1. 2023

Heinrich köhatas hääle puhtaks. Terve jaoskond kuulas teda tähelepanelikult.

“Räägime veel ükskord läbi,” alustas ta. “Kui läbiotsimisorder saabub, asume teele. Aadress on Jalaka allee 15.”

“Kas see on see suur punane villa allee lõpus?”

Heinrich vaatas etteheitvalt noort kolleegi, Fridrikut.

“Just see sama. Ärge palun segage vahele!”

Heinrich kohendas lipsu ja jätkas: “Piirame maja ümber ja siseneme esiuksest. Meil on piisavalt vettpidavaid tõendeid, et mees kinni pidada. Ta ON sarimõrvar. Viimast ohvrit, 19-aastast Leevit, nähti tunnistajate sõnul antud majja sisenemas, enne kui ta jäljetult kadus. Loodetavasti, kuigi ma seda väga ei usu, on ta veel elus.”

Heinrichi mobiiltelefon helises. Ta põrnitses ekraani ja võttis siis kõne vastu.

“Selge! Asume teele!” vastas ta telefoni, pöördus siis kolleegide poole ja vehkis käega. “Liigume nüüd! Eluga-eluga!”

Vähemalt 4 ekipaaži kihutas jaoskonna eest minema suundudes Jalaka allee poole.

Jalaka allee 15 asus peaaegu metsa servas. See kahekordne punane hääber oli ajahambast puretud. Süngena seisis see tontlik hoone keset rohtukasvanud aeda. Värv hoonel oli kulunud, ülemise korruse mitu aknaklaasi purunenud, kõnniteed rohtunud, nagu oleks kogu valdus maha jäetud. Siiski teadsid kõik, et siin elab Lembit Eyler. Pikk, üksildane mees. Kõik kartsid teda, sest liikus igasuguseid kõlakaid ja arvamusi, millega ta oma õudses villas tegeleb. Küll arvati, et ta on kutsub vaime ja piinatud hingi välja. Et ta olla ühenduses isegi saatanaga. Öised möödakäijad olid kuulnud majast tulevaid summutatud karjeid ja kriiskamist.

“Jama jutt,” oli öelnud selle peal Heinrich Kramen, politseiülem.

 Pidurite kriiksudes peatusid politseiautod värava ees. Osad läksid ringiga hiilides ümber maja, piirates hoone sisse. Heinrich ja Fridrik liikusid maja ette. Ettevaatlikult lähenesid nad esiuksele ja jäid, püstolid käes, trepile seisma, vaadates üksteisele valmisolevalt otsa. Heinrich vaatas kella. See oli 11:59. Kuid veel enne, kui nad jõudsid viimase sammu ukseni astuda, käis võimas kärgatus, mis mõlemad mehed hoobilt uksest eemale paiskas.


2. 1973

Krislin vaatas rahulolevalt peeglisse. See, mis ta sealt nägi, meeldis talle. Ta nõksutas muusika saatel puusi ja silmitses end enne minekut pealaest jalataldadeni üle. Pikad tumedad juuksed, rohelised helkivad silmad, mis kelmikalt peeglist vastu särasid ja tumepunaseks värvitud huuled. Suured rinnad punnitasid välja kitsa T-särgi alt ja nende vahel rippus rahumärgiga kaelakee.

“Valmis!” nentis tüdruk endamisi, võttis varnast autovõtmed ja astus uksest välja. “Let’s go to party, baby!

Tema sõbrad ja sõbrannad korraldasid täna peo. Gloria peika Wilfred soetas endale nädal tagasi uhke hääberi. Krislin oli seda näinud vaid väljaspoolt. Äsja renoveeritud uhke juugendstiilis hoone, Jalaka allee lõpus püüdis möödakäijate silmi. Kuidas see veel seest võiks välja näha? Mis sellest, et antud maja kohta liikus ka erinevaid kuulujutte, seda põnevam Krislini arvates see kõik tundus.

Ta istus oma kollasesse Põrnikasse ja käivitas selle. Varsti on ka tema osake selle maja ajaloost. Ta võtab endal nina täis. Ta tõmbab kanepit ja võib-olla läheb isegi psühhedeelsetele rännakutele. Äkki leiab ta sealt peolt endale mõne kena pikajuukselise kuti.

Kohale jõudes tundus, et ta pole sugugi esimene külaline, sest hääberiesine parkla oli pungil autosid täis ja naine pidi auto jätma tänavale, värava taha.

Tantsusammul liikus ta autodest mööda ja sirutas käe, et uksekella anda.

