Laps hakkas nutma varasel pärastlõunatunnil – umbes kell kolm, kui täpne olla. Ma mäletan kellaaega, sest olin kuulanud varjatud kergendusega lahkuva troska helisid. See kauguses hääbuv rataste krudin, mis viis endaga kaasa pr Frene’i ja tema tütre Gladyse, kelle koduõpetajanna ma olin, tähendas minu jaoks mõnda tundi puhkust, ja juunipäev oli rõhuvalt palav. Peale selle oli see ärevus väikeses maahäärberis, mis oli meile kõigile, aga eriti minule, mõju avaldanud. See ärevus, mis kiheles vaikselt kõigi hommikuste sündmuste taustal, oli põhjustatud mingisugusest saladusest, ja seda saladust koduõpetaja eest loomulikult varjati. Ma olin end väsitanud oletuste ja pideva jälgimisega. Sest mind valdas mingi sügav ja seletamatu rahutus, nii et ma mõtlesin korduvalt oma õe väitele, et olen koduõpetajaks tõepoolest liiga tundlik ja saaksin palju paremini hakkama elukutselise selgeltnägijana.

Hr Frene seeniorit, „onu Franki“, oodati umbes teejoomise ajaks linnast ebaharilikule visiidile. Seda ma teadsin. Ma teadsin ka, et tema külaskäik oli kuidagi seotud väikese Jamie, Gladyse seitsmeaastase venna tulevase heaoluga. Peale selle ei teadnud ma tõesti suurt midagi ja see puuduv lüli muudab mu jutu teatud mõttes segaseks – kummalisest mõistatusest on tähtis killuke puudu. Ma sain aru vaid seda, et onu Franki külaskäik on patroniseeriva iseloomuga, et Jamie’le öeldi, et ta peab käituma hea mulje jätmiseks äärmiselt viisakalt ja et Jamie, kes polnud kunagi oma onu näinud, kartis teda juba ette kohutavalt. Siis, kuulates sel lämbel pärastlõunal vaikselt hääbuvat vankrirataste krudinat, kuulsin korraga kummalist tasast lapse nuttu, mis täiesti seletamatult mõjus mulle nii, et kõik mu keha närvid said justkui elektrilaengu ja ma hüppasin veidrat ärevust tundes püsti. Mu silmad täitusid pisaratega. Mulle meenus ta meeletu hirm, kui talle hommikul öeldi, et onu Frank sõidab teejoomise ajaks kohale ja ta peab kindlasti onu vastu „äärmiselt kena“ olema. See oli torganud mind nagu nuga. Jah, kogu päeva oli kestnud see luupainajalik hirmu ja nägemuste tunne.

„See irmsa näoga mees?“ oli ta vaiksel ja aukartlikul häälel küsinud ja läinud siis sõnatult toast välja, pisarad voolamas, ja ükski rahustav jutt selle vastu ei aidanud. See oli kõik, mida ma nägin, ja see, mida ta mõtles „irmsa näo“ all, tekitas minus vaid ebamäärase eelaimduse tunde. Aga see tuli kuidagi pingelangusena – lämmatava suvepäeva vaikuse all pulseeriva ootamatu saladuse ja ärevuse paljastumine. Ma kartsin ta pärast. Sest kõigist majakondsetest armastasin ma Jamie’t kõige rohkem, kuigi tööalaselt ei olnud mul temaga üldse pistmist. Ta oli kergelt erutuv ülitundlik laps ja mulle näis, et keegi ei mõista teda, kõige vähem veel tema ausad ja õrna südamega vanemad. Nii et tema vaikne kaeblik nutt ajas mind voodist kiiresti akna juurde nagu appikutse.

