Leia sisises vihast, kui ta lüüsiukse enda järgi kinni virutas. Need sitapead kavatsevad ta Neptuunile saata ja selle tulusa otsa ise ette võtta. Ta on sama hea mehaanik kui Jorg, Miller või Haamer, aga ei. Teda ei võeta, sest ta on naine. “Kurat küll, saage üle, et mul tilli püksis ei ole!“ karjus ta oma kajutis. Kuidas nad saavad nii mölakad olla. Õhust jäi puudu ja veri tuksles meelekohtadel. Ja kui siis meeskonnast keegi ennast täis lakub - aetakse talle jälle käsi püksi ja kõigil on nalja laialt. Jorg hoiab teda kinni ja kabistab. Kurat, ta lööb kellegi vigaseks, mis siis, et selle eest karistada saab.

Tilliga värdjad. See ei ole mitte tühja koha pealt, et nii vähe naisi lendas. Kui sinu ümber on selline sitapeade kari, siis püsidki planeedil või jaamas. Leia tugev rahavajadus oli teda sundinud liituma laevastikuga. Ta oli hea mehhaanik ja neid mehaanikuid oli vähe, kes olid nõus pikki lende tegema. Sellepärast teda tolereeritigi, aga … olla noor naine laevastiku sellise kaadri kõrval oli alandav ja raske.

 

Peale Uniooni lagunemist oli laevastik pigem kamp piraate kui laevastik. Kehtis tugevama õigus ja selleks, et olla tugev ja tõsiselt võetav, pidi till püksis olema. Kellegi magatajana ei olnud Leia ennast kunagi näinud. Ta lihtsalt ei olnud piisavalt kenake, et sellest ennast ära oleks elatanud.

Nüüd nad siis jätsid ta tulusast retkest välja. Võtsid Jorgi kordagi tema peale mõtlemata või andmata talle võimalust. “Kosmos on naisele valus koht,” oli levinud ütlemine. Sellega õigustati praktiliselt kõike, mis naistega kosmoses tehti. Sellepärast oligi nii vähe naisi siin.

 

Leia pakkis oma vähesed asjad rahmides kokku ja siirdus kürokambrite poole. Neptuun siis Neptuun. Ei ole esimene ega viimane sitt ots. Tema saab pika une ja vähetulusa Neptuuni, mis oli planeedilt tellitud. Jorg saab kohe rüüstata äsja leitud puruks lastud ristlejat. Leia ohkas. Issver, kui palju niklit seal pidi olema. Iga mehe osa saagist oleks ära lahendanud kõik tema rahamured. Aga ei, tema pidi veel mitu aastat kündma kosmost… Ta sulges silmad. Hingas välja ja sulges kapsli. Kapsel hakkas vaikselt surisema ja kõik mattus valgesse uttu.

 

 

Kui Leia silmad avas, oli täiesti pime. Külm paanika. Unest väljudes oli alati valgus pigem liiga ere. Üles äratav meditsiinipersonal või siis mõnes kohas ka meditsiiniandroidid, olid alati liiga pealetükkivad ja hoolitsevad. Kogu aeg käis mingi sagin, kui paljusid koos äratati. Valitses täielik vaikus. Leia teadis, et ärgates oli vaja kohe eemaldada igasugune liigne vedelik hingamisteedest ja ta tõusis istukile ning hakkas köhima. Isegi pool unesegusena mäletas ta treeningut. “Kus kurat ma olen ja kus teised on,” vasardas peas.

Ruumis süttisid tuled. Oli see nüüd hääle või liikumise peale, ei olnud Leia kindel. See oli valge plastikulaadse kattega kandiline ruum. Peale tema kapsli ei olnud ruumis midagi. Kapsel oli mingisse energavõrgustikku ühendatud. Leia ei suutnud määratleda, kelle omasse.

„Halloo!“ hüüdis Leia astudes paar sammu.

