Mia Lisette Tamme “Saatus ja Surm”

Jutu minategelane Brita satub tänaval kokku vikatimehega, kes on talle järele tulnud. Tal õnnestub tema eest põgeneda, kuid vikatimees järgneb talle, sõbruneb temaga ning neil tekib suhe. Lõpuks lähevad asjad ikka nii, nagu ette nähtud.

Ütlen kohe ära, et see lugu meeldis mulle juuninumbrist kõige rohkem. See oli küll pisut ettearvatav, kuid lõpus ilmsiks saanud saladus lisas loole tervikuna intriigi ja pani sellele teistmoodi vaatama. Autori stiil on ladus ning ta on loo peategelased kenasti välja joonistanud. Küll aga oleks jutus võinud rohkem olla erinevaid aegu ja toimumispaiku eristavaid tärnikesi või muud taolist, sest sellisel kujul lugedes toimusid üleminekud järsult ning eriti alguses oli raske aru saada, mis toimus. Hea meelega loeksin loost ka mingit edasiarendust - mis siis ikkagi maailmast sai, kui Saatus oli sellisel viisil kõrvaldatud?

Anneli Vilbaste “Kerru mälestused”

Noor segavereline päkapikk kirjeldab viimase aja segaseid sündmusi erinevate rasside kokkupuutepunktis.

Oeh. Selle loo lugemine väsitas päris ära. Loos on ju olemas korralik idee, piisavalt huvitavad tegelased ja sündmuspaigad, päris hea fantaasiamaailma hõng, kuid kirja oli see pandud nii, et päriselt olulisi infokillukesi tuli sõeluda nagu kullaliiva. Ka jutu lõpus välja toodud tegelaste ja tegevuspaikade selgitused viitasid sellele, et jutust endast oli tegelikult keeruline sotti saada ning kõike uut infot meelde jätta. Kui lugu sellisel kujul lugeda, võiksid selgitused minu meelest olla hoopiski jutu alguses, siis oleks neist rohkem kasu.

Peategelase nime järgi arvasin tükk aega, et tegemist on tüdrukuga, tükk aega hiljem jäi aga mulje, et noormehega. Algusest peale häiris mind minategelase hääle kehv keel, kuid sellele vähemasti tuli loo sees selgitus - vähene kooliharidus. Kes see oluline Herren täpsemalt on või mis siis päriselt loos ikkagi juhtus, jäi mulle lõpuni pisut segaseks.

Suure osa loost kirjeldab autor loodud fantaasiamaailma läbi minategelase silmade, alles loo teises pooles hakkab midagi juhtuma. Ma aga lihtsalt ei saa aru, miks peaks kõiki sündmusi läbi ühe pika heietuse edasi andma. Lugejana tahaksin ise olla nende sündmuste keskel, oma silmaga näha neid toimumas, mitte kuulda, kuidas minategelane neid oma vähese harituse tasemel ümber jutustab. Head lugu jutustades võiks olla pisut mitmekülgsem.

Kokkuvõttes - iseenesest heale loole sai takistuseks autori valitud jutustamisstiil. Kui samad tegelased ja tegevuspaigad uuesti ette võtta ning hästi läbi töötada, võiks siit välja tulla midagi palju kergemini omastatavat.

Erkki Viljarand “Igavikuteeliste turm”

Seltskond igavesti elada ihkavaid naisterahvaid on läbi sajandite võlusõrmuste abil ilusate noorte naiste kehasid kaaperdanud ning niimoodi surma eest põgenenud. Peategelane Roland asub oma naise kadumist uurima, jõuab asjale jälile ning lõpetab kogemata selle jama ära.

Loo esimene pool oli kosutav vaheldus eelnevalt loetud “Kerru mälestustele” - lugu oli kergesti jälgitav ning pakkus põnevust, proloog lisas vaid asjale vürtsi. Kaduma läinud neidised ning oma abikaasale pühendunud mees, kes naist vihje peale otsima tõttab, peaksid andma kokku ju huvitava loo.

Kuuendast peatükist alates hakkas asi aga õudusloo poole kiskuma ja sealt läks jutt minu jaoks sisu poolest järsult kehvemaks. Lugedes jäi mulle mulje, nagu oleks autor püüdnud edasi anda mõnda õudusunenägu, väljendada millegi hoomamatu tunnet, kuid ei suutnud seda päris hästi teha. Sellest peategelase enda kaootilisest reisist kogenemiskohta sain ma veel aru, mõistetav, et sellises kohas viibimise kogemust on keeruline kirjeldada, aga see naistekamba kogunemine oleks võinud olla pisut arusaadavamalt lahti kirjutatud. Raske on nende jutuvada seast välja noppida katkeid selle kohta, kuidas see igavest elu pakkuv protsess ikkagi toimib ja mis roll Surmaõgijal selles kõiges oli. Jutu lõpp võtab õnneks kogu selle mäsu paari selge lausega kokku.

Niisiis on mul selle loo suhtes pisut vastakad tunded, kuna algus oli paljulubav, kuid loo teine pool valmistas väikse pettumuse.