Juunikuine sumu hõljus suure aia kohal nagu vaip. Imekaunid lilled, mis olid pr Frene’ile suureks rõõmuks, seisid liikumatult. Muru – nii pehme ja tihe – summutas kõik teised helid, ainult pärnadest ja hiigelsuurte lodjapuude tukkadest kostis mesilaste suminat. Sellest kuumuse ja sumu tummast õhustikust kandus mu kõrvu lapse vaikset nuttu – kaugelt. Ma tõesti imestan praegu, et seda üldse kuulsin, sest järgmisel hetkel nägin ma teda seismas kaugel eemal, kahesaja jardi kaugusel, üksi, seljas valge meremehepluus. Ta oli selle inetu paiga juures, kus midagi ei kasvanud – Keelatud Nurgas. Mind tabas otsekohe nõrkus, otsekui surmaeelne nõrkus, kui ma nägin teda seismas just seal, kuhu teda oli alati keelatud minna ja kuhu mineku ees tundis ta tavaliselt suurt hirmu. Nähes teda seismas üksi selles iseäralikus kohas ja lisaks veel kuuldes teda seal nutmas, jäin hetkeks täiesti tegutsemisvõimetuks. Seejärel, enne kui ma suutsin, end piisavalt kokku võtta, et teda sisse kutsuda, tuli alumise farmi nurga tagant välja hr Frene koos koertega, ja kui ta oma poega nägi, tegi selle toimingu minu eest ära. Ta hõikas poissi valju, sõbraliku ja südamliku häälega ning Jamie pöördus ja hakkas jooksma, otsekui mingi lummus oleks täpselt parajal ajal katkenud – ta jooksis otse oma heatahtliku, ent mitte midagi mõistva isa käte vahele, kes võttis ta kukile ja hakkas toa poole astuma, küsides samal ajal „mille pärast kogu see lärm“ oli olnud? Ja nende kannul kõndisid sabatud lambakoerad, kes haukusid valjusti ja tegid seda, mida Jamie nimetas nende „kruusatantsuks“, sest nad kraapisid jalgadega segi siledaks rullitud niisket kruusa.

Astusin kiiresti akna juurest eemale, et mind ei nähtaks. Oleks ma olnud tunnistajaks lapse tulekahjust või uppumisest päästmisele, vaevalt oleks mu kergendus suurem olnud. Aga ma olin kindel, et hr Frene poleks midagi öelnud ja käitunud delikaatselt. Ta kaitses poega tolle enda rumalate ettekujutuste eest, kuigi mitte kaasnevate selgitustega, mis võiksid tõesti raviva toimega olla. Nad kadusid roosipõõsaste taha ja suundusid maja poole. Enne hr Frene seeniori saabumist ma muud midagi ei näinud.

 

Selle inetu koha „iseäralikuks“ nimetamist on vist raske õigustada, kuigi mingit sellist sõna püüdis kogu perekond leida, ehkki mitte kunagi – oh, mitte kunagi! – ei kasutanud. Jamie’le ja minule oli see puude ja lilledeta plats, kuigi me seda kunagi ei maininud, enamat kui lihtsalt iseäralik. See asus fantastilise roosiaia kaugemas nurgas, see oli taimedeta ebameeldiv koht, kus talvisel ajal oli näha inetu must maapind, peaaegu nagu ohtlik soomülgas, ja suvel oli see praguliseks kuivanud, kust aeg-ajalt rohelised sisalikud mööda vilksasid. See oli lopsaka surma kontrast keset elu, haiguse keskpunkt, mis karjus ravi järele, et haigus levima ei hakkaks. Aga see ei levinud kunagi edasi. Selle taga kasvas tihe hõbedane kaasik ja veel tagapool sädelev aas, kus mängisid lambatalled.

