator üle saali. Kiitev mõmin käis jälle üle saali. Alba tõstis selle vaigistamiseks käe.

„Ma polnud vastu, et ta ei taha saada enam suurte üksuste juhiks, mille juhtimiseks tal ilmselgelt andekust jagub. Kangelase soove ei saa ju eirata. Oli ütlematagi selge, et ta on pidanud nii noorena nägema liigagi palju lahinguväljade jõhkrust milleks isegi meil, kogenud sõjameestel, kulub aastaid ja paljud meist pole pooltki selliseid lahingukogemusi saanud nagu tema.”

Aplaus ja kiitev kisa. Senaator tõstis jälle rahva rahustamiseks käe.

„Kuid see ei tähenda, et ta võiks tulla oma senaatori juurde ja rääkida talle sellest kuidas koostöös vaenlasega tuleks rahu sõlmida ja oma rahvas reeta.”

Kisa kohtusaalis kostus taevani. Seekord ei teinud kohtunikud ega ka senaator midagi selle vaigistamiseks. Helena vaatas üle õla selja taha. Osad inimesed üritasid trügida ettepoole ja kui poleks olnud relvastatud valvesõdureid, kes neid jõuga tagasi hoidsid, oleks nad ilmselt Helena vihahoos maha löönud. Kolmandik saalist aga seisid, rusikas käed tõstetud pea kohale ja rusikad surutud teineteise vastu. See tähendas seda, et kaks rusikat peaksid olema üks ja vastaspooled saama rahuläbirääkimisteks kokku. Helena mõtles, et senaator ilmselt teadis, et kuigi tema ettepaneku avalikustamine tooks välja ka rahu pooldajad, oleks enamik tõenäoliselt sõja jätkajate poolel ja see annaks talle erakordse võimaluse ajaloos – kandideerida kolmandat korda. Tõsi, seadus seda ei lubanud aga seadust saab teadupärast keerulistes olukordades ümber teha. Kangelase „reeturlikkus” ning teiste „reeturite” väljatulek Helena toetuseks annaks Albale selleks suurepärase võimaluse.

Helena vaatas kuidas kiilaspäine külaline istus rahva seas, vaikides ja rahulikult ümbritsevaid inimesi jälgides. Helena naeratas. Alba võis olla küll kaval kuid ta oli siiski eelkõige sõdur, kes võimule saanud varasema sõjalise edu tuules. Ta ei olnud osav poliitik. Haistnud võimalust võimu ehk igaveseks haarata unustas ta samas ära mida tähendaks selline samm sektorite nõukogu jaoks ja asurkonna jaoks üldse. Rahuettepanek võis olla mässumeelne aga soov saada endale igavene võim raputas vabadusvõitluse alustalasid.

Kiilaspäine mees tõusis. Ta lihtsalt seisis ja vaatas enda ümber kisavaid inimesi. Teda ümbritsevad inimesed vaatasid teda ja vaikisid, et seejärel oma kohtadele tagasi istuda. See teguviis levis aeglaselt edasi, inimesed märkasid istujaid ja nende keskel seisvat võõrast. Nähes ümbritsevaid inimesi ettevaatlikuks muutuvat ja ehmunult toolidele tagasi istuvat, talitasid kõik samamoodi. Mõne minutiga jäi kohtusaal haudvaikseks. Isegi kohtunikud ise ega ka senaator julgenud seda segada. Siis kiilaspäine mees köhatas.

„Minu mõlemale abilisele ja isegi kõigile kolmele ihukaitsjale, kellest kahte näete uksel seismas,” viitas ta kahele hiiglasekasvu, musta riietatud, jõhkra välimusega mehele välisukse kõrval, „pakuti saalis viibimise eest raha juhul kui nad vilistavad tsentuurio vastused kohtupidamise ajal välja.”

