Udu. Läbi udu tuleb külm ümmargune valgus, mis kisub välja olematusest. Tühjuse ja apaatsuse tunne ei lase reageerida. Puudub tahe reageerida. Lapse kilked. Väike heledapäine poiss ajab koera taga. See on tema. Ta tunneb koera niisket koonu enda nägu limpsimas. Ta armastas seda koera. Koera nimi oli Reks. Pidepunt. Midagi konkreetset. Mälukillud hakkavad voogama. Lendamise tunne ja adrenaliinitulv, kui sa tõmbad rattad maast lahti. Ta hoiab juhist, tunneb kuidas lennuk rebib ennast maast lahti. Tumeda peaga naine naerab talle ja näitab keelt. Ta armastas seda naist. Tunded ja mälestused hüplevad ja koonduvad.

Jah, ma tean kes ma olen – Mattias, Mattias Kadarbik. Tundub nii oluline formuleerida just see nimi, see pidepunkt, enne kui ta silmad avab.

Ümmargusest valgusest on saanud kõikehaarav valus valgus, mis teda ümbritseb. Ta ahmib õhku kopsudesse, kuid soovitud kergendustunnet ei järgne. Silmad harjuvad veidi ja ta näeb, et lamab siledal pinnal. Tema kõrval seisab valgust kiirgav olend. Kõik muu on heledas udus. Mees silmitseb segaduses olendit. See kõrgub tema kohal, kuigi on veidi eemal. Ta ei liiguta ja olend ei liiguta. Erinevad mõtted kappavad kiiresti mööda pead. Paanikalaine nöörib kurgus. Mis juhtus, kus ta on? On ta ohus?

Olend seisab liikumatult ja jälgib teda. Ta meenutab pikas rüüs inimest, kuigi näojooned jäävad tabamatuteks. Need nagu oleks, aga kui sa vaatad, siis ei suuda neid näha.

„Ae …“ piuksatab Mattias pead õlgade vahele tõmmates ja viipab käega. Ta ei tunne ennast just mugavalt selle olendi läheduses.

„Mattias Kadarbik,“ lausub ta lõpuks selge kõva häälega ja sirutab konkreetselt käe, et olend saaks ta püsti tõmmata.

Olend ei reageeri. Mattias tajub, et teda vaadatakse, kuid ei suuda fikseerida olendi pilku ega mingit liikumist.

„Kus ma olen?“

Paus. Vastust ei järgne.

Mattias silmitseb olendit. Kui tal oleks tiivad, siis sobiks ingliks, käib mõte peast läbi. Kõhedustekitavalt jõuab mehe teadvusesse vaikus ja valgus, mis teda ümbritseb.

„Ma olen siis surnud ...“  

Vilksatab mälupilt viimasest ööst haiglas, kus ta oli tilgutite küljes kõrges palavikus. Arst seisis ja vangutas pead. Rääkis midagi vaiksel häälel, mida Mattias ei kuulnud, ja medõde täitis blankette püstijalu ja oli väsinud näoga.

Mattias tõuseb istukile ja uurib end. Keha on hele ja sees on veidi tumedam kontuur. Muie tuleb mehe huultele.

 „Et ma olen praak surnu siis? Plekkidega? Peab tootjale pretensiooni esitama,“ ja püüab käega tumedamat kontuuri maha nühkida. See ei tule maha. Tõmbub koomale ja muutub veel tumedamaks.

„Miks sa nii arvad?“ küsib vägagi tuttav hääl.

„Nüüd sa lihtsalt näed mind.“

Adrenaliinitulv ja ehmatus. Mattias vaatab tumedamat kontuuri enda sees. Ta on tundnud seda häält terve oma elu!

„Vau, ma olen sind ikka alati endaks pidanud. Et südametunnistuse hääl või nii. Kas me ei ole üks ja see sama? Lihtsalt minu mõtted teise nurga alt.“

„Noup, ja ei ole kunagi olnudki. See et ma sinu sees olen, ei tähenda, et ma oleksin sina. Mina olen sinu mõttekohandaja.“ Tumedam kontuur tema kehas valgus ühte laiku kokku.

Mattias seedis kuuldud infot ja vaatas tumedat liikuvat laiku oma paremal käel, muidu nii heledal ja poolläbipaistval kehal.