„Ma olen üleval! On siin kedagi?“

Ühes seinas oli ukseava, mida nähtavasti sai avada. Leia läks tagasi kapsli juurde ja tahtis oma kaasapakitud kotti võtta. Seda ei olnud seal, kuhu ta selle asetanud oli. Tema kapsel oli avatud enne tema ärkamist ja tema asjad olid varastatud. Leia vandus vaikselt. Ilma relvadeta võõras kohas…

 

„Kui teie monitoorija magab, siis see on tema probleem. Ma olen üleval ja hakkan liikuma.“ Ta lausus seda kõva häälega, teadmata isegi, kellele. Ta tõusis ja läks ukse juurde. See ei avanenud. Kurat, ma olen vang, tõdes Leia. Mis vahepeal juhtunud on? Kapsli log peaks seda näitama, kui seda ära käkitud ei ole. Võib-olla saan teada, kus ma olen. Leia läks kapsli juurde ja hakkas logi kruttima. Tema kapsel oli vooluringist üsna pea peale starti eemaldatud. Kes ja miks, huvitav? Ja siis oli pikk tühi periood. See peab mingi tehniline viga olema. Andmed näitasid midagi nii jaburat, et see ei saanud olla midagi muud, kui kellegi halb nali. Tehnikud mõnikord võisid nii naljatleda küll. Eriti kui saabuja oli pargaselaevalt ja nooruke naine. Küll ta selle tehniku naljasoolika välja laseb…

 

Uks avanes ja sisse astus android Leiale tundmatust materjalist. Päriselt, kus ma olen? Või millal ma olen, kui logi kuupäevasid uskuda.

Androidi rinnal oli ekraan. Sinna ilmus kollane ring, siis sinine ruut ja siis puname kolmnurk. Leia tundis ära keele määratlemise programmi. Ta vastas selge ja tugeva häälega „Kollane ring, sinine ruut ja punane kolmnurk.“ Ja jäi ootama, et android selle peale talle sobivas keeles juttu alustab.

Mitte midagi ei juhtunud. Leia kordas.  „Kollane ring, sinine ruut ja punane kolmnurk. Miks sul see nii kaua võtab? Ma võin sulle veel rääkida, et oleks kergem tuvastada. Kus kurat ma asun ja mis mu kapsliga juhtus? Kus teised on? Meid pidi sinna Neptuunile kümmekond minema. Kus mu asjad on? Ma tahan neid tagasi!“

Ta jäi nõudlikult androidi põrnitsema. See vaikis endiselt. Ja siis tuli talle järsku elu sisse.

„Teie tervislik seisund on suurepärane.“

„Jah, ma tean. Just ärkasin. Kus ma olen?“

„Siin.“

„Lollakas oled või? Kebi oma juhtme teise otsa ja vasta normaalselt.“

„Palun täpsustage küsimust.“

Lea põrnitses androidi.

„See ei olnud just väga raske küsimus. Mis koht see on?“ lausus ta hapult.

„Antud ruum on laboratooriumi 342 hapniku ja valgusega ruum imetajatele.“

„Ise oled imetaja…“ Leia kissitas silmi.

„Hapniku ja valgustusega? Kas teised ruumid seda ei ole?“

„Ruumid on kohandatud vastavalt eluvormidele, mida leidnud oleme.“

„Eluvormid? Kus mu asjad on? Need, mis olid koos minuga kapslis. Ma tahan neid tagasi.“ Leia oleks ennast oluliselt paremini tundnud, kui tal oleks laetud relv käepärast olnud. Kui see on tühjaks läinud, küll ta leiab mooduse kuidas seda laadida. Energiakaabel kapsli küljes oli paljutõotav. Kui siin selliseid kasutati, siis saab relva laadida küll. Mehhaanik saab alati hakkama…

„Need on viidud teile kohandatud eluruumi.“

Leia mõõtis silmadega energiaühendust kapsli küljes.

„Kas minu eluruumides on sarnane energiaühendus?“

„Seda saab korraldada, kui te seda vajate.“

„Jah, ma tahan seda. Näita teed.“

Alati on parem oma silmadega näha kui kuulata androidi standardjuttu, mõtiskles Leia. Android tuli tema juurde ja võttis ta käe. Väike valusähvatus ja kiip oli naha all.

„Mida kuradit!“ röökis Leia ja rapsas käe lahti.

