Ulmestaar Kaupo Meiel

Kes oled ning millega tegeled?

Umbes 30 aastat olen vahelduva eduga töötanud ajakirjanikuna, uudiseid tegin, kultuuritoimetaja olin, Pärnu Postimehe arvamustoimetaja olin. Väikse treti tegin kirjastamisilma ja töötasin toimetajana Postimehe Kirjastuses. Praegu olen ametis ERR-i arvamustoimetajana ning kui tellitakse, kirjutan raamatuarvustusi, peamiselt Loomingule.

Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?

Loen praegu Isaac Asimovi jutukogu „Mõtle nagu marslane“ ja Paolo Bacigalupi romaani „Uppunud linnad“. Mul oli „Uppunud linnad“ tegelikult pooleli, mingi kolmandik lõpust puudu, aga siis läksin puhkusereisile ja kartsin, et saab läbi, mistõttu võtsin Asimovi jutud kaasa, novelle hea jupikaupa lugeda ka õhtul hotellitoas. Nüüd siis lõpetan Asimovit, et „Uppunud linnade“ finaalini jõuda. Mõlemad on head ja suvesse sobivad teosed, muide Bacigalupi „Laevalammutaja“ lugesin läbi näiteks suve alguses Valgeranna valgel liival vedeledes, vaatasin vahepeal merd ja laevu ja purjekaid ja lugesin edasi, tekkis nii kontrast kui ka kooskõla. Riiulis on ootel ammuse suure lemmiku Ursula K. Le Guini „Neli teed andestuseni“.

Mis filme puudutab, siis sattusin juhuslikult artiklile õudusfilmidest, mis on head, aga vähetuntud. Nimekirjas oli neid 15, aga kümmekond oli mul siiski nähtud. Nägemata filmide seast sain nüüd vaadatud "Dead End" (2003) ja „Session 9“ (2001) ning ei pidanud pettuma, mõlemad töötasid hästi.

Mängudest on praegu pooleli „Dead Space 3“. Võtsin sarja järjest ette, pole küll väga suur elamus, aga puhkehetkedeks sobib küll.

Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Eks need ole kirjanduse põhiküsimused. Mu kadunud äi (keda ma kunagi ei kohanud) olla ikka öelnud, et „raamat haaras mind nii, et ma haarasin raamatu“, eks ma haaran ka raamatu, et ta mind haaraks ning teen sageli eeltööd, näiteks loen veidi mulle tundmatu autori kohta. Pettumusi tuleb harva, kui üldse, ja selles osas teevad suure eeltöö ära eesti ulmekirjastajad ja -toimetajad/koostajad eesotsas Fantaasiaga, kelle valikut ma usaldan. Kui Eva Luts, Raul Sulbi, Arvi Nikkarev, Jüri Kallas, Joel Jans või Veiko Belials midagi välja valivad ja välja annavad, siis võib täie kindluse ja vähimagi kõhkluseta peale lennata.

Eemale peletavaid raamatuid polegi eriti kätte sattunud, kuigi olen sattunud arvustama raamatuid, mida ei soovitaks vaenlasele ka, kuid tööna loed raamatut teisiti, nii et see ei loe. Küll on vahel jäänud mingi asi, vahel pisike detail raamatust häirima ja on isegi hakanud kokkuvõttes kogu elamust vähendama või lausa rikkuma. Näiteks T. J. Klune'i "Maja taevasinise mere ääres" läks ladusalt peaaegu lõpuni, aga seal oli detail, mis selgelt kandis autori n-ö agendat, kuid oli loo mõttes totakas, tüütu ja põhjendamatu, lõi kogu romaani lati alla ning häirib mind siiani.

Üks asi veel. Raamatu haaramist kergendab alati see, kui teos näeb ilus välja. Tänud ja tervitused edastan siinkohal kunstnik Liis Rodenile, minu suurele lemmikule, kelle suurepärased taiesed on suurepärased raamatud veel suurepärasemaks muutnud.

Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit...) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale. Ei pea piirduma ka vaid kolmega vaid võib rohkem.

Viimase aja lemmikutest monumentaalsemas plaanis ei saa ma mööda Liu Cixini triloogiast „Mälestusi Maa minevikust“, raamat, mida lugedes ma tundsin, et ma saan nii elamuse kui ka targemaks. Eks ole sel suurel saagal ka oma vead, aga tervikuna elasin vahepeal ikka täienisti just selle sarja mõju all.