Haudvaikus. Kiilaspäine mees vaatas aeglaselt ümberringi. Osad inimesed pöörasid pilgud maha. Kiilaspäine mees pööras pilgu aeglaselt kohtunike rivi suunas. Üks vanematest meestest hakkas hirmust köhima ja läks näost tulipunaseks, vabandades mitu korda oma köha pärast.

Kiilaspäine tõmbas aeglaselt käega üle oma palja pealae.

„Kõik, kellele on makstud, kaasa arvatud ametiisikud, lahkuvad nüüd saalist,” ütles mees rahulikult, olles pilgu senaatorile pööranud. Too neelatas.

Saal vajus mõne minutiga tohutu toolide kolistamise saatel täielikult tühjaks. Jäid vaid Helena, keset saali senaatoril pilku hoidev võõras, tema kaks ihukaitsjat ja valvesõdurid, kes ettevaatlikult ukse poole taganesid. Isegi kohtunikest pooled lahkusid.

„See teeb siis,” lausus tumepunases ülikonnas mees, näpuga demonstratiivselt allesjäänud kohtunikke üle lugedes, „neli ausat kohtunikku, mina, Helena ja ilmselt ka need paarkümmend inimest, kes saalis olid julgenud Helena poolt oma tobedat rusikatega märguannet näidata. Ime, et neid üldse saali lasti. Pakkusid ehk valvuritele pistist? Polegi tähtis. Pakun, et nädala pärast oleks nendest pooled jäänud oma töökohtadest ilma ja mõned võib-olla isegi kogemata surma saanud. Teil on julged austajad, tsentuurio.”

Kiilaspäine mees kõndis aeglaselt Helena kõrvale.

„Ja ometigi,” jätkas mees, olles Helena juurde jõudnud, „on Sinine sektor siiani olnud kõige vähem korrumpeerunud, teistega võrreldes isegi väga heal tasemel. Selle eest tuleks senaatorit vist tänada.”

Ta asetas käe Helena õlale. Senaator oli ennast esialgsest ehmatusest kogunud ja tõusis. Tema näol peegeldus viha, mida ta eriti varjata ei suutnud.

„Nõukogu esimehe esindajana, kommodoor Maximus, peaksite teadma, et teil ei ole julgeolekukohtu üle mingit voli,” urises Alba. Tema väike vana lahinguhaav kulmu kohal läks tulipunaseks. Kõik teadsid, et see juhtub siis kui ta on närvis. Kiilaspäine mees teadis seda ilmselt sama hästi kuid tema rahulikkus oli imetlusväärne.

Helena vaatas seda meest lummatult. Tõenäoliselt oli ta kogu eluks valitava Nõukogu esimehe kõrval niipalju karastunud, et üheski sõnasõjas polnud teda võimalik endast välja ajada. Vaevalt, et ta oleks sama rahulik olnud reaalses lahingus kuid Helena teadis hästi, et lahinguväljasid ongi alati kaks – üks relvadega rindejoonel, teine sõnadega poliitilistes koridorides. Viimane otsustas sageli esimese saatuse juba ette.

„Ma arvan, et me kõik teame seda,” naeratas kiilaspäine mees, too kommodoor Maximus, kelle nime oli Helena varem palju kordi kuulnud, „aga ükski äraostetud kohtunik ega kohtusaali külaline ei tahtnud omakorda Nõukogu esimehe aukohtu ette astuda, kus pole kohtunikke vaid on… noh, tsentuurio, seda vastust ju ikka teate?”

Mees vaatas uudishimulikult Helenale otsa.

„Rahva seast loosiga valitud sadakond,” pomises Helena, teadmata kas olla kommodoorile ilmselge päästmise eest tänulik või kahtlustada, et ta on tõmmatud veel hullemasse mängu kui oskaks arvatagi.

„Täpselt,” noogutas kommodoor julgustavalt ja pöördus kohtunike poole. „Kas kohus on teinud oma otsuse? Neli kohtunikku on nõutav kvoot ja senaator peab vaid otsuse kinnitama.”

„Mille Nõukogu esimees või tema esindaja võib vetostada,” nähvas Alba.