„Ja sa oled nagu must südametunnistus või nii, et sa selline tume plönn oled?“

Laik seisatas. Mattias tundis tema solvumist.

„Arva, mida tahad. Minu eesmärk oli sinu energiataset tõsta ja siin sa oled.“ Laik sibas üle õla seljataha ja Mattias ei näinud teda enam.

„Ära solvu, ma alles kohanen selle kõigega siin,“ ta viipas ümbritsevale. Ta ei tahtnud tülli minna ainukese tuttavaga, kes tal selles uues olukorras oli. Südametunnistus pidi ilmselgelt rohkem teadma sellest kõigest siin.

Ta tajus porinat ja mühatust kusagil abaluude kandis.

 

„Kuule, sa oled siin rohkem kodus, kes see Kalevipoeg valges siin seisab? Ingel?“

„Nimeta kuidas tahad.“ Mõttekohandaja oli endiselt veidi tõre, kuid valgus tagasi Mattiase õlale, nii et mees nägi teda.

„Miks ta siin seisab?“

„Meid ootas. Kui sa oled piisavalt koondunud, võime edasi liikuda.“

„Edasi kuhu?“ ei saanud Mattias aru.

„Vaata ringi ja mõtle, kus sa olla võiksid?“

 

Mattias vaatas. Nende ümber oli udune tihke valgus, mis summutas kõik. Ta ise oli hele koopia kunagisest endast. Keha ei olnud enam tahke, kuigi piirjooned olid olemas. Ta pistis parema käe sõrme läbi vasaku käe peopesa ja kergitas kulmu.

„ Surnud, kindlasti. Kas ma olen taevas?“

„Võib nii tinglikult öelda vist küll.“

„Tinglikult?“

„Taevas ei ole päris selline, nagu inimesed seda endale kirikutes ette kujutavad …“

„Sa tunned mind päris hästi, kiriku inimene ma nüüd just väga ei ole, kas oleks vaja?“ Ta vaatas küsivalt tumedat laiku enda õlal ja siis ingli poole.

Mõttekohandaja vaikis.

 

„Kuule, kui sina ei ole mina, siis kuidas ma sind kutsuma peaksin, südametunnistus?“

„Minu nimi on Mauno.“

Mattias turtsatas. „Et ma olen terve oma elu enda peas kandnud tüüpi nimega Mauno. Kes on igal hommikul minu peale karjunud, et ma peaksin üles tõusma ja tööle minema … Mnjah, ei ole jah päris nii, nagu ma ette kujutasin“. Ta muigas ja raputas pead.

„Mis nüüd edasi saab, Mauno?“

„Kui sa oled valmis liikuma, siis tõuse püsti ja mine tema järel.“ Mauno viipas olendile.

Tundus totter küsida, et kus ingli tiivad on. Selle asemel hakkas Mattias end püsti ajama. See oli raskem, kui ta oli arvanud, kõvasti raskem.

„Miks see nii vaevaline on, see püsti tõusmine?“ 

Valgus pildus sädemeid nende ümber, kui Mattias üritas tõusta ja mitu korda tagasi prantsatas.

„Mina töötan sulle vastu. Ainult üle null-nivoo energia suudab siin tõusta ja edasi liikuda. Mina olen raskem, nii et sina pead ekstra kerge olema. Minu panus,“ Mattias tundis uhkuse tulva Maunost.

„Kuule Mauno, me oleme ikka terve elu koos olnud ja hästi läbi saanud. Ära hakka bitchima. Lausu nüüd ikka paar lahket sõna minu eest ja aita.“ Ta kõõritas valgusolendi poole, kes jälgis huviga tema katseid tõusta.

„Ma ei saa, ma olen mõttekohandaja.“

„Mis asi sa oled?“

„See on nagu kraadiklaas. Sa võid enda omaga semutseda kui tahad, aga temperatuuri näitab ta ikka nii nagu see on.“

„Tropp oled,“ tahtis Mattias öelda aga pani suu kinni.

„Ma kuulsin seda,“ vastas Mauno.

 

Mattias ajas ennast pingutusega püsti ja vaarus ingli poole.

„Me võime vist liikuda.“

Valge olend keeras ennast ringi ja hakkas minema. Mattias järgnes talle.