Aednikel oli selle viljatuse kohta väga lihtne seletus – et kogu vesi valgus sealt tänu vahetult selle ümber paiknevatele kallakutele ära ja sellest ei jäänud midagi järele, et pinnast elavana hoida. Mina ei oska midagi arvata. See oli Jamie – Jamie, kes tunnetas selle lumma ja selle juures käis, isegi hirmu tundes, ja kelle jaoks nimetati see koht lõpuks „rangelt keelatuks“, sest see stimuleeris tema niigi elavat kujutlusvõimet ja mitte tarkuse, vaid liiga tumedas suunas – see oli Jamie, kes mattis sinna kolle ja kuulis neid karjumas maa-aluse häälega, vandudes, et see väristas mõnikord maapinda, kui ta seal vahtis, ja andis sellele salaja süüa surnud lindude, hiirte või jäneste kujul, keda ta oma uitamistel leidis. Ja see oli Jamie, kes oskas nii ebaharilikult sõnastada selle tunde, mille see kohutav paik oli minus tekitanud samal hetkel, kui ma seda esimest korda nägin.

„See on paha, preili Gould,“ ütles ta mulle.

„Aga Jamie, miski ei ole looduses otseselt paha, ainult mõnikord teistest erinev.“

„Preili Gould, kui lubate, siis see on tühi. Seda ei toideta. See on suremas, sest see ei saa toitu, mida sel vaja on.“ Ja kui ma vaatasin seda väikest kahvatut nägu, kus silmad särasid nii tumedalt ja imeliselt, ja otsisin iseendast õigeid sõnu, millega vastata, ta lisas: „Preili Gould,“ – ta nimetas mu nime alati kõigis oma lausetes – „see on näljane, kas te siis ei näe? Aga ma tean, mida teha, et see ennast hästi tunneks.“

 

Ehk ainult siira meelega lapse veendumus võis sõnastada nii julge oletuse, mida tasus hetke kuulata, aga mind, kes tundis, et see, millesse elava kujutlusvõimega laps uskus, on tähtis, tabas see mind reaalsuse võimsa ja rahutukstegeva šokina. Jamie oli oma liialdatud moel saanud pihta ühele šokeerivale tõsiasjale, mõistnud kobamisi tumeda avastamata tõde, mis oli hüpanud sellesse tundlikku kujutlusvõimesse. Ma ei oska öelda, miks peitus nendes sõnades õudus, aga ma arvan, et mingisugune pimeduse jõud sisaldus selle mõtte tagumises osas: ma tean, mida teha, et see ennast hästi tunneks. Ma kohkusin ega küsinud selgitust. Väikesed sõnade grupid, mida õnneks looritas tema vaikus, äratasid ellu ühe sõnulkirjeldamatu võimaluse, mis oli seni pesitsenud mu enda teadvuse varjatud soppides. Viis, kuidas see ühtäkki ellu ärkas, tõestab minu arvates, et see oli juba varem minu alateadvuses olemas olnud. Ma kuulasin ja mu süda pumpas hooga verd. Ma mäletan, et mu põlved värisesid. Jamie mõte oli – oli kogu aeg olnud – ka minu enda oma.

Ja nüüd, kui ma lebasin oma voodis ja mõtlesin sellele kõigele, sain aru, miks tema onu saabumine tähendas mingil moel sündmust, mille keskpunktis oli surmahirm. Luupainajalik veendumus muutis mu liiga jõuetuks, et panna vastu absurdsele mõttele, liiga halvatuks, et argumente kasutades see eemale tõrjuda, ja see veendumus haaras mind tugeva tumeda kindla usu pöörisesse. Ainus viis, kuidas ma oskan seda sõnadesse panna, sest luupainajalik õudus ei ole tegelikult üldse korralikult sõnastatav, näib selline: et sellel sureval aiaplatsil oli midagi puudu; puudu oli midagi, mida see kogu aeg otsis; midagi, mis oli kunagi leitud ja omandatud, ja mis muudab selle taas lopsakaks ja elusaks nagu ülejäänud aia; veelgi enam – oli keegi elav inimene, kes võis seda selle eest ära teha. Ühesõnaga, hr Frene seenior, „onu Frank“ oli see inimene, kes võis oma külluslikust elust anda puuduoleva – iseenese teadmata.