„Te tunnete seaduseid,” kostis kommodoor. „See on teist tubli. Kohtunikud, kas Helena tunnistatakse süüdi või mitte?”

„Me lükkame kohtuasja arutlemise edasi,” pahvatas senaator kohe.

„Tõepoolest,” naeratas Maximus, „te tunnete tõesti seaduseid hästi. Seega te teate ka, et tsentuurio ei tohi asurkonnast lahkuda aga on nüüd…”

„…vaba,” müristas Alba ja virutas justkui otsuse kinnituseks rusikaga vastu lauda nii, et selle laudis krigises nagu hakkaks kohe pooleks murduma. Kommodoor ei lasknud seda teist korda öelda, haaras noorel naisel ümber õla kinni ja tiris ta jõuga endaga kaasa. Helena ei punninud vastu. Kõigepealt oli vaja kohtuhoonest välja saada. See tähendas vabadust ja polnud tähtis mis variandis see tegelikult oli või tuli.

Maja ees ootas rahvamass. Suured rauduksed avanesid ning lärm oli kõrvulukustav. Kommodoori ihukaitsjad pidi Helena katmisega kõvasti vaeva nägema enne kui nad uhke hõljukmasina juurde jõudsid. Osa rahvast viskas neid juurviljadega, mis oli ilmselt kaasa toodud selleks ajaks kui Helena oleks süüdimõistetuna kohtusaalist välja toodud. Teine osa rahvast vaatas toimuvat üllatunult pealt ja ei loopinud oma kaasatoodud asju noore naise suunas ja kolmas, väikseim osa rahvast, hoidis pea kohal kokkusurutud rusikaid.

Turvamehed surusid Helena kommodoori kõrvale istmesse, toonklaaside varju. Naine vaatas enda kõrval istuvat kiilaspäist meest. Too oli samuti juurviljadega ohtralt pihta saanud kuid teda ei näinud see absoluutselt häirivat. Masin sööstis kohalt ning turvamasinad tegid sireenide huilates nendele rahvamassi seas teed. Nii uhkeid masinaid nägi Sinise sektori teedel harva. Inimesed olid tulnud kuulsa tsentuurio äraviimist vaatama ja seda suurem oli nende üllatus kui nad läikivmusti hõljuklimusiine nägid, mida sektorite nõukogu lipud ehtisid. Enamik, eriti noored, polnud sellist tehnikat kunagi oma silmaga näinud.

„Aitäh teile, et mind päästsite,” proovis Helena öelda aga masina undava mootori ja sireenide tõttu oli tal endalgi raske aru saada mida ta öelnud oli. Kommodoor vaid naeratas vastuseks, pöörates seejärel pilgu aknast välja.

Kümmekond minutit hiljem sõitsid nad juba eemal rahvamassidest, sügaval tagalas maanteel, kus liiklust oli väga vähe ja sireene ja vilkureid polnud enam vaja. Nad ei olnud sõnagi rääkinud ja Helena ei julgenud tekkinud vaikust lõhkuda.

„Te olete ikka väga populaarne, et suutsite sellise rahvamassi välja meelitada,” ütles kommodoor äkki, naise poole pilku pööramata.

„Nad tulid vaid minu vangistamist vaatama,” vastas Helena vaikselt. Ta piidles enda kõrval istuvat meest kui too äkki pea järsku naise poole pööras ja nende pilgud kohtusid.

„Nad tulid kangelast vaatama,” lausus Maximus. „Nägite kui palju oli neid inimesi, kes julgesid oma poolehoidu näidata. Nad reaalselt riskisid sellega, et pärast saavad tänavanurkadel keretäie, paremal juhul vaadatakse neile kodus viltu.”

„Neid polnud nii palju,” tõrjus Helena.

„Arvestades kui paljud lihtsalt seisid ja ei julgenud poolehoidu näidata ning kui paljud jätsid teie pihta asjad loopimata, ütleks ma julgelt, et rohkem kui pooled,” arutles kommodoor.