Ma ei väsi ka kiitmast Alastair Reynoldsi raamatut „Pahupidi pööratud“, mille ma arvatavasti varsti jälle ette võtan. Selle teose kohta on keeruline midagi ütelda peale selle, et see on üks väga hea raamat, omamoodi megamiks kõigest, mis mulle ulme juures meeldib: tehnoloogia, fantaasia, üllatused, kübeke Lovecraftilikkust, seiklusi, suurepärane stiil ja mida kõike veel.

Midagi peaks klassikast ka siin nimetama, olgu selleks siis Arthur C. Clarke’i „Linn ja tähed“, mida pean sisuliselt veatuks kirjandusteoseks, mida olen kordi ja kordi lugenud. No ja siis on muidugi veel vana hea Terry Pratchett, kelle Kettamaailma lugusid ikka ja jälle loen, kui tunnen end vana ja väsinuna.

Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni?

Mulle meeldisid juba varases lapsepõlves muinasjutud ja mis need imemuinasjutud ja teisedki muud on kui puhas ulme. Õppisin hiljem ka ülikoolis just folkloori selle armastuse pärast. Muinasjuttudelt liikusin edasi juba „Mirabilia“ sarja juurde, tuli muidugi ka antoloogia „Lilled Algernonile. Anglo-ameerika kirjanike ulmelugusid“ ja pärast seda enam pidama ei saanud. See on minuealiste ulmesõprade puhul ilmselt üsna tavapärane arengulugu.

On sul lemmikloomi?

Mul oli valge kass Piisu, aga kahjuks pidin sel kevadel temaga jumalaga jätma. Paadunud kassifännina on mul teatavad tulevikunägemused, aga lein on veel liiga värske. 

Ulmeauhindu jagati välja seitsmes kategoorias.

Parim eesti autori romaan
Joel Jans "Ajudraiver" (kirjastus Lummur).

Parim eesti autori lühiromaan või jutustus
Manfred Kalmsten "Täheraua saaga" (kirjastus Fantaasia).

Parim eesti autori lühijutt
Meelis Kraft "Elurikkuse kaitseala" (kirjastus Raudhammas, "Eesti nõid").

Parim tõlkeromaan
Alastair Reynolds "Pahupidi pööratud" (kirjastus Fantaasia, tõlkinud Tatjana Peetersoo).

Parim antoloogia või kogumik
Roger Zelazny "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud" (kirjastus Fantaasia).

Parim tõlkelühiromaan või -jutustus
Martha Wells "Kõik süsteemid punases. Mõrtsukboti päevikud" (kirjastus Fantaasia, tõlkinud Maarika Luts).

Parim tõlkelühijutt
Roger Zelazny "Mees, kes armastas faiolit" (kirjastus Fantaasia, "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud", tõlkinud Juhan Habicht).

Pildistas Veiko Kastanje

 

Žõtomõri Kosmonautika Muuseumis Ukrainas avati Liis Rodeni ULMEgraafika" näitus

Avajaks ei keegi muu kui Eesti Suursaadik Ukrainas - Kaimo Kuusk oma viimasel lähetuspäeval!

Välja on pandud suures formaadis raamitud mustvalged illustratsioonid raamatutest "Surnud Mehe Käsi" (Veiko Belials) ja "Ajudraiver" (Joel Jans), kusjuures mõlemad raamatud on võitnud Eesti Ulme Auhinna "Stalker". Lisaks 7 minimalistliksümbolistlikku illustratsiooni Frank Herberti kuulsale "Düün"-ile. Ekraanidele on kuvatud suures formaadis illustratsioonid äsja ilmunud eesti nüüdisfantastika antoloogiast ukraina keeles «Merevaiguvalgus» ("Бурштинове сяйво", Видавництво).

Fotod saatis Helen Uusjärv Eesti Suursaatkonnast Kiievis.

Õhtud eesti ulmega, juuli 2023: Gururaamat esitleb Bulõtšovi valikkogu

Reedel, 14. juulil toimus Tartus Kirjanduse maja saalis Kir Bulõtšovi eestikeelse valikkogu "Professor Kozarini kroon" esitlus. Koostaja-tõlkija Jüri Kallasega vestles Joel Jans.

Video salvestas Kersti Taurus. Pildistas Jaana Muna.

"Õhtute" infot vt. ka ulmeühingu kodulehelt.

Toimunud ulmeõhtute salvestusi vaata Reaktori Youtube'i-kanalist. 

Tallinna ulmikute kolmas reede Sitsimäe keldris

Pildistas Riho Välk