Mis pauk see oli, mis ta pikali paiskas, ei saanudki ta täpselt aru. Tõenäoliselt kaotas ta hetkeks teadvusegi.


3. 1923

Gregor avas silmad.

“Kurat, väljas nii valge juba. Mis see kell on?” mõtles ta külmahigiga ja vaatas hirmunult öökapil olevat äratuskella. 11:42.

“Kurivaim! Raisk! Pagan! Hiljaks jään,” kargas ta ühe hooga voodist välja ja jooksis kööki.

Kiirustades kastis ta käed kaussi ja loputas külma veega oma nägu. Võttis žileti ja tõmbas sellega üle karedate põskede. Uuris peeglist oma murelikku nägu ning hakkas siis riietuma: valge pluus, säärteni valged püksid ja rihm, rohe-punased ruudulised sokid, hall lips ja hall vest peale. Pani lakitud kingad jalga ja surus kaabu pähe. Kätte võttis ta koti, milles oli kapuutsiga must kuub. Riideid proovib ta kohapeal vahetada.

Loodetavasti ei jää ta ilma sajandi aktsioonist - rituaalist. Hiljaks jäämise puhul visataks ta hoobilt sektist välja. Nende liider, Hall Kardinal, nagu nad teda kutsuvad, ütles selge sõnaga välja, et rituaal algab punkt kell 12:00 ja enne seda peavad kõik kohal olema, muidu võib midagi nässu minna. Nad kutsuvad välja iidse deemoni Ragarothi, kes neile kui valitud seltskonnale elu lõpuni tervist ja rikkust toob. Noh, ohverdusi pidi ta ka nõudma, aga küll nad sellega pisiasjaga hakkama saaksid.

Gregor aka Must Hobune, heitis enne minekut viimase pilgu kellale: 11:49. Ta käed värisesid, laup oli higine ja parem silm hakkas tõmblema, kui ta välisukse lukustas ja tänavale kiirustas.

Jalaka allee hääber ei asunud sugugi kaugel, aga jalgsi minnes läheb kümmekond minutit kindlasti. Ta peaaegu jooksis. Vastutulijate pilke vältides tõmbas ta kaabu silmile. Talle tundus, et kõik piidlevad teda kahtlustavalt, teavad tema mineku sihtpunkti ja eesmärki.

Sihtpunkt hakkaski paistma. Tuul läks tugevamaks ja hallid pilved kerkisid ta peakohale, üritades teda veelgi rohkem aeglustada.

Samal ajal, kui ta väravatest sisenes, algas kevadine äikesevihm, mis ta paari hetkega märjaks kastis.

“Äkki kell pole veel kaksteist,” mõtles Gregor ja haaras ukselingist. Samal hetkel lõi pikne hääberi piksevardasse, jagunes väiksemateks välkudeks, mis ka meest mitmese kohta tabas. Ta karjatas ja kaotas hetkeks teadvuse.


4. Gregor

Gregor avas silmad.

“Kurat, mis see veel oli,” vandus ta.

Vihm oli üle jäänud ja taevas oli selge. Seal polnud isegi ühtegi pilve. Mees tõusis istuli ja uuris ennast. Ülikond oli äsja sadanud vihmast läbimärg, aga tema ümber polnud äsjasest sajust ainsatki jälge. Kõnnitee oli kuiv, maja oli kuiv. Uksevärv oli isegi kirkam kui enne.

Ta tõusis aeglaselt püsti ja astus ettevaatlikult uksele lähemale. Puudutas sõrmeotsaga ukselinki, kartes, et saab sealt jälle elektrilöögi, mida õnneks ei järgnenud. Veidi julgemalt vajutas selle alla ning lükkas ukse lahti.

Seest kostus muusika. Mitte rahulik džässirütm, mida Hall Kardinal tavalsielt kuulas, vaid mingi ebamäärane müra. Susin, millele lihtsalt peale karjuti.

Gregor astus esikusse, mis samuti nägi täiesti teistsugune välja. Teise korruse treppidest tatsasid alla kaks noormeest. Issand, kui õudsed nad välja nägid. Pikad, üle õlgade juuksed, lohmakad särgid, jalas pikad, alt laienevad, erksavärvilised teksased. Kui Gregor oleks selliseid tänaval näinud, oleks ta suure häälega naerma pahvatanud. Praegu oli olukord aga veidi teistsugune. See teadvusekaotus. Tuttav maja, mida oleks vahepeal justkui värviga üle võõbatud, need kaks lõngust.

“Kus preester on?” küsis ta närviliselt.

Mehed võpatasid, piidlesid külalist esialgu kahtlustavalt, seejärel aga lõbusalt naeratades.

