"Magnet-tormid hakkavad vaibuma," sõnas vanamees ja muigas. “Mühisejad ei valeta.”

Uskumatu, et selle muheduse taga peitis end mitmes tähesüsteemis tagaotsitav kurjategija.

“Kas su targad mühisejad ütlevad ka, millal?” uurisin.

Ta surus kaitsekiivris pea ettevaatlikult, vältides tumedaid teravikke, vastu taime ja kuulatas. “Homme. Hiljemalt.”

“Sa oskad selliseid asju taimedest välja lugeda?” Kahtlane. Tehnika väitis, et tormid kestavad veel vähemalt nädala.

“Kõik oskaks, kui neil oleks vaid kannatust ja usku enamasse kui õitesse,” mühatas mees. “Aga ei. Soovitakse vaid silmailu ja kiireid tulemusi.”

Mühisejad ei näinud atraktiivsed välja. Isegi minu jaoks meenutas see kosmose kaktus peamiselt paisudega kivihunnikut. Kivihunnikut, mis püsivalt vibreeris.

Vanamees ohkas. “Ei mingeid õisi. Kuid sellest ühest taimest oleks kogu inimkonnale rohkem kasu, kui kõikidest teistest.” Ta urahtas. “Aga ei. Pole õisi, pole silmailu, pole mõtet.” Ta sülitas ärritunult tolmusele koopapõrandale.

Mälukapsel oli eemaldanud kõik vanamehe teadmised tema kuritegelikust elust, kuid jätnud alles kõik muu. Reis mürgisele ja eraldatud üksikplaneedile oli niigi keeruline ning aktiivse kurjategija ühes vedamine oleks teinud selle veelgi ohtlikumaks. Minu töö viimane samm enne lahkumist oli need teadmised talle tagastada. Kuid praegu nautisin ma kirglikku aednikku, kes oli olnud mu seltsiliseks viimased kolm kuud. Esimene neist lennates, teised kaks magnet-tormi lõksus. Tänu viimasele õppisin ma üsnagi palju kohalikust floorast.

See oli üks kosmoses reisimise kõrvalmõjusid. Sõit ja ootamine olid igavad. Maru igavad. Piisavalt, et tekitada minus huvi taimede vastu. Muud siin planeedil lihtsalt polnud. Ei mingeid loomi ega putukaid. Vaid erinevad taimed. Kuid mühisejad avastasime alles täna, otsides tormi eest varju.

“Päriselt?” uurisin. “Mida see taim siis täpselt teeb?”

Vastamise asemel lülitas vanamees survestabilisaatori välja ja tõstis kiivri peast.

Oli ta omadega sassis? Siinne õhk oli mürgine. Kui elavhõbe röövis see vaikselt su mõistuse. Kas polnud osana karistusest talle lisatud ka suitsiidi blokeerija? Kuid ometi ei hakanud see praegu tööle.

Vanamees võttis korraliku sõõmu õhku ja ta näole tuli rahulolev muie.

“Skänni, kui sa ei usu,” turtsatas ta märgates mu kahvatut nägu uduse klaasi taga.

Peagi, peale korralikku skänni, võtsin ka enda kiivri peast.

“Aga kuidas?” ei saanud ma aru.

Vanamees turtsatas ja osutas peaga kaktuse poole. “Teaduslikku juttu ma sulle ajama ei hakka, kuid parem on küsida, mida see taim ei tee… kutsub isegi palgamõrtsukad kohale.”

Mu suu vajus üllatusest lahti. Kõik mälestused mehe kriminaalsest taustast pidid olema ju eemaldatud!

“Pane suu kinni, süda jahtub ära,” naeris vanamees valjult ja ohkas. “Ma tegelesin kunagi mühisejate uurimisega. Ilmselgelt keegi kõrgemalt sai mu tööst teada ja tõmbas kiiremas korras vee peale. Ime, et ma ellu jäin. Labor ja kogu uurimustöö läks tuleroaks.”

“Sa teed nalja. Kõike seda ühe taime pärast?”

Ma hingasin värsket õhku. See oli lausa joovastav.

Vanamees noogutas.

“Kakskümmend aastat mühisejate kultiveerimist ja isegi selle planeedi atmosfäär siin oleks täielikult inimsõbralik.”

Vaikisin, hingates endiselt sügavalt. Ilma tõestuseta poleks ma sellist asja eluilmas uskunud.

“Ma ausalt ei arvanud, et ma kunagi veel mõnd mühisejat näen." Ta vaatas heldinult taime enda ees. "Üksik-planeedi võlud. Ma olin veendunud, et kõik mühisejad olid hävitatud.”