„Kas see on hea või halb?” uuris Helena kahtlevalt. See küsimus kõlas küll rohkem sellisena, et ta tahaks teada kas ta on sattunud nüüd vaenlaste või sõprade hulka aga kommodoor ei teinud küsimusest väljagi.

„Esimees ootab sind võimalikult kiiresti,” teatas Maximus. „Püüa magada, pikk sõit on ees.”

Vastust ootamata lasi Maximus oma istme seljatoe alla ja keeras tüdrukule selja. Magamisest ei tulnud muidugi midagi välja. Helena vaatas uudishimulikult aknast mööduvaid metsi, põlde ja asulaid. Ta oli elus vähe ringi sõita saanud, rääkimata võimalusest sõita hõljukmasinas ja pealegi veel ühes kõige uhkemas limusiinis mis terves asurkonnas on. Tema teada polnud selliseid masinaid terves asurkonnas rohkem kui kümmekond.

Hõljukmasin peatus dirižaabli kõrval. Helena ärkas nõksatuse peale mille hõljuk tegi kui mõne meetri kõrguselt veidi liiga järsult maapinnale langes.

Ta mäletas juttudest, et lennukid olid olemas, oli näinud nende pilte ja kuulnud kõige vanemate inimeste jutte sellest kuidas nende vana-vanemad olid kunagi tiivuliste aparaatidega lennanud. Nüüdseks polnud võimekust korralikke lennukeid toota ja isegi need vanad, mida suudeti hooldada saadeti lõpuks rindele kus vastased need laseritega väga kergelt alla lasid. Oli küll üksikuid tsiviillennukeid kaugematel asurkondadel kuid mitte siin.

Dirižaablid olid see-eest üsna levinud. Tõsi, enamik ei pääsenud nendega kunagi sõitma kuid rikkamad ja tähtsamad liikusid nendega pikki vahemaid. Asurkondade vaheline vähene postiteenus töötas ka suuresti tänu nendele.

Helena ei suutnud sellelt hiiglaslikult lennuvahendilt silmi pöörata. Ta oli neid küll üle lendamas palju näinud aga ta polnud kunagi neile nii lähedale pääsenud. Nüüd oli tema kord sellisega lennata.

„Kuhu me läheme?” nõudis Helena Maximuselt. Too vaid naeratas vastuseks.

 

***

 

Sigridit vedav rong peatus neutraaltsooni lähedal sõjaväebaasis. Siia, sõjast laastatud tühja ja reostatud ala lähedale polnud tavainimesel kunagi asja. Vastase sõjaväebaas paistis kaugusest, silmapiirilt. Kogu ala nende kahe vahel oli täis mürsuauke ja põlenud puutüükaid. Õline ja mudane maapind nägi isegi terve elu sõjast laastatud aladel elanud Sigridi jaoks tülgastav välja. Üle selle välja jooksis justkui joonlauaga tõmmatud sirge joon. Sigrid vaatas tähelepanelikumalt, taibates alles tükk aega hiljem, et see on maapinna kohale tehtud puulaudadest tee. Kitsas triip ulatus kuni keset välja näha oleva väikese katusega paviljonini. Ilmselt läks tee sealt teisele poole edasi aga seda Sigrid siit näha ei saanud. Selliseid oli Sigrid näinud vanade purskkaevude lähedal. Inimesed käisid nendes istumas ja päikeselisi suvepäevi nautimas.

Sigrid väljus luksuslikust vagunist ja teda saatvad diplomaadid ning sõdurid kõndisid temaga kuni pika laudtee alguseni.

„Keegi tuleb kaasa ka?” päris Sigrid.

„Leonica,” näitas üks diplomaatidest, halli habemega vana mees, noorele naisele enda kõrval. See sõdurivormis naine nägi üsna üksluine välja. Selliseid sõdureid oli Sigrid näinud tuhandeid nii elavate kui surnutena lahinguväljadel.