“Sa mõtled ansambel The Priests’i?” küsis üks, pikem ja mustade juustega noormees.

“Kes sina oled? Kas Krislini tuttav?” küsis teine, prillidega mees, kellel olid heledamad ja veidi pikemad juuksed.

“Krislin?” küsis Gregor ja vaatas hajameelselt ringi.

“Kas ta oli vales majas?” mõtiskles ta endamisi. “Mis ansamblist nad sonivad? Kas nad siis ikkagi teavad preestrit?”

“Kas rituaal juba toimus?” päris ta nüüd kuuldavalt.

Mehed vahetasid muiates pilke.

“Ikka toimub,” vastas hele noormees. “Astu aga edasi,” ja ta osutas trepi poole.

Gregor järgnes neile umbusklikult teisele korrusele ning sisenes muusikaga ruumi. Seal oli veel rahvast: mehi ja naisi, enamus nooremapoolsed. Mõned tantsisid, mõned lamasklesid diivanitel, silmad äraolevalt lakke suunatud, paaril tüübil olid silmad täitsa kinni. Toa keskel oli laud, millel kümmekond nii täis kui tühja pudelit, aga ka muud kraami.

“Kas soovid ühe pläru teha või võtad neid seeni?” päris tumedama peaga tüüp.

“Mis seeni?” ei saanud Gregor aru.

“Siis saad oma rituaali,” purskas noormees naerma. Gregor oli viimase piiri peal. Kahe käega haaras ta laua servast kinni ning tõukas selle suure jõuga uppi.


5. Krislin

Krislin tegi silmad lahti. Toibus pisut ja tõusis siis püsti. Naine hõõrus oma silmi. Maja oli nende hetkedega kulunud uhkest hääberist tuhmiks lagunenud hooneks. Kurvalt ja vaikselt seisis ta Krislini ees, justkui hoiatades sissemineku eest. Naine vaatas selja taha. Ühtki autot enam hoovis ei olnud.

“Mis ometi juhtunud on?” mõtles ta murelikult ja astus ukse juurde, koputades sellele rusikaga neli korda.

Alguses oli vaikus, seejärel kostusid sammud ja uks läks irvakile. Sealt piilus välja sünge näoga habemes meesterahvas.

“Mida te soovite?” küsis ta tõrksalt ning üritas piiluda üle naise õla.

“Kas siin toimub pidu?” päris Krislin arglikult. Kogu tema enesekindlus, mis hommikul oli laes, oli nüüd kuhugi kadunud.

“Pidu?” muigas mees ja avas lõpuks ukse.

Nüüd sai Krislin aru, et see mees oli väga lühikest kasvu. Tal oli seljas räpane hommikumantel ning augulised teksapüksid. Toatuhvlite sahinal taganes ta paar sammu ja viipas naise tuppa.

“Tule aga sisse! Pidu võib ikka pidada.”

Naine astus aeglase sammu esikusse, vaadates kahtlustavalt ringi.

“Kas see maja ei kuulugi Wilfredile?” päris ta ettevaatlikult.

Uks tema seljataga prantsatas kinni.

“Võib-olla mina olengi Wilfred,” muigas majaelanik.

Krislin jõudis aeglase sammuga, ise uudishimulikult ringi vaadates, trepi juurde. Maja oli räämas ja must. Tundus, et see pole ammu ei pintslit ega värve näinud. “Kas talle oldi peo kohta valetatud? Ta omastarust oli seda maja ju näinud. Kas oli ta äkki valel aadressil?” mõtiskles naine.

“Kas see on ikka Jalaka allee 15?” küsis ta mehelt.

Trepi kõrvalt, väikesest koridorist kostis naise hüüe: “Kes seal on? Tulge mulle appi!”

Krislin võpatas ja pööras ümber. Mees lähenes talle kiirelt ning kargas kallale, paisates naise põrandale pikali. Vastpanu oli mõttetu. Tundes mehe haisu ja tema tugevaid käsi enda kõril, kaotas ta jälle teadvuse.


6. Heinrich

“Mis see oli?” päris Fridrik ja hõõrus silmi. Relva tema käes enam ei olnud. Ringi vaadates ei märganud ta seda ka ümbruses.

“Välk selgest taevast,” imestas Heinrich. “Kas too sarimõrvar mõtleb, et saab meiega niimoodi jamada?”

Ta tõusis ja pühkis pükstelt tolmu. Temal oli relv alles.

“Lähme sisse!” ütles ta käskivalt, astus sammu ukse poole ja virutas sellele jalaga ning uks paiskus lahti.

