Artikkel on laiendatud versioon Estconil 2023 peetud ettekandest

Kui paari aasta eest vampiiridiskot ette valmistades olin püsti hädas – tuli välja, et muusikavideosid vampiirindusest on tohutult, siis nüüd oli vastupidi – fantasyt on videotes häbematult vähe. Võiks ju arvata, et näiteks fantaasiast kantud hevivideoid on kapaga, aga ei. Näiteks Manowar, kes sobiks teemasse nagu rusikas silmaauku, ei tee vist üldse videoid. Aga päris tühjade kätega ma siiski ei jäänud.

Ed Woodi näide ütleb, et kui miski on väga halb, siis hakkab see ringiga juba heale lähenema. Nii ka kangelasfantasy stiili esindav avavideo ansamblilt Thor – „Anger Is My Middle Name“.

Jääb mulje, nagu oleks läbi ventilaatori külateatri etendust filmitud ja siis sinna mingi larbi materjal juurde pandud. Ja montaažilaua taha on sattunud kellegi noorem vend. Ja kõige tipuks tüüp, kes maagi kehastab, silitab maagilist kuuli, nagu oleks see naise tagumik. Tohutult kämp kogemus, mis tõi mulle isiklikult meelde 1987. aasta filmi „The Barbarians“ vendade Peter ja David Paul´iga peaosas (kes muide, erinevalt paljudest teistest filmides esinevatest musklimägedest, kasvõi selle video solistist, ei võistelnud kunagi kulturismis, profimaadluses või jõutõstmises). Kuna see video on aga valminud 1981, siis on kõik sarnasused juhuslikud.

Solist, Jon Mikl Thor, on endine Kanada meister kulturismis, kes on lisaks laulmisele esinenud ka näitlejana (näiteks filmides „Rock ‘n’ Roll Nightmare“ ja „Zombie Nightmare“). Tüüp on lavalaudadel tagasi ja näeb välja nii:

Video on tõsiselt sitt, nii et olge hoiatatud!

Sarnasel teemal jätkab klassik. Kui teid, nagu mindki, on terve teadliku elu piinanud küsimus, mis sai Nukitsamehest edasi, siis siin on vastus. Töötanud kolmkümmend aastat kolhoosi „Tee kommunismile“ traktoristina, pisteti talle ühel pisut kainemal päeval mõõk pihku ja öeldi: „Mina sinna, ei tea kuhu, too seda, ei tea mida!“ Kuna kogu kommunismi ehitamine allus sisuliselt samale loosungile, polnud ta kuigivõrd imestunud ja kakerdab nüüd kirikus varemetes, liigutades mõõka kohmakalt ühele ja teisele poole.

Samas onDio „Holy Diver“ eelmisest vaatemängust peajagu üle, seda eriti muusikaliselt. Ikkagi klassika (aastast 1983), nagu ka „Nukitsamees“, mis on küll kaks aastat vanem. Video ühele ajaloo tuntuimale heviloole on filmitud tollal hiljuti põlenud St Mark's Church´is, Ida-Londonis Silvertownis. (Pärast tulekahju võttis hoone enda valdusse Brick Lane Music Hall, praegu tehakse seal varietee-etendusi).

Kui nüüd keegi viitsib, siis võib vaadata ka Killswitch Engage 2007. aasta iroonilist uusversiooni samast loost. Tegu on Ameerika metalcore bändiga Massachusettsist, mis loodi 1999. aastal.

Üsna klassikalist fantasy-lugu räägib soomlaste Amberian Down nimelise bändi video „Magic Forest“.

Ja kes tahab veel soome nõidu vaadata, siis siin on Korppiklaani „Ämmänhauta“.

Orden Ogan (tõlkes hirmu ordu – ogan on hirm vanas keldi keeles) on progressiivse ja folkmetali elementidega saksa power-metal bänd. Nende video loole F.E.V.E.R.on suurejooneline etendus, kus piirid fantasy, dark fantasy ja õuduse vahel segunevad. Suurema osa bändi stuudioalbumite kontseptsioonist on seotud nende maskoti, surematu Alister Vale'i looga, kes on neetud ja kellest jääb igale poole, kust ta läbi on läinud, maha häving.