„Mauno, sa tunned neid? Miks ta midagi ei ütle?“

„Kas sa ootad presidendi kõnet saabumise puhul? Oota, küll see ka tuleb … kõigepealt pead näitama, et oled piisavalt tugev, et vaatlejateni jõuda.“

„Mitte nüüd just presidendi kõnet … aga teretulemast võiks ikka ju öelda, “ porises Mattias minnes ja jalgade ette vaadates.

„Seda me veel ei tea, kas me oleme siin teretulnud või lühivisiidil,“ lausus Mauno.

Mattias põrnitses tema ees kõndivat olendit ja püüdis sammu pidada. Tema jalgade all oleks pind nagu veidi surisenud, kui olendi jalad pinda puudutasid. Mattiase jalad sellist häält ei tekitanud. Ta kujutles korraks ette, kui olend jalgu lohistaks ja tekiks staatiline elekter. Olendi juuksed tõuseksid halona püsti ja õõtsuksid olematus tuules.

Selline tagurpidi meduusikene …

„Ta kuuleb sind, muideks. Lihtsalt et sa teaksid,“ lausus Mauno.

Mattias komistas ehmatusest ja püüdis pead tühjaks teha. Seda oli ootamatult keeruline teha, kuna ei olnud ühtegi pidepunkti, kuhu oma mõtteid suunata. Ta keskendus hoonele, mis eemalt paistis.

See oli suur akendeta hoone. Hoone lõppu ei paistnud. Nad liikusid vaikides hoone poole ja neid minejaid oli veel. Erinevatest suundadest saabusid heledad inimesed oma saatjatega. Lähemale jõudes oli kuulda pumpamise moodi heli. See oli madal ja monotoone.

 

Nad sisenesid ja saatja suunas neid kolme kõrge olendi juurde ruumis. Astus ise kõrvale ja jäi ootele. Mattias silmitses kolme suurt valget olendit laua taga ja nemad silmitsesid teda. Aeg oleks nagu tardunud.

Mattias tajus, et teda ja Maunot vaadeldakse erinevalt ja et olendite vahel on erimeelsus. Ühtegi sõna ei lausutud, aga õhus oli tunda pinget.

„Õmm … et kas ma saan kuidagi aidata?“ ei pidanud Mattias enam lõpuks vastu.

„Mind ju ikkagi arvustate?“ Ta vaatas olendeid ja tundis end tobedalt.

„Jah, räägi meile, kuidas sina nägid Timuti metsas toimunut.“ Olend ei kasutanud sõnu, aga tema mõtted kajasid Mattiase peas.

Mattias oli segaduses. Seal metsas oli ta ühed matkajad mudast välja aidanud ja metskitse pojaga laskmata jätnud. Käsi ei tõusnud kitse laskma, kui talle kõrval nägi ja ta süüdistas ennast pärast mitu nädalat. Pärast ei tulnudki juhust ja kitse jahiluba jäigi realiseerimata. Ja seal matkaautos oli rase naine olnud. Mitte et ta teda seal tookord korralikult näinud oleks, naine ei tulnudki autost välja. Ta oli veel vihane olnud, et on mimmu, ja ei tule appi ega autost välja. Ega tema ei teadnud, et ta viimase vindi peal rase oli ja kohe sünnitama hakkab. Jõudsid ilusti sünnitama ja saatsid talle pärast tänukaardi.

Ta oli päris pahane tookord seal metsas, et suvalised matkajad mööda tema metsa ringi kondavad ja sügavaid roopaid teevad. Kohe-kohe sünnitamisest ei teadnud ta midagi. Mattias ei ropendanud just tihti, aga kui, siis hingest. See päev oli olnud üsna hingestatud. Pahameelelaine hõljus veel pikalt tema peal pärast seda. Kehva, et just seda siin meenutati.

„Miks sa Mauno soovituste vastu läksid? Ta soovitas sul kits lasta ja kinni jäänud autost külmalt mööda minna.“

„Ma võin ju vihane olla, aga ega ma sellepärast veel …“ ta takerdus.

„Kas see oli halb, et ma südametunnistuse vastu läksin? Ta on mulle ikka hea nõu andnud tavaliselt. Ta on vahepeal selline, veidi omapäradega, aga ma pidasin seda ju enda tujudeks.“

Olendid arutasid midagi omavahel. Tume laik niheles intensiivselt ja see tekitas ebamugavustunde.