„Tal relva polegi?”

„Relvi ei lubatud kaasa võtta,” teatas diplomaat, „aga Leonica on ise relv.”

Sigrid ei hakanud täpsustama, mida see tähendama pidi. See noor sõdur oli ilmselt koolitatud käsitsi võitlema ja võis kihla vedada, et õele oli kaasa antud samasugune koolitatud võitleja või kedagi, kes suudaks teda rünnaku puhul kaitsta.

„Hoidke neid paviljonis,” surus vana diplomaat Sigridi kätt. „Ärge laske neil endale nõudmisi dikteerida.”

Sigrid ohkas. Vastaspool oli kogu asja avalikuks teinud ja Sigridile oli antud valida – läheb ja uurib mis tingimused vastaspoolel on ning proovib kasvõi ajutise vaherahu sõlmida. Kui ta seda ei suuda antakse ta reetmise eest sõjakohtu alla. Ta oli tegutsenud omapead ja ilma volitusteta aga president oli andnud vahendaja kaudu mõista, et toetab Sigridi missiooni. Kindralitest enamik nägid Sigridis reeturit ja vaenlast.

Leonica näitas Sigridile, et too ees liikuma hakkaks.

„Kaitsen teie seljatagust,” sosistas sõdur Sigridile. Sigrid ei jõudnud midagi öeldagi kui Leonica ta laudrajale lükkas.

Teekond varjualuseni tundus väga pikk. Kui nad olid piisavalt eemaldunud vähendas Sigrid äkki sammu, Leonica oleks talle peaaegu otsa komistanud.

„Miks sa minu seljatagust kaitsma pead? Seal on ju ainult mõned diplomaadid ja sõdurid,” päris Sigrid.

„Presidendi käsk,” teatas naissõdur rahulikult. „Liigas on väga palju neid kes rahust midagi kuulda ei taha.”

Sigrid teadis seda isegi aga et presidendi kontroll pole nii suur kui ta arvanud oli, tuli talle üllatusena. Isegi nii kõrgel positsioonil olev mees kartis oma alluvaid.

Nad jõudsid, peale pikka kõndimist, varjualuse lähedale ja märkasid kuidas teiselt poolt kõndis nende poole kaks inimest. Sigrid tundis juba kaugusest oma õe kõnnaku ilmeksimatult ära.

Sigrid jõudis, koos Leonicaga, paviljonini. Nad istusid ümmarguse paviljoni puupinkidele ja vaatasid kaugusest lähenevaid kahte inimkuju.

„Teie õde oskab minust paremini võidelda,” ütles Leonica.

„Kas see oli küsimus?”

„Ei,” vastas kaaslane. „Lihtsalt nii räägitakse, et Helena on väga hea võitleja.”

„Helena oli lapsena juba hea võitleja,” vastas Sigrid ning toetas end mugavamalt paviljoni aknast välja vaatama, kissitades silmi, et läbi ereda päikesevalguse paremini lähenejatel silma peal hoida. „Kord väiksena andis ta, minu kaitsmiseks, endast palju suuremale poisile vastu nina nii, et tolmas.”

„Lõi maha?”

„Oh, ei,” naeris Sigrid. „Poiss andis meile siukse keretäie, et olime veel nädalaid siniseid plekke täis.”

„Siis polnud see ju mõistlik tegu,” arutles Leonica.

„Helena kogus kamba kokku,” muigas Sigrid ja lehvitas neile üsna lähedale jõudnud Helenale. Õde lehvitas vastu ja hakkas jooksma. Teda saatev vanem mees jätkas rahulikult oma kõndimist. „Kõik samasugused pisikesed nagu temagi ning maksis poisile keset linna päise päeva ajal nii veriselt kätte, et poleks tahtnud selle vaesekese nahas olla. Poleks sõdurid sekkunud, oleks nad selle poisi vist inimeste silme all aeglaselt surnuks piinanud.”

„Selle eest läheb ju kinni,” imestas Leonica.