Morbiidsusele vahelduseks midagi pehmemat. Segu postapost, aurupungist ja fantaasiast: Of Monsters and Men „King and Lionheart“. Pildiliselt meenutab selle Islandi folkrokkbändi video mulle Pullmani Põrmu triloogiat oma daemonitega. Lõpp jääb videol segaseks (õieti mingit lõppu ei olegi), aga eks see vist peab tähendama, et tegu on tõsiseltvõetava kunstiga.

Jätkame õudussugemetega linnafantasyga. Slash on ilmselt artist, kes tutvustamist ei vaja. Kitarrilegendi „Bad Rain“ on maiuspala nii visuaalselt kui musikaalselt. Lugu on 2012. aasta plaadilt „Apocalyptic Love“ ja toob millegipärast mulle meelde Bradbury romaani „Vist on kuri tulekul“.

Slash on ühenduslüliks ka järgmise loo juurde: Velvet Revolveri „She Builds Quick Machines“. Inglid teatavasti on fantaasiaolendid ja kui üks selline alla kukub, siis hakkab juhtuma. Solist Scott Weiland näeb välja nagu noor Clint Eastwood ja on sama kiire käega.

Kes veel ingleid tahab näha, siis pisut sarnase süžeega on ka põhjanaabrite Nightwishi „Amaranth“.

Olin tükk aega hädas, et leida korralik lohega video. Egas inglid üksi lenda, ei saa ju olla fantasy-teemat ilma lohedeta! Lindsey Stirling, tubli tüdruk, aitas hädast välja. Korra on ta meid juba lõbustanud, kuus aastat tagasi aurupungi teemas, kus ta demonstreeris pasunaga viiulit. Seekord on tal siis lohe ja täitsa arvestatav. Loo nimi on „Dragon Age“.

Ja kui me kord juba eepiliseks läksime, siis läheme täiega. Järgmine lugu on nii üle võlli eebiline, et on juba seebiline. Ohjeldamatult aegluubis kaadreid, paatoslikke näoilmeid ja võidukaid žeste, hümnilik meloodia. Kõike on nii palju, et kokku on täielik roosamanna. Minul hakkas naljakas. Ja muide, õige traadisoolo tehakse ju ikka lautol, mitte kidral.

Twilight Force on Rootsi sümfooniline power-metal bänd, kelle lood räägivad peamiselt klahvpillimängija loodud The Twilight Kingdomsi nimelisest väljamõeldud maailmast. Bändi liikmed mängivad hüüdnimede all ja kannavad laval kostüüme. Ise kirjeldavad nad oma muusikat nimega „seiklusmetall“. Pole vist eriline üllatus, et inspiratsiooniallina tuuakse välja rollimänge nagu Heroes of Might & Magic ja mängu Dungeons & Dragons. Loo nimi on „Flight Of The Sapphire Dragon“.

Ja kui pikk-kõrvad juba pilti jõudsid, siis ega enam LOTRist pääsu ole – vanameister ise, kes on kõiksugu rolle mänginud, astub seekord üles laulja rollis. Videot pole sisuliselt ollagi, aga sellist meest nagu Cristopher Lee lihtsalt ei saa fantasy teemas ignoreerida.

Lugu „The Bloody Verdict of Verden“. Sellel videol on ta 90-aastane (suri ta 2015, olles 93 aastat vana).

Huvitava faktina – lauluga „Jingle Hell“ jõudis Lee 2013. aastal Billboard Hot 100 edetabelisse, olles seal 22. kohal. Sellega sai ta 91 aasta ja 6 kuu vanuses vanuselt teiseks esinejaks, kes nii kõrges eas kunagi muusikaedetabelitesse on jõudnud. Pärast meedia tähelepanu tõusis laul 18. kohale ja Lee’st sai vanim TOP 20sse mahtuva hiti esitaja.

Vahepalana võib vaadata alternatiivset kääbiku kõrtsiõhtut „Bear Claw Tavern“ Scythia esituses.

Kõik mäletavad veel breikivat zombit. Täna on viimaseks maiuspalaks orkide tantsugrupp. Tegu pole otseselt muusikavideoga, vaid ScottDW Yotube´i kanaliga, kust võib leida erinevaid klippe, fantaasiateemast muuhulgas ka Videviku saaga ja Harry Pottery tegelaste tantsulahingu.