„Sul tuleb Mauno õpetamine päris hästi välja,“ muheles üks olenditest.

„Aga sa pead veel harjutama,“ ta viipas seisvale tiibadeta inglile ja andis talle mingid korraldused.

„Mis must saab?“ tahtis Mattias teada.

„Me kohtume veel,“ lausus suur valge olend ja ingel nügis nad eemale. Kolmiku ette asus uus inimene oma saatjaga.

 

Mattias oli segaduses. Südametunnistus oli valgunud tumedaks tombiks tema vasakus jalalabas ja oli üsna tasane.

„Ma ei saanud aru. Olemegi nüüd paradiisis? Kas ma pean oma keha sinuga jagama? See ei näe just päris selline välja, nagu ma arvasin.“

„Ei ole jah päris nii, nagu ette kujutatakse,“ vastas Mauno mornilt.

„Saa siis päris paradiisiga tuttavaks. See seal, kuhu sind praegu viiakse, on mateeria ja antimateeria muundur. Kui su energiatase on piisav, et olla olemas, siis sind saadetakse uuele ringile looma sama kvaliteetset energiataset kui sa ise. Kui ei, siis lahustatakse.“

„Lahustatakse nagu olematus?“ uuris Mattias ettevaatlikult.

„Energia, mis ei püsi liikumises ja ei taasloo enda sarnast või ei liigu ülespoole, ei saa olemas olla mateeriana,“ ohkas Mauno.

„Liikuda võib ükskõik mis suunas, ei pea ainult kõrgemaks ja rohkemaks saama.“

„Seda loetakse ringprintsiibi rikkumiseks. Kui ei ole taotlust uuesti kõrgemale tõusta, siis need energiad lahustatakse.“

„Ja mida minu kohta öeldi? Ma ei kuulnud midagi peale selle, et näeme uuesti.“

„Jah, see käis sinu kohta.“

„Kui mina näen neid uuesti, mida see tähendab ja mis sinust saab?“

„Muretsed minu pärast?“

„Ikka veidi,“ Mattias kehitas õlgu.

„Noh, ei ole vaja, ma saan hakkama.“

Mattias tajus, et Mauno on mures ja häiritud.

 

Nad olid jõudnud ukseni, mille taga tuksus intensiivselt pumpamise hääl. Olend kohmitses ukse juures ja klõbistas midagi seinal.

Mattias peatus. Järsku ei olnud tal enam tahtmist järgneda heledale valgusolendile.

„Mind viiakse mateeria-generaatorisse? Mind töödeldakse ümber? Aga ma ei taha!“ Mattias vaatas jahmunult ust. Järsku jõudis talle kohale, et „kohtume jälle“ ei olnud sõbralik tere tulemast, vaid et ta ei saa jääda.

Olend oli avanud ukse ja sealt kiiskas välja imavat valgust. See haaras Mattiase endasse ja kiskus ta uksest sisse. Mauno oli ennast jalalabast vaikselt välja libistanud ja jäi tumeda laiguna põrandale. Ingel märkas seda ja andis kerge jalahoobi, nii et ka tema lendas valgusesse. Tume laik urises, kuni valgus ta endasse imes. Ingel sulges ukse.

 

Udu. Läbi udu tuleb külm ümmargune valgus, mis kisub välja olematusest. Apaatsus ja soovimatus reageerida. Vilksavad mälupildid heledapäisest väikeset poisist, jalutuskäigust valge pika olendi kõrval ja tume laik Mauno tema peopesas. Vestlused Maunoga. Pidepunkt. Mattias püüab silmi avada. Seda ei ole võimalik teha. Silmad ei kuulu talle. Suure motiveerimise ja ponnistamise peale suudab ta silmad avada. Ta vaatab suurt kollast kaelkirjakut, mis tiirleb tema kohal ja ninast tuleb välja tatimull. Ta on võrevoodis.

 

Mattias jõllitab liikuvat mänguasja.

„Ma olen titt uuesti?“ pahvatas Mattias jahmunult.

„ Lall-la-laa, kes sa oled?“ See oli suur ja soe hääl. Mattias tundis ennast nii väiksena selle kõrval. See oli võõras hääl.