„Mis sa arvad, et me siis sõjaväkke vabatahtlikult sattusime?” irvitas Sigrid.

Helena jõudis paviljoni ja jäi selle ukse najale seisma, ise pikast jooksmisest hingeldades.

„Nad tahavad rahu,” pressis ta läbi hingeldamise.

Sigrid hüppas pingilt püsti, oli paari sammuga õe juures ja nad kallistasid kõvasti teineteisest lahti laskmata kuni vanem mees Helena selja taga ukseni jõudis. Leonica näitas seejärel, et soovib saabujat läbi otsida, mida too lasi ka teha. Seejärel otsis Sigrid Leonica samamoodi läbi.

Vanem mees jõudis paviljonini ja läbiotsimisrituaal kordus.

„Saage tuttavaks, kommodoor Maximus,” teatas Helena. „Nõukogu esimehe eriesindaja.”

Maximus surus Sigridi kätt ja kummardas Leonicale, kes oli just mehe läbiotsimise lõpetanud, vaadates küsivalt Sigridi suunas.

„Leonica,” tutvustas Sigrid küsiva pilgu peale kähku. „Sõdur.”

„Nojah,” tõdes Maximus. „Teile pandi kaasa ihukaitsja, Helenale aga diplomaat. Oli ju kohe näha kumb oskab paremini läbiotsimist teostada.”

„Meie kokkusaamine on väga õnnelik sündmus,” teatas Sigrid rahustavalt, „vähemalt saame olla kindlad, et rahu pooldajad on väga kõrgel positsioonil mõlemal poolel.”

„Või nii?” imestas Helena. „Sa esindad presidenti?”

„Mitte päris,” sekkus Leonica, astudes Sigridi kõrvale. „President ei saa oma ametlikku heakskiitu koheselt anda aga ta pooldab Sigridi ideed.”

„Seega,” võttis Sigrid arutelu kokku, „põhimõtteliselt on mõlemad pooled rahu poolt?”

„Tuleb nii välja,” möönis Helena ja surus end õe kõrvale.

„Istuge parem,” näitas Maximus käega, „see pikk jalutuskäik teid ära ei väsitanud või?”

Õed kuuletusid. Pikk kõndimine oli olnud tõesti väsitav. Helena istus Sigridi kõrvale, hoides õel käe alt kinni ja toetades oma pea talle õlale. Loenica seisis uksevasse, jäädes Sigridi ja Helena lähedusse.

„Seega peame vaid edastama teie presidendi mitteametliku positiivse vastuse oma poolele ja vastupidi,” lausus Helena.

Leonica kõndis õdedest mööda ja istus Helena kõrvale. Helena tõstis pea õe õlalt ja hakkas püsti tõusma. Hetk hiljem oli Leonica ta selja taga, käsi ümber tüdruku kaela ja sõrmed kaelale surutud.

„Mul on teravaks viilitud küüs,” ähvardas Leonica rabelejat. „Sellega lõikab sinu unearteri kaelal läbi ühe liigutusega.”

Maximus ja Sigrid seisid kangestunult keset paviljoni ja vaatasid toimuvat hämmastunult.

„Nad ütlesid, et ta on relv,” meenutas Sigrid, taibates nüüd mida oli mõeldud.

„Presidendi käsk?” küsis Maximus, püüdes taibata mis toimub.

„Presidendi?” imestas Leonica ja sülitas seejärel endal kõrvale maha. „See raisk müüks meid kõige täiega maha. Minu vanemad said mässajatega võideldes surma, minu õde tapeti oma külas piiri lähedal Kollases sektoris peale seda kui oli ära vägistatud. Rahu on reetmine. Ainult sõdurid saavad selle sõja lõpetada ja alles siis kui kõik mässajad on hävitatud. Sellest punaste juustega litast saab meie võidu sümbol kui ta läbi pealinna tänavate vangina oma hukkamisele saadetakse.”