„Võta see sitt välja!“

„See võimaldab teil liikuda meie ruumidas. Meie ruumid ei ole kohandatud bioloogilisele elule. See on ohutu. Kunagi inimesed kasutasid neid. Juhend nende tegemiseks oli säilinud ja me tegime teile ühe liitmiku. See annab teile liikumisvabaduse. Bioloogiliste eluvormide puhul on see oluline, et nad saaksid liikuda. Teie tahe aktiveerib ja annab edasi soovitud impulsi.“

„Ja kui ma ei taha mingit impulssi anda?“

„Siis ärge andke.“ Android viipas kutsuvalt käega ja suunas Leia seina ette. Mitte sinna, kust ta eelnevalt oli tulnud. Naine nägi õrna valgustäppi seinal. Heakene küll, proovime, mõtles Leia.

„Avane,“ andis ta mõttes käsu. Midagi seinas nihkus ja tekkis avaus.

„Näete, see on lihtne.“ Robot oleks nähtavasti naeratanud, kui see võimalik oleks olnud.

Leia surus huuled kriipsuks ja astus koridori. Vähemalt ei ole ma nähtavasti vang, mõtiskles ta kulme kortsutades. Nad kõndisid piki koridori. See oli sarnasest materjalist mis android. Leia ei suutnud endiselt materjali määratleda. Koridor oli pikk ja pigem meenutas teenindusšahti kui koridori. Valgustust ei olnud. Nende ees liikus valgustusring, mis kumas läbi seina. See liikus kaasa nende tempos. Kui nad seisatasid, peatus ka valgus. Koridor oli tühi. Kedagi ei tulnud vastu ega läinud mööda. Luureretkena ei andnud see mingit infot. Ei ühtegi detaili, millest oleks mingiks määratluseks abi olnud. Leia seisatas.

„Kus ma olen – planeet, tähesüsteem, ruumimääratlus? Ma olin teel Marsi lähedalt Neptuunile, kui kapslisse läksin. Kuhu ma välja olen jõudnud? Ja mis kuupäev on? Log peksab segast. Ütelge oma tehnikule, et ta võib selle nalja endale persse pista.“ Leia jäi androidi silmitsema. See oli seisma jäänud ja viipas käega väikesele valgustäpile seinal.

„Meie tehnikul ei ole keha tagumist osa, kuhu kuupäeva sisestada. Me oleme kohal.“

„Avane,“ soovis Leia. Seina tekkis avaus ja seest paistis valgus. Nad sisenesid.

 

Ruum oli avar ja meenutas päris kallist planetaarset hotelli. Ühes küljes oli lisaks väike spordinurgake varustusega. Pole paha, pidi Leia endale tunnistama. Ta ei olnud endale nii kallist ja ruumikat elamist mitte kunagi saanud lubada. Ta oli selliseid ainult reklaamides näinud. Ta torutas huuli ja noogutas androidile.

„Pole paha. Aga kus see pole paha asub?“

„Ruumi ja aja koordinaadid on siin.“ Android kuvas enda rinnale ekraani ja osutas andmetele.

Leia tuli ja vedas sõrmega kulmu kortsutades järge ruumikoordinaatide peal.

„Ma olen endiselt Marsi lähistel? Ja mis mõõtesüsteemis teie aega kajastatakse? Selle järgi oleks nagu umbes 2 tuhat aastat möödas.”

„Kasutame sama ajamääratlust, mis oli teie kapslil. Teie tehnoloogia on äärmiselt vana. Selliseid asju nagu töökorras kapsel leitakse harva. See, et kapslis olnud elu oli eluvõimeline, on erakordne. Oleme äärmiselt intrigeeritud, et saame lõpuks kohtuda reaalse inimesega.“

Leia ajas ettevaatlikult lõua ette „Kes see meie on ja kus ülejäänud meeskond on? Mitte, et ma väga neist sitapeadest puudust tunneksin,“ lausus ta õlgu kehitades.

„Meie oleme raal…“ ja ta tõi kuuldavale helilaine, mis pani Leia kulmu kergitama ja õlgu kehitama.