„Kes sa oled?“ küsis  Mattias ettevaatlikult ja püüdis paigal olla, et tajuda, kust hääl tuleb.

„Llll, laa – mulle meeldib emme.“ Laps pistis käe suhu ja määris sülge mööda nägu laiali.

Suur ja soe rullis Mattiasest üle. Ta tundis, kuidas on lömastatud ja püüdis ennast uuesti kokku kraapida. Ta oli hingetu. Nagu tornaado oleks temast üle käinud.

„Ei taha, olen titt uuesti. Tahan emme! Titt uuesti ära!“ Laps püüdis haarata kaelkirjakut. Seda kätte saamata võttis ta väikse karu ja viskas võrevoodist välja.

„Titt uuesti ära!“

Mattias ohkab ja vannub vaikselt „Ma olen siis nüüd kellegi mõttekontroller, nagu Mauno oli minul?“

„Mauno, ae … ? Oleks vaja nõu pidada südametunnistusega, enne kui südametunnistusena tegutsema hakkan,“ hõikas ta muiates.

„Jah, ma kuulen sind.“ Mattias võpatas selle tuttava hääle peale.

„Kas sa jäädki minuga kaasa käima?“

„Saadeti, ega ma ise ei tahtnud.“

Mattias mühatas. „Et südametunnistusel on siis kohustuslik südametunnistus?“

Mauno naeratas tehtult. „ Sina teed mind paremaks ja mina sind …“

„Lll-aa-al,“ laps tagus pehme klotsiga pea seda poolt kus Mauno oli.

„Veel üks titt uuesti, ei taha titt uuesti. Tahan emme!“ Suur ja soe rullis neist mõlemast üle.

Mattias oli hingetu ja laiali määritud, aga Mauno ainult itsitas. Temal ei olnud viga midagi.

„Noh, mis tegema hakkad? Mis eesmärgid võtad?“ küsis Mauno lõbustatult.

 

Mattias põrnitses enda ette. Ta tahtis olla hea südametunnistus. Selline, kelle pärast ei oleks valge kolmiku ees piinlik. Nagu temal Mauno pärast oli olnud.

„No hetkel on ainult üks eesmärk. Mitte lasta lapsel skisoks kätte minna, kui nii palju hääli peas jutustavad. Suu kinni ja suhelda ainult hädavajadusel.“

„Laa-loo, hädavajadussss … Lähme ronime üle ääre,“ ja laps hakkas ennast üle piirde vinnama. Ta sai tekipuntra peale astudes käed üle ääre ja kõikus tasakaalu otsides.

„ISTU!“ karjatas Mattias ja sööstis lapse silmadesse. „Karu – karu – karu.“ Ta püüdis lapse silmi mängukarule suunata.

Mauno itsitas: „Ega ta koer ei ole.“

„Lll-ii, koer … ei ole koer!“ laps võttis karu ja viskas võrevoodist välja. Laps istus ja põrnitses pahaselt seina.

Mattias oli valgunud südame kohale ja tuksles pingutusest. Tema olemus valutas pingutusest. Füüsilist keha mõjutada ja tähelepanu pälvida oli äärmiselt kurnav. Ta tahtis olla hea südametunnistus. Mitte selline hall tomp nagu oli Mauno. Mauno kasvatamisega tuli ka tegelema hakata. Esmane eesmärk oli üsna selge – mitte lasta skisofreenikuks minna lapsel, kõigi nende südametunnistuste häältega peas. Liigsed hääled tuleb vaigistada. Ta pani suu kriipsuna kinni ja tõstis sõrme suule ja vaatas Maunole kurjalt otsa.

Ta nägi kuidas Mauno vaikselt itsitab ja teeb nägusid. Laps hakkas näoilmeid järele tegema.

Mattias mõtles ennast suureks ja soojaks ja rullis Maunost üle. Mauno ahmis õhku ja oigas. Ta oli laiali määritud ja oimetu mingiks ajaks. Laps pilgutas silmi ja naeratas.

„Minust saab hea südametunnistus,“ oli Mattias otsusekindel.

Ühel häälel rääkiv ja hea südametunnistus.

Ta naeratas omaette. Tuleb Mauno seni oimetuna hoida, kuni laps magama jääb ja siis tuleb loeng väärtustest, mida nad lapsele õpetama peavad …