Sest see seos sureva, tühja platsi ja selle elujõulise, jõuka ja eduka mehe vahel oli juba seadnud end sisse mu alateadvuses veel enne, kui ma sellest teadlikuks sain. Kindlasti pidi see seal kogu aeg elutsema, ehkki varjatult. Jamie sõnad, tema ootamatu kahvatus näol ja tema hirmunud ootuse vibreeriv emotsioon olid tekitanud pildi, ent ainult see nutmine seal Keelatud Nurgas oli selle ilmutanud. Raamitud foto säras mu silme ees õhus. Ma katsin kätega näo. Aga ma oleksin võinud nutta – mu näo sarm laguneb tükkideks, kui mu silmad on varjatud. Jamie sõnad sel hommikul „irmsa näo“ kohta tabasid mind taas nagu müürilõhkumismasin.

 

Hr Frene seenior oli olnud minu saabumisest alates perekonnas väga sage jutuaine, ma olin kuulnud temast nii palju kõneldavat ja seejärel lugenud temast nii palju ajalehtedest – tema energiast, tema filantroopiast, tema edust kõiges, mis ta ette võttis –, et mul oli temast välja kujunenud täielik pilt. Ma teadsin teda sellisena, nagu ta oli, enda vaimusilmas, või nagu mu õde oleks öelnud – selgeltnägija pilguga. Ja see ainus kord, mil ma teda nägin (kui viisin Gladyse ühele koosolekule, kus ta oli eesistuja, ja hiljem tajusin tema aurat ja kohalolekut, kui ta Gladysega lühidalt ja patroniseerivalt kõneles), oli minu joonistatud portreed kinnitanud. Te võite öelda, et ülejäänu oli kõigest naise pöörane kujutlusvõime, aga ma arvan, et pigem oli see teatav jumalik intuitsioon, mida naised jagavad lastega. Kui hingi saaks teha silmale nähtavaks, paneksin oma elu panti oma portree tõesuse ja täpsuse eest.

Sest see hr Frene oli mees, kes närtsis üksi olles, ent inimeste hulgas muutus elavaks – sest ta kasutas teiste inimeste vitaalsust. Ta oli enese teadmata tippkunstnik teiste töö ja elu endale võtmise teaduses iseenda kasuks. Kahtlemata mõjus ta enese teadmata vampiirina igaühe suhtes, kellega ta kokku puutus, jättes nad maha kurnatuna, väsinuna, ükskõiksena. Teised toitsid teda, nii et rahvast täis ruumis ta säras, ent üksi olles, kui polnud elu, millest jõudu ammutada, ta närbus ja kuhtus. Mehe vahetus läheduses viibides sa tundsid, kuidas tema kohalolu sind tühjaks tõmbab – ta võttis su mõtted, su jõu, isegi su sõnad, ja kasutas neid hiljem iseenda kasuks ja ülenduseks. Loomulikult mitte pahatahtlikult, mees oli üsna tore inimene, aga sa tundsid, et ta oli ohtlik tänu sujuvale viisile, kuidas ta imbus sisse kogu vabale vitaalsusele, mis läheduses saadaval oli. Ta silmad, hääl ja juuresolek kurnasid sind elujõust tühjaks. Näis, et elu, mis polnud küllalt organiseerunud, et vastupanu osutada, peab taganema tema liiga suure läheduse eest ja peitma end hirmust saada omandatds, see tähendab – hirmust surma ees.

Jamie tõmbas enese teadmata viimase pintslitõmbe mu alateadlikule portreele. See mees kandis endaga kaasas mingisugust hääletut, tungivat oskust tõmmata sind tühjast kõigist jõuvarudest – ja torkas need kiiresti taskusse. Esialgu oled sa teadlik pingelisest vastupanust, see taandub aeglaselt väsimuseks, tahe muutub jõuetuks, seejärel sa kas lahkud kiiresti või annad alla – nõustud kõigega, mis ta ütleb, tundes, kuidas nõrkus surub aina lähemale kuni peaaegu kokku kukkumiseni. Meessoost vastasega võis see olla erinev, ent isegi vastu hakkamiseks tehtav pingutus genereeris jõu, mille absorbeeris tema ja mitte see teine. Ta ei andnud kunagi alla. Mingisugune instinkt õpetas talle, kuidas end selle eest kaitsta. Ma pean silmas, et inimeste vastu ei andnud ta kunagi alla. Seekord oli aga teistsugune lugu. Tal polnud rohkem šanssi kui kärbsel hiigelsuure – nagu Jamie seda nimetas – „külgetõmbe“ masina rataste ees.