Ta vedas Helenat tagurpidi paviljonist välja, laudteele. Helena kõndis temaga rahulikult samas rütmis kaasa, Sigrid ja Maximus lähedal järgnemas ja Leonica neil teraselt silma peal hoidmas. Helena vahetas korraks sammude rütmi ja sellest piisas, et murdosa sekundiks vangistaja tähelepanu kõrvale juhtida. Püüdes oma tasakaalu säilitada keskendus Leonica ainult üheks hetkeks järgmisele sammule ja lõdvendas haaret kuid Helena oli juba allapoole sukeldunud ja Leonica ohtlikult teravaks viilitud küüntega käsi ei katnud enam Helena kaela.

Kaks naist hakkasid elu eest võitlema. Sigrid ja Maximus hüppasid samuti kakluse keskele. Leonica suutis neid oma teravate küüntega korduvalt haavata kuid ei saanud enam oma ohvrit haardesse ja taganes aeglaselt selg ees, püüdes vastaste haardest vabaneda.

Kolm kaaslast olid tal tihedalt kannul. Ta näol võis näha märke paanikast kuigi ta liikus väga kontrollitult ja osavalt võideldes tagasi omade poole. Polnud kahtlust, et selline taganemine saaks olema pikk ja väsitav, andes kolmele vastasele lõpuks füüsilise eelise. See pani Helena ja Sigridi naeratama.

„Sa ju tead, et rahu on vaid aja küsimus,” teatas Sigrid. „Isegi president pooldab ja suur osa tema selja taga olevatest väejuhtidest.”

„Ainult idioodid toetavad,” urises Leonica.

„See minu kaitsmise jutt selja tagant oli sul päris hästi välja mõeldud,” jätkas Sigrid. „Lasin oma tähelepanu hajuda ja hakkasin sind usaldama.”

„See ei olnud välja mõeldud,” kostis taganeja. „President käskiski sind selja tagant kaitsta. Ta teab tänu luurele ilmselt, et armees on rahu vastaseid väga palju. Nad lihtsalt ei teadnud, et ma olen tõeline patrioot, erinevalt nendest.”

„Sa ei saa lõputult taganema jääda,” täheldas Maximus.

„Te ei saa mind lõputult jälitada,” kostus enesekindel vastus. „Peagi oleme Liiga sõdurite laskealas.”

Sigridi nägu muutus tõsisemaks. Oli selge, et Leonical oli õigus. Kui nad seda osavat kaklejat niipea maha ei suuda suruda, satuvad nad peagi vastase laskealasse.

Pilvine taevas lõi helendama. Võitlus seiskus ja kõik pöörasid pilgu taevasse.

„Jumal küll,” karjus Leonica, „liiga vara!”

„Meteoriidid?” imestas Sigrid.

Kolm pikka helendavat triipu kusagil kõrgemal pilvedest lähenesid ülalt nende suunas. Kosmosest Maa atmosfääri sattunud objektid põlesid eredalt, kollakas leegirada ja sellest järele jääv paks suitsusaba nende teekonda märgistamas.

„Tuumaraketi eraldunud lõhkepead,” teadis Maximus hüüda üle valju mürina mille olid tekitanud lõhkepeade helibarjääri ületamine.       

Leonica vajus põlvili ja peitis pea kätesse. Helena ja Sigrid vaatasid teineteise poole ning haarasid üksteise ümbert kinni. Maximus jälgis kuidas nende lähedusse langev tulekera taevas oma allapoole suunduvasse lennutrajektoori pika ja paksu tossuriba jättis. Tulekera lähenes nende poole, kadudes madalatesse pilvedesse enne kui maapinnani oli jõudmas.

„Pimeduse teine nägu,” ahhetas Maximus. „Ja ometi nii ilus.”

Pilv rebiti õhulainest kaheks ja sellest välja sööstnud objekt kihutas maapinna suunas. Õed surusid silmad kinni, Maximus tõstis käed kaitseks automaatselt näo ette.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0636)