Kert Vasemäe “Kunstinälg”

Osav kunstiarmastajast kunstivaras, kes tundub kuuluvat haldjate sekka, langeb kena kunstiõhtu lõpetuseks kunstiarmastajast rikkuri (kes tundub olevat draakon) saagiks.

Galilea! Eesti keeles on selle mere, täpsemini järve, nimetus Galilea. Muidu oli tore lugu, mõnusa stiili ja tundega kirjutatud. Autor pani mind küll minategelase ettevõtmisele kaasa elama, kuigi mitte nii palju, et tema ootamatu lõpp oleks pisara silma kiskunud. Lugu tõstatas ka piisavalt küsimusi, mille kohta hea meelega veel loeksin, nii et minu meelest töötas see hästi oma lühidusest hoolimata.

Sulev Kannike “Teisele kaldale”

Alternatiivajalooline jutt, milles Venemaa ei ründa Ukrainat, vaid hoopis Eestit. Käputäis mehi püüab vene vägesid meie idapiirilt edasi liikumast takistada.

Minu jaoks on loo temaatika kaugevõitu, mistõttu oli mul raske sellesse sisse elada ja ilmselt ei ole ma õige inimene seda arvustama. Tundub aga, et autor ise on teemaga hästi kursis, sõjavarustuse kirjeldused ja rünnakuplaanid kõlasid minu kui võhiku kõrvale täiesti usutavalt. Jutustada autor oskab ja stiil on selle loo jaoks ka täiesti sobiv. Lõpupaljastus sellest, et loo peategelane on hoopiski android, oli küll ootamatu. Ometi jäi mulle pisut selgusetuks, mis oli jutu põhisõnum, mida autor tahtis edastada - et Ukraina asemel oleksime samahästi võinud olla meie ja et meil ei ole loota kellegi teise kui iseenda peale? Oleksin oodanud mingit uudsemat mõtet. Igal juhul, lugeda kõlbas ning kindlasti leiab sellise temaatikaga jutt ka oma tänuliku publiku.

Sean Alt “Ta kirjutas selle ise”

Planeetidevahelise kirjandusauhinna žürii arutleb, keda peaks tunnistama parimaks kirjutajaks.

See lugu oli tulvil uusi planeete, mõisteid, tehnikat ja värvikaid tegelasi. Selles suhtes pean kindlasti autorile au andma, et ta on suutnud välja mõelda ning lühijutus edasi anda täiesti uudset maailma, nii et kujutluspilt silme ette tekib.

Teisalt on see kujutluspilt pisut nagu jutus kirjeldatud hologrammühendus - vahepeal töötab ja vahepeal ei tööta. Kõike seda uut infot saab kohati liiga palju, nii et mitmeid asju mainib autor vaid möödaminnes, ometi on need just sellised infokillud, mille kohta hea meelega rohkem loeksin. Natuke selgusetuks jäi ka, mis auhindadega üldse tegemist oli, mida žürii arutama oli kogunenud.

Mulle tundub, et lugu oleks võitnud sellest, kui autor oleks keskendunud rohkem mingitele põhilistele asjadele ning vähendanud ebaoluliste detailide mahtu. See oleks aidanud ehk ka loo mõtet paremini esile tuua, sest antud hetkel jäi mulle selgusetuks, kas autor üritas rõhutada seda, et palju geneetiliselt muundatud Europa elanikud polegi enam inimesed, või seda, et kehvasti kirjutatud lugu viitab inimlikule saamatusele ja peaks oma eheduses olema autasustatav.

Karmo Talts “Kosmoseooper!”

Ulmeparoodia noormehest, kes läheb teisele planeedile sõdalaseks õppima ja päästab kaisukarude printsessi julma türanni käest.

Lugu on täis topitud kõikvõimalikke vihjeid populaarsetele ulmeteostele ning see ei pretendeerigi mingile tõsiseltvõetavusele. Mulle aga igal juhul see meeldis, sest vedas suunurga muigele ning pakkus teiste selle numbri tõsiste lugude sekka head vaheldust. Vaatasin isegi, et pean selle autori teised jutud ka ette võtma, sest naer, teadagi, on terviseks.

Tim Hornet “Sobing”

Väike eelmäng Tuhkatriinu loole, kus tüdruk lubab haldjale südamesoovi täitumise eest midagi ootamatut.

Tim Hornetil minu meelest kohe on kätt vanade lugude uuesti jutustamise peale. Ma tahaksin nüüd seda kõvasti leierdatud Tuhkatriinu lugu tervenisti tema esituses kuulata. Nii või teisiti on enamik ideid, millest maailmas kirjutatakse, mingil moel juba kasutusel olnud, küsimus on ainult selles, millise loo autor neist välja võluda suudab. Horneti muinaslugude ümberjutustused võluvad mind just oma lihtsuse ja hea keelekasutuse ning sellega, et need sobivad lugemiseks ka nooremale publikule. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui tema selles stiilis lood ühel päeval kogumikuna ilmuksid. Loeksin ise ja soovitaksin teistelegi.