Kir Bulõtšov "Professor Kozarini kroon", Gururaamat, 2023, 268 lk

---------------

 "Professor Kozarini kroon" lugemisega oli nii, et tegelikult ma loen praegu üht teist raamatut, aga see kipub kuidagi aeglaselt kulgema hoolimata sellest, et on oma olemuselt "pole üldse halb". Seega mõtlesin, et võtaks lugemisbloki eemaldamiseks midagi muud - ning oi kui hästi Bulõtšovi jutukogu selleks sobis!

Tegu on Ulmeguru soovitab, Gururaamatu seeria kolmanda raamatuga, kus sarja on koostanud Joel Jans ja Jüri Kallas, raamatu pani kokku Jüri Kallas, suurema osa jutte tõlkis Jüri Kallas (ühe Veiko Belials).

Juba esimese looga ("Kas ma räägin Niinaga?") oli nii, et see lihtsalt sulas näppude vahel nagu kevadine lumi. See on lihtsalt vaimustav, kuidas Bulõtšov oskab panna ikkagi lühikese loo sisse nii palju inimhingeinseneeriat, eriti kui tegevus toimub põhimõtteliselt ainult kahe võhivõõra inimesega, lühikese aja jooksul ja telefoni teel. Kusjuures see lugu ise tuli jube tuttav ette, ilmselt on sarnasus mõne teise looga, kuna eesti keeles pole varem ilmunud. Või siis olen äkki mõnda selle järgi tehtud lühifilmi näinud, kes teab.

Ma loohaaval ei hakkagi raamatut lahti rullima te ees, sest pala pala järel on hõrgud lugemised. Kasvõi kohe järgnev "Korallidest loss", kahe klassivenna arengulugu, kus ulme pole peaaegu et oluline. St väga paljudes Bulõtšovi juttudes ongi väga tugevalt tunda, et ta on meister rääkimaks inimestest, suhetest ning ulmegarneering on toredaks kirsiks tordil. Mulle selline ulme meeldibki kõige rohkem, kus autoril on oma tugev agenda või sõnum edasi anda - miks ka mitte kasutada selleks ulmelist vormi! Ulme ainult ulme enda pärast - noh, võib ju vahel ka, on ju selles vallas mitmeid häid raamatuid.

Ei tahtnud lookaupa rääkida, kuid järgev "Professor Kozarini kroon" on no nii hea, et ma korraks pean ikkagi seda puudutama. Sest jutt ise on taaskord selline argine, samal ajal pagana huvitav ja eluline, erakordselt nauditav - kuid poole peal jäin jälle mõtlema, et no tore küll, ilmselgelt peab olema ulmejutt, aga kus siin siis ulme on? Aga siis tuli sisse üks väike muutus ning oi kuidas see lugu muutis! Sarnast võtet on olmekirjanduses küll ja küll olnud, Bulõtšov paneb lugeja pähe professor Kozarini krooni ning jutustab meile tegelikult sellest, mida võiks iga abielus inimene lugeda. Võinoh, üldse inimsuhtes olev.

“Kui ma elektrirongi pealt maha tulin, oli juba pime. Sadas peenikest lõputut vihma. Seetõttu oli tunne, et juba on sügis, kuigi sügiseni oli aega veel küll. Kuid võib-olla ma tahtsin, et sügis saabuks rutem, sest siis saan ma unustada õhtuse elektrirongi, selle perrooni ja läbi metsa viiva teeraja. Tavaliselt toimub kõik automaatselt. Sa istud esimesse metroovagunisse, sest see on väljapääsule kõige lähemal, ostad pileti kõige äärmisest kassast, et ei peaks tegema kahtekümmet liigset sammu rongini, kiirustad tagantpoolt kolmandasse vagunisse, sest just see peatub trepi juures, kust algab asfalttee. Teelt astud sa maha kaheharulise männi juures, sest läbi kasesalu lõigates võidad sa veel sada kakskümmend sammu - kuu ajaga on kõik mõõdetud. Teekonna pikkus sõltub sellest, kui raske on sul täna kott.”

No ja niimoodi see raamat kulgeb, kes tahab täpsemalt lugudest midagi kuulda, siis Tilda Wordi lugemiskogemusest saab täpsemalt vaadata (leiab näiteks Goodreadsist). Minu jaoks on peamine see, et kuigi mõni lugu meeldis ka rohkem kui teine, siis ühtegi nõrka lugu siin pole. Samuti on äärmiselt sümpaatne läbiv meeldiv ja malbe toon, Kir Bulõtšov kirjutab nii, et hingel on hea. On see siis ulmerajum "Mina märkasin teid esimesena!" või hellalt vaimupaitav "Raskestikasvatatav laps".

Veel eraldi kiidan Jüri Kallase tõlget ja keelekasutust, mis on täpselt selline paras igatepidi. Mahlane, täpne, mõnus lugeda.

Üks mõte tekkis raamatut lugedes - lühijuttude puhul meeldiks mulle, kui oleks näiteks sisukorras ka näha, millal lood esimest korda ilmusid. Õnneks on ilmumisaastad järelsõnas olemas. See oleks lihtsalt tore lisand sisukorda, saab teinekord paremini tausta aimata enne lugema asumist. Antud juhul on lood pärit aastatest 1970 – 1991.

Teine mõte - mõned (slängi)sõnad on jäänud venekeelseks-meelseks, tõlkimata. See on mu arvates mõistlik, kui nendele otseselt pole suupärast eestikeelset vastet. Samas kuna ilmselt nii mõnigi ei tea näiteks, kes oli "zek" ehk siis "з/к", "заключённый каналоармеец", lihtsustatuna vang, täpsemalt siis on mõeldud kunagi esmakordselt viie aasta eesmärki täitnud vange, kes Valge mere – Läänemere kanalit ehitasid (ning keda hinnanguliselt hukkus selle käigus 50000 - 200000). Seega kas oleks võinud lisada kas mõned joonealused märkused? Või siis raamatu lõppu eraldi plokina panna?

Zek on veel lihtsam näide, mõni jäi veel silma - aga ega neid väga palju ka polnud. Samas on täiesti arusaadav, kui lugejalt eeldatakse teatud erudeeritust. On miljoni rubla küsimus, kas seda see müstiline Eesti Keskmine Ulmelugeja (tm) antud juhul seda ka on. Kusjuures lõpupool on näiteks  "checaco" tähendus lahti seletatud (mida mina näiteks ei teadnud). Et, jah...

Raamatu võtab kokku Jüri Kallase põhjalik ja pikk ülevaade Kir Bulõtšovi elust ja loomingust, mida oli taaskord nauding lugeda. Üldse on see raamat põhimõtteliselt nii tehniliselt kui sisuliselt ideaalne, kõik, mis on vaja, on olemas. See, et ma mõne detaili välja pakkusin, on minu peakujuga seotud, kindlasti mitte puudujääk.

Kokkuvõtvalt: hea töö, Jüri Kallas ja Joel Jans! Minu jaoks on eriti muljetavaldav see, et siin on selgelt tunda, kuidas raamatuga on kõvasti vaeva nähtud ning tulemus on igati pjedestaalivääriline. Müts maha ja kraaps, eestikeelne ulmemaailm on nüüd jälle ühe väärt raamatu võrra rikkam.

Goodreads 5/5 ("kiiduväärt kirjaniku suurepärane raamat")