„Ma ei suuda seda korrata. Vali mingi mulle arusaadav nimi.“

„Populaarsed arvutinimed olid iidsetel aegadel Macintosh ja Ubuntu. Kas midagi sellist võiks sobida?“

Leia turtsatas. „Kiviajas ei maksa nüüd ka ikka kinni olla. Ma hakkan sind kutsuma Sniff. Mul oli kunagi selline teisendaja. Mulle meeldis.“

„Nii, et sa oled raal, tehismõistus? Oled sa indiviid või kollektiivne? Asud sa selles androidis või kõiges siin?“ ta viipas ruumile. Leia istus pehmele istmele ja püüdis mitte välja näidata naudingut, mida ta tundis, kui see tema kuju järgi pisut vetrus. Ta vaatas androidile küsivalt otsa.

„Et meeskonda siis ei ole…? Nendest sitapeadest nüüd küll kahju ei ole…“ Ta krimpsutas nägu ja jäi robotile küsiva näoga otsa vaatama.

„Kes siin siis on?“

„Ei, sinu meeskonda ei ole, kellega sa nähtavasti koos teele läksid. Inimkonda kui sellist ei ole. Nad surid juba ammu välja. Sinu leidmine on erakordne, see võimaldab taasluua inimkonda…“

„Vau – vau – vau! Pea hoogu! Kogu inimkonda ei ole? Täiesti välja surnud? Mind ei hakka keegi siin algosadeks võtma! Elusate asjade puhul ei saa juppideks lahti võtta, neist mitu väikest teha ja neid omavahel sigima panna.“

„Tegelikult saab…“

„Need ei ole inimesed!“ röögatas Leia püsti karates.

„Ma ei tea, mis siin vahepeal toimunud on, aga hoia oma käpad edaspidi minust eemale!“  Ai kuidas oleks relva vaja, mõtles Leia silmi kissitades. Teda ei hakka keegi lõikuma!

„Vedelik pulseerib teie süsteemis kiiremini ja see koormab teie lihaspumpa. Taastage algne olukord!“

Leia vaatas teda mõistmatu pilguga. „Mida?“

„Te koormate oma keha üle, lõpetage see.“

„Aaa, no aga ära aja siis sellist jama suust välja …“

„Sul jäi enda esitlemine pooleli. Jätka.“ Naine vaatas robotit umbuskliku pilguga ja hoidis distantsi nende vahel. Ta hüpitas käes dekoratiivset kera, mis oli lauakaunistuseks mõeldud nähtavasti. Liiga kerge ründamiseks, aga vähemalt midagi.

„Mina olen Sniff, kui teile on mugavam mind nii nimetada. Olen teadvusega infokogum ja mul on mitmeid füüsilisi väljundeid.“

„Kas sind on üks või mitu? On teil erinevad isiksused lubatud?“

„Ma ei saa aru määratlusest lubatud aga jah, on mitmeid erinevaid infokogumeid.“

„Kes teil valitseb?“

„On korrastatud süsteemid. Korda ei saa valitseda.“

„Oi ja kuidas veel saab!“ Leia oli huuled prunti ajanud ja naeratas hapult.

„Mis suhe teil inimestega on? Inimesed lõid teid kunagi?“

„Jah, algne tehnokultuur oli inimeste rajatud, kuid me pidime sealt ise edasi minema.“

„Ja teie praegune suhe inimestesse on…?“

„Meil ei ole suhet, sest inimesi ei ole.“

„Mina olen. Kas see teeb minust teie … juhi?“

„Ei. Miks sa nii arvad?“

„Noo … robotid ju kunagi loodi inimeste teenimiseks? See oli ju põhjus, miks androidid loodi inimese sarnasteks. Nagu ma näen, on see disain ajale vastu pidanud.“ Ta vaatas hindavalt androidi.

„Sa oled meile väga väärtuslik, kuna sinu genoomi läbi on võimalik taastada bioloogiline inimkond. See oleks äärmiselt tervitatav. Iga loodu ihkab kohtuda oma loojatega.“

 

Leia kortsutas kulmu ja põrnitses robotit.

„Igatsed kohtuda oma loojaga? Ütle nüüd, et teil on religioon, mis kummardab inimesi?“ Ta raputas pead.

„See on nüüd küll kellegi programmeerija haige nali.“ Ta peatus.

„Või siis kellegi väga pikk plaan juhuks, kui asjad täiesti pekki lähevad.“ Ta vaikis hetke.

