Need kirjaread siin on vahetud muljed Estconi (köögipoolsemast) keerisest - kirjutatud käigu pealt, postitatud põlve otsast. Süva-analüüsi ja fotograafipilte siit ei leia. Muljetused ilmusid algselt jupikaupa Rujanaudi blogis.
Esimene sissekanne: kaks rongi.
Tänavusele Estconile sõitsin marsruudil Kiidjärve-Jõgewahhe otsajutti kahe rongiga.
Nagu pildilt näha, saaks hea tahtmise korral sõita koguni kolme rongiga ja otse Kassiorust, aga las see jääb edaspidiseks saavutada. Veel edaspidi saab siis katsetada näiteks ligipääsu veeteedel.
Edasi sain kaubale Tallinna ulmikutega, kes nagu kogemata kokkulepitud sihile suundusid. Kohapeal ajasin selga hõbedaste kirjadega personalisärgi (mis oli seljakoti põhjas) ja püüdsin lülituda regamise, tervitamise, liputamise melusse ja seejuures abivalmis välja näha. Töö käigus õnnestus skoorida ka üks Pühaste sääsekiilakas.
Estcon 2023 registreerimislaud. Kersti ja Triin on ametis osaleja nimesildi leidmisega.
Sulnis hetk Estcon 2023 avaõhtult: õues lehvib heiskamist ootav ulmeühingu lipp, samal ajal lehvib lipu värvi särgis üle õuemuru ulmik Sash.
Algusrituaalid võib seega sooritatuks lugeda, kohe-kohe algab esimene ettekanne.
Teine sissekanne: videovalve.
Käimas on esimese päeva ettekanded ja kuna mind on määratud videovalvesse, on mul käes otseselt esirea koht ja garanteeritud läbikuulamine. (Videoid, muide, saab vaadata Reaktori videokanalist, mugavamaks vaatamiseks on siinsamas numbris ka kokkuvõte.)
Kõigepealt sai piiratud ja kaitstud hulk linnuseid (ja selle käigus tõdetud, et rinne tuleb ja läheb, aga süüa on ikka vaja).
Nüüd vestlevad Raul ja Andri oma retseptsioonist ja tõlgendustest Hargla teemadel. Väljas on veel valge, aga ka ulmedisko pole enam väga kaugel.
Kolmas sissekanne: "Hommikusöök on juba kohal - aga ta jaotub ebavõrdselt".
Teine päev. Hommik algas jaheda kohe-saab-kaheksa tuule saatel, ikka selleks, et jõuda aegsasti köögitoimkonda. Toimkond kujunes pikaks ja draamarohkeks, sest sajale inimesele keedetud puder pisteti nahka kahtlaselt ruttu, võileivakraam veel rutem, kohv, jätkukohv ja jätku-jätku-kohv ilmselt atomiseerusid juba janusest silmavaatest. Andes endale aru, et Ulmeühing on kasvav organism, ärgatakse omal ajal ja viisil ja seni toiminud toitlustusmudel kontrollib küll toidu väljapanemist, aga mitte individuaalseid portsjoneid, tekkis mul siiski igatsus teistsuguse (tuttava) mudeli järele, kus kokamutt kontrollib iga söödiku kätte saadud normi otse. Selle teise, kontrollitud väljundiga mudeli puhul on tunduvalt kergem ennetada olukordi, kus hiljem ärkaja eest on kõik juba ära söödud, kuigi kõike oli küllalt ja varuga. Samuti järeldasime, et edaspidi tuleb putru keeta veel rohkem (10 400-st pakki helbeid!), veel suuremas potis (10 liitrit!) ja kahes jaos, varajasematele ja hilisematele söödikutele. Igatahes jätkus tööd köögis palju ja paljudele ning mõned jooksvad mured õnnestus isegi lahendada.
Päeva peale kerkib olmedraamasid kindlasti veel palju, aga praegu on käima läinud programmilised tegevused ning kätte jõudnud esimene ettekanne. Targo Tennisberg kõneleb masinõppe ehitusklotsidest ja põnevatest nüanssidest. (Nalja saab ka!)
Pildi pealt palju kätte ei paista, nii et kindlasti soovitan vaadata ettekande salvestust.