“Hävitatud? Kes hävitaks sellist taime?” See mõte oli absurdne. Puhas atmosfäär? See oleks olnud elumuutev nii paljude jaoks. Paljud korporatsioonid, isegi planetaarne valitsus, töötasid selle nimel.

Vanamees kergitas kulmu ja mühatas. “Mõtle ise.”

Kellele oli puhtast atmosfäärist kasu?

Esimene mõte oli, et kõigile.

Kuid rikkad olid niigi heas olukorras, suutes pidada oma ümber üleval miniatmosfääre.

Seega kõigi jaoks töötav atmosfäär tõi kasu lihtrahvale, kes ei pidanud enam kandma maske, ostma filtreid, vahetama läbikulunud kehaosasid rauast tehtute vastu.

Mu silmad läksid üllatusest suureks. See polnud ju võimalik?

“Noh, jõudis kah lõpuks kohale, mis?” mühatas vanamees, märgates muutust mu näol.

“On nagu on. Mina seda muuta ei saa,” ta vaatas taime. “Kuid ma arvan, et ma lükkan selle kasvu siin vohama. Siia, tühermaale.” Ta vaatas minu suunas altkulmu. “Või leidub keegi, kes saab mind siin takistada?”

“Ei,” raputasin pead. “See on nüüd sinu planeet. Täielikult.”

Vanamees kaalus seda paar hetke ja hakkas siis laginal naerma. “Oeh, ma tean, isegi kui ma seda ei mäleta, et ma tegin midagi väga pahasti, et mind pagendusse saadeti. Kuid minu jaoks on see siin kui paradiis. Eriti nüüd.”

“Kui sa elad oma elu hästi, on sul võimalik pääseda paradiisiväravatest läbi,” tsiteerisin pühakirja. Irooniliselt, otseloomulikult.

“Aga nagu me mõlemad teame, siis ma ei elanud seda hästi. Mis iganes põhjusel.” Ta ohkas. “Ma lihtsalt tunnen, et ma ei ole seda väärt.”

“No kuule, tagasi ma sind kah viima ei hakka,” turtsatasin. Mitte, et see oleks isegi võimalik olnud. Nii nagu vanamees ei saanud endalt elu võtta, ei saanud ta ka planeedilt, kus transporter maandus, enam lahkuda. Suitsiidi blokeerijaga lisatud magnetvälja-sõltuvus välistas selle. Kuulduse kohaselt olid mitmed vangid nii ka valedesse kohtadesse kinni jäänud, kui transporter pidi tegema hädamaandumise, kuid minuga polnud seda kunagi juhtunud.

“Aus,” muigas ta, teades ise samahästi, et lahkuda polnud võimalik. “Nii et homme annad sa mulle mu mälestused tagasi ja ma saan lõpuks teada, miks mind siia saadeti. Ma kardan seda hetke, kuid olen selleks valmis. Aitäh, Daniel, et sa siin minuga aega veetsid. See on sul üks raske töö.”

Ametlikult polnud mul nime, kuid kaua sa ikka end lunastajaks, transporteriks või timukaks nimetad. Me olime veetnud kolm kuud külg külje kõrval. Selle jooksul oli vanamees teada saanud oluliselt rohkem kui lihtsalt minu nime.

Ametlikult poleks ma tohtinud midagi jagada, kuid inimestel on vajadused. Pealegi kellele oli tal seda edasi rääkida? Siit ta enam ära minna ei saanud. Külla polnud kah kedagi oodata.

“Keegi peab seda kah tegema,” turtsatasin.

Surmanuhtlus oli minevik ning selle asemel viidi rasked kurjategijad lihtsalt üksikplaneetidele, isolatsiooni. Kohta, kuhu juba minek oli eluohtlik. Ja seda tingimusega, et nad peavad elama ning ei saa lahkuda.

Kuradi uue ilma ideaalid. Oluliselt lihtsam oleks olnud lihtsalt mees lihtsalt maha lüüa. Kuid ilma nendeta poleks mul olnud ka oma tööd.

Konsool andis märguande. Seire oli tuvastanud magnet-tormide vähenemise. Homseks lubas puhast päeva.

“Sinu mühisejad ei eksinud,” turtsatasin. “Homme on minek.” Ma mõtlesin hetke. “Äkki teeme ühiselt korralikuma õhtusöögi? Rohkem võimalust enam ei teki."

