Teinekord on olnud ikka jutuks, et kas saab kirjanikku ja ta loomingut teineteisest eristada. Tükk aega oli see arutelu (minu jaoks) üsna filosoofiline ning elukauge, kuna seos päriseluga peaaegu, et puudus. Noh, et näiteks armastatud ulmekirjanik Sergei Lukjanenko (mitmes mõttes tuntuim raamat on talt ilmselgelt "Öine vahtkond") võis ju (eraisikuna) aastaid arvata ukrainlastest mida iganes, aga see oli... kauge. Pealegi ütles ka Lukjanenko ise lugejatega kohtudes, et räägime meie siin raamatutest ja jätame poliitika praegu kõrvale. Siis aga tungis Venemaa 2022. aasta alguses Ukrainasse ning nii mõnigi asi muutus, näiteks toosama Lukjanenko oli üks paljudest loomeinimestest, kes astus avalikult Venemaa poolele, kiitis tagant seda, kuidas Putin toob Euroopasse rahu ja toetas Ukraina "denatsifitseerimist".

Aga mitte (otseselt) sellest, ühest konkreetsest kirjanikust, ei tahtnud ma rääkida. Nimelt sattusin hiljuti ühe huvitava video peale, kus üks saksa muusik (pseudonüümiga Farvann) räägib muusika näitel samal teemal. Ta toob välja ka sel teemal kolm hüpoteesi ning pikk jutt lühidalt: minu jaoks avas ta jutt seda mõnevõrra kulunud ja praeguseks emotsionaalset teemat päris hästi.

 

Hüpoteesid:

1. Kunstnik ja ta looming on teineteisest täiesti eraldiseisvad. Noh, lihtne ju, ei pea üldse huvi tundmagi, kes raamatu, muusikapala või maali taga on.

2. Kunstnik ja ta looming on üks ja sama. Seda must-valget lähenemist toetavad paljud tänapäeva aktivistid, kes tuimalt kogu venekeelse/Venemaalt pärit kunsti tühistavad ainult selle alusel, mis keeles autor kirjutab või kus riigis elab.

3. Kõik inimesed, ka kunstnikud, saavad inspiratsiooni oma tegudeks... kusagilt. On see universum, jumal või midagi kolmandat - nimetamise küsimus. Aga igal juhul on kusagil läte, seejärel tuleb inimene - ning kui see inimene on näiteks kunstnik, siis sünnib kunstiteos. Kasvõi raamat nimega "Öine vahtkond".

Mulle isiklikult meeldib kõige rohkem kolmas hüpotees, kuna see ei ole must-valge ning annab otsustusruumi. Ehk siis inimesed, näiteks siis kirjanikud, ammutavadki omale mõtteid oma kogemustest, juhtumistest, kuuldust, õpitust, uskumistest... no igalt poolt. Kirjanikud vormivad sellest raamatuid. Samal ajal võivad nad eraisikuna teha hoopis midagi muud - kes istutab puu, kes laulab kusagil bändis, kes juhib autot, riiki või mõrvab inimese. Me oleme ise oma saatuse sepad.

Samas mis seal salata - mina isiklikult ei suuda väga selgelt Z-kirjanike loomingut enam lugeda ning hetkel ei plaani näiteks Lukjanenkot rohkem lugeda. Sest kuigi minu jaoks on igas hüpoteesis oma iva ning kui ka olen rohkem seda meelt, et mõningane eraldatus on olemas loomeinimese ja ta näiteks kirjandusliku väljundi vahel, siis ikka päris tihti kipub olema rohkemal või vähemal määral ülekatet. See muidugi on ka vahel tekitanud küsimuse, et kui otsin lugemiskogemuste kirjutamiseks ka autorite kohta taustainfot, siis kui sügavale on mõtet nendes arheoloogilistes kaevamistes minna? Äkki peaks peatuma seal, kus on juttu eraelust, eriti just inimese poliitilistest vaadetest. Kuna aga igalt poolt kipub tulema huvitavaid vihjeid ja fakte, mis minu jaoks kirjanikku paremini avab, annab talle juurde sügavust, siis olen ikka teinekord üsna kaua vaadanud, mida (loome)inimene on oma eluga peale hakanud. On see nüüd hea või halb - miljoni rubla küsimus. Kui keegi vastust teab, siis ütelge mulle ka.

 

Viited:
1. Venemaa kirjanike avalik kiri Venemaa sõjalise operatsiooni kohapealt asub siin: https://lgz.ru/article/-8-6822-23-02-2022/kto-khochet-zhertv/

2. Farvann rääkimas muusika ja muusikute seosest (suuremas osas black metali näitel): https://www.youtube.com/watch?v=yb9Bn2QozK4

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0555)