Neljas sissekanne: supp ja Stalker
Päeva kulgemist loetakse ikka söögikordade järgi, nii ka Estconil. Lõunasöök pakkus silmailu maja ees ja tõhusamaid väärtuseid maja sees.
Juhuslikud hetked leiva luusselaskmiselt ja muust melust:
Stalkerite jagamine möödus kirgliste vahelehüüete saatel; võidutsesid teiste seas mõrtsukbott, Metsavana, Kraft ja Mannu, Eva pidi kirjastajana terve koorma auhindu ära kandma, Mahkra jäi napilt ilma. (Punktinimekirju saab uurida ulme.ee lehel.)
Ühispildi ajaks oli ulmeühingu sirguv organism aga ilmselt saavutanud kriitilise massi ja üks piknikulaud andis sellele alla (on haavatuid, rakendatakse jääkotte).
Viies sissekanne: Nulliring ja saientoloogia.
Programmilised valikud jätkusid mälumänguga: minevasui sai Jailele lubatud, et võistkond Nulliring naaseb ja kaitseb oma au, see tähendab osaleb mälumängul ja ei võida mitte midagi. Sel aastal ühinesid nulliringiga veel Topkin ja Iris ning mitme peale suutsime tuletada nii mõnegi obskuurse vastuse, oletada statistiliselt eesti keskmise raadiokuulaja keskmiseid arvamusi ja vastata mõni küsimus eriti lennukalt mööda. Au sai kaitstud, lõpuks ei võitnud me mitte kui midagi!
Pärast mälumängu pidas Pronto meeleoluka ettekande saientoloogiast ja saientoloogidest.
Seekord oli publiku elav kaasarääkimine teretulnud, vahetati lennukaid ideid ja pärastpoole koorus protoidee järgmiseks temaatiliseks ettekandeks: töötuba “teeme ise sekti”.
Sauna poolt kostis vahepeal jõledat röökimist - vist tapeti zombisid. (Hiljem selgus: tegelikult hoopis bandiite.) Lootuses midagi põnevat pealt näha-kuulda imbusin saunamajja (boonuseks on parajalt soe tuba ja lösutamisdiivan) ning piidlen nüüd lauamängijaid. Siin on noori, vanu, naisi, mehi, mõni seltskond liigub mängulaual, mõni loob kaardipaki abil lugusid.
Tõenäoliselt teise päeva raport siinkohal lõpeb - kui just zombid järvest ei tõuse jne jne.
Kuues sissekanne: Inimkond ei unusta!
Kolmanda päeva hommik. Jürka ja Sulbi keskustelu unelauluna kõrvus helisemas, ärkasin taas selle peale, et leebe tuuleke sakutas telki ning äratuskell pidi varsti-varsti vallanduma. Totaalne eduelamus: jõudsin kõige esimesena kööki ja eduka initsiatiivi tiivul panin huugama kohvivee! Inimkond alles magas ega teadnud sellest midagi, aga tänase päeva võidukäik sai hea krundi. Sobiva intervalliga kofeiini-pealemarssi õnnestus muide hoida pea keskpäevani (nüüd algas esimene ettekanne ja tulin ära videovalvesse). Igal juhul lüpsin mõnuga troopi “tugiväed saabuvad värske kohviga januseid õnnistama”, mispeale janused kuulutasid, et inimkond ei unusta seda. Näis-näis.
(Tänane pudrupraktika, kuidas toita sama koguse tangainega rohkem ulmikuid: 1) tuleb võtta suurem pott, 2) üheksa liitrit vett nelja helbepaki kohta läheneb juba optimumile; natuke võib veel lisada.)
Ettekannete programmi alustas Noortekirjanduse ühingu esindus: Katrin Topkin ja Tuuli Tolmov tutvustavad ühingu tegemisi ja kõnelevad noortekirjandusest üldisemalt.
Lõpetuseks (ja magustoiduks) saame kuulda Tormi Ariva ülewaadet imelikkude juttude ilmumisest ennewabariigi ajal. (Ülevaateid wabariigi-aegsest ulmest leiab Reaktoris ilmunud artiklisarjast.)
Koduteel sokutasin end Stalkeri-alusele lisalastiks.
Algseid postitusi saad vaadata siit: esimene, teine, kolmas, neljas, viies, kuues.