"Sinu kulul suurima heameelega," turtsatas vana. Ma pidin jätma talle vaid kuu jagu toidumoona. Edasi oli ta ellujäämine tema enda asi.

“Oot, nii palju mul seda kraami kah raisata pole,” vaidlesin vastu, kuid otsus oli juba tehtud.

***

Minek?

Kui väga ma proovisin ka magama jääda, ei tulnud sellest midagi välja.

Puhas atmosfäär?

See oleks muutnud kõike ja tõprad meie ümber ei lasknud sel juhtuda.

Minu vanemad, sõbrad, töökaaslased - kõik, kes olid otsa saanud, kas ühel või teisel moel -, tegid seda neid ümbritseva ilma pärast. Halb õhk ja saaste hävitasid kopse, sõid mõistust, luid ja lihaseid. Kõrvetasid kuulmise ja silmanägemise. Isegi tehnilised kehaosad ei pidanud sellele igavesti vastu - eeldusel, et sul oli raha, et neid osta. Enamikel polnud.

Ma oleks tahtnud rohkem vanamehe ja mühisejate kohta uurida, kuid päringu tegemine jättis jälje. Kui juba korporatsioonid olid sellega seotud, oli see kui surmaotsus.

Ja persse küll, mina olin nende samade korporatsioonide ori. Kui palju “kurjategijaid” olin ma nii välja viinud. Ma olin kõigiga neist suhelnud ning teadsin, et enamik läksid kuritegelikule teele mitte soovist, vaid vajadusest. Mina olin selle sama põrguliku masina käepikendus.

“Kui mitte…” Ma vaatasin mälukapsli poole. Seal olid kõik vanamehe kuritegelikud teadmised.

Ma pidin nii ehk naa masina enne lahkumist tema külge kinnitama. Ma oleks saanud võtta tema peast kõik taime teadmised ja…

Ja mis edasi?

Toppinud need endale pähe? Eeldusel, et ma sain need puhtalt kätte, suutsin endale sisestada ja ei läinud topelt mälestustest hulluks, mis oli vägagi tõenäoline, siis mis…? Siis oleks ma olnud sama jahitud, kui vanamees.

Ei.

Ehk oleks pidanud ma võtma ka mehe kuritegeliku elu teadmised enda kanda? See oleks suurendanud ellujäämisvõimalust. Samas, mida rohkem sa toppisid oma ajusse asju, mis sinna ei kuulunud, seda suurem oli tõenäosus, et su mõistus ei pidanud sellele vastu. Haiglad olid selliseid täis. Täis juurviljad.

Oeh.

Und ei tulnud, seega ajasin end lõpuks voodist, toppisin skafandri selga ja ronisin masinast välja.

Taevas oli üllatavalt selge, näidates kaugeid tähti ja süsteeme. Kõik neist täis ahnuse põhjustatud kannatusi. Kannatusi, mida oli võimalik vältida.

Aga kuidas?

Nõutult korjasin maast kivi ja hakkasin seda pettunult kaugusesse lennutama, kui sain äkki viimasel hetkel pidama.

Oli asi vaates või õhtuses karges õhus, mis andis külmatunde ka läbi skafandri, kuid äkki ma teadsin, mida teha.

***

Aegamisi tegi vanamees silmad lahti. Siis tõusis ta kulm üles. “Daniel?”

“Üks ja ainus,” turtsatasin vastuseks.

“Ma tean kes ma olen,” sõnas vanamees, hääl oluliselt tõsisem, kui kogu viimase kolme kuu jooksul. “Miks oled sa endiselt siin?” nõudis ta.

“Sel ajal kui ma su mälupangaga mässasin, käis kivitorm üle ja peksis raketi juhtimissüsteemi sassi. See on ise-parandatav, kuid võtab aega. Väga kaua aega.”

“Kivitorm?” kordas vanamees. “Ma pole siin kahe kuu jooksul veel ühtegi kivitormi näinud.”

“Mina kah mitte, aga üksik-planeedid on tuntud oma ootamatu ilmastiku poolest.” Haigutasin, unetu öö lõpuks mind kinni püüdmas. “Sa peaks ju seda teadma.”

“Igal juhul jään ma siia üsna pikaks ajaks. Kes teab, ehk saad sa selle ajaga mulle rohkem taimede teadust õpetada.” Vaatasin vanamehele sügavalt silma. “Ja kui sa juba õpetad, ehk lisad ka selle, kuidas nende teadmistega ellu jääda.”

Vanamees muigas.

Kõik teadsid, et ta ei saanud siit nende teadmistega lahkuda.

Kuid mina sain.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0596)