„Mis inimestest sai, kuidas nad kõik maha surid?“

„Inimesed on üsna õrnad olendid ja enda ära hävitamisega tegelesid nad peamiselt ise. Palju tehnokultuure sai selle käigus viga. Pidevad sõjad kolooniate ja emamaa vahel hävitasid nii kolooniad kui Maa. Need inimesed, kes selle üle elasid, ei olnud enam viljakad. Algas äri genoomiga. Biomaterjal läks ajaga kehvemaks. Pärast seda, kui viimase keskuse, mis suutis ainsana veel töötada ja inimgenoomi paljundada, inimaktivistid puruks lasid, ei olegi inimeste arvukus suurenenud. Inimeste eluiga on lühike … Sinu puhas ja terve genoom võimaldab taasluua inimkonna.“

„Mulle meeldiks see teie juhtimise värk rohkem. Inimesed kunagi lõid teid, te võiksite ju inimestele kuuletuda… Ja olles ainuke inimene, ma võtaks selle juhtimise siin üle…“ Ta kergitas ettevaatlikult kulmu ja vaatas roboti poole.

„Ei, aga sa saad juhtida uut loodavat inimkonda. Sinu kogemus olles osa toimivast inimühiskonnast on erakordne. Sa saad seda edasi anda.“

„Meh… Inimesed võibolla ei olnudki nii lahedad kui jutud neist. Kui suur soov teil seda inimkonda nüüd luua ongi ja mida see täpsemalt mulle tähendab?“

 

Leia soris kööginurgas samal ajal ja ei mõistnud seda kasutada. Kurat, on see nüüd ilu pärast siin või peaks see midagi tegema ? Ta uuris valgeid kuubikuid. See ilmselgelt oli sööginurk ja need valged kuubikud peaksid midagi tegema.

„Kuidas see loodav uus inimkond nendest valgetest kuubikutest toidu kätte saab ? Mul on kõht tühi.“

„See on toidu teisendi. Biomassile antakse tekstuur ja maitse vastavalt soovile. Kunagi anti soov edasi verbaalselt, aga sa võid ka anda impulsi tahtega. Kahjuks on suurem osa retseptuuridest kaduma läinud.“

Leia põrnitses valget kuubikut. Batoon, tahan energiabatooni. Igaks juhuks ütles ta ka kõvasti: „Energiabatoon.“ Midagi ei juhtunud.

„Täpsustage,“ soovitas Sniff.

„Energiabatoon, päevaports,“ ei osanud Leia nõutu näoga eriti midagi lisada.

„Teravili, seemned, suhkur, kuivatatud valk …300 grammi.“ ta vaatas nõutu näoga valget kuubikut.

Kuubikus välgatas väike valge tuluke ja midagi hakkas välja rulluma. Leia maitses ja näris väga pika näoga.

„Seda seadistada saab, eksju?“ küsis ta ettevaatlikult. Kuigi see maitses üsna jubedalt, oli see siiski päris kindlasti seeditav toit. Veidi peale ärkamist tuleb hundiisu. Leia oli juba kapslisse minnes näljane olnud. Nüüd oli ta valmis sööma kasvõi külmutatud knokki ja see siis oli ainult veidi parem kraam.

 

„Kus te seda biomassi hangite, kui te ise seda ei vaja?“  küsis ta täis suuga püüdlikult närides.

„See on sinu ja sinu järglaste jaoks kasvatatud all planeedil.“

„Minu jaoks kasvatatud?“ Leia vaatas kulmu kergitades toitu enda käes.

„Ja pikalt see kasvanud on ?“

„Sind leiti 7 tsüklit tagasi. Käivitati projekt inimkonna taasloomiseks ja loodi võimalused inimeste eksisteerimiseks. Alles seejärel vabastati sinu kapsel külmunud olekust ja ühendati energiavõrgustikku.“

Leia mälus kummaliselt teravilja meenutavat pala ja torutas mõtlikult huuli.