Nii et sellisena ma siis teda nägin – päratu inimkäsnana, tulvil ja nätske elust või elutegevustest, mis on imetud teistelt – varastatud. Minu mõte inimvampiirist oli põhjendatud. Ta käis ringi, kandes endaga kaasas teiste inimeste eludest imatud energiat. Selles mõttes ei olnud tema „elu“ päriselt ta enda oma. Ma arvan, et samal põhjusel polnud see ka nii hästi tema kontrolli all, nagu ta ette kujutas.

Ja juba tunni aja pärast pidi see mees siin olema. Läksin akna juurde. Mu pilk rändas tühjale platsile, tuhm-mustale laigule lopsakate aialillede vahel. See näis mulle jäleda tühjusekilluna, mille suu on ammuli, oodates toitmist ja täitmist. Mõte Jamie’st, kes mängib selle viljatute servade ümber, oli tülgastav. Silmitsesin suuri suvepilvi taevas, pärastlõunast vaikust, hägu. Ülekuumenenud aia hääletus ja liikumatus oli rõhuv. Ma polnud kunagi tajunud, et päev oleks nii lämmatav, nii paigalseisev. See lebas seal ja ootas. Ka majalised ootasid – ootasid hr Frene’i saabumist Londonist oma suure autoga.

Ja ma ei unusta iialgi jäise kokkutõmbumise ja ängistuse tunnet, mida tundsin auto mürinat kuuldes. Ta oli saabunud. Tee oli pärnapuude all juba ootel ning pr Frene ja Gladys, kes olid tagasi jõudnud, istusid korvtoolides. Noorem hr Frene oli hallis, et vend vastu võtta, aga Jamie, nagu ma hiljem teada sain, oli ilmutanud hüsteerilist ärevust, nii julgelt ja visalt vastu põtkinud, et oli olnud mõistlikum hoida teda oma toas. Võib-olla polnud tema juuresolek lõppude lõpuks üldse vajalik. Külaskäigul oli ilmselgelt pistmist elu madalamate külgedega – raha, päranduse ja muu sellisega. Ma ei saanudki täpselt teada. Ainult et tema vanemad olid ärevil ja et onu Frankile tuli meele järele olla. See pole oluline. Sel pole selle sündmusega midagi pistmist. Aga millel on pistmist – sest muidu ma seda lugu ei jutustaks –, on see, et pr Frene saatis sõnumi, et ma tuleks alla „oma kenas valges kleidis, kui ma vastu pole“, ja et ma olin kohkunud, kuigi meelitatud, sest see tähendas, et ühte kena näolappi peetakse teretulnud täienduseks külalise maastikul.

Samuti, kui kummaline see ka polnud, tunnetasin ma oma juuresolekut kuidagi vältimatuna – et mingil moel oli määratud, et pean olema tunnistajaks sellele, mille tunnistajaks ma olin. Ja hetkel, kui ma jõudsin muruplatsile – ma kõhklen selle tunnistamisel, see kõlab nii rumalalt ja seosetult –, võisin vanduda, et kui mu pilk kohtus tema omaga, siis tuli mingisugune ootamatu pimedus, mis röövis kõigelt suvise helenduse, ja et selle põhjustasid väikeste mustade hobuste salgad, mis kihutasid tema isiku ümber – et rünnata.