Esimene asi, mida politseiülem nägi, oli pikk musta kuuega mees, kes seisis teisele korrusele viiva trepi ees.

“Kes kurat teie veel olete?” küsis ta kõuehäälel. “Kas Gregor koputas meie peale. Tema pärast läks kogu rituaal nässu.”

Heinrich ja äsja sisenenud Fridrik vaatasid teineteist imestunult.

“Käed üles! Põlvili!” käsutas Heinrich.

Trepist sammusid alla veel mõned mustade kuubedega inimesed, kellel olid kapuutsod peas. Kõuehäälne mees vaatas politseiametnikele läbitungivalt silma. Siis keeras ta oma pilgu aeglaselt paremale üles ja hakkas naerma. See oli üks ütlemata õela kõlaga naer.

Ka mehed vaatasid samasse suunda. Nad tardusid ja hakkasid üle kere värisema, juuksed tõusid neil peas püsti, käed läksid higiseks, põlved nõrgaks.

Eesruumi nurgas seisis üüratult pikk, paljas elukas. Tema nägu oli veidi nagu inimesel, kuid peas kasvasid keerdus sarved. Rindkere oli kaetud paksu karvkattega. Jalgadeks olid sõrad.

Enne kui Heinrich ja Fridrik jõudsid sõnagi lausuda, astus deemon neile üheainsa pika sammuga lähemale ning lajatas oma suure jämeda kämblaga. Hoop oli nii tugev, et mõlemad mehed paiskusid ühekorraga lakke ning langesid nagu küpsed ploomid põrandale.


7. Lõpp

Kui mõrvarühma uurija Robert Lindt Jalaka alleele jõudis, oli hääber politseilinditega ümbritsetud. Nii hoov kui siseruumid olid erinevaid uurijaid täis. Robert näitas oma ametimärki ning sisenes lindi alt sündmuspaika.

“Tervitus,” ütles talle kolleeg Karl. “Sellist kaost ma pole enam ammu näind.”

”Sellist?” küsis Robert vastu.

Ta jõudis välisukseni ja astus sisse.

“Ah sellist,” noogutas ta, võttis taskust kummikindad ja tõmbas kätte. “Räägi!”

Karl võttis märkmiku ja hakkas jutustama: “kell 12 tuli ekipaaž siia kahtlusalust, Damien Kallast vahistama. Kaks ametnikku,” ta osutas kahele surnukehale eesruumi otsas, “sisenesid esiuksest. Teine rühm sisenes tagauksest ja leidiski eest sellise olukorra.”

“Mis edasi?” küsis mõrvarühma uurija ja osutas treppidel ja trepi ees olevatele kuubedes laipadele.

“See pole veel kõik,” ohkas Karl. “Koos nendega siin esikus, on majas kokku SEITSETEIST surnukeha. Üleval ühes tiivas oleks nagu pidu peetud - põrand on täis alkoholipudeleid ja narkootikume, surnud noored igas nurgas. Teises tiivas on üks ääretult tume ruum, mis on täis poolikuid küünlaid ja põrandale on söega joonitatud suur pentagramm.”

Robert ohkas.

“Seal,” jätkas Karl ja osutas trepi kõrvale, “on kelder, kust leidsime nii Damieni surnukeha, kadunud tüdruku oma, kui ka teise, tundamatu naisterahva laiba.”

Pikk detektiiv sisenes majja ja ruttas nende juurde.

“Tulge! Te peate seda nägema!” lausus ta.

Mehed järgensid talle hoovi ning siis kõnniteelt välja põõsaste vahele. Ta osutas rohututtide vahelisele mullasele kohale.

“Jälg?” küsis Karl.

“Sõra jälg?” parandas teda Robert.

“Ühelgi teada oleval elusal imetajal ei ole nii suuri sõrgu,” vangutas Karl pead. “See lugu läheb ainult kahtlasemaks ja kahtlasemaks.”

“Sarimõrvar, narkopidu ja rituaal,” mõtiskles Robert, kes märkas midagi ühe põõsa all. Ta kummardus ja võttis üle väikeses formaadis, mustade kaantega raamatu, mille kaanel ilutses Pentagramm ning selle alla oli kirjutatud raamatu pealkiri RAGAROTH.

Robert avas raamatu suvalisest kohast ning luges veidi viltuseid kraakasid: “Tuues talle ohverdusi, pakub ta sulle elulõpuni rikkust ja tervist ning täidab kõik su soovid. Sinust saab nagu maailmavalitseja.”

Mees vaatas ringi ning veendudes, et keegi teda ei märganud, pistis raamatu endale põuetasku.

* * *

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0554)