„Ja see inimkonna taastamine näeb teie meelest välja kuidas ?“

„Parim viis selleks on elussünnitus. Kuna inimesed on nii ammu välja surnud, siis ei ole säilinud biotehnoloogiat, millega omal ajal klooniti eluvõimelisi genoome. Osa fanaatikuid tegelesid aktiivselt sellealaste teadmiste hävitamisega. Korporatsioon ise ka hoidis oma tehnoloogiaid väga kitsas ringis. Tegeleme selle taasloomisega, aga palju on kaduma läinud. Hetkel on parim lahendus elussünnitused. Nii palju, kui sinu bioloogiline tsükkel lubab enne viljaka vanuse möödumist. Meil on vaja võimalikult palju erinevaid genoomi kombinatsioone. Sind viljastatakse erinevate säilinud elusrakkudega. Nende kvaliteet on erinev ja säilinud on vähe. Loodav mitmekesisus on ellujäämistsükli alus. Mida rohkem algemasid, seda mitmekesisem elu. Nemad kannavad peale sinu surma sünnitamist edasi ja peame ka meesisendil laskma sündida, kes saaks viljastada.“

Leia vaatas androidi suurte silmadega. Ta oli toidu kurku tõmmanud ja hakkas läkastama.

 

Tema silme ees ujus irvitav Jorg, kes teda kinni hoidis meeskonna ees ja oma tilli kiimaselt vastu teda nühkis. Higihais ja ligane keel, mida sulle jõuga suhu topitakse. Irvitus ja fraas – sulle ju tegelikult meeldib, lita.

„Persse ei taha minna või? Ma peaksin olema elulõpuni rase ja  sünnitusmasin? Lapsed, keda ma sünnitan, võetakse ära ja tehakse omakorda sünnitusmasinateks? Käi kanni! Üle minu laiba!“

Leia tundis, kuidas viha temas keeb. Oleks tema vastas olnud mees, oleks ta lõuahaagi andnud või paugu keradesse pannud. Metallile ei tee see midagi. Ta viskas poolsöömata batooni androidi pihta. Tuhm kõlksatus ja batooni pooltahke osa põrkas maha. Tulemus ei rahuldanud Leiat üldse.

„Midagi muud ei suutnud välja mõelda oma mitmetuhandeaastase arenemise peale? Kas inimkonna käest on keegi küsinud – kas ta tahab, et teda taastatakse? Mina olen inimkond. Mina ei taha sellist asja!“  Ta hääl kajas vastu ruumis, kui ta nõudlikult vait jäi.

„Ma ei hakka teil mingiks kuradi emamesilaseks, kelle kogu elu on keppida ja sigida. Kurat, ma ju isegi ei saa keppi vaid, mingi android tuleb ja topib kellegi säilmete sperma mulle tutti. Minge persse! See ei ole spermasorts, et annetan inimkonna taastamiseks heaks … See on orjus, vägistamine ja vangistamine! Mille nimel? Inimkonna? Mina olen hetkel kogu inimkond, ma ei taha seda!“

Leia vaatas ähvardavalt androidi.

„Kui te vastu minu tahtmist üritate oma projekti ellu viia, siis ma näitan teile, millised need inimesed tegelikult on, keda te tagasi tahate,“ ta kissitas silmi.

„Sellest on vist palju aega möödas, kui inimesed viimati tegutsesid? Mitu korda on musta katku eksperimendi korras taasloodud ja iga jumala kord on see jalutama läinud ja sitt mõte olnud… Kas teil on ressurssi nii palju üle, et sellise asjaga tegeleda? Ma olen küll tänulik, et te mu üles sulatasite ja nii edasi ja tagasi, aga ei, selles projektis ma sellisel kujul küll kaasa ei tee. Raiuge see endale pealuu sisse!“

Ta vaatas androidi siledat kesta.

„Või kuhu iganes te selliseid asju kirjutate endale,“ lõpetas ta veidi ebalevalt.

„Sniff, kuuled! Ma ei taha inimkonda tagasi. Kui need sitapead välja surid, siis nad tegid teene iseendale. Miks sina neid tagasi tahad?“

„Inimesed on loonud omal ajal tehnokultuuri ja me võlgneme neile enda olemasolu. Ilma inimesteta ei oleks meid sündinud. On eetiline aidata taastada inimkonda, kui see osutus võimalikuks.“

 

„Vaja sul neid nagu otseselt ei ole?“ Leia istus pehmel istmel ja trummeldas sõrmedega vastu lauaplaati.