Pärast hetkelist heakskiitvat pilku minule ei pööranud ta mulle rohkem tähelepanu. Tee ja vestlus kulgesid sujuvalt, ma aitasin taldrikute ja tasside ulatamisel, sisustasin pause Gladysega vaikselt juteldes. Jamie’t ei mainitud kordagi. Välised näis kõik hästi, aga pealispinna all oli kõik kohutav – mu mõtted keerlesid sõnulväljendamatute asjade ümber ja tundsin pidevalt ohtu, et ei suuda kõnelemise ajal hääle värisemist varjata.

Ma silmitsesin ta karmi kahvatut nägu, ma märkasin, kui kõhn ta on ja tema ainitise pilgu uudishimulikku läiget. Ta silmad ei sätendanud, aga need tõmbasid sind enda poole mingisuguse pehme, kreemja säraga, nagu idamaalase silmad. Ja kõik, mida ta ütles või tegi, andis mõista millestki, mida ma söandan nimetada tema kohaloleku magnetismiks. Tema loomus saavutas selle tulemuse automaatselt. Ta domineeris meie kõigi üle, ent siiski nii õrnalt, et kuni see polnud lõpule viidud, ei märganud seda keegi.

Ent kui viis minutit oli möödunud, olin teadlik ainult ühest asjast. Mu taju keskendus ainult sellele ja nii erksalt, et imestasin, miks teised ei hakanud karjuma või ära jooksma või tegema midagi vägivaldset, et seda ära hoida. Ja see oli järgmine: olles sellest vaid tosina jardi kaugusel, see mees, kes vibreeris teistelt imatud vitaalsusest, jäi selle haigutava tühjuse käeulatusse, mis ootas õhinal, et teda täidetaks. Maapind haistis saaki.

Need kaks aktiivset „tsentrit“ olid vastastikku löögiulatuses: tema – nii kõhn, nii karm, nii intensiivne, ent siiski laialivalguv selle lõdva teiste eludest imetud „ümbritseva energiaga“, mille ta oli endasse tõmmanud nii vilunult ja võidukalt; ja see teine, nii kannatlik, sügav, nii võimsa tõmbega, mille taga oli kogu Maa, ja – oh! – nii ilmselgelt teadlik, et tema võimalus on lõpuks saabunud.

 

Ma nägin seda kõike nii selgelt, nagu oleksin vaadanud kahte suurt metslooma võitluseks valmistumas, nii et kumbki pole sellest teadlik. Ent mingil seletamatul moel ma nägin seda ja loomulikult enda sees ja mitte väliselt. Konflikt oli nii meeletult ebavõrdne. Kumbki pool oli juba saatnud välja emissare. Kui palju aega tagasi, ma öelda ei oska, sest esimest korda näitas hr Frene välja, et midagi on temaga valesti, kui ta häälde sigines ühtäkki segadus, ta jättis sõnu vahele ja ta huuled värisesid hetke jooksul ning muutusid siis pehmeks. Järgmisel hetkel reetis ta nägu seda iseäralikku ja kohutavat muudatust, lõtvudes kuidagi põsesarnade ümber ja muutudes laiemaks, nii et mulle meenus Jamie öeldud õnnetu fraas. Ma sain aru, et emissarid kahest kuningriigist, inimeste ja taimede omast, olid kokku põrganud just sel hetkel. Esimest korda oma teiste lömastamise pika karjääri jooksul leidis hr Frene end vastakuti võimsama kuningriigiga, kui talle tuttav oli, ja seda mõistes värises seesmiselt selles väikeses osas, mis oli selgelt tema päris ise. Ta tunnetas, et saabumas on kohutav katastroof.

„Jah, John,“ oli ta parajasti ütlemas sellel venitaval eneseküllasel häälel, „sir George andis mulle selle auto, andis kui kingituse. Kas see pole arm…?“, ja siis jäi ta poole sõna pealt vait, kogeles, hingas sügavalt sisse, tõusis püsti ja vaatas ebakindlat ringi. Hetkeks tekkis haudvaikus. See oli nagu klõps, mis paneb käima mingisuguse hiigelsuure masinavärgi – paus enne seda, kui see tegelikult tööle hakkab. Seejärel kulges kõik tõepoolest kontrolli alt väljunud masinavärgi kiirusel. Ma mõtlesin vaikselt ja nähtamatult töötavale hiiglaslikule dünamole.

„Mis see on?“ hüüatas ta ärevusega laetud pehmel häälel. „Mis on see võigas koht seal? Ja keegi nutab seal – kes see on?“ Ta osutas tühjale platsile. Seejärel, enne kui keegi jõudis vastata, hakkas ta astuma üle muru selle poole, tõstes aina tempot. Enne kui keegi end liigutada jõudis, seisis ta selle serval. Ta kallutas end ettepoole, vahtides alla selle sisse.

Tundus, nagu oleks möödunud tunde, kuigi tegelikult olid need sekundid, sest aega mõõdetakse tajude kvaliteedi, mitte kvantiteedi järgi. Ma nägin seda kõike halastamatu fotograafilise täpsusega, mis eristus teravalt kogu üldises segaduses. Mõlemad pooled olid intensiivses tegevuses, aga ainult üks pool, inimene, pani mängu kogu oma jõu – kaitstes end. Teine pool sirutas lihtsalt välja kombitsa oma võimsast jõupotentsiaalist – rohkem polnud vaja. See oli nii pehme ja kerge võit. Oh, see oli üsna haletsusväärne! Ei olnud näha rabelemist ega erilist pingutust, vähemalt mitte ühelt poolelt. Seistes tema kõrval, olin kõige tunnistajaks, sest näis, et ainult mina üksi olin talle järgnenud. Keegi teine ei liigutanud end, kuigi pr Frene kolistas valjult tassidega, tehes mingi ootamatu ja impulsiivse žesti kätega, ja ma mäletan, et Gladys hüüatas – see oli nagu vaikne karje: „Oh, ema, see on kuumusest, eks ole?“ Hr Frene, tema isa, oli kõnevõimetu, näost tuhakarva.

Aga hetkel, kui ma tema kõrvale jõudsin, sai selgeks, mis oli mind nii instinktiivselt sinna tõmmanud. Teisel pool, hõbedaste pärnade vahel, seisis Jamie. Ta jälgis toimuvat. Ma kogesin – tema pärast – ühte neist hetkist, mis raputavad südant. Haljas hirm valgus üle mu keha, mõistetamatu, ent seda mõjusam. Ent ikkagi ma tajusin, et kui ma suutnuks mõista kõike ja seda, mis peitus selle taga, oleks mu hirm olnud enam kui põhjendatud. Et toimuv oli kohutav ja aukartust tekitav.

Ja siis see juhtus – tõeliselt võigas vaatepilt –, nagu oleksid vaadanud tegutsemas tervet universumit, mis sisaldus tervenisti väikeses ruutjalases ruumis. Ma arvan, ta mõistis ebamääraselt, et kui keegi saaks vaid tema kohale asuda, siis võiks ta pääseda, ja just seetõttu, tuvastades instinktiivselt hõlpsaima asendaja käeulatuses, nägi ta last ja hõikas tollele valjusti üle tühja platsi: „James, mu poiss, tule siia!“ Ta hääl oli nagu vaikne püssipauk, ent kuidagi kõlatu ja elutu, otsekui püss jätaks lasu vahele, teravalt, ent siiski nõrgalt. Selles ei olnud „raksatust“. See oli tõesti palve. Ja hämmastusega kuulsin iseenda häält võimuka ja tugevana, otsekui ma poleks teadlikki selle kuuldavale toomisest: „Jamie, ära liiguta. Seisa paigal, kus sa oled!“ Aga Jamie, see väike poiss, ei allunud meie kummagi käskudele. Astudes servale lähemale, jäi ta sinna seisma – naerdes! Ma kuulsin seda naeru, ent oleksin võinud vanduda, et see ei tulnud tema suust. Selle heli tõi kuuldavale see tühi, haigutav koht maapinnal.