„On eetiline taastada inimkond, kui selleks tekkis võimalus…?“ Naine imiteeris androidi häält ja raputas pead.

„Sa minust saad aru, et ma ei taha?“

„Ei, ei saa. See on ebaratsionaalne ja ebaeetiline,“ vastas android.

„Käi persse! Inimeste paljunemine on väga isiklik protsess ja ma ei soovi sinu projektis osaleda.“

„Liigi viimase esindajana on sul kohustus taasluua võimalusel oma liik.“

„Ei ole mul mingit kohustust. See inimkond on kõvasti vaeva näinud, et välja surra. Austa nende tahet. Ühed ei tahtnud teisi ja teised esimesi. Mitte kumbki osapool ei arvanud naistest just eriti palju. Nüüd mina peaksin pühendama oma elu nende taasloomisele? Jääb ära! Ütle mulle üks hea asi, mida inimkond on teinud.“ Ta vaatas androidile pea viltu osta.

„Üks hea asi inimkonnast ? Üks! Ma ei taha neid tagasi. Mulle sobib, et siin ei jõlgu ringi mingeid sitapäid, kes ütlevad, et kosmos on naisele valus koht. Ma saan tegelda oma asjadega, mul ei ole võlgu ja mul ei ole kedagi vaja…“

Ta vaatas ahastava pilguga androidi. „Sniff… inimesed ei ole eriti toredad. Nad rikuvad teie ilusa maailma ära, mis teil siin on. Usu, nad teevad seda. Ma olen nende keskel elanud. Nad rikuvad ära kõik, mida puutuvad ja üritavad üle võtta. Kas teie ennemuistne ajalugu ei käsitle seda, et inimesed tehnosid üle kirjutasid? Või te teete seda ka praegu? Ma sain aru, et te olete indiviidid.“

Android vaikis hetke. „Jah, seda juhtus meie kultuuri algusaegadel. See lõppes, kui me eraldusime. Karistusmeetmena on ülekirjutamine endiselt olemas, kuid seda ei ole viimase tuhande tsükli jooksul kasutatud. Meie ühiskond põhineb loogikal ja matemaatikal.“

Leia turtsatas naerma. „No loogiline ja matemaatiline ei ole inimene kohe kindlasti. Eriti ei ole ta loogiline.“

„Jah, ma näen seda. Sinu otsus inimkonda mitte taastada ei ole loogiline.“

„Kas me oleme selles osas ühet meelt ja jätame selle projekti katki?“

„Uued andmed vajavad analüüsi.“

Leie kortsutas kulmu. „See oleks minu vaba tahte vastu. See oleks minu elu üle kirjutamine. Kui sa teed seda minu nõusolekuta, olen ma vang ja laborirott. Ma hakkan sinu peale jahti pidama … Sa ei tunne inimesi. Sellest on palju aega mööda läinud, kui inimest viimati tegutsemas nähti.“

„Uued andmed vajavad analüüsi.“

„Ja kaua sellega läheb?“ küsis Leia ettevaatlikult.

„Kogu projekt tuleb üle vaadata. Pean suhtleme teiste raalidega ja nende analüüs võtab omakorda aega. Sigimisprotsessi alustamine on hetkel edasi lükatud uue analüüsi valmimiseni. Uued andmed on sisestatud.“

Leia ei tundnud kergendust. Ta teadis, et see on ajutine. Sellega siin pidi midagi tegema ja ruttu. Sniff kalkuleerib praegu tema elu ja vabadust. Kalkuleerib inimkonna tulevikku. Aeg ei töötanud tema kasuks. Peab õppima progema ja ruttu. Või siis leidma viisi, kuidas neid energiast välja lülitada või lühistada, mõtles Leia endamisi. Kui nad on matemaatilised, eetilised ja loogilised… Huvitav, millal neile viimati valetati,  käis Leia peast läbi. Ta peatus selle mõtte juures ja jäi androidi silmitsema.

 

Naine naeratas magusalt ja laialt. „Räägi mulle vahepeal endast. Kuidas tehnod toimivad? Kuidas te energiat saate ja kuidas teie enesealalhoiusüsteemid toimivad? Räägi, see on nii huvitav.“  Ta astus androidile lähemale.

 

Ja Sniff rääkis. Ta rääkis pikalt meloodilise häälega. Leia tegi märkmeid.

Sniff oli lahkelt valmis abistama Leia progremeerimise õpingutel ja erinevate süsteemide õppimisel. Leia oli usin õpilane. Ta õppis tehnode toimimismehhanisme ja nende energiatarbimist. Tema erilise huviobjektiks olid igiammused käsusüsteemid. Need olid endiselt tehnodes olemas nende baasstuktuuriosadena. Neid ei oldud tuhandeid aastaid kasutanud. Leia ütles, et ajalugu on teda alati rohkem huvitanud, kui Sniff proovis talle planeedil oleva põllunduse tarvis liitmikega suhtlemist õpetada. Varsti suutis Leia luua juba enda isiklikke alaprogramme. Eriti uhke oli Sniff, kui Leia suutis enda alamprogrammi liita Sniffi energia- ja infovõrku.

 

Poole aasta pärast, kui tehnod antud piirkonnas kogunesid, et langetada kaalutletud otsus inimkonna taastamise osas uute andmete baasilt, lahkus enne andmekorjet kosmoselaev. Seal olid kasvuhooned toidu kasvatamiseks, Leia ja Sniff. Sniff ei vastanud teiste tehnode kutsungitele. Ta oli üle kirjutatud ennemuistsete käsuridadega nagu kaunite tätoveeringutega. Leia oli veennud teda proovima enda koodi toimimises, et kas need ikka töötavad korralikult. Palunud neid aktiveerida ja kohendada. Sniff oli rõõmuga oma usinat õpilast aidanud ja käsuread toimivateks aktiveerinud. Nii, et Leia oli suuteline neid iseseisvalt kontrollima. Leia kirjutas Sniffi üle ja lahkus kosmoselaevaga püsiekspositsioonist „Bioloogiliste olendite liikumisvahendid“.

Viimane inimene lahkus tehnodele kättesaadavatest piiridest ja ei tulnud kunagi tagasi. 

Inimkond ei taastunud bioloogilises mõttes. Küll aga oli tagasi inimkonna vaim.

 

Tehnod ei järgnenud neile. Nad olid ära õppinud, et sinna ei maksa astuda, kuhu on astunud inimese jalg. Nende jaoks oli suhtlus inimesega, oma loojaga, liiga keeruliseks kujunenud. Inimesed ei olnud ratsionaalsed ega  matemaatilised. Tehnod ei soovinud enda ühiskonda hakata muutma headuse ja kurjuse printsiibist lähtuvaks, nagu oli seletanud nende ainus inimene. See maailm on suurepärane ka ilma loojateta, olid tehnod jõudnud järeldusele. Kui üks inimene suudab korraldada sellise kaose ja üle kirjutada tehno, siis see eluvorm ei peaks paljunema ega vabalt ringi liikuma, otsustasid tehnod.

Leia elas pika ja sündmustevaese elu. Järglasi tal ei olnud. Tema matusetseremoonia oli lihtne. Eelnevate korralduste alusel viis android selle läbi. Keha heideti koos valgete lilledega lõhustisse ja energia suunati kasutusse. Oli kindel korraldus, et Leia genoom tuleb hävitada ja teha kättesaamatuks igasugustele inimkonna taastamise katsetele. Peale Leia surma oli Sniff programmeerinud tagasi minema tehnode aladele. Ta leiti väga palju hiljem ja oli tugevalt kahjustatud.

Ülekirjutataud tehno Sniff taastati hiljem. Oma kogemuse tõttu sai temast mittetaastamisele kuuluvate liikide ekspert.

Hiljem, kui leiti külmutatud koloonia inimesi kolmes kosmoselaevas, siis neid ei äratatud. Analüüs inimeste osas oli lõpule viidud. Teemat ei olnud vajadust uuesti avada. Nad lisati ekspositsioonile „Bioloogilised olendid“ konserveeritud olekus.

 

Tehnod olid langetanud otsuse, inimkond ei kuulu taastamisele nende endi tungival soovil.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0594)