Hr Frene pöördus küljega platsi poole ja tõstis käed üles. Ma nägin, kuidas ta karm kahvatu nägu kuidagi laiemaks venis, õhku laiali laotus ja siis allapoole liikus. Ma nägin, et sarnane asi toimus kogu tema kehaga, sest see tõmbus otsekui voolavana ümbritsevasse atmosfääri. See nägu meenutas mulle hetkeks neid rohelisi india kummist mänguasju, mida lapsed venitavad. See kasvas hiigelsuureks. Aga see oli ainult väline mulje. Tegelikult juhtus see – ma sain sellest selgesti aru –, et kogu tema vitaalsus ja elu, mida ta oli aastaid tõmmanud teistest endasse, võeti temalt nüüd ära ja kanti üle mujale.

Ta võbeles ühe hetke kohutavalt serva peal, siis astus seda veidrat ja kiiret ent kohmakat külg-ees liigutust tehes platsi keskele ja kukkus raskelt näoli maha. Kukkumise ajal tuhmusid ta silmad jahmatamapanevalt ja kogu ta näole oli selgelt kirjutatud miski, mida ma oskan nimetada vaid hävingutundeks. Ta näis olevat täielikult hävinud. Ma tabasin hääle – Jamie? –, aga seekord mitte naeru. See oli otsekui neelatus, lõmps – see oli sügav ja summutatud ja see kadus maapinna sisse. Taas mõtlesin ma väikeste mustade hobuste karjale, mis galopeerivad mööda maa-alust käiku allapoole, tungides sügavustesse, nende kabjaplagin aina vaiksem ja vaiksem sügavas kauguses. Mu ninasõõrmetesse tungis terav mulla hõng.

 

Ja siis – kõik sai läbi. Ma olin taas mina ise. Hr Frene juunior kergitas venna pead murult, kuhu ta oli teelaua kõrvale kuumusest kukkunud. Ta polnud tegelikult sealt kunagi eemale läinudki. Ja hiljem sain teada, et Jamie oli kogu aeg üleval oma toas maganud, väsinud nutust ja arusaamatust ärevusest. Gladys tuli joostes külma vee, käsna ja rätikuga, brändit oli ka – igasugu kraami. „Ema, see oli ju kuumusest, eks?“ kuulsin teda sosistamas, aga ma ei kuulnud pr Frene’i vastust. Tema nägu nähes turgatas mulle pähe, et ta on kokkukukkumise piiril. Siis tuli ka ülemteener ja nad lihtsalt tõstsid ta üles ja tassisid majja. Ta toibus veel enne arsti saabumist.

Aga minu jaoks on kummaline, et ma olin veendunud, et kõik teised olid samuti näinud seda mis minagi, ainult keegi ei maininud seda poole sõnagagi, ja tänase päevani pole keegi sellest kordagi rääkinud.

Tollest päevast tänaseni olen vaevu kuulnud hr Frene seeniori mainimist. Näis, nagu oleks ta ühtäkki elust välja kukkunud. Ajalehed ei maininud teda kordagi. Tema avalikud tegemised lõppesid. Tema hilisem elu oli silmatorkavalt saavutusteta. Kindlasti ei teinud ta midagi sellist, mis oleks väärinud märkimist avalikkusele. Aga võib olla ka nii, et olles lahkunud pr Frene’i teenistusest, polnud mul ka erilist juhust midagi kuulda.

Selle tühja aiaplatsi hilisem elu oli aga hoopis teistsugune. Nii palju kui mina tean, ei teinud aednikud sellega midagi, samuti ei tehtud drenaaži ümber ega toodud asemele uut mulda, aga veel enne, kui järgmisel suvel lahkusin, see oli muutunud. See seisis seal puutumatult, tihedalt täis kasvanud suuri, lopsakaid väänkasve ja umbrohtu, väga tugevaid ja korralikke – toidetud ja elust pulbitsevaid.

 

Tõlkinud Silver Sära

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0594)